Viimastel nädalatel leidsin end tihti küsimast, et mispärast käesoleval juhul mitmest jaost üheskoos kirjutamine sedavõrd raskendatud näib. Vastus, teadagi, on suisa rumalalt loomulik. Siinkohal tasuks mõelda DEXTER’i debüüthooaja neljast esmasest jaost kantud mõtisklustele üle. Tegemist oli aruteluga, mille sünd oli üsna lihne. Sarja kui sellise ajalugu oli ju alles tasahiljulises väljakujunemisjärgus ja fundamentaalne kord-olnu oli ehitusprotsessiga äsja alustanud. Nii ei valmistanud laialdasem üldistamine ehk ka erilisi ja/või tõsiseltvõetavaid raskusi. Ent nüüd, mõistetavail põhjusil, näikse asjalood olevat teisiti. Metafoorsete kirjutusjalgade all passib hooaja pikune minevik ning iga värske episood – kes rohkemal, kes vähemal määral – haakub jõudsalt eelnenuga. Ja ehkki see on märk sarja küllaltki oskuslikult realiseeritud serialiseeritud loomusest, muudab see käesolevas punktis mitme jao “kokku sulatamise” pagana raskeks.
Ja mis seal salata, lõppeks olingi sunnitud kaotust tunnistama, sest laialdasem üldistav arutelu, mis hõlmaks mitmeid episoode, pole minu silmis lihtsalt paslik ja vahest võimalikki, kuna käsiteldavate jagude individuaalsus - ja eraldiseisev vürts - läheks sel’ juhul kaotsi. Niisiis, ilma pikema jututa, hüppe järgselt on võimalik heita pilk mu mõtterägastikule seoses DEXTER’i teise hooaja teise episoodiga “Waiting to exhale”, millele järgneb koheselt analoogne postitus ka järgmisest, kolmandast, osast(*)…
(*)Tõepoolest, mu esialgseks plaaniks oli avaldada järjestikku arutelud kõigist senini Kanal2'e teleeetrisse lastud osadest,kuid kuna pistan käesoleval momendil rinda neljandast jaost ("See-Through") johtuva kirjutamisplokiga, ei söandaks ma valmis kirjutiste tagasihoidmisega enam pikemalt viivitada. Parimal võimalikul juhul jääb "See-Through" järjekordse postitusena homseks, halvimal aga püüan ta inkorporeerida juba sellenädalase episoodi konteksti (mis ehk polegi nii raske, kuna suhteliselt juhuslikud alasüžeed näisid kohati põhikraami isegi ära varjutavat)
“Look, if there is anything left between us, you’ll answer me this one question and you will tell me the truth.”- Rita Bennett"Yes, I have an addiction.”- Dexter Morgan
Jätkates sealt, kust "It's Alive!" pooleli jäi, leiame ka “Waiting to exhale”-i (pärinedes juhtivprodutsent/stsenaristi Clyde Phillips’i sulest) hakult Dex’i endiselt ebakindlana, ent jätkuvalt kantuna pealesuruvast sundihast ometigi tapuga ühele poole saada. Et uuel katsel pirakat gängbängerit Little Chino’t oma võrku püüda (tappis mees “It’s Alive!”-is meenutatavasti väidetavalt ühe kohaliku naise – Eva – poja ning “Waiting”-ki algab uue, nüüd juba Eva enda, mõrvaga, milles arvatavasti ka Chino hiigelkämmal mängus oli), muretseb Dexter küll jaoskonna relvalaost tülika alligaatori ettekäändel uinutipüssi ning kägistava kaelarihma, kuid jätab tähelepanuta naeruväärse tõiga, et kesk’ pimedat tänavat – kõigi silmi all – Little Chino’ga äkitselt silmitsi seismine ning tulistama asumine pole just maailma viimistletuim strateegia. Nii leiab Dex lõpuks hoopiski ennast jälitatava rollist ning, kartes hulleimat, on sunnitud kogu öö rentslis veetma – kust ta alles hommikuks, haisva ning väsinuna, lahkuda julgeb.
Häirivaid komponente, mis Dex’i juba niigi ülekeeratud närvilisuse-tulele omaltpooltki õli peale valavad, on muidugi mõista veel mitmeidki. Tiivustatuna Miami krimiajaloo võikaimast avastusest, liitub ulatusliku uurimisega ka FBI, eesotsas eriagent Frank Lundy’ga, kelle rollis võib näha tõeliselt võrratut, äärmiselt karismaatilist, varalahkunud David’i venda, Keith Carradine’i.
Carradine on suurepärane karakternäitleja ning näitlejameisterlikkuse mõttes ümberlükkamatult üks põhjusist (ütleme, et üks kahest), miks DEXTER’i teine hooaeg kogutervikuna peajagu oma järeltulijaist üle on (kuigi võib nähtavasti ehk argumenteerida, et värskeim, s.o neljas hooaeg saab vahest ses’ suhtes kõige ligilähemale – näitlejatööde osas olen ehk nõuski, sisu osas not so much). Tegemist olla isevärki legendiga, kes siiani veel ühegi sarimõrvari tabamist kahe silma vahele pole jätnud. Nii hakkab Lundy ka siit otsima mustrit, mingisugust ohvreile omast ühisosa, mis neid tapjale kasvõi sammukese ligemale aitaks. Algatuseks asub ta aga looma nö operatiivgruppi(**) jaoskonna rahvast, kes teda mitmesuguste uuringute osas aitaks.(**)Kui ma nüüd hirmsat moodi mööda ei pane, tõlkis mingisugune “keeniuss” task force’i nimelt löökrühmaks. Ehk sobilik kusagil teises kontekstis, kuid siin paneb säherdune tõlge küll muigama, või mis?
Kuid see pole Dexter’i jaoks veel sugugi mitte kõik. Paul’i äkilisest surmast ning sellega seonduvaist vargsi ligihiilivaist kahtlusist läbi raputatud Rita nõuab esmalt Dex’i kohalolu oma eks-mehe matustel (ega nõustu Dex’i parajalt kalgi soovitusega, et Rita ei peaks Paul’i matma mitte oma kulu ja kirjadega, vaid laskma seda maakonnal teha, raha hoopiski laste tulevasse fondi paigutades) ning seisab hiljem Dexter’iga selgitusi nõudvalt silmitsi leitud Paul’i kingast nähtuva järellainetuse osas. Matustel, mille ainsaks mitte-pereliikmeks on Dex, kaaslasteks vaid read tühje istmekohti, seirab mees leinava perekonna – tema jaoks mõistetamatuid – emotsiooniväljendusi. Äkitselt ilmub talle (rohkem teadvustasandil, kui visuaalsel) nägemus Brian Moser’ist, kes aitab tal mõista, et kõigele vaatamata on aeg eluga edasi liikuda. Mõni aeg hiljem, juba “Waiting”-i lõpus, leiamegi Dex’i sadamast, silmitsemas seda viimset jäänukit, mis verevend Bynie’st veel tema valdudes on – nimelt väikese Barbie-nuku pead, mida
Dex senimaani oma võtmehoidja küljes kandnud oli. Nukupea, mis mäletatavasti sarja avahooajal süžeeliini ITK’st tõeliselt sisse juhatas, “sõbraliku hoiatusena”, nagu meenutatavasti Dex seda tookordselt mõistis, kui “kutsena mängule”. Ent nüüdseks on see “mäng” oma lõppu suubunud ja meie peategelane mõistab viimaks, et vana korra, kunagise rütmi taastamiseks vajab ta hüvastijättu, seda viimset seljakeeramist. Nii eemaldabki ta nukupea võtmehoidjalt ja viskab selle vette. Bynie, jagamas vesist hauda õigupoolest ju teiste, seniavastet’ ohvritega(***), aga ei soovi unustusse langeda ja võiks ehk tõlgendada, et mees üritab oma äkilise materialiseerumise läbi ka Dex’i endaga vetevoogu kaasa tõmmata, kuid sellest ei piisa, Dex jääb oma lõpparvele kindlaks. (***)Näib, et mul on ses’ osas täielik mäluauk, kuid Dex ju ei valinud ITK tarbeks verivärsket “mahalaadimiskohta”, või siiski?
Varemalt kodus avastab Dexter end aga vastakuti Ritaga, kes, tüdinuna pooltõdedest, nõuab mehelt ometikord täit – ja ausat - selgitust Paul’iga juhtunu kohta. Nurka surutuna ei jäägi Dex’il üle muud kui möönda, et ta tõepoolest virutas Rita eksile, keetes seejärel hotellitoas viimasele ka säärase heroiinikokteili, mis tingimisi vabastet’ mehe pikema jututa taaskordselt trellide taha viis. Lisaklauslina mainib Dex mõistagi, et tegi seda Rita ning laste kaitsmiseks. Ent Rita ei jäta endiselt jonni, mõistmata, kust siis Dexter üleüldse narkootikume sai ning neid täpipealt küpsetada oskas. Kuigi mees pareerib, väites, et varastas need töölt süütõendikapist, pole Rita enam sedavõrd kergesti veendav, olgugi, et Dex’i teo väidetavalt üllas tagamõte naist veidi pehmemaks muudab. Ja nõnda maldabki Rita lõppude lõpuks küsida seda, mis teda sisimas enim heidutab. Oled sa sõltlane?, paiskab Rita otsekui ühe, ammuilma väljapääsu oodanud, hingetõmbena. Naisele jaatavat vastust andes Dex teatud tasandil ju ei valetagi, luues siinkohal läbi nõustumise NA koosolekutel käima hakata ka esmase vundamendi psühholoogilises mõttes paeluvaks süžeeliiniks, mis teda kuni käesoleva hooaja lõpuni saatma jääb. Ehkki “Waiting”-u lõpuks näib meie peategelase elu taas rööbastele nihkuvat (sõlmides vähemasti pealtnäha rahu Rita’ga ja viies ometigikord võiduka lõpuni Little Chino surmamise), ei saa üldsegi sama öelda Dex’i kasuõe, Debra, kohta. Ka “Waiting”-us ei suuda naine end vabaks rebida vaimseist-füüsilistest tagajärjeköidikuist. Deb küll uputab end töösse ning täidab vaba aja peaaegu et ebatervislikku hulga trenniga, kuid on võimetu oma ülekeevaid emotsioone 24/7 tammi taga hoidma. End hetkeks raske poksikoti peal välja elades vigastab ta kätt, kuid nähes abivalmis trennikaaslast teibirulliga, on tema peas ruumi vaid nädalate eest läbielatule, mis omakorda sunnib ta spordisaalist põgenema.
Kuid nagu “It’s Alive!”-i juures tõdetud sai, läbielatust tulenev vägivaldsus ei jää Deb’i puhul sugugi vaid puruks löödud nina tasemele. Üht võimalikku tunnistajat – noort poisikest, kes eelnevalt küsitluste paiku kohaliku politsei kasutuiks juhmardeiks oli tembeldanud - Angel’iga taga ajades, läheb Deb lõpuks isegi nõnda kaugele, et, poiss käes, viimast relvaga ähvardab, saades nõnda talitades küll võimsa hulga informatsiooni, kuid ehmatades lapsel sõna otseses mõttes põie lahti. Ja ehkki naine otsustab viimaks oma kasuvenna korterist edasi liikuda ning omaette elamine otsida, ei õhku sellest sammust just teab mis olnut seljataha jätvat kindlameelset entusiasmi.
Miskit nipet-näpet veel:
- Judith Scott’i poolt kehastatava Esme Pasquale’ veidralt sobimatu eraeluintriig jätkub ning seekord pakub Maria LaGuerta (Lauren Velez) end ka appi hädas sookaaslase töökoormat leevendama.
- Mitte, et see ilmne poleks, kuid Deb’ile trennisaalis appi tõtanud – ja seejärel arusaamatu näoga selja taha jäetud – tüüpi ei saanud siin üldsegi viimast korda näha, oh ei.
- Oli kuidagi tore näha, kuidas Lundy Doakes’i kibekähku ära pwnis, mehe soovi rühmaga liituda kõrvale lükates ning viisakalt ja tasaselt ette heites, et Doakes pole olemasoleva informatsiooni alusel otsustades just eriline tiimitööline. Hell yes, motherfucker!
Fotod: 1) vasakult-paremale: Michael C. Hall (Dexter Morgan) & Julie Benz (Rita Bennett); 2) Keith Carradine (Frank Lundy); 4) vasakult-paremale: Michael C. Hall (Dexter Morgan) & Julie Benz (Rita Bennett). VLC snapshots, erakogu.
No comments:
Post a Comment