Kogu krempli vaieldamatu staar oli mõistagi õhtujuht Ricky Gervais. Praktiliselt kõik, mis tal keelel, oli huumorikuld. Isegi siis, kui ta püsis täiesti tasa.
Ma tõtt-öelda olen piisavalt jõuetu pikalt-laialt vingumaks, et "Avatar" parima draamafilmi Kuldgloobuse võitis. Eeskätt ei viitsi ma seetõttu, et aasta eest sai analoogne idiootsus läbi elatud "Slumdog"-iga. Kui säärane tendents jätkub, ei maksagi varsti enam Gloobuste filmiossa süveneda (ja võib, ilmselt, Oscar'ite kaemisest sootuks loobuda), kuna filmikunsti autasustamine saab olema asendatud sisemise tühjuse, kuid ilusa pealispinna ning hirmsuure publikumenu taevani ülistamisega.
Ühes oma kahest kõnest (Cameron võitis ka parima režissööri Kuldgloobuse) mees põhimõtteliselt rääkiski vaid oma filmi tehnoloogiliselt maadmurdvast küljest, pistes vist vaid korraks - tea, kas alateadlikult häbelikult - vahele, et "Avatar"-il oli ka "fantastiline šüžee". Ma ei tea. Julgen väita, et "South Park"-i mehed said sisukamalt hakkama, kui "Dances with Smurfs" tegid. (Kes praeguseks veel taibanud pole, olen mina siis see uhke ainus maamunal, kes veel "Avatar"-i näinud pole, vähemasti kui James Cameron'i sõnu uskuda. Ja ega ma kurda. Ega kahetse. Ja mulle täielikult piisab kõigest sellest, mis ma senini temast kuulnud/lugenud olen.)
Minu jaoks isiklikult olid aga ülimalt naljakad kaks seika Kuldgloobuste tseremoonialt, mis küljetsi ka "Avatar"-iga seondusid. Esmalt kutsuti üht auhinda (ei meenu enam, millist täpsemalt) välja hõikama vististi filmi peaosalised. Issandjumal, ma pole puisemaid ning tuimemaid kujusid iialgi varem näinud. Kui nad ka "Avatar"-is säherdused olid, olen ma õnnega koos, et senini aega raisanud pole. Ja kui need kaks mind tõesõna ehmatasid, ajas mind vägisi muigele, et lühiklippi "Avatar"-ist juhatas sisse sehuke "talent" nagu Arnold. Ma saan aru küll, et valikuna oli see sobilik, on ju praegusel kuberneril ning Cameron'il ühine minevik, kuid siiski süvendas see veelgi teatavat mõru maiku suus, et "tühje kaloreid" (nagu Ameerikas öelda tavatsetakse) esitatakse kunsti pähe. Ei aidanud siinkohal sugugi kaasa ka James Cameron'i tänukõne parima draamafilmi Gloobuse saamise järel, kus ta muutkui rõhutas, et nii tema kui kõigi saalisistujate tööks on pakkuda meelelahutust. Ma ei tea, on siis viga tõesti minus, kui ma loodan "suure ekraani" loost siiski midagi sügavamat leida kui visualiseeritud pildiraamatut, samaaegselt popkorni mugides?
Hea küll, liigume edasi.
Kuna üldiselt "Avatar"-i võitu ma juba tugevalt aimasin, vajusid minu jaoks suurimad negatiivsed üllatused siiski TV-poolele.
Julianna Margulies võitis parima naisnäitleja Gloobuse draamasarjas. Ehkki ma ei oska tema headust/halbust objektiivselt kommenteerida (vaatasin ta uusimast telesarjast "The Good Wife" vaid pilooti ning senini pole rohkem viitsinud), ei mõista ma, kuidas põhimõtteliselt "protseduurali-sarja" peategelase kehastaja üleüldse saaks ära teha sellistele nagu January Jones ("Mad Men") ning Glenn Close ("Damages").
Usutavasti õhtu suurim taoline üllatus oli minu jaoks aga Michael C. Hall'i võit parima meesnäitlejana draamasarjas. Kus Hollywood Foreign Press siis oli, kui Hall säärase auhinna oma mitmevarjundliku karakterilahendusega tõeliselt ära teeninud oli (hooajad 1-2)? "Dexter"-i neljas hooaeg oli OK. Mitte lihtsalt marginaalselt parem kolmandast, vaid päris mitu astet. Kuid paljuski andis läinud hooajale oma tooni ning ilme John Lithgow "Trinity Tapjana". Võrrelda Hall'i tööd viimasel hooajal sellega, mida Jon Hamm (kes jäeti, muuseas, tühjade kätega juba teist aastat järjest) seekordselt järjepanu lauale tõi... see jättis mu suu tükiks ajaks ammuli.
Ahjaa, ja kui tulemuste osas seoses linalugudega veel iriseda, siis jääb mõistagi hinge kriipima, et Tarantino ise tühjade pihkudega jäi (ei saanud ei režissööri ega stsenaariumit) ning loomulikult ei saa ma päris hästi aru, kuidas Robert Downey Jr. saaks Sherlock'ina olla parem kui Stuhlbarg Larry Gopnik’ina "A Serious Man"-is. Kuid pole ma "Holmes"-i veel ka näinud, nii et täiesti võimalik, et teen asjata ülekohut. Kes teab.
Aga noh, oli natukenegi positiivset ka.
Kui järg parima draamasarja välja kuulutamiseni jõudis, olin õigupoolest juba - selle hetkeni nähtud tulemusi arvestades - päris hirmul, kuid õnneks laabus kõik loodetult ning valitsev maailmakord ei jään'd murdmata. "Mad Men" taaskord parim draamasari.
Oli vägagi meeldiv - ehkki seda teati ette ennustada -, et "Glee" võitis parima komöödia/muusikalisarja Gloobuse. Jooksvast telehooajast on Ryan Murphy värskeim looming minu jaoks ümberlükkamatult võimsaim positiivne üllataja. Antud seoses on ka äärmiselt huvitav spekuleerida, et kas "Glee" ning Tina Fey "30 Rock" ka Emmy'de puhul aasta teisel poolel karvupidi kokku lähevad. Oleks juba aeg, kui keegi Fey "ajulapsele" kanna peale astuks.
Ja lõpetuseks tagasi suurele linale.
Kuigi vastasel juhul oleks kehtiv maailmakord tõenäoliselt tõepoolest paigast nihutatud, tegi sellegi poolest südame alt soojaks, et "Basterds"-i Christoph Waltz parima kõrvalosa eest filmis Gloobuse teenis. Samuti saab kaheldamatult öelda, et Waltz'i kõne andis oma intelligentsuses kõigile ülejäänutele silmad ette.
Ja viimaks, rõõm näha, et Michael Haneke' "Das weisse Band" parima võõrfilmi Gloobuse võitis. Teadagi võidavad säärastel auhinnatseremooniatel vägagi harva filmid kusagilt mujalt kui saksa kultuuriruumist, kuid vähemasti sel korral oli see võit kõige enam välja teenitud.
Nõndapaljukest siis minu seekordseist muljeist seoses 2009. aasta Kuldgloobuste tulemustega.
_____
Foto: Christoph Waltz lõpetamas oma liigutavat tänukõnet. VLC snapshot. Erakogu.
No comments:
Post a Comment