"What am I without her.
She's me. I'm her." - Zoe Graystone
Esmalt paar sõna 'raamatupidajalikku' infot. Caprica, mille tele-esilinastus jääb tõtt-öelda veel küllaltki kaugele tulevikku (täpsemalt öeldes peaks ta USA telekanalil SCI-FI [uue nimega SyFy] eetrisse jõudma 2010. aasta alguses), pärineb peaasjalikult samadelt genialistidelt, kes ca 5 aasta jooksul olid ka BSG vaimseteks isadeks/emadeks. Tõsi küll, ja nagu ongi tegelikult kõige õigem, pole nemad sugugi mitte ainsad Caprica taga seisvad isikud. Ja nii kuuluvadki esialgsesse writing staffi nimed nagu Ron D. Moore (BSG creator, Caprica showrunner esimesel hooajal), Jane Espenson (BSG, co-executive producer/writer; BtVS, co-executive producer/writer), Remi Aubuchon (24, co-executive producer/writer), Michael Taylor&Ryan Mottesheard (BSG, writers), Patrick Massett&John Zinman (Friday Night Lights, writers), Kath Lingenfelter (Pushing Daisies, writer) jt. Absoluutselt võimas kamp. Vahemärkusena olgu veel öeldud sedagi, et järgnevatel hooaegadel (lootuses, et neid ikka tuleb - midagi vastupidist oleks tõsiselt süvarumal asjade käik) saab Caprica showrunneriks Espenson.
Kõigepealt sisust (NB! Pean asjakohaseks viidata, et päris 100%-liselt detailirikast sisukirjeldust ma siinkohal ei tee. Võiks ju midagi jääda ka neile, kes asjaga ise lähemalt tutvuda tahaks.)
Caprica puhul on tegemist planeediga, mis õigupoolest sarnaneb suuresti meie endigi omale. Tõsi küll, seda planeeti (nagu eeldavalt ka tema üheteistkümmet naabrit) iseloomustab märkimisväärne tehnoloogiline areng, aga samas ei ole tegemist millegi vapustavalt ulmelisega. Teatud mõttes võiks öelda, et nii mõnigi tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud detail on paljuski edasiarendus, kuigi võib-olla esialgu raskesti mõistetav, meie oma olmelisest argipäevast. Aga sellest edaspidi. Ka Caprical elavad inimesed ja nende isiklik- ning perekonnaelu ei erine pealt näha kuigivõrd meie endi omast. Võiks tõdeda, et omamoodi iroonilisel kombel kohtuvadki Caprica puhul kaks "liini": nn "meie maailma" liin, millest lähtudes on Caprica otsekui peegelpilt meie tulevikust ning BSG liin, mille jaoks on Caprica nostalgiline representatsioon kaotatud maailmast, enne kui saabus häving; Justkui esimesed alateadlikud signaalid lõpu algusest.
Caprica fookuseks on kaks perekonda. Graystone'id - Daniel (Eric Stoltz), kes tänapäevamõistes on justkui kohalik 'tehnoloogiamogul', kellel on muuhulgas ka leping valitsusega (Caprica kohaliku) effektiivsete robot-sõdurite ehitamiseks; Amanda (Paula Malcomson), kes peab kohalikku arstipraksist* (*päris kindel ma pole, aga vähemasti selline esmamulje jäi) ning nende tütar Zoe (Alessandra Toreson) - ja Adamsid: Joseph (Esai Morales), kes on kohalik advokaat koos oma naise, tütre ning poja, William Adamsiga (ehk siis nimeline noorversioon BSG peategelasest!).
Caprica avalugu juhatab meid lärmakaisse ruumidesse, mis justkui sarnaneks tänapäeva klubidele. Seda aga ainult pealtnäha. Ilmneb, et tegemist on taolise kohaga, kus tavareeglid ei kehti ning teha võib põhimõtteliselt kõike, muuhulgas näiteks veristada süütu neitsi ohverduseks, inimesi tulistada ja/või ise tulistatud saada. See on tormiline algus, mis tekitab õigupoolest vaid üheainsa küsimuse: On see kõik päriselt? Otsekui loomuliku jätkuna selgub, et nii see siiski pole. Nimelt on tegemist tehnoloogiaga, mida kutsutakse Holoband, mis võimaldab selle kasutajal füüsilise representatsiooni teel virtuaalmaailma astuda, toimuvat kogedes ning läbi elades täpselt samal moel nagu juhtuks kõik päriselt. Selle järgselt kui Zoe koolis Holobandi kasutamisega vahele jääb ning ta koju saadetakse, kus ema ta koduarresti määrab, põgeneb ta kodust, misjärel ühes oma kahe sõbraga - Lacy Rand (Magda Apanowicz) ning Ben (Avan Jogia) - plaanivad nad sõitu teisele planeedile, Geminonile. Viimasel hetkel otsutab Lacy aga ümber, ega tule teistega ühes. Sõidu ajal, mis toimub justkui Caprica versioonis meie metroo-kiirrongist, selgub, et Beni puhul on tegemist ühe terroriorganisatsiooni liikmega, kes usuvad vaid üht jumalat, kes teeb vahet õigel ning valel (mäletatavasti oli ka BSG inimeste religioon polüteistlik, samas kui cylonid uskusid vaid ühtainust jumalat). Niisiis, sarnaselt tänapäevastele terroristidele, lõhkeained ümber keha seotud, laseb Ben rongi õhku. Zoe, aga samas rongis viibinud Joseph Graystone'i naine ning tütar saavad surma.
Järgnevalt on juba nädalad mööda läinud ning mõlemad perekonnad leinavad kaotusi omal moel.
Adamsid kannavad näiteks musti nahkkindaid, mis neile omases kultuuris sümboliseerivad kalli inimese kaotamist (tänapäevases mõttes oleks Adamsid Caprical justkui immigrandi staatuses, pärinedes planeedilt Tauron, millelt paistavad esmapilgul tulenevat omalaadsed uskumused ning ka keel* [*mille kohta targemad inimesed on muideks teadnud rääkida, et tegemist olla olnud kas otseseselt itaalia või hispaania keelega, või ka mingisuguse derivaadiga ühest või teisest - teisisõnu, viitab seegi omal moel immigrandi-ideele kui sellisele]). Teine asjaolu, miks Joseph oma päritolu laiema avalikkuse eest otsekui varjata tahaks, on ka pilootosa lõpupoole avaldatud infotükike, kus ta oma pojale räägib, et nende tegelik perekonnanimi on hoopis Adama(!) ). Puhtjuhuslikult kaks perekonnapead kohtuvad ning jagatud lein aitab neil omal morbiidsel moel sõbruneda, mis võib-olla et muudes tingimustes võimalikki poleks. Nimelt on Joseph Adamsi puhul tegemist kurikuulsa 'maffia-advokaadiga', kes muuhulgas teeb kaitsetööd (ja tõtt-öelda tumedamaidki asju) oma päritolumaa kurikaeltele.
Järgnevalt leiame Zoe sõbranna Lacy juba mitmendat korda Graystone'ide häärberisse külla tulevat, et Zoe poolt "ümber-ehitatud" Holobandi maailma, mida kutsutakse V-Club, sisse logida. Selgub, et Zoe'i puhul oli tegemist omalaadse tehnogeeniusega, kes muuhulgas oli kokku programmeerinud V-Club'i ning loonud ka (kuigi põhjus on praeguseks veel selgusetu) 'virtuaalse' versiooni iseendast, kes kannab kõiki tema 'päris-mina' läbielamisi, emotsioone ning kogemusi. Veidral ning praegu veel seletamatul moel elas virtuaalne Zoe läbi ka oma 'looja' surma, olles Lacy kohale jõudes kergelt verine, omamata sealjuures aga ühtegi haava. Ühel taolisel Lacy külaskäigul satub Zoe isa talle aga peale, misjärel näitab tüdruk temalegi V-Club'i, kohta, kus pole reegleid. Vilksamisi ja justkui silmapettena arvab Daniel end korraks ka Zoe'it näinud olevat, aga viimane põgeneb kiiresti "lõpmatuse" sümboliga ukse taha, kuhu mees ilma Lacy abita sisse ei saa. Seejärel leiab aga aset omamoodi uskumatu isa ning tütre taaskohtumine, ainult et 'virtuaalse Zoe' vastuväidetest hoolimata ei näe mees temas esmalt midagi muud kui reaalsuse imitatsiooni, pärisinimese virtuaalset esindajat - avatari. Nähtu ei anna Daniel Graystone'ile aga siiski rahu. Oma tütre koode häkkides naaseb ta peatselt V-Clubi ning osates nüüd uksest juba omal jõul sisse minna, salvestab ta ühe süleluse käigus oma tütre virtuaalse mina kõvakettale. Viimaste märkustena olgu veel öeldud, et sarnast taaskohtumist oma kadunud tütrega pakub Daniel ka Josephile, millega alguses viimane ka nõus on. Hiljem aga, kui taaskohtumisel oma tütrega viimane temalt küsib: "Isa, miks mu süda ei löö?", mõistab Joseph tahtmatult mässis ta end millegisse taolisse, millele puhteetiliselt kaalutlustel oleks targem "ei" öelda. Selleks hetkeks oli aga teatud moel juba hilja alt ära hüpata, kuna Daniel Graystone palus tal oma kontakte kasutades Tauronilt midagi varastada - nimelt ainus hetkel olemasolev tehisaju. Liites saadud aju juba valmis ehitatud robotikonstruktsiooniga (mis laseb endast aimata mõningaid ühiseid jooni BSG Cylon-centurionitega), loodab Daniel esmalt oma tütrele uut "füüsilist" kodu, mida ajapikku täiendada ning inimlikustada. Paraku läheb see plaan aga vett vedama ning valitsuse tarbeks sünnib hoopis Cybernetic life-form node ehk Cylon, absoluutne ning pealtnäha haavamatu tapamasin. On see aga vaid nii lihtne ning otsekohene? Pilootosa viimases situatsioonis näeme me Cylonit end tasahilju oma laualt ülesse upitamas, vaatlemas oma 'käsi' ning 'sõrmi', püsti tõusmas, misjärel nägemas oma peegeldust mingisuguse tehnilise instrumendi pinnalt... Ja seejärel, näeme me Lacy't, kellel äkitselt heliseb telefon ning küsimusele "kes räägib?", kuuleme vastust: "It's me. Zoe. I'm here, and I think I'm gonna need your help."
Isiklikult valdas mind Caprica't vaadates esimese asjana tundmus, et on suudetud luua midagi täielikult omanäolist. Omanäoline väljendub Caprica puhul mitmeti, eelkõige aga jutustatavale loole omistatud tooni osas. Toon, mis, olles küll sarnaselt oma eelkäijaga sügavuti suhteliselt tume, oleks tume justkui omaenda ainutabasel moel. Sarnaselt BSG'ga hakkab arvatavasti Caprica'gi pakkuma teatud allteksti "meie maailma" sündmustele, nagu näiteks pilootosast nähtuvad terrorismi ning maffia-ideed. Olulist rolli hakkab kindlasti mängima ka monoteism, millest sai põhimõtteliselt ju olulisim BSG 'skinjobide' uskumuslik alustala. Suuremalt osalt tunduvad aga Caprica't määratlevaks teljeks olema omalaadsed meditatsioonid reaalsuse teemadel. Mis hetkest lakkab inimene olemast inimene, isegi kui talle ei saa omistada füüsilist keha, milles tuksub süda? Kuidas jäädvustada inimese hinge ning kas inimese virtuaalne koopia ei võikski mitte olla metafoor inimese hingele (sest füüsiline kuju ju puudub)? Kas hinge üleüldse saabki kopeerida? Kas pärisinimene suudab üldse pidada samaväärseks iseendaga või oma mälestusega kellestki? Kui hägusad õigupoolest üleüldse on piirid koopia ning reaalsuse vahel maailmas, kus tehnoloogia võimaldab kõik ülalräägitu? Ja viimaks, kas pole virtuaalsel koopial/imitatsioonil/avataril samavõrd palju õigust öelda "mina", kui oli seda sellel, kes ta "lõi", aga keda enam ei ole? Sest, kui kasutada "virtuaalse Zoe" enese sõnu, kas ei ilmne täiuslik koopia mitte sellest, kui viimane nendib: "I don't feel like a copy."
Sarnaselt, aga samavõrd erinevalt BSG'st räägib Caprica meile allegoorilise loo meist endist. Maailmast, mis õigupoolest on võib-olla et lähemalgi kui üldjuhul arvata osatakse. Ehk teisisõnu, kasutades ning parafraseerides siinkohal üht loetud ideed: pole ju Caprica V-Club'ki midagi muud kui vaid interaktiivne-visuaalne 3D edasiarendus praegusest Facebookist või siis Eesti kontekstis Rate.ee'st. Antud seoses ei pruugi sugugi olla kaugel aeg, kus paneme meiegi ette Holoband'id, kehastudes ümber iseenese avatarideks, läbi kelle/mille kogedes kõike, mida saab vähegi kujutleda ning loomulikult, programmeerida.
Lõpetuseks tahaksin rääkida ka paar sõna peamistest näitlejatest. Kuigi mitmed erinevad
asjaolud tegid Caprica pilootosa kergesti üle pika aja parimaks nähtud piloodiks, on kindlasti üheks olulisimaks asjaoluks näitlejate mäng. Nii Eric Stoltz kui ka Esai Morales ("Jericho") olid oma rollide jaoks justkui loodud. Paula Malcomson ("Deadwood"), andis hiilgava ning tundeküllaselt vaoshoitud etteaste tütre kaotanud Amanda Graystone'ina ning Polly Walker ("Rome") jäi loomulikult silma rahulik-salaliku erakooli (kus kõik eelmainitud noored õppisid) direktrissina. Tõsi küll, noorte näitlejate mäng ei olnud esimese ropsuga nö samast liigast vanemate tegijate omaga, aga seda võis ka oodata. Sellegipoolest olid nad meeldejäävad ning esimese hooga tähendab seegi üksjagu.
Viimase asjana olgu ära mainitud, et järgmise aasta alguses võib olla omajagu huvitav vaadata ka Caprica pilootepisoodi TV-versiooni, mis eeldatavalt saab olema suht üksjagu lõigutud ning tsenseeritud. Muide, kui kellegil huvi asja vastu on, siis on internetis üleval ka Caprica DVD Extrad, kus muuhulgas on tervenisti 7 minutit DVD versioonist välja jäänud materjali. Kui välja lõigatud stseene vaadata korrelatsioonis ca 1 tund 32 minutit pika oleva pilootosa endaga, saab nii mõnigi pisem/suurem detail vaat et selgemakski. Vähemalt minul pole seda siiani välja lõigatud kraami vaadates juhtunudki, aga nagu öeldakse, alati on esimene kord ja milline teine juhus oleks parem, kui Caprica pilootepisood.
Igatahes, praegusel momendil olen ma õnnelik, et alates 2010. aasta algusest Caprica olemas on. Nähtu järgi otsustades loodan ma, et järgmine aasta markeerib uue saaga sündi. Ja võib-olla tõesti, nagu mainisin ka oma eelmises postituses, lööb välk kaks korda samasse mulda. Sest tõsi ta ju on, ohvriveri on juba mulda läinud ja sinna, kuhu ta voolas...?
SO SAY WE ALL!!!
____
Fotod:
Joseph Adams(a) & Daniel Graystone (Esai Morales & Eric Stoltz)
Holoband & Zoe Graystone (Alessandra Toreson)
Amanda Graystone (Paula Malcomson)
Kõigepealt sisust (NB! Pean asjakohaseks viidata, et päris 100%-liselt detailirikast sisukirjeldust ma siinkohal ei tee. Võiks ju midagi jääda ka neile, kes asjaga ise lähemalt tutvuda tahaks.)
Caprica puhul on tegemist planeediga, mis õigupoolest sarnaneb suuresti meie endigi omale. Tõsi küll, seda planeeti (nagu eeldavalt ka tema üheteistkümmet naabrit) iseloomustab märkimisväärne tehnoloogiline areng, aga samas ei ole tegemist millegi vapustavalt ulmelisega. Teatud mõttes võiks öelda, et nii mõnigi tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud detail on paljuski edasiarendus, kuigi võib-olla esialgu raskesti mõistetav, meie oma olmelisest argipäevast. Aga sellest edaspidi. Ka Caprical elavad inimesed ja nende isiklik- ning perekonnaelu ei erine pealt näha kuigivõrd meie endi omast. Võiks tõdeda, et omamoodi iroonilisel kombel kohtuvadki Caprica puhul kaks "liini": nn "meie maailma" liin, millest lähtudes on Caprica otsekui peegelpilt meie tulevikust ning BSG liin, mille jaoks on Caprica nostalgiline representatsioon kaotatud maailmast, enne kui saabus häving; Justkui esimesed alateadlikud signaalid lõpu algusest.
Caprica fookuseks on kaks perekonda. Graystone'id - Daniel (Eric Stoltz), kes tänapäevamõistes on justkui kohalik 'tehnoloogiamogul', kellel on muuhulgas ka leping valitsusega (Caprica kohaliku) effektiivsete robot-sõdurite ehitamiseks; Amanda (Paula Malcomson), kes peab kohalikku arstipraksist* (*päris kindel ma pole, aga vähemasti selline esmamulje jäi) ning nende tütar Zoe (Alessandra Toreson) - ja Adamsid: Joseph (Esai Morales), kes on kohalik advokaat koos oma naise, tütre ning poja, William Adamsiga (ehk siis nimeline noorversioon BSG peategelasest!).
Caprica avalugu juhatab meid lärmakaisse ruumidesse, mis justkui sarnaneks tänapäeva klubidele. Seda aga ainult pealtnäha. Ilmneb, et tegemist on taolise kohaga, kus tavareeglid ei kehti ning teha võib põhimõtteliselt kõike, muuhulgas näiteks veristada süütu neitsi ohverduseks, inimesi tulistada ja/või ise tulistatud saada. See on tormiline algus, mis tekitab õigupoolest vaid üheainsa küsimuse: On see kõik päriselt? Otsekui loomuliku jätkuna selgub, et nii see siiski pole. Nimelt on tegemist tehnoloogiaga, mida kutsutakse Holoband, mis võimaldab selle kasutajal füüsilise representatsiooni teel virtuaalmaailma astuda, toimuvat kogedes ning läbi elades täpselt samal moel nagu juhtuks kõik päriselt. Selle järgselt kui Zoe koolis Holobandi kasutamisega vahele jääb ning ta koju saadetakse, kus ema ta koduarresti määrab, põgeneb ta kodust, misjärel ühes oma kahe sõbraga - Lacy Rand (Magda Apanowicz) ning Ben (Avan Jogia) - plaanivad nad sõitu teisele planeedile, Geminonile. Viimasel hetkel otsutab Lacy aga ümber, ega tule teistega ühes. Sõidu ajal, mis toimub justkui Caprica versioonis meie metroo-kiirrongist, selgub, et Beni puhul on tegemist ühe terroriorganisatsiooni liikmega, kes usuvad vaid üht jumalat, kes teeb vahet õigel ning valel (mäletatavasti oli ka BSG inimeste religioon polüteistlik, samas kui cylonid uskusid vaid ühtainust jumalat). Niisiis, sarnaselt tänapäevastele terroristidele, lõhkeained ümber keha seotud, laseb Ben rongi õhku. Zoe, aga samas rongis viibinud Joseph Graystone'i naine ning tütar saavad surma.
Järgnevalt on juba nädalad mööda läinud ning mõlemad perekonnad leinavad kaotusi omal moel.Adamsid kannavad näiteks musti nahkkindaid, mis neile omases kultuuris sümboliseerivad kalli inimese kaotamist (tänapäevases mõttes oleks Adamsid Caprical justkui immigrandi staatuses, pärinedes planeedilt Tauron, millelt paistavad esmapilgul tulenevat omalaadsed uskumused ning ka keel* [*mille kohta targemad inimesed on muideks teadnud rääkida, et tegemist olla olnud kas otseseselt itaalia või hispaania keelega, või ka mingisuguse derivaadiga ühest või teisest - teisisõnu, viitab seegi omal moel immigrandi-ideele kui sellisele]). Teine asjaolu, miks Joseph oma päritolu laiema avalikkuse eest otsekui varjata tahaks, on ka pilootosa lõpupoole avaldatud infotükike, kus ta oma pojale räägib, et nende tegelik perekonnanimi on hoopis Adama(!) ). Puhtjuhuslikult kaks perekonnapead kohtuvad ning jagatud lein aitab neil omal morbiidsel moel sõbruneda, mis võib-olla et muudes tingimustes võimalikki poleks. Nimelt on Joseph Adamsi puhul tegemist kurikuulsa 'maffia-advokaadiga', kes muuhulgas teeb kaitsetööd (ja tõtt-öelda tumedamaidki asju) oma päritolumaa kurikaeltele.
Järgnevalt leiame Zoe sõbranna Lacy juba mitmendat korda Graystone'ide häärberisse külla tulevat, et Zoe poolt "ümber-ehitatud" Holobandi maailma, mida kutsutakse V-Club, sisse logida. Selgub, et Zoe'i puhul oli tegemist omalaadse tehnogeeniusega, kes muuhulgas oli kokku programmeerinud V-Club'i ning loonud ka (kuigi põhjus on praeguseks veel selgusetu) 'virtuaalse' versiooni iseendast, kes kannab kõiki tema 'päris-mina' läbielamisi, emotsioone ning kogemusi. Veidral ning praegu veel seletamatul moel elas virtuaalne Zoe läbi ka oma 'looja' surma, olles Lacy kohale jõudes kergelt verine, omamata sealjuures aga ühtegi haava. Ühel taolisel Lacy külaskäigul satub Zoe isa talle aga peale, misjärel näitab tüdruk temalegi V-Club'i, kohta, kus pole reegleid. Vilksamisi ja justkui silmapettena arvab Daniel end korraks ka Zoe'it näinud olevat, aga viimane põgeneb kiiresti "lõpmatuse" sümboliga ukse taha, kuhu mees ilma Lacy abita sisse ei saa. Seejärel leiab aga aset omamoodi uskumatu isa ning tütre taaskohtumine, ainult et 'virtuaalse Zoe' vastuväidetest hoolimata ei näe mees temas esmalt midagi muud kui reaalsuse imitatsiooni, pärisinimese virtuaalset esindajat - avatari. Nähtu ei anna Daniel Graystone'ile aga siiski rahu. Oma tütre koode häkkides naaseb ta peatselt V-Clubi ning osates nüüd uksest juba omal jõul sisse minna, salvestab ta ühe süleluse käigus oma tütre virtuaalse mina kõvakettale. Viimaste märkustena olgu veel öeldud, et sarnast taaskohtumist oma kadunud tütrega pakub Daniel ka Josephile, millega alguses viimane ka nõus on. Hiljem aga, kui taaskohtumisel oma tütrega viimane temalt küsib: "Isa, miks mu süda ei löö?", mõistab Joseph tahtmatult mässis ta end millegisse taolisse, millele puhteetiliselt kaalutlustel oleks targem "ei" öelda. Selleks hetkeks oli aga teatud moel juba hilja alt ära hüpata, kuna Daniel Graystone palus tal oma kontakte kasutades Tauronilt midagi varastada - nimelt ainus hetkel olemasolev tehisaju. Liites saadud aju juba valmis ehitatud robotikonstruktsiooniga (mis laseb endast aimata mõningaid ühiseid jooni BSG Cylon-centurionitega), loodab Daniel esmalt oma tütrele uut "füüsilist" kodu, mida ajapikku täiendada ning inimlikustada. Paraku läheb see plaan aga vett vedama ning valitsuse tarbeks sünnib hoopis Cybernetic life-form node ehk Cylon, absoluutne ning pealtnäha haavamatu tapamasin. On see aga vaid nii lihtne ning otsekohene? Pilootosa viimases situatsioonis näeme me Cylonit end tasahilju oma laualt ülesse upitamas, vaatlemas oma 'käsi' ning 'sõrmi', püsti tõusmas, misjärel nägemas oma peegeldust mingisuguse tehnilise instrumendi pinnalt... Ja seejärel, näeme me Lacy't, kellel äkitselt heliseb telefon ning küsimusele "kes räägib?", kuuleme vastust: "It's me. Zoe. I'm here, and I think I'm gonna need your help."
Isiklikult valdas mind Caprica't vaadates esimese asjana tundmus, et on suudetud luua midagi täielikult omanäolist. Omanäoline väljendub Caprica puhul mitmeti, eelkõige aga jutustatavale loole omistatud tooni osas. Toon, mis, olles küll sarnaselt oma eelkäijaga sügavuti suhteliselt tume, oleks tume justkui omaenda ainutabasel moel. Sarnaselt BSG'ga hakkab arvatavasti Caprica'gi pakkuma teatud allteksti "meie maailma" sündmustele, nagu näiteks pilootosast nähtuvad terrorismi ning maffia-ideed. Olulist rolli hakkab kindlasti mängima ka monoteism, millest sai põhimõtteliselt ju olulisim BSG 'skinjobide' uskumuslik alustala. Suuremalt osalt tunduvad aga Caprica't määratlevaks teljeks olema omalaadsed meditatsioonid reaalsuse teemadel. Mis hetkest lakkab inimene olemast inimene, isegi kui talle ei saa omistada füüsilist keha, milles tuksub süda? Kuidas jäädvustada inimese hinge ning kas inimese virtuaalne koopia ei võikski mitte olla metafoor inimese hingele (sest füüsiline kuju ju puudub)? Kas hinge üleüldse saabki kopeerida? Kas pärisinimene suudab üldse pidada samaväärseks iseendaga või oma mälestusega kellestki? Kui hägusad õigupoolest üleüldse on piirid koopia ning reaalsuse vahel maailmas, kus tehnoloogia võimaldab kõik ülalräägitu? Ja viimaks, kas pole virtuaalsel koopial/imitatsioonil/avataril samavõrd palju õigust öelda "mina", kui oli seda sellel, kes ta "lõi", aga keda enam ei ole? Sest, kui kasutada "virtuaalse Zoe" enese sõnu, kas ei ilmne täiuslik koopia mitte sellest, kui viimane nendib: "I don't feel like a copy."
Sarnaselt, aga samavõrd erinevalt BSG'st räägib Caprica meile allegoorilise loo meist endist. Maailmast, mis õigupoolest on võib-olla et lähemalgi kui üldjuhul arvata osatakse. Ehk teisisõnu, kasutades ning parafraseerides siinkohal üht loetud ideed: pole ju Caprica V-Club'ki midagi muud kui vaid interaktiivne-visuaalne 3D edasiarendus praegusest Facebookist või siis Eesti kontekstis Rate.ee'st. Antud seoses ei pruugi sugugi olla kaugel aeg, kus paneme meiegi ette Holoband'id, kehastudes ümber iseenese avatarideks, läbi kelle/mille kogedes kõike, mida saab vähegi kujutleda ning loomulikult, programmeerida.
Lõpetuseks tahaksin rääkida ka paar sõna peamistest näitlejatest. Kuigi mitmed erinevad
asjaolud tegid Caprica pilootosa kergesti üle pika aja parimaks nähtud piloodiks, on kindlasti üheks olulisimaks asjaoluks näitlejate mäng. Nii Eric Stoltz kui ka Esai Morales ("Jericho") olid oma rollide jaoks justkui loodud. Paula Malcomson ("Deadwood"), andis hiilgava ning tundeküllaselt vaoshoitud etteaste tütre kaotanud Amanda Graystone'ina ning Polly Walker ("Rome") jäi loomulikult silma rahulik-salaliku erakooli (kus kõik eelmainitud noored õppisid) direktrissina. Tõsi küll, noorte näitlejate mäng ei olnud esimese ropsuga nö samast liigast vanemate tegijate omaga, aga seda võis ka oodata. Sellegipoolest olid nad meeldejäävad ning esimese hooga tähendab seegi üksjagu.Viimase asjana olgu ära mainitud, et järgmise aasta alguses võib olla omajagu huvitav vaadata ka Caprica pilootepisoodi TV-versiooni, mis eeldatavalt saab olema suht üksjagu lõigutud ning tsenseeritud. Muide, kui kellegil huvi asja vastu on, siis on internetis üleval ka Caprica DVD Extrad, kus muuhulgas on tervenisti 7 minutit DVD versioonist välja jäänud materjali. Kui välja lõigatud stseene vaadata korrelatsioonis ca 1 tund 32 minutit pika oleva pilootosa endaga, saab nii mõnigi pisem/suurem detail vaat et selgemakski. Vähemalt minul pole seda siiani välja lõigatud kraami vaadates juhtunudki, aga nagu öeldakse, alati on esimene kord ja milline teine juhus oleks parem, kui Caprica pilootepisood.
Igatahes, praegusel momendil olen ma õnnelik, et alates 2010. aasta algusest Caprica olemas on. Nähtu järgi otsustades loodan ma, et järgmine aasta markeerib uue saaga sündi. Ja võib-olla tõesti, nagu mainisin ka oma eelmises postituses, lööb välk kaks korda samasse mulda. Sest tõsi ta ju on, ohvriveri on juba mulda läinud ja sinna, kuhu ta voolas...?
SO SAY WE ALL!!!
____
Fotod:
Joseph Adams(a) & Daniel Graystone (Esai Morales & Eric Stoltz)
Holoband & Zoe Graystone (Alessandra Toreson)
Amanda Graystone (Paula Malcomson)
No comments:
Post a Comment