Starbuck: "I don't know. I just know that I'm done here.
I've completed my journey and it... it feels good."
Raske on kirjutamist alustada, tõesti on. Aga eks oli see ju ka tegelikult juba ette teada, sel samal hetkel, kui ma sellisele mõttele üleüldse tulin. Oleks aga ka patt kirjutamata jätta. Nii et nii kurblik, kui hetke situatsioon ka poleks, teen ma siiski katset ka midagi siia, virtuaalsele paberilehele, kirja panna.
BATTLESTAR GALACTICA on läbi. Koidik (Daybreak - BSG kolmeosaline finaal) on otsa lõppenud ning BSG on kogu oma täiuslikkuses igaveseks õhtutaeva tähtedesse kirjutatud. Aga ta ei tõuse enam. Juhul kui, siis ainult taaskordseiks meenutusteks, mis pole ju enam muud kui vaid tühipaljad reflektsioonid olnust. Olgugi, et hiljem sel aastal, vististi sügisel kui ma ei eksi, jõuab ilmselt teleeetrisse (aga DVDle kindlasti) ka BSG film THE PLAN, pole see siiski enam see. Lugu kui selline on läbi. See oli kordumatu. Ja seda pole enam. Ega tule.
BSG finaal kergitas vähemalt minu hinges omalaadse tunnetemöllu. Ei, mitte vastakaid tundeid, vaid pigemini lõppude lõpuks justkui võitluse kurbustunde ning optimismi vahel. Optimismi seetõttu, et parafraseerides Kara Thrace'igi, olen minagi välja jõudnud rännaku lõppu ning õigupoolest ju tunne, mis mind valdab, on olemuslikult hea. Kuna nagu eelnevalt juba öeldud, on minu jaoks tegemist esmakordse n.ö tõelise 'loo lõpuga', jääb mul ainult kogu südamest loota, et nähtu ei jää oma headuse poolest sugugi mitte esimeseks ja viimaseks.
Kolmeosalisest "Koidikust" (esimene osa, standardpikkusega, jõudis eetrisse nädala eest; eile jõudsid eetrisse aga loo kaks ülejäänud osa, n.ö topeltpikkuses episoodina) on tegelikult üsna keeruline adekvaatselt rääkida, või vähemalt sel moel, et talle liiga ei teeks. Kõige lihtsamalt öeldes on tegemist ideaalse looga, kust viimsed aastate jooksul lahti hargnenud niidiotsad viimaks omati üheks tervikuks kokku seotakse.
Viimased paar minutit käesolevat kirjutades olen mõelnud, mil moel oleks kõige õigem BSG finaalosa sisust rääkida. Kuigi episoodi jooksul juhtub, saab teoks ning ilmneb paljusidki asju, on kuidagi vägivaldne lihtsalt külmalt mingisugust kroonikat kirjutada. Ja kasvõi ainuüksi läinud hooaega sõnadesse valama hakata oleks suhteliselt võimatu. Sellistel hetkedel ma kahetsen, et ma teatud sarjadest juba palju-palju varem kirjutama ei hakanud. Oleks vähemalt, kuhu toetuda. Aga nüüd libiseb pind käest. Võib-olla oleks sellisel juhul targem rääkida seda, kuidas siis lõppude lõpuks kõik lõppes. Kuigi ka see tundub omamoodi imelik, tuleb vist siiski selle variandi kasuks otsustada.
Mnjah. Ma just kustutasin kusagil pool lehekülge teksti ära, sest lihtsalt võimatu on midagi kirjutada, ilma pidevalt mitmeid osi või hooaegu tagasi vaatamata. Lihtsalt võimatu. Võib-olla peaks hoidma asja lihtsalt suhteliselt lihtsa. Kuigi ma ei tea, kuivõrd võimalik see on, ilma et ma end seepärast tagant järele halvasti ei tunneks. Sest täielik lõpp, viimane takt enne lõputiitreid ei ole õigupoolest ju midagi väärt, kui pole tausta, mis sellele eelneb. Võib-olla ma tegin üldse valesti, et sellest kõigest siin niiviisi lambist kirjutama tahtsin hakata. Aga okei.
Ilma pikema sissejuhatuseta... Lõpuks jõuti välja ühele planeedile. Rohelisele ning eluküllasele planeedile, mis otsekui kihas metsloomadest, joogiveest ja muust säärasest. Avastati, et planeedi kõige arukamad põlisasukad küttisid odadega, kandsid minimaalselt riideid ning mõni teadis isegi rääkida, et nad ei tundnud veel keelt. Battlestari neljaaastasele rännuseltskonnale oli tegemist aga paradiisiga, see oli koht uuteks, värsketeks algusteks. Algusteks, mis oleks valitult vabad tehnika koormast:
Lee: "I mean we can give them the...
The best part of ourselves.
But not the baggage.
Not the ships, not the equipment,
the technology, the weapons.
If there's one thing that we should've learned,
it's that, you know, our brains
have always outraced our hearts.
Our science charges ahead.
Our souls lag behind."
Uus ning süütu maailm, millesse sulanduda, alateadlikus püüdes seekord, seekord õieti käituda. Sel samal põhjusel saadeti ka kunagine inimkonna kosmoselaevastik teele päikese poole. Oma lõpu poole. Järele jäänud inimesed ning erinevad cylonimudelid jagati planeedi erinevate osade vahele laiali, omaette elu elama. Sealhulgas ka Helo ning Athena ja nende tütar Hera, pool inimene-pool cylon. 150 000 aastat läheb aga mööda ning me näeme tulede ning neoonekraanide säras suurlinna, kuuldes samaaegselt uudist tähelepanuväärsest leiust Tansaania aladelt, kust leiti fossiilsed jäänused noorest naisest, keda võidakse pidada 'mitokondriliseks Eevaks' s.t kõigi praeguste inimeste esiemaks ning kes elas c.a 150 000 aastat tagasi. Silma jäävad ka suured ekraanid, mis reklaamivad uusi etappe robootikas. Ja kõige selle taustal esitavad tavainimeste seal jalutavad ingellikud manifestatsioonid Gaius Baltarist ning Caprica 6'st igijäävalt retoorilise küsimuse:
"All of this has happend before, but the question remains. Does all of this have to happen again?"
BATTLESTAR GALACTICA on läbi. Koidik (Daybreak - BSG kolmeosaline finaal) on otsa lõppenud ning BSG on kogu oma täiuslikkuses igaveseks õhtutaeva tähtedesse kirjutatud. Aga ta ei tõuse enam. Juhul kui, siis ainult taaskordseiks meenutusteks, mis pole ju enam muud kui vaid tühipaljad reflektsioonid olnust. Olgugi, et hiljem sel aastal, vististi sügisel kui ma ei eksi, jõuab ilmselt teleeetrisse (aga DVDle kindlasti) ka BSG film THE PLAN, pole see siiski enam see. Lugu kui selline on läbi. See oli kordumatu. Ja seda pole enam. Ega tule.
BSG finaal kergitas vähemalt minu hinges omalaadse tunnetemöllu. Ei, mitte vastakaid tundeid, vaid pigemini lõppude lõpuks justkui võitluse kurbustunde ning optimismi vahel. Optimismi seetõttu, et parafraseerides Kara Thrace'igi, olen minagi välja jõudnud rännaku lõppu ning õigupoolest ju tunne, mis mind valdab, on olemuslikult hea. Kuna nagu eelnevalt juba öeldud, on minu jaoks tegemist esmakordse n.ö tõelise 'loo lõpuga', jääb mul ainult kogu südamest loota, et nähtu ei jää oma headuse poolest sugugi mitte esimeseks ja viimaseks.
Kolmeosalisest "Koidikust" (esimene osa, standardpikkusega, jõudis eetrisse nädala eest; eile jõudsid eetrisse aga loo kaks ülejäänud osa, n.ö topeltpikkuses episoodina) on tegelikult üsna keeruline adekvaatselt rääkida, või vähemalt sel moel, et talle liiga ei teeks. Kõige lihtsamalt öeldes on tegemist ideaalse looga, kust viimsed aastate jooksul lahti hargnenud niidiotsad viimaks omati üheks tervikuks kokku seotakse.
Viimased paar minutit käesolevat kirjutades olen mõelnud, mil moel oleks kõige õigem BSG finaalosa sisust rääkida. Kuigi episoodi jooksul juhtub, saab teoks ning ilmneb paljusidki asju, on kuidagi vägivaldne lihtsalt külmalt mingisugust kroonikat kirjutada. Ja kasvõi ainuüksi läinud hooaega sõnadesse valama hakata oleks suhteliselt võimatu. Sellistel hetkedel ma kahetsen, et ma teatud sarjadest juba palju-palju varem kirjutama ei hakanud. Oleks vähemalt, kuhu toetuda. Aga nüüd libiseb pind käest. Võib-olla oleks sellisel juhul targem rääkida seda, kuidas siis lõppude lõpuks kõik lõppes. Kuigi ka see tundub omamoodi imelik, tuleb vist siiski selle variandi kasuks otsustada.
Mnjah. Ma just kustutasin kusagil pool lehekülge teksti ära, sest lihtsalt võimatu on midagi kirjutada, ilma pidevalt mitmeid osi või hooaegu tagasi vaatamata. Lihtsalt võimatu. Võib-olla peaks hoidma asja lihtsalt suhteliselt lihtsa. Kuigi ma ei tea, kuivõrd võimalik see on, ilma et ma end seepärast tagant järele halvasti ei tunneks. Sest täielik lõpp, viimane takt enne lõputiitreid ei ole õigupoolest ju midagi väärt, kui pole tausta, mis sellele eelneb. Võib-olla ma tegin üldse valesti, et sellest kõigest siin niiviisi lambist kirjutama tahtsin hakata. Aga okei.
Ilma pikema sissejuhatuseta... Lõpuks jõuti välja ühele planeedile. Rohelisele ning eluküllasele planeedile, mis otsekui kihas metsloomadest, joogiveest ja muust säärasest. Avastati, et planeedi kõige arukamad põlisasukad küttisid odadega, kandsid minimaalselt riideid ning mõni teadis isegi rääkida, et nad ei tundnud veel keelt. Battlestari neljaaastasele rännuseltskonnale oli tegemist aga paradiisiga, see oli koht uuteks, värsketeks algusteks. Algusteks, mis oleks valitult vabad tehnika koormast:
Lee: "I mean we can give them the...
The best part of ourselves.
But not the baggage.
Not the ships, not the equipment,
the technology, the weapons.
If there's one thing that we should've learned,
it's that, you know, our brains
have always outraced our hearts.
Our science charges ahead.
Our souls lag behind."
Uus ning süütu maailm, millesse sulanduda, alateadlikus püüdes seekord, seekord õieti käituda. Sel samal põhjusel saadeti ka kunagine inimkonna kosmoselaevastik teele päikese poole. Oma lõpu poole. Järele jäänud inimesed ning erinevad cylonimudelid jagati planeedi erinevate osade vahele laiali, omaette elu elama. Sealhulgas ka Helo ning Athena ja nende tütar Hera, pool inimene-pool cylon. 150 000 aastat läheb aga mööda ning me näeme tulede ning neoonekraanide säras suurlinna, kuuldes samaaegselt uudist tähelepanuväärsest leiust Tansaania aladelt, kust leiti fossiilsed jäänused noorest naisest, keda võidakse pidada 'mitokondriliseks Eevaks' s.t kõigi praeguste inimeste esiemaks ning kes elas c.a 150 000 aastat tagasi. Silma jäävad ka suured ekraanid, mis reklaamivad uusi etappe robootikas. Ja kõige selle taustal esitavad tavainimeste seal jalutavad ingellikud manifestatsioonid Gaius Baltarist ning Caprica 6'st igijäävalt retoorilise küsimuse:
"All of this has happend before, but the question remains. Does all of this have to happen again?"
Parafraseeritud küsimus sellest samast asjade tagasitulemise ideest, millest rääkisid nii mitmedki Cyloni hübriidid tuhandeid, tuhandeid aastaid tagasi.
Jah, tõepoolest. Lihtsalt niisama lõpuhetkeist rääkimine pole tegelikult midagi erilist. Vaja oleks rääkida vanast Adamast ja president Roslinist, Leest ja Starbuckist, Baltarist ja ka teistest. Neist igaühe lood ulatuvad BSG hooaegade taha, moodustades lõppude lõpuks tundeküllased osised kogutervikust, nõudes igaüks eraldi samaaegselt ka jäägitut kaasaelamist, armastamist ja viha. Ei ütle ma midagi uut, kui tõden, et õigupoolest jäävad BSG fundamendiks alatiseks karakterid. Karakterid, kes aastate vältel maadlesid oma erinevate elusaatustega, et lõpuks välja jõuda just nimelt siia samasse punkti. Punkti, mis on tehtud hüvastijättudest.
Kui aga kõik on nähtud ja võib-olla isegi osaliselt öeldudki, jääb üle tõdeda vaid üht. Kuigi inimrassi elukäik siin universumis võib tõepoolest olla pidev ringkäik taassünni ning läbikukkumise vahel, ning kõik, mis juhtub, võib tõepoolest juhtuda ka uuesti... Kardan ma, et see väide ei pea paika televisiooni kui sellise 'headuse' tuleviku osas. Kuigi alateadlikult loodan ma siiski, et võib-olla aasta, kahe ja vahest ka rohkema pärast ilmuks silmapiirile midagi taolist, mida ühel hetkel oleks võimalik valetamata võrdsustada BSG'ga, ei ole minus erilist lootust, et midagi taolist juhtuda võiks. Ja võib-olla, et see pelk asjaolu muudabki mind antud hetkel kõige kurvemaks.
Rännak on igaveseks otsa lõppenud. Ja kuigi tunne on tõepoolest hea, proijitseerib see ka mingisugust sisemist hingetühjust, mille tagasivõitmine on BSG filosoofia kiuste tagasipöördumatult võimatu.
Aitäh, Ron Moore ning David Eick!
Jah, tõepoolest. Lihtsalt niisama lõpuhetkeist rääkimine pole tegelikult midagi erilist. Vaja oleks rääkida vanast Adamast ja president Roslinist, Leest ja Starbuckist, Baltarist ja ka teistest. Neist igaühe lood ulatuvad BSG hooaegade taha, moodustades lõppude lõpuks tundeküllased osised kogutervikust, nõudes igaüks eraldi samaaegselt ka jäägitut kaasaelamist, armastamist ja viha. Ei ütle ma midagi uut, kui tõden, et õigupoolest jäävad BSG fundamendiks alatiseks karakterid. Karakterid, kes aastate vältel maadlesid oma erinevate elusaatustega, et lõpuks välja jõuda just nimelt siia samasse punkti. Punkti, mis on tehtud hüvastijättudest.
Kui aga kõik on nähtud ja võib-olla isegi osaliselt öeldudki, jääb üle tõdeda vaid üht. Kuigi inimrassi elukäik siin universumis võib tõepoolest olla pidev ringkäik taassünni ning läbikukkumise vahel, ning kõik, mis juhtub, võib tõepoolest juhtuda ka uuesti... Kardan ma, et see väide ei pea paika televisiooni kui sellise 'headuse' tuleviku osas. Kuigi alateadlikult loodan ma siiski, et võib-olla aasta, kahe ja vahest ka rohkema pärast ilmuks silmapiirile midagi taolist, mida ühel hetkel oleks võimalik valetamata võrdsustada BSG'ga, ei ole minus erilist lootust, et midagi taolist juhtuda võiks. Ja võib-olla, et see pelk asjaolu muudabki mind antud hetkel kõige kurvemaks.
Rännak on igaveseks otsa lõppenud. Ja kuigi tunne on tõepoolest hea, proijitseerib see ka mingisugust sisemist hingetühjust, mille tagasivõitmine on BSG filosoofia kiuste tagasipöördumatult võimatu.
Aitäh, Ron Moore ning David Eick!
No comments:
Post a Comment