“I already know what I’m gonna call her. Got a name all picked out.”____“A small crew – They must feel the need to be free. Take jobs as they come. They never have to be under the heel of nobody ever again.”- kapten Malcolm “Mal” Reynolds____“I’m sorry, Captain. I’m real sorry. I should’ve kept better care of her. Usually she lets me know if somethin’s wrong. Maybe she did. I just wasn’t payin’ attention or—“- Kaylee Frye
Sealsamas, kus, uhkustunne hinges helisemas, oma värskemaid tehnoloogilisi saavutusi ette kandsin, sai mööduvlikult mainitud sedagi, et olles paar korda – ehkki muudel eesmärkidel – silmitsenud “Gas”-i avakaadreid, oli tagant järele võimatu lahti saada sellisest karvasest, kuklasse hingavast kõhutundest, et vahest oli kõnealuse jao puhul tegemist sellega, mis siinkirjutaja ning sarja vahelistesse suhetesse aastaid-aastaid tagasi lõplikult armastuse pitseri vajutas. Reaalsus oli aga siiski teine ja vahest oli nii ehk paremgi. Muidugi olid taolised tundmused ka täiesti loomulikud, kuna nüüdseks on juba kindel, et too osa jääb kindlasti FIREFLY viimasesse veerandisse.
Kuid “Gas” ei lükanud sugugi esile seda “kurat küll, polegi see osa”-tundmust, otse vastupidi. Pole kahtlustki, et Tim Minear’i mahlakalt mitmetahulise skripti ning David Solomon’i poolt teravsilmselt filmitud “Gas” on senise kaheksa hulgast üks parimaid, rikkalikumaid ning loomuldasa meeldejäävamaid. Retrospektiivis pole asjatu ka siinkirjutaja, kohati ennastunustav, otsingutee võimaluse järele käesolev episood ning sellega kaasnev kommentaaritrack üheks köita, kuna Minear’i/Solomon’i poolt kahasse vesteldud, sõrmkübaratäie jagu humoorikas, ent suurelt jaolt ääretult informatiivne audiokomm pakkus lähemal kuulamisel nii mõndagi, millest sugugi ilma jääda poleks tahtnud(*).
(*)Ja kui juba audiokommentaaride peale jutt läks (ning millele tuleb ilmset lisa juba alljärgnevategi lõikude näol), tihkaksin hetkeks peatuda FIREFLY DVD ning Blu-Ray reliiside erinevusel. Näiteks infol, mis pärineb siit (tegu näib olevat ühe välismaise on-line poega), justkui paistab, et 2003. aastal välja antud DVD ning viis aastat hiljem väljutatud B-R on küllaltki erineva näoga, vähemasti, mis puutub neis sisalduvasse audio kommentaaride hulka. Kui ma kõigest õieti aru saan, pakub B-R ka kolme(!), võiks öelda, et verivärsket, kommentaariträkki – Whedon/Fillion/Tudyk & Glass ja “Our Mrs. Reynolds”, Minear & Solomon ning “Ariel” ja Tudyk/Jewel Staite & “The Message” – vähemasti juhul, kui ma ikka kõigest õieti aru saan. Ja noh, äärmiselt tore. Kahetsusväärne on aga sellisel juhul paraku see, et kuna senini kasutasin materjali kogumises nn näidisena aastaid tagasi üllitatud DVD informatsiooni, magasin ma õige ajastuse “Mrs. Reynolds”-i audiokommi kuulamiseks-käsitamiseks. Oh jah… ei osanud seda nagu ette näha, et veel pool dekaadi hiljem uus väljaanne enese hõlma alla värsket materjali kogub. Aga teisest küljest, tegemist ju ikkagi Whedon’iga. I must’ve known!
“Gas”-i stsenarist Tim Minear jutustab episoodiga kaasnevas audiokommentaaris, et kõnealust jagu karakteriseerib omapärane sünnilugu. Esialgne baasidee pärines nii temalt kui Whedon’ilt eneselt, kuna mõlemad soovisid valmis vormida põhimõtteliselt “allveelaeva lugu” - ekvivalendiks sealjuures kosmoselaev, millel keset avakosmost ühtäkki gaas otsa lõpeb. Audiokommentaaris selgitab Minear, et ehkki järsult liikumisvõimetuks muutunud laev oli üheks keskseks väljundiks juba eos, olla Whedon algselt soovinud põhišüžeena kasutada võõraid, kes, Serenity ebaõnne ära kasutades, end laevale sisse suruvad. Lõplikus variandis moodustas see külg siiski vaid ääretult tillukese, ehkki kahtlemata olulise, osa. Whedon’i ilmsed mõjud siinkohal aga ei lõppenud. Minear mainib sedagi, et istudes Joss’iga restoranis pärines viimaselt ka idee näoli vastu Serenity laadungiruumi võrepõrandat kukkuvast Mal’ist. Minear’i sõnutsi hakkas sealt vaikselt arenema ka flashback’i-põhine struktuur, mille kasutamisega olla tal omal ajal ANGEL’i juures väga edukalt läinud (kahjuks küll jäävad minu teadmised ses’ osas napiks, nii et lähemalt kommenteerida ma ei oska).
Kuid teatavasti pole erinevate, kui siinkohal kasutada “Gas”-i stsenaristi Minear’i ning režissööri David Solomon’i väljendit, “ajaraamide” sügavam pruukimine midagi niisama triviaalset. Nagu Minear kommentaaris nendibki, pidid nad narratiivi üles ehitamisel olema vägagi tähelepanelikud, kuna loo esitus pidi mõjuma selgepiiriliselt, või, ütleksin, voolavalt, ega mitte katkendlikult. Minear ise määratleb seda kui “visuaalset aspekti”, ehk teisisõnu, puhtakujulisel silmsidemetasandil pidi vaataja mõistma toimuvat “rännet” ühe tervikliku narratiivi kolme “harutee” vahel, millest igaüks keskendus teatavale momendile ajas (olevik, lähiminevik: 24-48 tundi tagasi, kaugem minevik: ca 5 aastat). Ja siin tulid juba mängu eelpool ära mainitud David Solomon (kes muuhulgas töötas režissööri/kaas-juhtivprodutsendina ka BtvS’i juures ning värskeimast ajaperioodist kannab ka viimast nimetet’ tiitleist Whedon’i DOLLHOUSE’i juures) kui ka terve sarja kineomatograaf David Boyd (kelle nimekaimaist tiitleist võib ära tuua kineomatograafi kohustused nii kolme episoodi juures David Milch’i geniaalse DEADWOOD’i avahooajast või ka Peter Berg’i suurepärase FRIDAY NIGHT LIGHTS esmahooaja juurest).
Minear, vähemasti kui uskuda audiokommis jagatud kiitusi, on seisukohal, et Solomon’i režii võimaldas “Gas”-i skripti täielikku potentsiaali vahest ehk kõige ülimuslikumalt avada. Eelkõige kinnitab öeldut värvilise reversal film-i rakendamine, märkimaks narratiivis esitatavat kaugemat minevikku. Taoline eripärane tehniline lahendus olla algselt olnud Boyd’i idee, ent peatselt oli ka Solomon asjaga päri. Lisaks reversal film’i tarvitamisele kasutati nimetet’ “ajaraami” kujutamise juures ka hulganisti valgust ning kus, kasvõi näiteks ühe kaadri puhul episoodi algusest – mis leiab aset viis aastat tagasi, näitab Mal oma “paremale käele”, Zoë’ile, viimase silmnähtavaks põlguseks/ninakirtsutuseks, esmakordselt, tollal veel räsitud ning päevinäinud, Serenity’t – puhutakse sisse ka suitsu. Küllastunud ning “teralik” pilt, ühes võimendatud valguse ning suitsuga oli mõeldud looma unenäolikku atmosfääri, eristades samas kaks “ajaraami” teineteisest sujuva voolavlikkusega. Samaaegselt, nagu viitavad ka Minear&Solomon, tasandab näitlejate loomulik mäng “lõhet” näiteks “sügava flashback’i” ning oleviku/lähimineviku vahel, seeläbi kolme “ajaharu” veelgi enam ühte sulandades, sealjuures ühte teisest tugevamalt rõhutamata.
“Gas”-is kasutab Solomon ühe konkreetse stseeni – nimelt situatsioon, kus Kaylee’it tulekera rõhulaine eest teelt lükates viga saanud Zoë’l süda seiskub – juures ka laiade läätsedega käsikaamerat, mõeldud esitama samavõrdselt nii ruumi kui ka karaktereid selles. Kommentaariträkis selgitab režissöör, et FIREFLY visuaalseks stiilis juures omas juba algusest peale sarnaste läätsede kasutamine keskset osa, mis omakorda seega võimaldaski esile tuua ka ruumi, mille piirides antud hetkel viibitakse. Sarja seisukohast oli see määrava tähtsusega tõik, osundab Solomon, kuna Serenity varieeruvad ruumid moodustasid sel moel omaette “suure karakteri”, laeva per se näol.
Minear nendib omalt poolt veel sedagi, et olulist tähtsust hetkel-käsitatava episoodi juures saab omistada selle “geograafilisele” natuurile, leides, et David Solomon on selle oma režiiga ääretult andekalt lahendanud. Teisisõnu, “Gas”-i filmimise stiil annab visualiseeritult tunnistust sellest, kuidas Serenity erinevad ruumid omavahel ühtseks tervikuks on seotud, artikuleerides simultaanselt ka narratiivi liikuvuslikkust näiteks lähiminevikulisest ajahetkest kaugemasse minevikku (a la Mal&Inara hakkavad liikuma ühistoast, sammuvad trepist üles ning sisenevad Inara süstikusse, lahkudes samaaegselt ka lähiminevikust, mistõttu vaataja leiab end äkitselt kaugemast minevikust, mil kapten Mal respekteeritud “kompanjonile” esmakordselt Serenity poolt pakutavat süstikut tutvustab).
Pidades silmas “Gas”-i esmaklassilist tehnilist kvaliteeti, on kahtlemata loomulik, et peatun tavapärasest rohkem märkimisväärt visuaalsel küljel (mida tõtt-öelda olen käsiteldava sarja puhul püüdnud teha varemgi, tõsi küll, siiski rohkem möödaminnes), ent oleks juba paras aeg rääkida lähemalt ka FIREFLY ühtekokku kaheksanda episoodi tõeliselt rikkalikust sisulisest küljest ning minu enese mõtteist/tõlgendusist seoses nähtuga. Samuti üritan tulevasse tekstivoogu iseenesestki mõista sisse põimida ka kõnealuse jao autori enese mõtteid.
Ehkki ilmsetelt põhjustel ei väsi ma ilmselt kiitmast ainumastki FIREFLY episoodi, oleks asjakohane tõdeda, et “Gas” mõjub juba oma eos erilisena. Algatuseks esitatakse vaatajale avakosmose põhjatus mustavuses liikumatuna asetsev Serenity, seistes seal vahest isegi harjumatu vaikusemomendi ajel, misjärel leinavliku muusikatooni saatel liigub kaamera fookus järk-järgult laeva erinevate ruumide vahetel, artikuleerides seeläbi mahajäetust ning inimtühjust, mis laeva senise kihavliku natuuri pahaendelise pingelisusega asendanud on. Ja seejärel oleme tunnistajaks juba kapten Mal’i näolikukkumisele vastu Serenity laadungiruumi võrepõrandat. Me adume, et teadmata põhjusel on ta viga saanud, mistõttu meest ähvardab iga hetk meelemärkuse kaotamine. Ent enne kui see juhtub, näeme, kuidas Mal’i näolapile sugeneb üksik päikesekiir, markeerides “Gas”-i esmakordset “ajaraami” muutust – kasutades siduvusliku “konksuna” kujundlikku Mal’i meenutust, oleme jõudnud viie aasta taha minevikku, hetkesse, mil valitsuse pilgu eest redus, endine vabadusvõitleja Mal oma “paremale käele”, Zoë'le, esmakordselt oma uut, veel nimetut, laeva tutvustab.
Tõeliselt oskuslikult omavahel terviknarratiiviks ühendatud “ajaraame” võib lisaks Mal’i ning Zoë’ga mainitule leida veel mitmeidki. Eelpool sai vististi muu jutu sees osundatud ka ajahetke muutusele stseenis, kus Mal ning Inara liiguvad viimase süstiku suunas, ent sarnast sulanduslikku tehnikat pruugitakse näiteks ka lüliliste astmetena seoses Kaylee progressiooniga kunagisest mineviku-Temast andeka ning südamega asja juures oleva mehhaanikuni, kes on toimunust sedavõrd tohutult löödud, et suudab vaid kas nõutult katkise reaktorivõlli ees kükitada või siis kaptenile troostitut tõdemust kogu laevarahva klaustrofoobilise väljavaatega olukorra kohta esitada, momendil, mil hingatav õhk järk-järgult haardeulatusest haihtub: “Varsti hakkame me seda tundma ning siis ei tunne me enam midagi.”(**)
(**)Fraas dialoogi, muide, mida – nagu kommentaarist selgub - esialgses skriptis ei eksisteerinudki, ent soovides olemasolevale loole lisada jõulisust, tahtis Whedon, et Minear midagi sarnast juurde lisaks. Seda viimane tegigi, n.ö off-camera.
Ühena viimastest mainimisväärt faktoritest “Gas”-i puhul osundab Tim Minear audiokommis sellele, et ehkki oma tuumalt annab jagu võimaluse osa saada Serenity meeskonna järguviisilisest kokku-kogunemisest, on samavõrd tegemist ka kapten Malcolm “Mal” Reynolds’i ning firefly-klassist pärineva Serenity nimelise kosmoselaeva armastusafääriga (mida kujutab äärmise tabavusega kapteni ilmne eneseohverdus “lähiminevikus”, kus, kõiki ülejäänuid laevakaaslasi süstikutega teele saates, jääb ta lõppeks Serenity’ga omavahele, sulgedes veel vaid uksi ning kapituleerudes viimaks piloodiruumi – ootamaks võimatuna näivat vastust välja saadetud hädakutsungile (millele vastamine tähendaks ehk hea õnne korral vajamineva reaktorijupi õigeaegset kätte saamist) –, kus ta, kapist leitud sõjaväetekk ümber mässitud, eesseisvat kulminatsiooni ootama jääb)(***). Ja taolisele seisukohale pole siinkirjutajal ammugi plaanis vastu vaielda. Ent omast käest presenteeriksin ehk veel üht võimalikku interpretatsioonimudelit, nimelt seda, et samavõrd kui FIREFLY topeltpikkuses õige pilootosa annab vaatajale ülevaate meeskonnaliikmeist ning uutest reisijatest, tehes seda mõneti ehk kapten Mal’i perspektiivilt lähtuvalt, siis “Gas” esitab vägagi eritabaselt harukordset vaatenurka, pärinedes õieti kosmoselaeva kuuendalt meeskonnaliikmelt, Serenity’lt eneselt – mõttearendus, mis oleks vahest isegi seda paslikum, kui osundada, et tavapärasest rohkemalt püütakse “Gas”-is läbi naissoost “tema” (she) kasutamise rõhutada laeva antropomorfset olemust.
(***)Minear nendib antud seoses, et tegevuse kui sellise üleüldine aeglustumine, käesoleval näitel esitet’ läbi kaadrite, kus Mal esiti uksi suleb, seejärel piloodiruumi suundub ning sealsest kapist sõjaväeteki haarab, et end sellesse mässides pool-tukkuvalt ootele jääda, on “asjadele aja andmisel” põhinev lähenemine, mida stsenarist on eelnevalt kasutanud ka BtVS’i ning ANGEL’i puhul, samas kui vahest ehk mõni teine sari läheks meelsamini koheselt järgmise dialoogirea kallale.
Serenity pole niisiis ainuüksi tühipaljas laev, vaid üks kuuest peamisest meeskonnaliikmest. Veel olulisemaltki, tema puhul on kahtlemata tegemist kaunilt ning mõtestatult – ja sugugi mitte liialt ülevoolavalt/rõhutatult – hingestatud karakteriga, mistõttu pole ka sugugi mitte laest võetud siinkirjutaja tõlgendus, et paljuski on “Gas” raamitud läbi Serenity perspektiivi. Justkui läbi tema silmade oleme tunnistajaks mitte ainult Zoë’, vaid ka ülejäänud meeskonna kunagisele “kogunemisele”, kohtudes nii tollal hirmnaljakaid vuntse kandva noorema Wash’iga, kes parajasti laeva juhtimistehnikat üle kaeb ning tööpakkumist rõõmuga nõus vastu võtma on (olles samas õndsas teadmatuses, et Zoë’ Mal’ile samas arvamuse usaldab, et midagi Wash’i juures “häirib” teda – kõnekas seik minevikust, see, eriti kui asetada öeldu nende kahe mehe-naise suhtesse aastaid hiljem), kui ka Kaylee’ga, kes, nagu “sügav-mineviku” flashback’ist selgub, oli kord laeva pardal ainult juhtumisi, vaid Serenity esimese mehhaaniku groupie’na viimasega võlli taga ameledes, et siis seejärel rohkem mehhaanilist taipu üles näidata, kui Bester (Dax Griffin) seda iial osanud oleks. Või võtame kasvõi Jayne Cobb’i, kes kord kaugemas minevikus ühes kahe partneriga Serenity’t ning üles tõstetud kätega Mal’i/Zoë’t püssipärade ees hoidis, ainult et lõppeks Mal’i poolel lõpetada, kuna too lubas talle senisest paremat palka ning eluaset (suurepärane flashback isegi kahel põhjusel: esiteks, vägagi karakteris ning sobilik lahend küllaltki võimatu vastusega küsimusele, mida juba eos ilmselt kõik FIREFLY vaatajad teada tihkasid; ja teiseks, esitades veelkordselt David Boyd’i ahket visuaalmeelt, kuna, nagu kommentaariträkist selgub, ei leidnud stseen üldsegi mitte aset kõrbes, vaid hoopiski laiaulatuslikul helilaval, mis sisaldas pori ning tohutuis mõõtmeis tausta).
Võrreldes juba-käsitet’ episoodidele omistatud narratiivse rikkuse ning tihedusega, pole mingisugune erand ka “Gas”, pigem kehtib selle jao puhul isegi veel enamgi juba omaette mantraks kujunenud, “saaks veel palju enamgi kirjutada”-fraas. Ilma kahtluseta on Tim Minear’i sulest pärinev “Gas”-i skript tõepoolest üks kondenseeritumaid ning “lihavamaid”, kuna samahästi näikse võimalik olevat kasvõi kolme eristatud arutelu üles märkimine, millest igaüks toimiks kui tekstuaalne raam episoodist esitet’ “ajaraamile”.
Nii näiteks saab vägagi kõnekaid alltoone omistada “oleviku”-raamile, mille toel võib kogu episoodi vältel näha haavatud Mal’i teekonda läbi Serenity (mõte “haavatud jalutuskäigust” olevat muide olnud Nathan Fillion’i enda idee), ühes käes lõppeks oma valdusse saadud eluvajalik jupp reaktori taaskäivitamiseks, teine surutuna aga kuulihaavale, mille ebaausate kavatsustega “aitajad” kaptenile algselt kehasse kihutasid, soovides Serenity't üldsegi enda võimu alla haarata. Ehkki “Gas”-is esitatud “olevik” võib pealtnäha paista mängivat täitvat rolli ülejäänud kahe, sisukama, “ajaraami” vahel, on selle keskne jõud võrratuis “lõigetes” varieeruvate aegade vahel, mis, tõsi küll, tagavad osalt jutustatava narratiivi sujuva voolavlikkuse, ent osalt tulenevad sündmustest, mis ajalises mõttes eelnevad – nt pidevas minestusohus Mal turgutab end teekonna jätkamiseks adrenaliinilaksuga otse rindu, täpselt samamoodi nagu ta nägi 24-48 tundi tagasi, “lähiminevikus”, tegevat Simon’it, kui too parasjagu seiskunud südamega Zoë’it taaskordselt elule püüdis äratada.
(****)Mainitud stseeniga seoses räägib ka režissöör David Solomon, et olles FIREFLY’ga seonduva juurde tulnud täielikus teadmatuses, oli tema jaoks täielikuks üllatuseks, kuivõrd koduselt ning harjumuspäraselt näitlejad end tundsid, jättes ehk isegi mulje, et on oma rolle justkui juba aastaid kehastanud. Fenomenaalne grupp, tõdeb Solomon. Kahel käel nõus!
Ja kamraadlusest rääkides… “Gas”-i eelviimane stseen pakub sügavalt liigutava ning südamliku küsimuse tol hetkel ravimeist uimaselt Mal’ilt: "You all gonna be here when I wake up?". Kommentaariträkis selgitab Tim Minear, et mainit’ pärimine oli eelkõige mõeldud kahetisena, mistõttu ühest küljest võiks seda lugeda Mal’i enese arvamusena, et ta võib siiski vabalt hallutsinatsioone kogeda, teisalt aga oli esitatud küsimus mõeldud vaataja jaoks markeerima tagasipöördumist “reaalaega”. Omal poolt lisaksin, et õieti peitub Mal’i sõnades ka veel kolmaski tähenduslik tase, eriti kui silmas pidada “Gas”-is nähtut ning seniste episoodide põhjal kõrva taha pandut. Nimelt seik, et aja jooksul on laiast areaalist erinevaist isiksusist välja kasvanud, nagu öeldakse, “tavatu pere”, ja loodud esiti ebatõenäolisena näivad kamraadlussidemed. Ja selles seoses, kas polekski kapteni küsimus mitte alateadlik kinnitus kunagisele, ca viie aasta tagusele soovile? Soovile, et kord jagab ta laeva inimestega, kelle sisimased ihad (vabadus, “uus elu”, pääs võimu alt) reflekteerivad tema enese omi.
Pikemalt oleks arvatavasti kirjutada veel nii mõndagi (Wash’i pulbitsevast meeleheitest oma naise saatuse pärast, Mal’i tõsisest kõnest meeskonnakaaslastele ning potentsiaalselt kehvasti lõppeda võinud kohtumisest “aitajatega”, Simon’i kehva ajastusega sünnipäevast, River’i näivast etteennustamisvõimest või kasvõi lahkunud süstikus meelemärkusele tulnud Zoë’ käsueiramisest, mis põhimõtteliselt päästis kapteni elu), ent seks’ korraks joone alla tõmbamise eesmärgil liigume viimaste mõtete esitamiseks juba üksik-punktide kallale…
- Kui silmas pidada üleüldist šüžeelist kontinuteeti, pole “Gas” sugugi mitte esimene episood, kus tihendivõlli “catalyzer”-ist juttu on. “Serenity”-is nimelt palus Kaylee Mal’il mootorile uus tihendivõll osta ning “The Train Job”-iski kurtis neiu, et kehva tihendivõlli ei taheta ära vahetada.
- Punasel nupul, mille suhtes “Gas”-is kokku lepitakse, et Mal vajutab seda kohe, kui Serenity jällegi korras on, et teised süstikutega tagasi teaks pöörduda (mida siiski ei juhtu, sest meetrijagu enne nuppu variseb kapten kurnatusest kokku), on aga hoopiski omalaadne elukäik ning seda juba väljaspool TV-ekraani. Nimelt kui FIREFLY katkestati ning Joss Whedon püüdis veel palavikuliselt leida mingisugust viisi, kuidas ränka saatust murda ja sarja ellu äratada, saadeti seesama punane nupp talle järsku kontorisse. Selgus, et Alan Tudyk olla selle võtteplatsilt kaasa haaranud ning saatis nüüd Whedon’ile, kaasas kirjake, millel seisis: “Kui su ime siia jõuab, lihtsalt vajuta seda nuppu.”
- “Gas”-i vaat et sama sisutihedal kommentaariträkil kui seda on episood ise, räägib Tim Minear nii mitmestki tabavast pisiasjast:
- Koht laadungiruumi võrepõrandal, kuhu “sügava mineviku” esmases flashback’is Zoë osutab, küsides, mis see on – millele Mal vastab, et ilmselt keegi elas siin - on seesama, kuhu “olevikus” Mal näoli kukub.
- Tim Minear kirjutas “Gas”-i skripti valmis kahe-kolme päevaga, jäädes siiski lõpuks omadega liialt hilja peale. Mitte et David Solomon vihastanud oleks. Minear tõdeb, et aastad ühist tööd ning sarnaseid situatsioone BtVS’i juures olevat mehele juba küllaltki zenliku ellusuhtumist õpetanud. Ja kui rahulikkust juba mainit’ sai, ei saa jätta märkimata, et esmase filmimispäeva avastseeniks oli Minear’i poolt eelneval õhtul kiiruga kokku kirjutatud stseen Mal’ist ning Wash’ist piloodiruumis üksteise peale karjumas ning Wash’i puhul ka erinevat “teknomula” õhku paiskamas. Ehkki stseeni olemus kukkus lõppkokkuvõttes välja perfektselt, olla Alan Tudyk arusaamatust tehnilisest dialoogist ääretult frustreeritud olnud ning silmnähtavalt kerkib see esile ka tema mängust kõnealuses stseenis – muutes seda seeläbi loomulikult veelgi paremaks.
- “Gas”-i skript – eriti alates stseenist, kus uue vaatuse sissejuhatavaks stseeniks on uksel seisev Inara, kes haigevoodis lamavat Zoë’t ning tema ümber askeldavat Simon’it vaatama tuli, struktureeriti täiesti ümber. Üks ilmsemaid põhjuseid aga, miks lõplik lugu on täpselt selline nagu ta on, seisneb vägagi maises asjaolus, nimelt selles, et Gina Torres (Zoë Washburne) oli just äsja abiellunud Lawrence Fishbourne’iga, mistõttu nelja esimese võttepäeva paiku oli näitlejatar hoopiski mesinädalatel. Nii oldi sunnitud välja mõtlema šüžeeliin, kus Zoë viga saab ning püsib seetõttu piisava aja tagaplaanil, nii et ka Torres saaks eemal olla.
- Wash’i hullumeelselt naljakad vuntsid flashback’is olid olnud täiemastiliselt Alan Tudyk’u idee. Minear lisab ka juurde, et FIREFLY DVD’l peaks sisalduma ka “gag-reel” , kus neidsamu vuntse võib näha ka Fillion’it ning Torres’t ehtimas.
- Minear räägib sedagi, kuidas hingekarjast Book’i kehastav Ron Glass on päriselus tegelikult budist, mistõttu pahatihti püüdis näitleja karakterisse budistlikku hõngu lisada. Ja nii oli Minear sunnitud seda jällegi traditsionaalsemale, protestantlikumale, teele suunama.
- Seoses Book’i tegelaskujuga aga veel ka see, et Minear’ile meeldivat antud episoodi valguses eriti see, kuidas ka Book, olemuslikult vapra mehena, on silmapiiril terendavate väljavaadete tõttu sedavõrd hirmul, et otsib pingsalt “heast raamatust” vaimukosutust ning leevendust maad võtvale meeleheitele. Minear tõdeb, et kui juba jumalakarjane Book hirmul on, on asjad tõepoolest halvad.
- Tim Minear mainib sedagi, et Simon’i ning Inara dialoogi olla peidetud “väike vihje” naise kohta, millesarnaseid, kui FIREFLY episoode jälgida korrektses järjekorras, on poetatud varem. Tegemist peidetud vihjega tervele Inara-loole, mis neil paraku jutustamata jäi.
- Ja kui korrektse järjekorra peale juba jutt läks… Minear osutab audiokommis ühele vägagi kujukale pisidetailile seoses Adam Baldwini kehastatud Jayne’i tegelaskujuga. Nimelt olla Baldwin’ile algusest peale kombeks iga episoodi juures midagi katsuda. “Gas”-is on selleks Simon’i proteiiniküllane sünnipäevakook.
- Ja jätkuna eelmisele punktile võib ühe sarnase “vihje” leida ka Inara flashback’ist, kus tekib küsimus, mispärast selline austatud kompanjon nagu Inara üleüldse soovib reisida sellise räsitud kosmosemasinaga, nagu seda Serenity tollal oli. Teisisõnu, küsimus selle järele, milline on Inara Serra saladus? Jookseb ta kellegi eest? Või kuhugi?
- Ja kui veel püsida Morena Baccarin’i lainel: David Solomon nendib audiokommis omalt poolt, et värvilise reversal film’i kasutamise miinus on õieti see, et portreekaadrite jaoks pole tegu eriti meeldiva filmiga, ehkki kaunis Morena Baccarin näeb sellegi poolest vägagi rabav välja, ka sellises rohekas-kollakas toonis, mis flashbackides tugevalt esil on. Minear lisab seepeale, et roheline tähendavatki iha. Ta toob näiteks Hitchcock’i “Vertigo”, kus viimane, näidates obsessiooni, iha või kompulsiooni, kujutab seda sageli rohelisena. Minear leiab, et sellisena ütleb see nii mõndagi ka Mal’i ning Inara suhte kohta.
- Serenity kõige esimese mehhaaniku, Bester’i, maoori hõimuvanema stiilis tätoveeringud olla olnud Joss Whedon’i idee.
- Kapten Mal’i viimse teekonna punase nupu juurde (kuni hetkeni, mil fookuses on juba kokku kukkuv Fillion) võttis õigupoolest jalge alla FIREFLY kaameraoperaator, Allen D. Easton. Sealjuures on ka teekonna alguses nähtav seinale toetuv käsi tema oma.
- Ja viimaks: kuna kindlasti nii mõnigi ehk leiab, et FIREFLY suhtes kriitika tegemisest hoian ma meelega kõrvale, siis nüüd peaksid kõik need inimesed
kõrvadsilmad eriti kikki ajama. Mulle nimelt ei tundnud eriti usutav (vähemasti seninähtud episoodidest juhtunu alusel otsustades), et kuul keres Mal ainuüksi väikese revolvriga sedavõrd hirmutav on, et suudab oma viit-kuut meest (ja ka üht naist!) lahkuma sundida, kes talle igal hetkel oleks kollektiivselt võinud rohkemgi kuule sisse saata ning laeva ikkagi enda valdusse võtta. Sama probleem kerkis tagantjärele üles ka Minear’i peas, mida ta kommentaariträkis ka nendib, leides, et asja oleks saanud kindlasti usutavamalt lahendada juhul, kui Mal’l oleks mingisugune suurem ja karmim relv käepärast olnud. Põhimõtteliselt olen ma nõus, aga ikkagi…
Ja näedsasiis. Senikirjutatuist vist ülaltoodu kõige pikem küll sai, ent arvestades kuivõrd hea episoodiga tegemist oli, leian ma, et taoline eriliselt süvendatud meenutusrännak oli täiesti õigustatud. Kes teab, võib-olla tuleb juba järgmine kord, kui käsituse alla võtab üheksanda episoodi - “Ariel” –, välja midagi lühemat. Või siis jälle mitte…
______
Fotod, ülevalt-alla: 1) Serenity, 2) "Tulekera", 3) Nathan Fillion (kapten Malcolm “Mal” Reynolds), 4) Kogu FIREFLY cast, 5) Alan Tudyk (Hoban “Wash” Washburne), 6) Ron Glass (hingekarjane Book) & 7) vasakult-paremale: Sean Maher (Simon Tam) & Morena Baccarin (Inara Serra). VLC snapshots, erakogu.
No comments:
Post a Comment