Firefly, “Jaynestown”: Ta nimi on Hood. Jayne Hood …not

Kahe nädala jagu päevakesi on jällekordselt omadega ühel pool ja sellest tõigast lähtuvalt olekski siinjuures mõistlik sukelduda järjekordset Joss Whedon’i FIREFLY episoodi käsitlevasse analüüsi. Hüppe-järgselt siis kõnealuse sarja seitsmenda jao, “Jaynestown”, minupoolne mõtterägastik…

“[…]Now, Jayne saw the mudder’s backs breakin’ ~ He saw the mudders’ laments ~ And he saw the magistrate takin’ ~ Every dollar and leavin’ five cents ~ So he said ~ You can’t do that to my people ~ Stole everything Boss Higgins had to steal[…]”

- “The Ballad of Jayne Cobb” (katkend)

____

“Contradictions, false logistics – doesn’t make sense. So we’ll integrate non-progressional evolution theory with God’s creation of Eden. Eleven inherent metaphoric parallels already there.”

- River Tam

___

“I think they captured him, though. You know, captured his essence.”

- Hoban “Wash” Washburne

“Looks sorta angry, don’t he?”

- Kaylee Frye

“That’s kinda what I meant.”

- Hoban “Wash” Washburne

(muljetades Jayne’i ausambast)

____

“Sixty thousand… untraceable… and I drop it right square in the middle of mud farmer central.”

- Jayne Cobb

Ben Edlund, FIREFLY juba ühtekokku seitsmenda episoodi - “Jaynestown” – stsenarist, on kahtlematult üks talendikamaid kaasaegseid TV-kirjutajaid. Joss Whedon’i võrratu, ehkki lühiajalise sarja, produtsendinagi ära märgitud Edlundi jaoks pole see üldsegi mitte ainus kord, mil tema loometee Whedon’i omaga otseselt ristunud on. Juhendava produtsendi, ent ka stsenaristina oli Edlund tegev ka Whedon’i BtvS’i “spin-off”-i, ANGEL’i juures. Praegusel ajahetkel aga on mehe näol tegemist ühe parima kreatiivse jõuna SUPERNATURAL’i juures, kus tal on lisaks vahetevahelisele stsenaristitööle kanda ka roll kaas-juhtivprodutsendina.

Edlundile on iseloomulik distinktiivne ning omapärane vaist, mille alusel suudab ta brilljantse oskuslikkusega teatava skripti lõbusad ning tõsimeelsed küljed helisevaks tervikpildiks ühildada, hoides sealjuures muhedale naljale ning naerule sekundeerivat moraaliprismat suhteliselt napi lõa otsas. Sihuke tõsisem külg jääb seega nimelt tahaplaanile, aimudes ainuüksi varjust ning imbumata täielikult üldisesse rambivalgusse. Kujutatud kolmveerandtund, “Town”-i näol, omandab seeläbi siiralt lõbusa tonaalsuse, kandes siiski – ehkki teisesena ning üldsegi mitte rõhutatuna – ka kas temaatiliselt ja/või inimolemuslikult mõtlema panevat kandvat baasideed. Võiks isegi väita, et omal kombel on sarnastsorti looming Ben Edlundi “firmamärgiks”, kuid eks pikaajalisemad SN-i kaejad on sellega kursis juba omastki käest.

Pole vaja mainidagi, et “Jaynestown”-i konkurentsitu staariks – ja nähtavalt ka tiitlitegelaseks -  on Adam Baldwin’i kehastatud Jayne Cobb, kelle senine kujutamine on piirnenud ainuüksi mõne üksiku kiireloomulisema koomika-stseeniga (või ilmsema käitumusliku mühaklusega), millest ehk mällu sööbivam on läinud jao (“Our Mrs. Reynolds”) personifitseeritud relva-armastus. “Jaynestown”-i näol võib aga tunnistajaks olla nii Jayne Cobb’i esialgsele ähmile, seejärgsele hetke-nautimisele ning viimaks kulmineeruvale segadustundmusele. Ja ehkki episoodi fookus püsib kindlakäeliselt Jayne’i mineviku ning oleviku tahtmatul konvergentsil (jagades, ilmselt mitte meelega, siinjuures ka sarnast joont põhimõtteliselt Mal’i-põhise “Serenity”-ga), ei puudu “Jaynestown”-ist ka sekundaarsed šüžeeliinid seoses ülejäänud tegelaskujudega (mis õigupoolest lõppeks ka suurepärase kergusega peamise liiniga üheks saavad), mistõttu saavad vaataja osaks ka mõningased kõrvalepõiked Inara värskeimale tööülesandele, hingekarjase Book’i ning River’i ilmseile kommunikatsiooniraskustele ning ka pikkamisi süvenevale romantikaõhustikule seoses Simon’i ning Kaylee’ga. Aga kõigest juba järjekorras…

“Jaynestown”, Marita Grabiak’i režii ning nagu eelnevalt mainitud, Ben Edlundi stsenaariumiga, jõudis USAs ekraanile neljandana, seega otsese jätkuna läinudkordselt arutluse all olnud “Our Mrs. Reynolds”-ile (ja sama kehtib, muide, ka DVD kohta, olgugi, et numeratsioon on kardinaalselt erinev). Ja “Town” on tõtt-öelda "Our”-ile geniaalne partner, sest kumbki episood tuleb keskse teema taustal eduliselt toime meie karakterite senini veel nägematute külgede kujutamisega. Kui “Our” osundas möödaminevlikult kasvõi alateadlikulegi ebakõlale Wash’i ning Zoë’ suhtes, vihjas koomilise raami läbi kuivõrd inimsusest kui sellisest Jayne irdunud on, või avas puhtjuhuslikult paari viipe varal näiteks kapten Mal’i kaugemasse minevikku jääva, maa-õhustikulise lapsepõlve, siis “Town” – leides suuresti aset Canton’i tehasepõhisel asundusel magistraat Higgins’i (Gregory Itzin) valitsuse all oleval Kuul, kuhu Mal jt sammud seavad, et saada enda valdusse teatav kraam, mida hiljem kellegile Bernoulli’le maha ärida -  toob vaataja silmi ette kondenseeritud lugulaulu Jayne’i olemusest, tihendades teda kui isiksust samaaegselt nii meie kui ka Serenity meeskonna jaoks, andes samaaegselt mõista, et ehkki mehe puhul on tegemist täielikult enesekeskse, oportunistist, tolvaniga, pole ta ju tegelikult loomult halb. Oma tuumalt on ta lihtsalt see, mis üks õige kosmosepiraat olema peaks. Tõik, milles Jayne’i laevakaaslased, kas mineviku või moraalitunde sundusel, või ehk ka kummagi kokku sulandumisel, kontinuaalselt läbi kukuvad.

“Town”-i lõpustseen pintseldab meile küllaltki haruldase visandi Jayne Cobb’ist, kes, vähemasti tollesama ajahetke vältel, on oma kõvameheliku imago seljast heitnud, asendades viimase taolise mõistmatustundmusega, et stseen mängiks samavõrd tugevalt kasvõi ainult sellisel juhul kui dialoogi asemel oleks näidatud vaid Adam Baldwin’i Jayne nõutuid silmavälgatusi, mis kuni lõpuni välja hulpisid ühes tõsises segadikus nagu valgusvihku ekselnud hirv. Jayne ei suutnud nimelt aduda, mispärast ta  futuristliku inimtoiduahela alumisel pulgal eksisteerivaile vaestele mudavalmistajatele sedavõrd hinge läks, et tema auks ausammas valmistati ning et üks neist tema eest lõpuks isegi täielikus isetuses oma elu ohverdas. Ja märkimisväärse asjaoluna leidis viimane nimetatud sündmusist aset isegi pärast seda, kui selgus, et haledatele mudavalmistajatele otsesõnu taevast sülle kukkunud raha oli vaid eksitus ning et oma naha päästmiseks oli Jayne isegi nõnda kaugele läinud, et oma tollase röövikaaslase – Stitch Hessian’i (Kevin Gage) - lahkuvalt laevalt maha lükkas (mis kulmineerus viimase jaoks hirmutava isolatsiooniga vanglas veetmises).

Mis Jayne’il olemuslikult mõistmata jäi, oli see, et taolised peost-suhu elukäiguga, juba lapseeas tööle sunnitud, inimvared vajasid oma ellu seda kaduvlikku lootusehelki, seda lahkunud kangelast, kellest laulupalu treida ning keda väsimatult ning jäägitu truudusega tagasi koju oodata. Truudusega, mis isegi paljastatud tõe ees hetkekski silma ei pilguta. Idee ainulaadsest kangelasest muutus nende inimeste silmis kähku Jayne’i suhtes transtsendentseks; olgu füüsiline manifestatsioon pealegi enesekeskne petis, suuline pärimus, mis kasvõi ühe väikese põnni kohalikus kõrtsis Jayne’i jõllitama pani, elab kahtlemata ning kõigele vaatamata edasi, õndsas usus, et laia maailma avarustes eksisteerib kangelane, kes mudatööliste eest hoolitseb ning aastast-aastaisse selga soonivat eluraskust kergendab. Justnimelt seetõttu, ilmselt, kui nõustuda siinkohal Jayne’i sõnadega viimase vestlusest Mal’iga, taastavad Cantoni kohalikud ka temale püstitet’ samba oma esialgsele positsioonile, mille mees ülekeevas vihas enne Kuult jalga laskmist oma kohalt murdnud oli.

Ja ega kangelased polegi ideaalsed. Paljugi veel sellised, kes endale aupaiste tühipalja valearvestuse läbi välja “teenivad”. Kapten Mal’i sõnad helisevad siinkohal vast ehk kõige tooniandvamalt kaasa: “It’s my estimation that every man ever got a statue made of him was one kind of son of a bitch or another. Ain’t about you, Jayne. It’s about what they need.” – märkimisväärselt täpne coda eelöeldule.

Ehkki ülejäänud näitlejateansambel on “Town”-is ilmselgelt sekundaarne, pakub nende kohalolu mitmeti omalaadset tihendavat essentsi terviklikule narratiivile. Mal’i ning Wash’i võrratud näoilmed/reaktsioonid, kuuldes kas Jayne’st kedratud ning rahvasse läinud lugulaulu või taibates, kuivõrd äärmuslikku enesekesksesse idiootsusse Jayne kunagi oma isikliku naha päästmiseks vajunud oli; või Simon’i kahekordne, hirmnaljakas fraas “…this must be what going mad feels like”, kord, tõsise uskmatusega Jayne’i skulptuuri silmitsedes ning teistkordselt, olles kõrvupidi tunnistajaks eelmainit’ laulupalale; või kasvõi Wash’i lootusrikas nending, et nad peaksid siirduma mingisugusesse kehva linnakesse, kus tema kangelane oleks (tõdemus, mis on sedavõrd naljakam, kui meenutada Wash’i igatsuslikku silmavaadet “tavapärase”, ehkki iganenud, mehe-naise suhte järele “Our Mrs. Reynolds”'-is).

Taolisi situatsioonilisi hetki meenutades ei lähe palju vaja, et leida veel üht põhjust, mispärast FIREFLY’d sedavõrd palavalt armastada. Rääkimata “Town”-i sissejuhatavast stseenist, kus Simon üritab mõistetavalt kahtleval seisukohal olevale Kaylee’le selgitada, et loomulikult ropendab aeg-ajalt temagi, ainult et olles hetk hiljem sunnitud siiski oma sõnu sööma, sattudes peale plaastrit “jahtivale” Jayne’le, kes arstituba ilmselgelt inimese kombel kasutada ei mõistnud, jättes endast mulje, nagu Simon’i vaimustavalt teravmeelne fraas nendib, kui treenitud pärdikust, kellel “treening” on paraku vajaka jäänud. Ja ei maksaks unustada ka Jayne’i viimse hetke ettevalmistusi “Canton’i-seiklusteks”, aimates juba ette (ent tol hetkel veel täiel määral teadmatuna nii vaataja kui ka ülejäänud Serenity meeskonna jaoks), et silmapiiril terendavad ebamugavused. (Olgugi, et vähe teistsugusemad, kui see, mis mehele endale vaimusilmas kirgastuda võis – arvestades, et kord sai jalga lastud siiski kohaliku magistraadi rahapoolisega, kes otseloomulikult vaatas samavõrdselt viltu nii vargusele, kui ka sellest lähtuvale, hilisemale, töörahva õnnele.)

Ja ka tavapärasemad, n.ö draama-põhised, narratiiviküljed – ehkki vaid ala-šüžeedena - ühildusid vägagi osavalt peamise jutustusliku rajaga.

Inara enneaegsem lahkumine Serenity’lt oma isiklikus süstikus viis naise Canton’i magistraadi häbelikku poega – Fess’i (Zachary Kranzler) - seksuaalselt harima, võimaldades kulminatsioonina viimasele piisavalt julgust ning meelekindlust, et isa käsk – Serenity’t maapinnal “lukus” hoida, kuniks Jayne Cobb on tabatud - “üle kirjutada”, lastes laeval pigem varem kui liiga hilja õhku tõusta. Simon ja Kaylee, jällegi, kantuna osalt  kohalikus kõrtsis valitsevast ülevoolavlikust õndsustundest ja teisalt manustatud alkoholist, leiavad ometigi tee teineteisele lähenemaks, mis omakorda toob esmalt kaasa vabamas olekus Simon’i komplimendi Kaylee ilu aadressil, ainult et kenake hetk tulevasel hommikul vale sõnavara tõttu nullida; ja saades lõpptulemusena juhtumisi kere peale ka magistraadi poolt vanglast välja lastud Jayne’i endiselt partnerilt, kes nüüd kättemaksutee jalge alla võtnud ning peab silmas Simon’it sealjuures “kõrvalise kahjuna” kasutada. (Ja taandub “Town”-i lõpuks ju Simon ka lõplikult oma vanasse Mina’sse, tehes oma, kui kasutada siinkohal Kaylee tabavat märget, “kangusega” end vägagi kergeks saagiks neiu humoorikale ninapidivedamisele veedetud öö teemadel.)

Ja kuigi hingekarjase Book’i ning River’i suurepärane miskommunikatsioon, või kui kasutada siinkohal Book’i enese sõnu - “tihe vaimne side” - Serenity pardal küll kesksete sündmustega ei seostunud, v.a maitseka huumoritasandiga esitus ning kena kontinuteedidetail, millest lähtuvalt jumalasulase hirmutava “paljujuukselisuse” eest ära põgenenud River’i leiame transpordiruumi samast seinaaugust, kuhu FIREFLY pilootepisoodi “Serenity” aegu Mal jt kosmoses hulpivast laevavrakist leitud Alliance’i märgistusega toidubatoonid algselt ära peitsid. Kena liigutus, see.

Retrospektiivis võis Book kindlasti sisimas leida, et teinekord ei tasu oma kunagise jumalakoja koguduse ning River’i võrdlemine ära. Olgugi tegemist vaid üheainsa neiuga, hingesulase tavapärane “flock” ei hakkaks vähemalt kollektiivselt Piiblit “loogilisse” järjekorda paigutama, ja sealjuures päris materiaalsel tasandil ning üldsegi mitte metafoorselt. Ehkki situatsioon iseenesest oli tahtmatult naljakas – ja kontrastina Jayne’i jt seiklustele oli kahtlemata sellisena ka mõeldud – oli rõõm kaasa elada Book’i siiralt südamlikule, kuigi teise osapoole jaoks paraku mõistetamatule, selgitustööle, et usk ongi tihtilugu määratletav läbi ebaloogilisuse ning et Piiblit pole seeläbi võimalik loogikareegleid rakendades “parandada”. Ja sellest rääkides… kas oleks liiga ennatlik arvata, et mistahes River’ile seal saladuslikus Akadeemias ka ajju ei pumbatud, on ehk tegemist millegi fundamentaalselt ratsionalistliku, või, kasutades valvenäitena Book’i Piibli “uuendustöid”, millegagi, mida karakteriseerib teatav matemaatiline printsiip?
Olen öelnud kordi varem ja ei väsi nentimast nüüdki: igast FIREFLY episoodist võiks kirjutada veel ja veel ning loomulikult pole ka “Jaynestown” ses’ suhtes mingisugune erand. Aga kuhugile peab ju paraku piiri tõmbama, või mis? Ja kuigi mina tõmban mõne üksiku alljärgneva punktiga omalt poolt otsad kokku, pakub “Town” piisavalt rikkalikku materjali ka tulevasteks edasiarendusteks, nii et, have at it!, aga nüüd…
Üht-teist veel:

• Kui Fess jutustab Inara’le linna keema löönud “lindpriist”, ei maini ta viimast kuni lõpuni nime pidi, mistõttu – kuuldes “kangelase” isetust käitumisest – eeldab Inara esmalt jutu peategelaseks olevat Mal’i. Fantastiliselt välja mängitud reaktsioon Morena Baccarin’i poolt kehastatud Inara’lt, sel hetkel kui selgub, et jutt on hoopis Jayne’ist.

• Kuna Canton’isse jõudes oli Mal’il, Jayne’il, Zoë’il, Kaylee’l ning viimase poolt kaasa nurutud Simon’il vaja välja mõelda miskisugune “suitsukate”, mille varjus Kuule peidetud kraam tasahilju üles leida ning vehkat teha (vähemasti oli see esialgne idee), leiti lõppeks, et üks neist peab esinema (muda)ostjana. Ja kes võis selleks paremini sobida kui Simon, ühes oma kõrgklassi rühi, laitmatu ülikonna ning “pehmete kätega”, mis kõik üheskoos annavad tunnistust “rahakast indiviidist”, kui parafraseerida siinkohal kapten Mal’i sõnu. Ja muidugi nautisid omal moel kõik osalised Simon’i ilmset ähmi “katte” säilitamisega, nagu ka kohaliku töödejuhataja õlale patsutusest Simon’i ülikonnale ilutsema jäänud mudast käekujundit.

• Kui River Book’i Piiblist välja rebitud lehekülgi hingekarjasele tagastama tuleb, sõnab neiu, et “ta rebis need [mehe] ‘sümbolist’ välja ja need muutusid paberiks”. Kui oletada, et River’i aju vahest siiski ei valda matemaatiline ülemvõim per se, saaks ehk möönda vähemasti seda, et piir millegi materiaalse ning millegi abstraktse vahel näib tüdruku arusaamade kohaselt olevat küllaltki must-valge.

• Õigupoolest FIREFLY pilootepisoodist saati on jutu sees, mööda minnes, mainitud “Maad, mis kord-oli” (“Earth that was”). Nii ka sel korral. Tegemist on kena kujundiga, eriti veel seetõttu, et Whedon’i poolt loodud maailma karakterid näivad teadlikult tunnistavat sajandite taguse Maa eksistentsi, kust, ehkki rohkem vaataja ning vähem tegelaskujude jaoks, pärineb see eksternaalne, detailitäiuslik, interjöör, mille kujutamises sari sedavõrd vapustavalt meisterlik on.

• Ehkki ei tahaks korrata läinud episoodiga kaasnenud massilist tsiteerimispuhangut, oleks vale ülimuslikemaid ning rohkem esile tõusnud lausungeid ka täielikult ignoreerida. Mõni silmas peetavaist sai üles tähendet’ juba käesoleva kirjatöö alguses, aga ära mainimist vajavad veel Kaylee “head seksi sulle”-repliik Inaraga hüvasti jättes, Simon’i irooniline, Jayne’le suunatud, retort “vaenlasi? Sul?! Ei! Kuidas see võimalik on?”, samavõrd nagu ka noore arsti jutustus Kaylee’le, et kord tema poolt terveks ravitud tüdruk andis oma hamstrile mehe nime ning sellele järgnev kulminatsiooni-fraas “mina sain hamstri. Tema aga pillab rahakarbi ning saab linna" ja loomulikult River’i hirmnaljakas-asjakohane (vt pilti kõrvalt) tõdemus Book’i aadressil “liiga palju juukseid”. Eelmainitute hulgast ei saa kindlasti välja jätta ka Wash’i erutatud hõiset, laevale korraks tagasi pöördudes, oma naise suunas “kas sa teadsid, et Jayne on bona fide rahvakangelane? Tal on isegi laul ja puha!”, nagu viimaks ka Jayne’i pisarateni liigutatud pärimine, et “teil oli mäss? minu tõttu? minu täiesti oma mäss!”.

• Ja veel, ehkki ülal jäi sellisel läbival ning küllaltki intrigeerival paralleelil lähemalt peatumata, Ben Edlundi skript näib õieti mängivat “mõistmatuse” idee kui sellisega, žongleerides seda ootamatul kombel Jayne ning River’i vahel. Mõlemale neist on inimeste käitumine, või veel enamgi, uskumuslikud kombed otsekui looritatud saladus, millest, kuigi kummagi jaoks erinevatel põhjustel, enese läbi närimine paistab olevat võimatu.

Praeguseks siis kõik. Ja juba järjekordse hulga nädalapäevade pärast võtame käsitluse alla Joss Whedon’i FIREFLY kaheksanda episoodi, “Out of Gas”.
NB! Kuna ma ise nägin hetkel-käsitletavat sarja viimati mitmed aastad tagasi ning olen nüüd "teistkordsel tiirul", paluks tungivalt sügavamatest spoileritest kommentaariosas hoiduda.
______
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne), Adam Baldwin (Jayne Cobb), Sean Maher (Simon Tam), Jewel Staite (Kaylee Frye) & Nathan Fillion (Malcolm "Mal" Reynolds). 2), 3), 4) & 5) Adam Baldwin (Jayne Cobb). 6) vasakult-paremale: Sean Maher (Simon Tam), Nathan Fillion (Malcolm "Mal" Reynolds) & Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne). 7) Summer Glau (River Tam). 8) Ron Glass (hingekarjane Book). VLC snapshots, erakogu.