PÖFFikaemus 2009, “Bakjwi” (“Janu”): Pilgu jõud või asi on milleski muus?

Järgnevalt mõne sõnaga minu selleaastasest teisest PÖFFi külastusest, ehk siis režissöör Chan-wook Park'i värskeimast linaloost "Bakjwi", või siis eesti keeli, "Janu"...

Kui heita kiire pilk imdb.com'i varaaita, tuleb nentida, et naturalisti Émile Zola romaan "Thérèse Raquin" pole just hulgim "liikuva pildi"-põhiseid käsitusi aastate jooksul kogunud. Kahtlemata on see ka mõistetav, kuna Zola kibe pilk inimese mustavamaisse sügavuisse töötab ennekõike oma algupärase, minimaliseeritud raami kütkeis, mõjudes sobilikumana näidendi, kui linaloona. Kuid meenutades senini ainsat Park'i filmi, "Oldboy" -- millest ma, tõsi küll, suurt ei mäleta, ent kannan hinges säherdust, teatavat "head tunnet" --, leidsin ma ennast olevat piisavalt intrigeeritud, et üritada ära kaeda tema pealtnähagi veider visioon vampiiriõudukast, mis, nagu PÖFFi netisaidi sisututvustus rõõmsalt tõdes, olla inspiratsiooni saanud justament ülalnimetet' Zola teosest. Inspiratsiooni... Ma ei leia, et see oleks asjakohaseim ning tabavaim määratlus. Kui väita millestki inspiratsiooni saamist, võiks justkui eeldada peenekoelisemat lähenemist. Viimase, näivalt ennatlikule, ootamisele lisas minu jaoks kindlasti omajagu õli tulle ka udused meenutused aastaid tagasi nähtud "Oldboy"-ist.

Teisisõnu, olla Zola'st inspireeritud, vähemasti minu silmis, ei tohiks võrduda sellega, et inimloomuse perspektiivist igihaljas lugu asetatakse tühipaljalt teistsugusesse kultuurisituatsiooni, ainukeseks -- ja siinkohal tõepoolest märkimisväärselt haaravaks -- erandiks vaid üleloomuliku natuuriga alusvundament, mille kese asub väljaspool inimliku iha ning ahnuse piire. Aga selleni jõuame kohe.

Tuli järgneva ca 130 minuti jooksul, mis tuli, "Bakjwi" avang mõjus igatahes ootamatult maagilisena. Filmi esmakaader, kantuna unelevast vilepillimeloodiast, esitab vaatajani ühe hunnitult meeldejääva "pildi" aasia kinole ainuomasest kineomatograafiaesteetikast, kujutades suletud, valget ust, mille pinnale "peegelduvad" varjudena lehis puuoksad. Pasliku taustapala saatel püsib see pildike kaadris piisavalt kaua, et mällu sööbida. Kuid siis uks avaneb ning me leiame endit haiglatoast, kus vanaldane patsient jutustab heldinult lugu sellest, kuidas ta kolmekümne aasta eest koorekoogi ostis, ent selle asemel, et seda igatsevalt nautlema asuda, kinkis maiuse hoopiski kahele tuttavale tüdrukule. Mees küsib preestrilt (Kang-ho Song), kes ta voodi ääres seisab, et vahest on sellest Jumalale küll? Võib-olla sellest žestist, sellest üdini isetust käitumisest, millegi kogu hingest igatsetu vabatahtlikult käest ohverdamisest, on küllalt, et nullida kõik võimalikud patud, mis hiljem järgnesid.

Preester Sang-hyeon'is kutsub see arutluskäik hiljem -- kui kõnealune patsient juba koomasse oli langenud -- esile mõtisklusi, mistõttu peatselt leiab mees, et ka tema peaks korda saatma midagi tõeliselt isetut. Üllast eesmärgist kantuna ühineb ta otsesõnu -- vähemasti filmi vältel -- määratlemata eksperimendiga, kus tegeletakse surmavale haigusele vaktsiini välja töötamisega. Osalejaid on ligikaudu viissada ning väliselt näib haigus meenutavat, kui mitte algupärandit, siis kindlasti mingisugust kaasaegset derivaati muhkkatkule. Kuna ravi ei paista soosivat õnnestumine, leiame ka Sang-hyeon'i varsti suremast, vähemasti esialgu. Kuid siis ärkab mees äkitselt surnust ülesse, vabanenuna samaaegselt ka haigusest endast.

Ent varsti tajub preester, et ühest tõvest tervenemine tõi enesega kaasa uue ning, mis seal salata, tükk maad hullemagi. Park'i ilmselgelt ainulaadses nägemuses vampiirist per se on hulk detaile, mis oksendamiseni ärakäiat' vampiiritroopide lõppematus hoovuses mõjuvad tohutult värskendavalt. Eeskätt muidugi "vampirism" kui haigus, mis iseenesest on ilmselt paljuski sarnane teerada, mis kammib vastukarva kõigile neile filmi/TV-bisnessi loomeinimestele, kelle silmis peaks "vampiir" olema ainumalt salapärane ning musklis pleiboi (suurimaid süüdlasi ses' osas ei maksaks eriti kaugelt otsidagi). Sarnaselt oli "vampirism" kui tõbi otseses seoses ka preester Sang-hyeon'i poolt varemalt põdetud katkuga, kuna aegamisi taipas mees, et pikaldasemad pausid söögikordade vahel kiskusid vana tõve taaskord päevavalgele. Esmalt muidugi püüdis mees sunduslikust vajadusest "toituda" eemale hoida, pälvides sealjuures ka "sidemeis päästja" hüüdnime, kuna taastunud katkumuhke varjates külastas ta inimesi, kes soovisid, et ta nende eest palvetaks. Kuid nälg ei andnud asu ning viimaks otsustas preester oma vajaduste rahuldamiseks pruukida koomahaige patsiendi verd.


Kuigi tõeliselt värskendav käsitlus vampiiriks olemisest kui sellisest on kindlasti "Bakjwi" üks vaieldamatult rikastavamaid külgi, ei saa siinkohal mainimata jätta, et narratiivi liikumine aja jooksul pähe kulunud vampiiri per se põhikarakteristikute suunas saavutati samuti loomuliku voolavusega ning paljuski muigama paneva enesestmõistetavuse laadis. Antud seoses on kindlasti paslikuimaks näiteks vere joomine, kuna kurnatud preester ei soovinud ju inimestele liiga teha. Nii leiamegi ta näiteks ülalmainit' koomahaige patsiendi verd imemast, seda aga läbi viimase tilguti. Samuti tuleb siinkohal ära märkida ka moment, mil Sang-hyeon esmakordselt oma "taassündinud" natuuri mõistab, hommikupäikese valguses märgates, et ta selg kärssab (seik, mis omakorda viib ta muretsema midagi "kirstu" sarnast, kuhu hiljem teda sisse ronimas näeme).

Kuid turgutav jäljejätt ilmselgelt ühele tihemini patseeritavamale mütoloogiamaastikule on õieti ainus, mis Park'i "Bakjwi" keskmisest erilisemaks muudab. Meenutades kord nähtud "Oldboy"-d, oleksin oodanud, et Park'i ning Seo-Gyeong Jeong'i poolt kahasse sulestatud "Bakjwi" mõjuks oma zolaesque'liku põhiraami taganttuules peenekoelisemana kui lõpptulemus õieti lõpuks mõista andis. Ma pole kindel, kas ma oskaksingi oma kõnealusele tundmusele ühest põhjust leida. Võib-olla oli selleks Park'i ning Jeong'i skripti krooniline kaootilisus, mis tihtilugu tingis sundseisu, kus ma ei mõistnud õieti naerda ega muiata, rääkimata teatava süvatraagika tunnetamisest. Tõsi, karastav pilguheit kinnistunud vampiiritroopide suunal mõjus tingimata sihilikult satiirilisena, kuid Park'i nägemus oma tegelasist Zola iha ning ahnuse läbistamatus võrgus mõjus piisava annuse ebamugavalt groteskse veidrusena, et viimaks leidsin end ülejäänud publikuga lihtsalt puhtast viisakusest kaasa naervat. Ja tõepoolest naerdi, kuigi mõne aja möödudes ei mõistnud ma enam, mispärast täpselt. Näis, nagu teatud momendil oleks ka Park'il endal loomevaim otsa lõppenud, kuna väidetavalt ehk olulisim osa filmist (narratiivi kliimaksi mõttes, unustades siinkohal igasugused mõjud/inspiratsioonid) käis häirivalt ühte-jalga-rütmi Zola romaaniga: armastajate paar, iha vahele tikkuv "idioodist perepoeg" ja selle mõrv vee peal, seejärel neid kumbagi kummitav tapetu ja viimase halvatud ema, v.a silmist, kes kõikide aset leidvate koleduste tunnistajaks on. Kuitahes palju ma ka oma arusaamade sügavuisse ei puuriks, ei leia ma adekvaatset vastust, mispärast Park üleüldse säherduse tee valis. Oli see tema viis ironiseerida sügavalt traagilist, inimloomust per se eemaletõukavat romaani? Näiteks kasvõi juhtudel, kus tapetud perepoega (ühes teda veepõhja vedanud kivirohmakaga) näeme magamas kesk' "armastajaid" või ka neil kordadel, kus Mrs. Ra kõikenägevalt pahaendelised silmad järsult kaamerafookusesse haaratakse. Või isegi siis, kui mahjongimänguks külla tulnud tuttavatega valib halvatud naine kolm mängunuppu, andes sedasi kolmetähelise lühendi läbi mõista, et keegi tappis ta armastet' poja. Kui nii, siis mina siin küll midagi naljakat ei leidnud. (Ahjaa, ei maksa unustada ka ema nime -- Mrs. Ra. Oli see tahtlik või tahtmatu, et Park valis nimetet' karakteri nimeks lühivariandi madamé Raquin'ist?) Muidugi ehk need, kes juhtumisi Zola'd lugenud pole, arvasid teisiti. Kuid kas selliseid üldse on?

Internetiavarusteist pärinevaist kommentaaridest jäi silma, et Park'i värskeimale linaloole tehakse tihtilugu pikkuse pärast etteheiteid. Otseselt ma neid ei jaga, kuna ideaalis pole mul pikemate filmide vastu kõigevähematki, ent nimetet' osundus viib mind vägisi mõttele, kuivõrd sügavama, aasia kino distinktiivsest essentsist kantud, looga oleks tegemist olnud siis, kui Park oleks Zola keskse ideega ümber käinud väheke valivamalt. Vampiirimütoloogiast kantud jutustust ihast, ahnusest, usust ning inimeseks olemise eesmärgist oleks kindlasti saanud esitada ka muul viisil, ilma et end järsku elulisest kitsikusest avastava preestri teekond ei näiks vaid sobimatu pusletükina, imeliku proloogina, üldpildile, milleks on "Thérèse Raquin" Aasia moodi.
Aga sisu sisuks. Kindlasti tuleb käesoleva filmi puhul esile tuua ka soundtrack'i, mis, oma sümfooniliselt natuurilt -- nt pikituna Bach'i aariaist nagu "Ich habe genug" -- mõjus äärmiselt võimsa ning meeldejäävana (isegi neil juhtudel, kus sarnane muusikavalik oli arvatavasti mõeldud teatavat situatsiooni iroonilise noodi alla asetama).

Viimaks tuleb juttu teha "Bakjwi" lõpuminuteist, kus Sang-hyeon ning Tae-joo (viimane küll viimse hetkeni mõistetavalt vastupuiklevana) lõpetavad oma elud ainumal vampiiridele võimalikul moel. Need loetud hetked andestavad eelnenud neljakümneviiele kuni tunnisele enesemääratlemiskriisile nii mõndagi. Tõsi, oma tuumalt on filmi lõppstseengi viimse detailini -- idee tasemel -- tagasiviidav Zola romaanile, kuid siin puhkeb Park'i nägemus tõeliselt õide. Kineomatograafilist täiust võimsalt rakendav lõppstseen näitab meile, vaatajatele, koidikulõõmas, auto esikapotil, tuhaks põlevaid armastajaid, kuni viimaks pudenevad ühel neist -- Tae-joo'lt -- ka kingad (näis justkui, et needsamad, mis Sang-hyeon tüdrukule nende esmakordsel tõelisel kohtumisel jalga andis, sümboliseerides seeläbi ettevõetud teekonna paratamatut lõppu. Muidugi, ma võin ses' suhtes ka eksida), potsatades maha, sinnasamasse kaljunõlvale, kus parajasti asuti. Nende siitilmast kadumist jääb aga tummalt tunnistama vaid tagaistmel istuva Mrs. Ra läbilõikav, kuid võidusädemega, pilk.

Minu hinnang: 3.5 tärni

_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Kang-ho Song (preester Sang-hyeon), Ha-kyun Shin (Kang-woo), Ok-vin Kim (Tae-joo). 2) Kang-ho Song (preester Sang-hyeon). 3) & 4) vasakult-paremale: Ok-vin Kim (Tae-joo) & Kang-ho Song (preester Sang-hyeon).

Allikad: http://www.iffkv.cz/image/12680-thirst.jpg; http://www.gemagema.tv/blogs/nausea/wp-content/uploads/2009/05/thirst.jpg; http://www.imdb.com/title/tt0762073/mediaindex; http://kpculture.files.wordpress.com/2009/03/thirst-still3.jpg.