See suur, et …

Jah, olen juba kord sehuke nõme inimene. Aga pole miskit teha, näib, et tuleb jällekord mõni aeg tagasi välja paisatud sõnad tagasi tirida. Kogu mu kirjutamise-jõu/tahte/isu (või milleiganes) on lõputööga nosimine siiski täie ammendavusega endasse imenud, mistõttu ma ei näe end, vähemalt mitte lähemas tulevikus (loe: mitte enne suve, ja lõpetamist) millestki "kõrvalisemast" kirjutamas. Ma lihtsalt pole sellist tüüpi inimene. Mõistagi ma ju võiksin - lühidalt, pealiskaudselt, üldsõnaliselt ning ka kirjavigadega (jep, leidub ju neidki, kellel kõigest neljast mainitust midagi "pakkuda" on), kuid ma pole selline. Olgu tegemist pikema linaloo või väiksele ekraanile mõelduga, see on minu silmis siiski kunstiteos, mis ei vääri ülekäe ning viskavat suhtumist. Olen juba sedasi veider kord. Arvatavasti on mul mõningaid mõtteid varuks Oscar'ite järgselt, ent needki pole eriti adekvaatsed, kuna nii mitmeidki nominente pole senini vaadata tihanud - noh, et mis siis, kui kihk kirjutada peale tuleb? Ja targem oleks end vist mitte kiusatusse viia. Ühesõnaga, seepärast jäävad kardetavasti ka pikemad mõtisklused FIREFLY'st paari järgneva kuu jooksul sündimata. Ma olen mõelnud twitterdamise peale, ent ei oska öelda, kuivõrd asist mõtet see omaks. Paari järgnejaga olla oleks ju asi ilmselt üpriski narr, või mis (kohatisi teemasid muidugi oleks, nt LOST!!!LOST!!!LOST!!! või isegi Burton’i Alice, mida ma juba mõnda aega pikisilmi ootan). Niisiis, igatahes ... minu siiramad vabandused kõigi nende suunas (ja eeskätt Live'ile, kes viimate' kommentaariumis häält tegi), kes ehk senini pikisilmi FIREFLY-teemalisi tekste ootavad. Sad to say, but no. can. do.