Arvatavasti ütlus "ükskord on ikka esimene kord" sobib antud olukorras kõige etemini. Mu individuaalse Pöffiajaloo jooksul on erinevaid äpardusi ikka juhtunud. Näiteks pole subtiitreid all olnud, kuigi lubati. Või hakkas lint jooksma vale koha pealt. Väikesed asjad ühesõnaga, sellised, mida kiiresti parandada saab. Aga nüüd siis midagi taolist.
Nagu ma ütlesin, alati on esimene kord. Igatahes anti mulle siis valida, et kas kasutan HUMBOLDTI MAA piletit, et millegi muu vastu ümber vahetada või otsustan vaadata nö vahetusefilmi. Laisk nagu ma olen, otsustasin viimase variandi kasuks. Ja ega ma selles valikus üksi polnudki. Suhteliselt väike saal (Cinamon, Saal 5) tuli relatiivselt palju rahvast täis. Muidugi inimeste nägudest ei maksa rääkidagi. Aga ega ära ei läinud keegi, peale vist kahe inimese suhteliselt "vahetusfilmi" algusfaasis. Aga mida ma siin ikka keerutan. Vahetusfilmiks pakuti välja SUUDLUSTEST, STRINGIDEST JA SÕPRUSEST ("Angus, thongs and perfect snogging") - directed: Gurinder Chadha, screenplay: Gurinder Chadha/Paul Mayeda Berges. Tunnistan, et ilmsel põhjusel oli mul selle filmi osas eelarvamus sellest ajast peale kui see mulle nimekirjas ette juhtus. Aga tõtt-öelda pole ma tagant järele enam eriti kindel, kuivõrd põhjendatud mu "eest ja takka" kohtumõistmine oligi. Kuigi ametlikult oli tegemist USA filmiga, toimus selle tegevus Inglismaal ning ka kõik näitlejad (eelkõige siis kusagil 14+ aastased teismelised) olid samuti inglased (ahjaa, mis meenutabki mulle. Subtiitreid polnud. Kõige tipuks. Õnneks oli õrnalt murdehõnguline *inglise* inglise keel sellegipoolest piisavalt arusaadav.). Sisu ma ümber seletada eriti ei viitsiks ja ega selles midagi uut tegelikult polnudki. Silma jäi pigem äärmiselt armsalt välja mängitud siiras noore inimese kujunemislugu, mille fundamentaalne struktuur seisnes samavõrd "igapäevaseses" -noorusea angst, mis läbi oma substruktuuride (meeldimine, mitte-meeldimine, oma soovide nimel tegutsemine jmt) figureerib ilmselt igavesti "laia ekraani" noorsoo meeltes (aga kindlasti ka reaalses elus, lihtsalt mitte siinkirjutaja minevikus - mis ei välista sellegi poolest võimalikkust kui sellist). Meeldejääv seega polnudki mitte filmi shüzhee kui selle "välja mängimine". Üldiselt küllaltki seletamatult põhjusel briti näitlejad lummavad mind - nad lihtsalt lävivad sellist "loomulikkussära", mis kas näitlejas olemuslikult eksisteerib või mitte, niivõrd rahulikult ning enesestmõistetavalt, et neid on lihtsalt "lust vaadata" (k.a briti filmid/TV, aga, nagu eelöeldud, antud juhul that's not the case). Ka antud linaloo puhul ehitus ekraanile ülim siirus, loomutruudus ning vabadus. Julgen väita, et sama film, aga ameerika noortega oleks omanud siiski mingisugust selgitamatut kunstilisusemaiku. Aga antud juhul oli asi niisiis vastupidine, misläbi mingil hetkel said inimesed teine teisel pool ekraani justkui üheks. Saalist kostuvad kohatised ning sageli pikemad naerupahvakud mõjusid siirastena ning kõlasid nagu oleksid tulnud inimeste südamest. Ja kas mingil tasandil polegi mitte see kõige olulisem: asjaolu, et laialt ekraanilt Sinuni läviv siirus oleks reaalne, kandudes seeläbi edasi vaatajani. Sellest tingituna on illusoorsus möödanik, justkui paha unenägu, ning Sa lahkud kinost selle hinnalise "heaolutundega", tundmata vajadust sügavama analüüsi järele. Jah, võib-olla "nägin ma lõpuks valgust", sest hakkan vaikselt ehk mõistmagi, miks "feel-good" filmid niivõrd populaarsed on. Ehk siis: kuigi ma oleksin loomulikult oma esmast valikut palju, palju parema meelega näha tahtnud (ja ma veel hoian kinni vähekesest lootusest, et võib-olla on see siiski veel lähiajal võimalik), ei saa ma sellegi poolest käsi südamel väita, et ma pettunud oleksin. Ja usutavasti polnud ma kinosaalist väljudes ainus, kes nii mõtles.
No comments:
Post a Comment