"Hopeless Emptiness"

Et siis 2009. aasta esimene blogisissekanne. Tegelikult mõtlesin ma üksjagu aega, kas hakkakski praegusel hetkel midagi sisukamat kirjutama, sest pole ju õigupoolest eriti palju aega varieeruvate kooliga seotud kirjatööde kõrvalt. Aga ennast tundes ma tõtt-öelda teadsin, et ega ma piisavalt kaua vaiki ei püsi. Nii et siin ma siis olen, et jälle midagi laiadesse internetiavarustesse paisata...


Ütleksin puhtast südamest, et Sam Mendes'i uusim linalugu, REVOLUTIONARY ROAD, on praegusel momendil kergesti minu personaalne 2008. aasta lemmik. Emotsionaalne liigutustunne filmi järgselt (aga ka selle kestel) oli massiivne ning võrdsustub vast ehk ainult MAD MENi teise hooaja finaalepisoodiga. Irooniliselt on neil kahel tegelikult sisu isegi mõnevõrra samalaadne - maalivad ju mõlemad kujuka pildi 50-60ndate aastate Ameerika "ärevuse ajast" (tõsi küll, MAD MENi teine hooaeg käsitles juba veidike hilisemat ajalist perioodi). RR on adaptsioon samanimelisest romaanist, mille autoriks on samal perioodil elanud ning kirjutanud ameerika romaanikirjanik ning lühilugude autor Richard Yates. Kuna ma romaani ise lugenud ei ole, oli eile suhteliselt huvitav sattuda ühe kommentaari peale, mis nentis, et Mendes on selle tegelikult äärmise täpsusega filmilinale toonud. Filmi valmimislugu on omaette iroonia Mendesi enda aadressil, kellele Kate Winslet (tema abikaasa, muideks) oli romaani lugeda toonud ning soovitanud, et sellest võiks filmi teha. Seepeale oli Mendes aga lõpuks tõdenud, et ta justkui sarnast teemat ju juba käsitles (AMERICAN BEAUTY), aga film valmis sellegipoolest. Ja tänud. SUURED TÄNUD. Filmi lõppedes tundis ma, et selle nägemine oli olnud privileeg. Ja seda pole tänapäeval võimalik tunda just tihti, või mis?

Ütleksin ka seda, et senini on minu jaoks tegemist võimsaima näitlejamänguga, mida mul au vaadata on olnud. Ei saaks just öelda, et Leo mu lemmik on, aga fakt on see, et Frank Wheeleri roll RRis on tema eluroll. On lihtsalt võimatu teisiti mõelda. Ta oli lihtsalt sedavõrd võimas. Sama saaks öelda ka Winsleti Aprili kohta, mistõttu ma isegi võib-olla et mõistan, miks Winslet just selle filmi Gloobuste jaoks (ning arvatavasti ka Oscarite jaoks) primaarsena valis (ehk siis selle filmi peaosa nominatsiooniks esitada - valida oli tal siis kahe vahel, samuti põhimõtteliselt peaosa THE READERist, mis antud juhul Gloobuste puhul kõrvalosa nominatsioonina kirjas on - personaalselt ma ei oska midagi sisulist enne öelda, kui olen ka tolle filmi ära näinud. Ütleksin lihtsalt, et hetke emotsionaalsel tasemel mõistan ma tema otsust). Tõeliselt võrratud on ka vähesed kõrvalrollid nagu näiteks Michael Shannoni portreteeritud ausameelne, endisest matemaatikust praegune hull John (kelle ausus tulenes sellest, et tal polnud lihtsalt mitte midagi enam kaotada - elektriravi nimelt oli matemaatikagi tema peast minema koorinud) ning ka tema ema, keda mängib Kathy Bates.

RR on üdini traagiline lugu armastuse ning vabaduse lõikumisest. Küsimisest selle järele, kuivõrd võimalik on üleüldse mõte ühiskonna raamide ning reeglite alt pagemisest. On see ka tegelikult realiseeritav? Kas inimene saab anduda unistusele ning kõik muu kuradile saata? Kas armastus kahe armunu vahel on jääv või hoopis ajapikku kaduv kui tühipaljas illusioon, millesse uskumist võimendab ühiskondlik valelik naerunägu? Miks ei võiks ühiskond põhineda lootusel, selle asemel, et vormida ennastõgivaid sarnasusi, kes elutsevad tühjuses? RR küsib raskemaid küsimusi võimalikest. Küsimusi, mis, tõsi küll, eksisteerisid juba AMERICAN BEAUTY'ski, kuigi jah, pigem läbi tragikoomilise pale. RRis seevastu pole aga koomikale kohta, sest ausalt öeldes polegi ju millegi üle naeratada. RR esitab vaatajale loo inimese elutraagikast. Elust, millest puudub võimalus välja rabeleda. Elust, mis on soovide, aga ka indiviidi surmaks. Lugesin äsja veel üht kommentaari, mis nentis, et tegemist pole filmiga, mida isegi parimal sõbral vaadata peaks soovitama. See pole film, millest paljud aru saaksid või isegi tahaksid saada. Samaaegselt on aga tegemist linalooga, mis rebib südame seest neil, kellel on tulnud läbi elada hapuks läinud suhe, olles võimetud sealjuures midagi muutma. Olen täiesti nõus. Aprili ning Frank Wheeleri elud pole midagi kadestamisväärset. Pigem sümboliseerivad need elud otsekui raskekujulisi tooniandjaid hirmutavale arusaamale, et kunagi võid iseendki sarnaselt positsioonilt leida. See mõte kõlaks kui kahtlus suhte vajalikkusest üleüldse. Aga ometi pole see seda. Sest inimene on loodud lootma. Loodud unistama. Isegi siis kui tegemist on vaid õhkõrna kaardimajaga, mille väiksemgi tuuleiil laiali pillutab. Ja kõigele vaatamata kordab inimene oma vanu vigu. Ta loodab. Ta armub. Võib-olla inimesse, võib-olla unistusse. Aga siis kõik hajub. Esile kerkib argipäev. Ja tema ei hooli. Miks, oh, miks on siis inimene nii kuradi põikpäine?