PÖFFikaemus 2009, “Postia pappi Jaakobille” (“Kirjad isa Jaakobile”): Andestus. Üksindus. Usk.

Alljärgnevalt süvenen põhjalikumalt oma selleaastasele viimasele PÖFFikaemusele, ja tõelisele elamusele, Klaus Härö linaloole "Postia pappi Jaakobille". Kuna käesoleva filmi revjüü kallal sai toimetatud põhjalikumalt kui seniste juures ("Kuu" ning "Prohvet" sealjuures jäämas usutavasti lähemasse tulevikku), on järgnev mõttearendus mõistagi ka pikem, nii et keda spoilerid ei kohuta, klikake linki...

Kohe alustuseks tuleb ära mainida, et ma pole lähinaabrite kinoloominguga just eriline sinasõber. Siiani olin vististi näinud vaid ühtainust Soome linalugu, ja seegi oli mäletamist mööda koostöö mitme erineva riigiga. Esimene tõsisem põhjamaade kino katsumine väljendus mul Tomas Alfredson'i "Låt den rätte komma in" näol, mis lunastas enesele kibekähku positsiooni mu kõigi aegade lemmikfilmide õilsas nimistus. On harukordselt meeliülendav, et põhjanaaber Klaus Härö ühtekokku kuuenda täispika linateose "Postia pappi Jaakobille" saan teise säärasena tasahilju täienevasse nimekirja lisada. Öelda tuleb sedagi, et seekordselt välja sorditud PÖFFi filmidest kujunes "Postia" konkurentsitult minu vaieldamatuks lemmikuks (hoolimata aegamisi traditsiooniks kujunevast seigast, et tegemist oli minu sellaste kaemuste viimsest valitust, mõndajagu analoogselt läinud aastaga, kui ühena kahest kokkuvõttes lemmikuimast sai "lõpufilmina" ära nähtud Darren Aronofsky "The Wrestler"), ja mis seal salata, peaksin teda ilmselt ka kahe viimase aasta kokkuvõttes rikastavamaks ning parimaks PÖFFielamuseks.

Mannheim-Heidelbergis, Lübeckis ning Cairos põhi-, stsenaariumi-, žürii- ning publikuauhindu noppinud "Postia" -- režii ning stsenaarium Klaus Härö'lt (ehkki imdb.com märgib samas ka originaalse idee/skripti autorina Jaana Maakonen'i), kineomatograafia ning toimetamine vastavalt aga Tuomo Hutri'lt ning Samu Heikkilä'lt; kunstiline režii Kaisa Mäkinen'ilt -- pintseldab oma pealispinnal otsekui lembelt tüüne maali, manades silmi ette olustikuliselt vaikiva soomemaise maasopi, kuid oma fundamentaalselt tuumalt pulbitseb ainumalt 74 minuti pikkune lugu (suusoojaks olgu ära mainitud, et film oligi alul tegelikult televisiooni jaoks mõeldud) säherdusest, end järk-järgult koguvast ning lõppeks eskaleeruvast, emotsionaalsest tormist, mis meile kui tundepuhanguist distantseeritud või neid loomuldasa talitsevaile põhjamaa inimestele peaks iseäranis äratuntav olema. Kvintessentsilt jutustabki "Postia" hingematvalt kauni ning oma pimestavast natuurist tingituna deskriptiivseid sõnu väevõimuga rööviva, fenomenaalse loo inimlike valikute soonivast raskusest, vaoshoitusest ning üksindusest, emotsionaalsest kinnisusest ning senielatud elust tingitud uskmatusest.

Keset karget ja põhjamaist, sügiseselt koltunud, kasemetsa elab kõikehaaravas üksinduses, päevinäinud ning vihmast lekkiva katusega majas, pime isa Jaakob (Heikki Nousiainen), ainsaiks ülejään'd maailma tähistavaiks majakaiks paraja jalutuskäigu kaugusel asuv kirik ning igahommikune postiljon (Jukka Keinonen), kes jalgratta toel kohale vändates hõikab pastorihärrale neidsamu sõnu, mida annab edasi ka kõnealuse filmi pealkiri. Kirju on ajapikku kogunenud juba voodialusetäis, ent endiselt saabub lisa. Erinevail põhjusil meelehärmis inimesed igatsevad isa Jaakob'ilt kas nõuandeid või lihtsalt palveid -- üllas ning üdini altruistlik töö, mille katkematus seltsis vanaldane pastorihärra päevi õhtusse saadab. Jaakob peab sel viisil inimeste valulike meelte eest hoolitsemist oma kohustuseks, eeskätt Jumala enese pilgu ees.

Seda ei näi aga põrmugi mõistvat esiti tahumatuna paistev Leila Stein (Kaarina Hazard), armu saanud "eluaegne", kes vanglajärgse rehabilitatsiooni käigus vana, pimeda mehe juurde tööle saadetakse. Esipuhku ei usalda maskuliinne ning napisõnaline naisterahvas isegi isa Jaakobi puuet, veendudes viimase eksistentsis täielikult vaid siis, kui vanahärra ei näe ka silmist paari sentimeetri kaugusel edasi-tagasi välkuvat leivanuga. Leila ning Jaakobi omavaheline suhtlus on juba eos raskepäraselt kammitsetud, kuna pimedal mehel ei võta kaua tajumaks, et nende vahel haigutab üüratu sügavik, täidetuna ennekõike lausumata sõnadest.

Esialgu Leila ei adu, või vahest õigemini, keeldub sisimas mõistmast, missugust mõtet võivad omada tühipaljad kirjad võõrastelt -- ja, enamgi veel -- säärastele kirjadele vastamine. See-eest üritab ta vedada seanahka, valetades järjekordse kirja saatja nimetuks või pildudes suurema osa värskeimaist kirjadesaadetistest kaevu. Kuid isa Jaakob teab väga hästi, kes talle kirjutavad ning vastusena kas abistavaid fraase Piiblist või siis isa südamest pärinevaid palveid ootavad. Mõni inimene kirjutab mulle vaid korra, mõni paar, mõni aga kirjutab jätkuvalt, selgitab Jaakob Leilale. Üht järjekordset ümbrikku avades satub Leila parajale hulgale rahale. Sellest Jaakobile teada andes küsib viimane, kas rahasaadetisega ka kiri kaasas on. On küll. Kirjas tänab üks naisterahvas isa Jaakobit kunagiste abistavate sõnade ning raha eest, mis aitasid tal viimaks ometi oma vägivaldne mees seljataha jätta. Veidike aega hiljem näeme Leilat üksipäini, selg puu najal, istumas, rahapakike näpuvahel, mõtiskledes ilmseimast ettevõetavast sammust. Kuid seejärel siirdub ta rahaga siiski majja, asetades selle isa Jaakobi väiksesse rahakarpi. Seal avastab Leila aga üllatusega, et senini oli tagasihoidlik, ümmargune hoiukarbike täiesti tühjana seisnud. Jaakobilt aru pärides möönab mees, et olla tollele naisele saatnud kõik oma olemasolevad säästud: Mida mina nendega ikka teen, temal oli neid rohkem vaja. Ja ma uskusin, et ta tagasi maksab.

Taoline ülimalt isetu käitumine näib ka Leila tajutavalt paksunahksele olemusele teatava märgi jätvat. Ühel ööl satub naine peale postikandjale, kes pimedusvaiba varjus majja oli hiilinud, et -- mehe enese sõnutsi -- veenduda, et "eluaegne" vanahärra eluküünalt sootuks kustutanud pole. Leila eeldab seevastu aga -- osalt reflekteerides omaenese mahasurutud soovi --, et isa Jaakobi igapäevase postiga kursis postiljon oli nõuks võtnud hoopis äsjasaadetud raha röövida. Nii leiabki mees end ülimalt turske naise kägistamishaardest ning seejärel juba õuest, kust ta, ratas maapinnalt üles korjatud, ummisjalu pageb.

Kuid äkiline kallaletung postiljonile, olgugi, et innustatuna heast usust, näib keerduvat Leila ning -- otsese seosena -- ka isa Jaakobi vastu. Mööduvad hommikud, kus nimetu postimees ei sõida enam õuele, keerates ratta seevastu kogunisti poolelt teelt kõrvale, metsavahele. Tasahaaval ilmneb isa Jaakobi rühis süvenev rusutus, kirju ei saabu enam, püha kohustus Jumala range pilgu ees paistab vägisi soiku jäävat. Ühes vahest ehk perfektseimal kujul Heikko Nousiaineni jalustrabavalt harukordselt väljamängitud isa Jaakobi portreed esitavas stseenis näeme vanaldast meest lootusetuse ning ootlikkuse seguse näoilmega akna kõrval istumas, kõrv peaaegu et vastu klaasi, igatsedes ainumalt seda üht lauset, üht hõigatust, mis tema kui pimeda pastori eksistentsi taasmääratleks. Kuuldes ratast liginemas, liigahtab mees korraks, kuid osalt kuuldes, osalt vahest ette aimates selle järjekordset kõrvalepööramist, vajub isa Jaakob tühjalt lössi, justnagu oleks viimne lootuseraas temast välja pumbatud.

Ühel hommikul äratab isa Jaakob Leila, käskides tal juba välja otsitud uhkete hõbenõudega laua katta ja öeldes, et peatselt saabuvad neile tähtsad külalised. Pastor ise on aga selga ajanud oma jumalateenri rüü, siirdudes seejärel (Leila taga silkamas), kohalikku kirikusse, pruutpaari laulatama -- ühtlasi avastseen sellele osale linaloost, mida ma oletuslikult peaksin filmi lõpukolmandikuks; sellele osale "Postia"-st, kus ma esitaksin väljakutse kõigile neile, kelle hinges -- kasvõi tahtmatult -- midagi ei liigutanud, mistõttu silmade lõpuni kuiv hoidmine tekitas ilmseid raskusi. Kirikus pole veel hingelistki ning Jaakob saadab naise uksetaha pulmaliste tulekut valvama, konstateerides, et tal ise on veel asju ajada. Leila lähebki, tuima sõnakuulelikkusega, ja seisab tükk aega kiriku kõrval, kaaslaseks ainuüksi inimtühi maastik. Üksijäänuna püüab isa Jaakob palvetada, ent algatatud katsed kukuvad läbi. Kui naine kirikusse naaseb, et ilmselge teatavaks teha, seisab ta silmitsi murtud, vana mehega, kes viimsest lootusekübemest kinni haarates oli ette võtnud tee ainsasse kantsi, kus eeldas mingigi võimaluse olemasolu inimesi aidates Jumalat rõõmustada. Kuid kirik püsib tühjana; ja isegi neid pole, kes ristimist sooviksid, õhkab Jaakob südantlõhestavalt. On ta ju "vana, pime mees", kelle "teenistust" enam ei vajata. Kogu selle aja -- oletavasti mitmete aastate pikkuse, kui otsustada kirjade lademete järgi kodus, voodi all (ehkki taolised detailid jäävadki filmis tänuväärselt lahtiseks -- a la kuna/kuidas isa Jaakob pimedaks jäi jmt) -- räägib isa Jaakob Leilale murtult, arvas ta, et täidab oma kohustust Jumala palge ees, kuid nüüd, tõele näkku vaadates, mõistab ta, et tegi seda sootuks iseenda tarbeks. Kirjad tähendasid mehele sidet maailmaga, justnagu vaikimisi osundades, et pime isa on ikka veel oluline, "vajalik", prii äraunustamise piinavaist kütkeist.

Leila ei kosta seepeale midagi, pöörab vaid sõnatu osavõtmatusega selja ning lahkub, pimedat vanameest saatuse hoolde usaldades (mis sunnib isa Jaakobit õige pea kirikupõrandale pikali heitma, kuna väljas alustab murdmist võimas äike). Tagasi kodus, näib naine julma sihikindlusega kasutavat avanevat juhust lahkumisest, pakkides oma ainsa kohvri ning tellides takso, kavatsedes viimase kinni maksta osaga rahast, mille ta just Jaakobi rahakarbist varstatatud oli. Kinnise loomuga, sõnaaher naine isegi istub kohalejõudnud taksosse, kuid otsustab viimasel hetkel siiski äramineku kahjuks. Kliendita takso lahkumise ning sünge äikesevihma ladistamise taustal näeme üheainsa kohvriga üksikut naist, seismas õigupoolest selle hea inimese lävepakul, tänu kellele -- nagu mõni aeg varem juhtumisi selgus -- ta üleüldse taaskord vabadust nautida saab. Sellesama hetke ajel näib Leila oimavat oma julma teguviisi tagamaid, otsustades end ligimese unarussejätmise eest ise karistada. Ühtlasi adub vaataja tulevate stseenide taustal, milles täpselt seisneb see lausa põletav piir, mille Leila enese ning ülejäänud maailma vahele tõmbab. Hetkeil, kus kaadri fookuses on vaid katkisest katusest lekkiva vihma tilkumine isa Jaakobi kirjadele (ülimalt kaunis kineomatograafiline liigutus); kus me oleme tunnistajaiks Leila üdini meeltliigutavaile ettevalmistusile oma elu lõpetamiseks; ja kus isa Jaakob näib olevat leidnud üksipäini tee koduni justament sel' hetkel, kus senini mõtisklusse vajunud, paljasjalgsena laual seisval, Leilal on juba silmus kaela ümber -- silmus, mille naine kaelast võtab ning röögatult hingematva stseeni jooksul oma pea kõrval, õhus, hoiab, kuulates samas vaikides isa Jaakobi otsivaid hõikeid, et kas naine veel seal kusagil olemas on, justkui polekski vahepeal midagi mainimisväärset juhtunud. Just nende hetkede konvergentsist lähtuv kvintessents aitab meil, vaatajaina, mõista, milles seisneb Leila sedavõrd rõhuv kinnisus ning ükskõiksus. Naine nimelt taipab, et on leidnud pimedas isa Jaakobis nähtavasti ainsa inimese oma elus, kes suudab reservatsioonideta andestada. Säärane inimene, kellele olemasolusse uskumisest ta seniajani kangekaelselt keeldunud oli (nägemata võimalikku kaaslast isegi oma lihases ões, nagu filmi alul ilmneb).
Kaarina Hazard'i poolt suurepärase nüansirikkusega kehastatud Leila Stein'i karakteris näeme üht silmnähtavalt elust piinatud hinge, kes on konstrueerinud enese ümber läbimatu kindluse paksunahalisust, tehes ta seeläbi sedavõrd elutruult haaravaks, ent simultaanselt ka raskesti loetavaks. Tema järk-järguline progressioon avatuse suunas -- mille ülivõimsast ning psühhiliselt laastavast kliimaksist räägin lähemalt veidike hiljem -- on sedavõrd loomulik, sedavõrd inimomaselt realistlik, et selle detailitruuks kirjeldamiseks napib adekvaatseid väljendeid.

Järgmisel hommikul on Leila postiljonil juba kaugemal tee peal vastas, nõudes aru, mispärast mees juba nädalaid isa Jaakobile kirju pole toonud. Ilmneb, et tõepoolest polnudki midagi tuua ning postimehe kandekotis tuulates jõuab naine isegi samale järeldusele. Aga sõida ikka õuele ning hõika, soovitab naine postikandjat. Isegi kui midagi anda pole, hõika ikka. Järgneva päeva hommikuvalguses -- kus leiame Leila kaevu kallal kohmitsemas, et ämbri abil kord sinna pillutud kirju viimaks ometi ära päästa -- näemegi postiljoni saabuvat, ise hõigates: "Kirjad isa Jaakobile". Leila, kellel õiged kirjad kaevusügavusest päästmata jäidki, läheneb mehele, kes pistab talle seejärel pihku suvalise ajakirja -- reaalsust varjavaks kometimänguks, tasahilju hajuva illusiooni kinnistamiseks.

Kuid isa Jaakob adub toimuvat liigagi hästi. Momendil, mil Leila keedab talle kokku naeruväärse loo kellestki, kes plehku pannud koera eest Jaakobilt palveid palub (väljamõeldud looke, mille inspiratsioon tuleneski ilmselt sest' tavapärasest, vahest isegi "kollasest" ajakirjast), väljendub isa Jaakobi silmis vaikiv arusaam, tasane taipamine, et ega kirju ei tule enam, see aeg on möödas -- jäänud on vaid teda viimaks ometi mõistev lakooniline kaaslane, kes on otsustanud talle headmeelt valmistada. Ta otsustab aga läbinähtavuse reetmise kahjuks, pealtnäha tagasihoidlikult rõõmsal moel illusioonis kaasamängimist jätkates. Ent vähemasti osaliselt vana, murtud mees siiski eksis. Teine, ja ühtlasi viimane, kiri, mida Leila seejärel Jaakobile "ette lugema" asus, oli "kiri", mida vaoshoitud, pime pastorihärra juba sedavõrd kaua "lugeda" oli igatsenud ja ühtlasi käesoleva narratiivi emotsionaalse tormi kliimaks -- see oli metafoorne kiri, mis ringles kummagi karakteri pea kohal sest' ajast alates kui nad esmakordselt kohtusid. Leila räägib nimelt loo, mis raskemeelse valusööstuna südamesoppidest läbi tormab, loo suurekasvulisest ning jõulisest noorest tüdrukust, kes võttis kord enda kanda kõik need hoobid, mida tema ema üritas anda tüdruku beebist pisiõele; loo, kus seesama turske tüdruk oli saanud täiskasvanuks, pidanuna välja kannatama seda, kuidas tema noore õe abikaasa käitus õeraasuga täpselt samamoodi nagu üritas seda kord teha tema oma lihane ema; loo, kus seesama naisterahvas ei kannatanud lõppeks enam välja, tehes vaid midagi ainuvõimalikku oma õe säästmiseks. Kuidas saab minusugusele andestada, küsib kergeist, ent seda rohkem mõjuvais ning siirais pisarais Leila. Kes on selle kirja autor, pärib hingepõhjani liigutatud isa Jaakob naiselt, Leila Stein, eksole? Seejärel siirdub Jaakob tuppa, naasedes peatselt küllaltki koguka kirjapakiga. Mäletad, kuidas ma sulle rääkisin, et mõni inimene kirjutab mulle vaid korra, mõni kaks, mõni seevastu aga jätkuvalt? Sa imestasid, et mispärast mina sinule armuandmist taotlesin? Need kirjad siin on sinu õelt, see oli tema soov minule, tema oli üks neist, kes mulle jätkuvalt kirjutas. Seejärel tõuseb isa Jaakob istukilt, kus ta juba kordi varemgi etteloetavaid kirju kuulanud oli, kesk' sügiseselt kolletavat kasemetsa, pleekinud ning kulunud värviga aiatoolidelt -- fantastiline mis-en-scene, mis kasvõi selle ühe kujutise najalgi annab mõista "Postia" kunstilise režii tippklassist --, liikudes tee ning kohvi valmistamise ettekäändel taaskord tuppa, jättes Leila aga kirju lugema. Tagasiteel tuppa, õieti veel Leila tooli juures, näib isa Jaakobil aga kaduvat tasakaal, kuid naise kiire reaktsioon ennetab mehe kukkumist. Selle ühe, lühikese hetke jooksul, mil Leila ning Jaakob käest kinni hoiavad, näivad nad ometigikord olevat justkui võrdsed, otsekui inimesed, kes on kumbki paljastanud oma hinge ning saanud seeläbi üheks tõega, mille haardeist senini sedavõrd pingsalt eemale oli hoitud. Üks neist mõistis lõppude lõpuks, et endassesulgumises ei peitu tegelikult soovitud lahendus, samas kui teine tajus viimaks puude taga enesepettuse metsa, millest siiani visalt mööda vaadatud sai. Mõlemad neist olid kui oma rajalt eksinud, ent kirjade kui selliste olemasolu tõi nii Leila kui ka Jaakobi ellu niivõrd vajaliku kursikorrektsiooni -- võimaldades ühel end aastaid vaka all hoitut ometi avaldada ning teisel mõista oma tegevuse tõelisi tagamaid ja sellega rahu teha.

Üksijäänuna süveneb Leila oma õe kirjadesse, tõdemuisse, et kunagine kangekaelsus vanglasse saadetud kirju mitte avada tingis vaid oma lihase õe üksindusse isoleerimise. Ilma temata pole mul kedagi ja ma ei taha üksi olla, kirjutab Leila õde isa Jaakobile. Koguka naise palgeilt veereb üksik pisar. Ta mõistab, et oma "eluaegse" perioodil ei karistanud ta üksnes iseend, vaid ka sedasama, kelle kannatamise jätkumist naise süda ühel hetkel minevikus enam välja ei kannatanud.

Kuid Klaus Härö pole nõuks võtnud oma jutustuses "head" lõppu pakkuda. Tuppa naastes leiab Leila köögist kildudeks purunenud kruusi ning veidike maad eemalt maast lamamast, nähtavasti infarkti saanud, isa Jaakobi. Äkkvaluliku ootamatusega on Saatus (või Jumal?) momentaalsed edusammud Leilalt käest krabanud, asendades need tühjusega, mis polnud enam kauem valiku küsimus. Kui valge linaga kaetud isa Jaakobit surnuautosse tõstetakse, seisab Leila üksipäini vana, pimeda mehe lävepakul, kaaslaseks vaid kohver ning selle äärele asetatud kirjadepakike õelt. Naine seisab endiselt seal, ka siis kui tagasihoidlik autoderivi -- ees politsei, taga surnuauto -- maja eest, kaskedest ääristet' teele keeravad. Ta seisab endiselt seal, kohver käeotsas, kui autod on hetke vältel paralleelselt avatud kaevuuksega, vesise sügavikuga, mille lõplikku rüppe jäidki need viimased isa Jaakobile mõeldud kirjad, kirjad, mida tol momendil Leila oma mõistmatuses vanale mehele keelanud oli. Leila seisab endiselt seal, ka siis kui teele keeranud autod satuvad kokku taaskordselt saabunud postiljoniga, kellel pole aga enam, kellele hõigata, kasvõi ainult illusioone. Löödud mees haarab omal postikandja mütsi peast ning jääb ühena kahest matuselisest teepervele. Ka "Postia" viimses stseenis seisab Leila endiselt isa Jaakobi katkise katusega maja lävel, ainus kohver enese kõrvale asetatud ning pakike õelt isa Jaakobile saadetud kirjadest sealsamas kohvriäärel.

Üksikut Leilat seirates mõtled tahtmatult, et tema jaoks ei lõppenud ju kõik nõnda halvasti, ega ju? Isa Jaakobi viimaseks teoks jäi võib-olla et üllaim toiming üldse, ulatada Leilale andestavalt tagasi tema elu, millesse uskumise naine juba ammu peast oli heitnud. Kuid miks siis, kui "Postia" coda pakub vähemasti imekergetki lootusekiirt tulevikuks, kasvõi ainsale karakterile, valdab mind ikka veel -- päevi pärast linaloo nägemist -- sõnulseletamatult lõikav valu, igal korral, kui ma mõtlen seepeale, kuidas isa Jaakob suri sama järsult, nagu jäid äkitselt saabumata ka temale adresseeritud kirjad? Tõtt-öelda pole vastust tarvis kaugelt otsida. Kaarina Hazard'i, aga kahtlemata ka Heikko Nousiainen'i karakterilahendid pakatavad tõetruust emotsionaalsusest, sarnasest, mida tänapäevasel kinomaastikul näivad asendavat massikonsumptsiooniks mõeldud melodramaatilised karjumised ning kurjakuulutav taustamuusika. Oivalise minimalistlikkusega "Postia", pakkudes ainult kaht, ja õieti isegi vähese dialoogiga, rolli, saab loomulikeis, elulähedastes toonides -- panustades suuresti ka reaktsioonidele, näoilmeile ning looduslikule taustale -- hakkama sellega, mida suudab vaid valitud ring filmimeistreid -- luua usutavad, käega katsutavad tegelaskujud, kellest lahkuminek on paratamatult nutmaajavalt valulik.

Minu hinnang: 5 tärni+++++
______
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Kaarina Hazard (Leila) & Heikki Nousiainen (isa Jaakob). 2) Kaarina Hazard (Leila). 3) Heikki Nousiainen (isa Jaakob). 4) Heikki Nousiainen (isa Jaakob) esiplaanil, Kaarina Hazard (Leila) tagaplaanil.

Allikad: 1) http://www.viff.org/tixSYS/2009/templates/images/filmstills/3147.jpg; 2) http://www.ses.fi/gfx/elokuvat/postiapappijaakobille.jpg; 3) http://www.nordiskfilmogtvfond.com/managed_assets/images/090528043024_b1a46fc5ce_thumb.jpg; 4) http://www.iffmh.de/en/Presse/Downloads_2009/postia_pappi_2-3MB_1.jpeg