Firefly, “Our Mrs. Reynolds”: Mis juhtub siis, kui Serenity pardal on võõras (ja salakaval) naine?!

Joss Whedon’i lühiealisele telesarjale FIREFLY olen ma läinud nädalate jooksul pidev-vältusliku venitamise teel tahtmatult haiget teinud. Seeläbi pole ka imekspandav, et viimane sarjateemaline bloogatus leidis aset ümmarguselt kolm nädalat tagasi, 6. septembril. Mispärast asjalood sel kombel allamäge veerema hakkasin, puudutan ma külgepidi siin, kuid nüüd, pärast hüpet, oleks juba tagumine aeg võtta koht sisse, jutlemaks hetke telemaastiku ühe ainulaadsema visionääri kõnealuse loomingu ühtekokku kuuendast episoodist, pealkirjastatud “Our Mrs. Reynolds”…

“I just don’t… I’m not one who talks about what’s past, and here you got me…”

- kapten Malcolm “Mal” Reynolds

____

“Your blushing bride was a plant.”

- Zoë Washburne

___

“One day you’re gonna tell us all how a preacher knows so much about crime.”

- Jayne Cobb

Viimasel paaril korral FIREFLY-d jälgides pole ma suutnud jagu saada teatavast alateadlikust närivusest, et kuidas täpselt ma omal ajal, millest on nüüdseks möödunud vähemalt viis aastat, sarja kaesin. Eriti kui silmas pidada, et tollal polnud ma veel ka kulissidetaguste detailidega sedavõrd kursis kui praegu (v.a see, et sarja katkestamisest olin ma kindlasti kuulnud). Seega pole ilmselt vale eeldada – ehkki siinkohal on mu osaks ainuüksi oletused, kuna ma tõepoolest ei mäleta enam –, et minupoolne esmasukeldumine FIREFLY maailma kulges kunagise eetrijärjekorra alusel. Eriti kaldun ma taolise oletuse najale seetõttu, et teatavad detailid/šüžeeliinid viimati vaadatud osadest mõjuvad kahtlemata, vähemalt alateadlikul tasandil, teistkordsetena. Konks on siin aga selles, et justkui mäletaks nähtava toimumist teisese järjekorra alusel. Hirmutav mõeldagi, missugused loogikaaugud mul taolist “stiili” pruukides tekkida võisid (ja mis vähemasti nüüd, pärast kõiki neid aastaid, ometi kinni õmmeldud saavad). Näiteks “Our Mrs. Reynolds”, FIREFLY DVD kuues episood, nägi ju ekraanivalgust hoopiski kolmandana, 2002. aasta oktoobrikuu alul. Talle eelnes “Bushwhacked” (mille puhul pöördvõrdeliselt oli tegelikult tegemist sarja kolmanda episoodiga) ning “The Train Job”, milles tollased FOX-i juhtivisikud näisid mäletavasti nägevat suuremat “piloodipotensiaali”, kui algupärasel “Serenity”-l.

Kuid mis puudutab “Our Mrs. Reynolds”-it, ei maksaks tegelikult eriti kurjalt paukuda, re: mis puutub kunagisse näitamisjärjekorda. Täiesti võimalik, et “Our”-i “eetrissemineku numbrit” tajusid tollased FOX-i eksekjuutivid isegi õigesti, sest tõsi on, et “Our” vaat et sobibki paremini “Job”-i ning “Bushwhacked”-i mõttelise “järjena”, sest, samavõrdselt vastavalt teise ning kolmanda episoodiga, voogab “Our”-gi täierinnaliselt sarja fundamentaalsest mütoloogiast distantseerituna. Pean siis siinkohal silmas River’iga seonduvat, mis – ehkki figureerinuna minimaalsel kombel siiski ka eelnimetet’ jagude juures (ühel puhul läbi intrigeeriva “paarikaupa, sinised käed” lausungi ning teisalt läbi River’i pealtnäha võime “surnuid kuulda”) - “Our”-i kontekstist puudub sootuks. Kindlasti ei saa väita, et “Safe”-i järgses, lustliku tonaalsusega “Our”-is artikuleeritav hingamisruum endas midagi suisa halba või negatiivset kannaks. Kuid oma olemuselt näib episood, kus Serenity kapten Malcolm “Mal” Reynolds rabeleb kaelamääritud naisukesega, kes lõpuks ilmneb olevat omamoodi “topeltagent”, oma narratiivilt pigemini lähenevat noile jagudele, kus Mal’i ning tema lähimate kaaskondlaste valskus lõppeks läbinähtavaks osutub või kus Serenity meeskonnal tuleb rinda pista oma kaasaegse, koletusliku linna(kosmose?)legendiga.

“Our”, FIREFLY kuues episood, sulesepaks ja režissööriks vastavalt Joss Whedon ning Vondie Curtis-Hall, omab familiaarset avalööki näiteks kasvõi paarijao taguse “Shindig”-iga, pakkudes esmasel juhul vesternlikus vaimus püssidetäristamist, tagumisel puhul aga mäletatavasti muhedat kõrtsikaklust. Tagasihoidlikuks abielupaariks maskeerituna ületavad Mal ning Jayne nimelt hoburakendvankriga veekogu, püüdes eneste kallale meelitada kohalikku asunikeküla juba pikaaegselt hirmu all hoidvat röövlijõuku. Whedon’i loomingu üks vaieldamatuid lipulaevu, lihvitult teravmeelne tekst asetab siinkohal “Our”-i, üheskoos kordumatu võimalusega näha Nathan Fillioni vähemasti loetud hetkede vältel kandmas tanu (või nautida hetke, mil Adam Baldwini Jayne, olgugi, et mängult, kehastab “abikaasat” Fillioni Mal’ile), kergemate ning lõbu nautivate episoodide kilda.

Asjaolu, mis muudab “Our”-i nauditavaks  kolmveerandtunniks, peitub ennekõike Saffron’i nimelise nooriku (keda kehastab muuseas suurepärane Christina Hendricks, kelle võrratu näitlejaande kasuks räägib kasvõi see, et vähemasti minul läks naks aega mõistmaks, et tegemist on Joan Holloway rollis oleva näitlejannaga MAD MEN’ist, mida ma viimasel ajal suhteliselt paralleelselt FIREFLY’ga vaatama olen juhtunud. Ilmne põhjus, miks ma seda aga kähku ei taibanud, ei seisne sugugi asjaolus, et nende kahe rolli vahele jääb varsti terve dekaad, vaid hoopiski faktis, et FIREFLY Saffron’is, ehk segaduses noores naises, kes pealtnäha ainuüksi oma kohalikke kombeid järgis, oli võimatu näha kedagi teist peale konkreetse karakteri. Heade näitlejaoskuste märk, see.) süütu-eksitavas epiloogis ning sellele peatselt järgneva elutarga, eeldatavalt “kompanjoni”-alase koolituse saanud naise proloogi terviksulamis, mis ühest küljest pakub kena hulga materjali seoses nii mitmegi laeva liikmega, teisalt aga maalib jutustatava loo tuttavliku “röövel-röövib-röövleid” pintslitõmbega.

Tänutäheks abi eest seoses häriva teeröövlitemurega, korraldavad kohalikud, kelle vaimseks isaks on asjakohaselt vanema tiitlit kandev Gommen’i nimeline valgehabemeline- ja juukseline papi, Serenity meeskonna jaoks ühe lustliku, õhtuse, vabaõhupeo. Jayne saab külavanema käest nähtud vaeva eest tänuks turske kepi, mis väidetavalt pidavat ette ennustama vihma, millega inimesed sealmail tihti kitsikuses on, Mal seevastu avastab aga juba Serenity’ga õhus olles, et tema tasuks jäi sõna otseses mõttes… naine (kuna nähtub, et vanem smuugeldas “abikaasa” eeldatavalt salamisi laevale, kuna ta sooritet’ abi eest raha või kariloomadega tasuma polnud suuteline). Nimelt ilmneb, et läinud õhtul olla Serenity kapten abiellu astunud, sest nagu entsüklopeediast lisatarkust ammutav hingekarjane Book muigega nendib, juba seljataha jäänud planeedi kohalike kommete hulka kuulub tõepoolest ihaldatud peiu lillepärjaga ehitimine (mis pidi märkima mehe suveräännsust), viimasele seejärel veini pakkumine ja lõppeks “ühendatud kätega” tants; ehk konkreetsed kombeelemendid, mis kõik kokku sümboliseerivad püha abielutseremooniat kohalike ehk Triumph’i asunike jaoks ja milles kõigis tol ajahetkel põhimõtteliselt õndsalt purjus olev kapten teadmatult osaline oli olnud. Pole vaja öeldagi, et kapten Mal, kelle kehas ei näi kohta olevat ainsalegi mitte-otsekohesele kondile, vaatab sihuksele pealesurut’ abielule muidugi vägagi altkulmu ning oma sisemisi kahtlusi sellega seonduva tuleviku osas on ta teadagi ääretult kiire ka sõnadesse vormima, kasvõi selgi juhul kui verbaliseeritu hulgas figureerib sõna “lahutus”, mis niigi segaduses pruudi ilmselgelt endast välja viib. (Ja kui jutt hetkeks juba lahutust puudutas, siis peatselt selgub, et Book’i sõnutsi on tegemist millegi väga harvaga ning tavaliselt nõuab see kohaliku pastori dispenseerimist.)(*)

(*)Seoses lahutuse läbiviimise võimalikkusega pakub hingekarjus kaptenile, et saadab nimetet’ pastorile “laine”, püüdes sügavamaid järelpärimisi teha. “Laine”, nagu ma vist jutu sees “Safe”-i juures moka otsast mainisin, näib olevat FIREFLY maailma futuristlik derivaat tänapäevasele SMS-ile. Ühesõnaga, kena näha ka taolist – k.a “Safe”-is Book’iga seonduv, mida märgin alljärgnevalt – mini-kontinuteeti seoses läinud episoodis nähtuga.

Minu jaoks isiklikult jäi kõige meeldejäävamaks see, mil moel Saffron’i tegelaskuju – või “värskelt värvatu” nagu episoodi eos hingekarjus Book tollal veel teadmatult, aga siiski naljatleva tabavuslikkusega, nendib - kandis endas igi-varieeruvat tõmmet pea iga Serenity seltskonna meessoost liikme osas (v.a Simon, keda “Our”-i jooksul visitisti ehk vaid paaril korral näha sai – kasvõi näiteks siis, kui  “rabavat abieluuudist” maha hõigata kihelev Zoe kapteni täpset käsku eirates kõiki kaubaruumi kamandas). Mal, kes viimaks “kaasaga” kokku lepib, et ta noore neiu järgmises peatuses maha paneb – Serenity olla parasjagu nädalapikusel reisil Beaumond’i poole, kust muuhulgas ka Inara tööotsa leida üritab (Triumph oli tema masti klientuuri jaoks ilmselgelt liigagi “alamklass”) -, et too piisavalt sobilikku tööd (kas kusagil tehases või rantšos) leiaks, usaldab Saffron’ile üht-teist oma kariloomarantšos veedetud lapsepõlvest, millest, nagu selgub, pole lähemalt kuulnud isegi ükski meeskonnaliige, kes oma kapteni kinnise loomuga juba ammu sinapeal on. Wash jällegi on kõrvuni liigutatud võimalusest, et leidub ka sarnaseid õrnu naisukesi - kelle ainumaks sooviks on oma mehe jäägitu teenimine ja kes isegi avaldavad soovi oma kaasa jalgu pesta(**) - pidades värsket reisiseltsilist  ihkava silmavaate taustal siiski “vanamoeliseks”, kui ainult seetõttu, et oma mehelikule naisele meelejärele olla(***)  (on ju hoopiski Zoë see, kes “Our”-i avastseenis end tavariideis vankripäras varjab, samas kui Mal’i osaks jääb naise feikimine – mistõttu on seda mõjuvam Saffron’i Zoë’ile suunat’ fraas toiduainete jmt “valmis olekust”, juhuks, kui naine “oma abikaasale süüa valmistada sooviks”(****)).

(**)Pisidetail, mis muuseas toimib õieti ka äärmiselt perfektse n.ö aimata-laskimistehnikana, kuna stseene hiljem selgub, et Inara töö üks spetsialiteete olevat klientidel jalgade pesemine. 

(***)Stseen, mis on seda kõnekam, kui juurde arvestada Gina Torres’i Zoë’ ning Alan  Tudyk’i Wash’i hiilgav pilkudevahetus, mida on kujutatud ka juuresoleval pildil. Siinkohal pole ka vale paralleel paarijao taguse “Bushwhacked"-iga, millest lähemalt kirjutades sai Tudyk’i geniaalne näoilme ning poos ka teksti algusse jäädvustatud. Mees on tõsine miimikameister, ausõna.

(***)Mitte, et ta Zoë’t jäägitult ei armastaks. Mitmeid stseene hiljem, kui Saffron’i tegelik eesmärk vaataja jaoks juba päevavalgele on tulnud, ei lähe Wash sugugi mitte õnge naise võrgutuskatsetele – konstateerides armastust oma abikaasa vastu, mis siiski mingilgi tasemel väljendub ka kergekujulises hirmus, või nagu Wash nii tabavalt märgib, kujutelmas, et naine võib ta vabalt “väikese sõrmega” looja karja saata - mistõttu vaene truu abikaasa lõppude lõpuks hoopis uimaseks lüüakse.

Ja kuigi Jayne’i huviareaal jääb puhtakujuliselt lihalikku valda, ähmastuvad temagi prioriteedid Saffron’i süütus alandlikkuses sedavõrd, et mees on isegi nõus oma armastatud ja hoitud relva, nimega Vera, Mal’iga viimase verivärske pruudi vastu ümber vahetama. Ning vahest ehk ainsa mütoloogiakilluna seondub Saffron’iga “Our”-i lähema arengu ning lahtirullumise juures ka Book, kes näib röövellikest “elektrimagnetvõrkudest” avakosmoses (mille suunas Serenity’t saboteerinud Saffron lõppeks laeval lennata laseb) – mis laevu teovõimetuks muudavad ning sealjuures pardal olijaid tapavad, et seejärel laev ise osadeks kakkuda – teadvat nii mõndagi. Sobilik jätk “Safe”-is pakutud šüžeeliinile, milles aset leidnu andis justkui tunnistust sellest, et muhesõbralik jumalasulane pole päris see, kes ta esmavaatlusel paistab.

Kuna tegemist on ainuisikuliselt Whedon’i sulest esile kerkiva episoodiga, on vaid loomulik, et taoliste dialoogiridade avastamine, mida poleks äratuntavalt vürtsitatud Joss’ile omase huumorisoonega, on lihtsalt väljendudes keeruline. Üks parimaid sealjuures on jooksev teema “erilisest põrgust”, kuhu Booki sõnutsi kuulub Mal - juhul kui see oma vastse pruudi osas lihalikke mõtteid ilmutama peaks –,sarnaselt lapsepilastajatega ning “inimestega, kes räägivad teatris”.

Kuid pole kahtlustki, et väljaõpetatud kameelonnaise tiitli haarab “Our”-is enda kätte Saffron, kellel õnnestub ära petta kõik, ka kapten Malcolm, kes lõppeks pealetungiva pakkumise raskuse all enam vastu ei pea ning Saffron’it suudleb, ainult et seejärel uimastist tingitud unne suikuda. Ainsaks erandiks kavala neidise teel saab Inara, kes, ehkki mõnda aega mängu kaasa mängides, viimaks tuttavliku tehnika ära tabab.

Ehkki oma tonaalsuselt “Our” isegi vast sobiks esialgse eetrijärjekorra kolmandaks episoodiks, võib Inara ning Mal’i suhte seisukohalt käsitluse all oleva jao juba varakult nägemine vägagi pead kratsivuslik olla. Nende kahe vaevuhoomatav intiimsus on õhus olnud juba alates “Serenity”-ist, võttes sealjuures tugevama käigu sisse “Shindig”-is, kus Mal Inara au nimel isegi valmis mõõklema oli. Kuid vähemasti praeguse hetke tõlgenduslikul tasandil (kuna ma ei tea, ega mäleta, mis ses’ suhtes hilisemates episoodides ette tuli) asetub Inara ning Mal’i ilmselgelt komplitseeritud suhe juba aimatavamasse valgusse. Eelkõige pean ma siinkohal silmas maas lamavast Mal’ist ehmatunud Inara’t, kes – tundudes episoodi kestel Mal’i “naisest” nähtavalt häiritud olevat -,märgates seejärel meest siiski vaid pooleldi meelemärkuseta olevat, suudleb teda tormilise tänulikkusega, ainult et seejärel isegi unne suikuda ning hiljem mõista, et Serenity’i kaptenile ei tuleks iialgi pähe, et naine tõepoolest teda suudelnud oleks. Malcolm Reynolds’i siiski sõbralikud solvangud (mitte naise, vaid esirinnas tema töö aadressil, nagu “Shindig”-is välja hõigati) näivad olevat küll läheduse märgid, kuid mitte sellise, mida ehk naine sügaval sisimas ette kujutab.

Lõpuks, tänu mitmekülgselt haritud Saffron’i tegutsemisele Serenity juhtmestikus – kõiki ninapidi vedanud neidis, nüüdseks juba sündmuspaigalt Inara süstikus varvast on visanud -, on Serenity ühes oma meeskonnaga pöördumatul trajektooril elektromagneetilise võrgu kombitsate vahele. Ainsa väljapääsuideena, mis õigeaegselt toimiks, tuleb Mal mõttele kasutada Jayne’i armastatud relva, et ühte elektrilaine “murdjat” tulistades kogu krempel lühisesse ajada, nii et nemad, ehkki veel võimetuna suunda muutma, saaksid ilma kahjudeta kogu pahatahtlikust jaamast lihtsalt läbi põrutada. Plaanil on sealjuures aga ka kerge huumorikonks, kuna Jayne’i “Vera” suudab ilmselgelt tulistada vaid hapnikulises keskkonnas, mida parim käepärane tulistusasend olukorda arvestades loomulikult ei pakuks. Nii “riietatakse” Vera sarnaselt Mal’i ning Jayne’iga samuti skafandritesse, mida muuhulgas saadab Jayne’i suurepärane personifitseeritud tekst oma lemmikrelva aadressil: “You see, Vera? Dress yourself up, you get taken out somewhere fun.”

Näedsasiis. FIREFLY on liigagi mahlakalt rikkakujuline looming, et sellele tühipalja, jultunud lühidusega ülekohut teha. Kohe peab pikemalt kribama. Ent seks’ korraks panen minagi punkti, liikudes edasi mõne üksiku detaili juurde, millele veel tähelepanu juhtida sooviksin, seega…

Üht-teist veel:

• Ehkki ülal sai mitmel korral märgitud, et River’i (ja ka viimase vennaga seonduv) oli kõnealuses episoodis marginaliseeritud, pole see rangelt võttes täielik tõde. “Our”-i puhul tuleb kahtlemata juttu teha ka kustutatud stseenist, mis kujutab River’it järjekordselt Serenity meeskonda segi ajavat. Sel korral nõuab ta nimelt – saades oma veidraks ideeks loomuldasa inspiratsiooni Mal’i “abielust” - et Book teda ning Simon’it laulataks. Armastav vend püüab neiule seejärel selgitada, et neil pole võimalik abielluda, kuna nad on omavahel sugulased. River’i viib see endast välja ning paneb ühtlasi kahtlema, kas Simon teda üldse armastab.

• Ülalmainitu jätkuna satuvad asetleidvale peale Mal ning Saffron, misjärel River süüdistab tol hetkel veel alandliku naise rollis olevat kavalpead varastamises, olgugi, et River ise millelegi tunnistajaks polnud. See asjaolu aga annab ühtlasi tunnistust sellest, et Simon’i õeke teadis Saffron’i tõelisi plaane juba eos. Ja ühtlasi sobib ideaalselt seninähtud "Riveri-veidruste" rongkäiku.

• Joss Whedon on ise öelnud, et eelkirjeldet’ stseen on nii tema, kui ka kogu ülejäänud cast’i lemmik, ent ajanappusel polnud võimalik seda sisse jätta. Seetõttu pole “Our”-is River’il ka rida, ega sõnagi, teksti.

• Surmatoovat “elektromagnetvõrku” juhtiva jaama nimetut ülemust (keda imdb.com’i listing markeerib vaid kui “Boss”-i) kehastab Benito Martinez, keda teravasilmsem TV-huviline peaks tundma David Aceveda rollist sarjast “The Shield”.

• Nagu eelpool vihjatud, “Our”-ist võib leida lausa robinal hiilgavaid tsitaate, mis on Whedon’ile sedavõrd loomupärased. Kuna käesoleva kirjatöö algusse ei maksa neid liialt palju kuhjata, osundan siinkohal veel mõnele omaenese lemmikule, mida senimaani veel maininud pole:

- “You been bird-dogging this township a while now. They wouldn’t mind a  corpse of you. Now, you can luxuriate in a nice jail cell… but if your hand touches metal… I swear by my pretty floral bonnet, I will end you.” (Mal)

- “Had some mulled wine, a pretty girl gave me a hat made out of a tree. Nobody said I was signing up to have and to hold.” (Mal)

- “Don’t stand for that. If someone tries to kill you… you try to kill them right back.” (Mal)

- “My days of not taking you seriously are certainly coming to a middle.” (Mal)

-  Saffron: “But we’ve been wed. Aren’t we to become one flesh?”, Mal: “Well, no. We’re still two fleshes here… and I think that your flesh ought to sleep somewhere else.”

- Saffron, tsiteerimas Piiblit: “[…]On the night of their betrothal, the wife shall open to the man… as the furrow to the plow[…]”, Mal: “[…]it’s been a while… a long damn while since anybody but me took ahold of my plow…[…]” 


Järgmisena – eeldatavalt hiljemalt kahe nädala pärast – saab pingsama luubi all olema sarja juba seitsmes episood (pagan, olemegi juba poole peal…), pealkirjastatud “Jaynestown”. Tekitab juba mõtted? Jah, tõepoolest.
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (kapten Malcolm "Mal" Reynolds) vasakul, Adam Baldwin (Jayne Cobb), paremal. 2) Christina Hendricks. 3) Gina Torres (Zoë Washburne), vasakul, Alan Tudyk (Hoban "Wash" Washburne). 4) Adam Baldwin (Jayne Cobb). VLC snapshots, erakogu.