No nõnda siis, ongi selle (pikaajalise) asjaga (viimaks) ühel pool?

Üldiselt olen ma ikka hullupööra väsinud hetkel, nii et eriti pikalt ma jahvatama ei hakka, kuid mõtlesin, et vahest peaks ikka siiagi kirjutama, mis seisus need va asjalood on.

Usutavasti piisab, kui ma ütleks, et seis sai lõppkokkuvõttes ikka väga hea. Kuna ma siin (vähemasti viimase lähiaja jooksul – ma tean, iseäralik määratlus) oma päris reaalelulistest tegemistest kirjanud pole (oleks ju blogi suunitlus praeguseks vähe teine, või mis?), siis võib-olla ei maksaks äärmiselt konkreetseisse detailidesse nüüdki laskuda.

Muidugi mõista ei saa ma mitte möönda, et tahaks ehk isegi popp ning noortepärane olla ning töö kuhugile üles riputada – see näis siin blogosfääri mail veel päris hiljuti, vähemasti linnulennult kaedes, otsekui äkitselt tavaks saavat (kui uskuda blogipuust silma jäänut); noh, teate ju küll, tegevus, mille ajendiks on kõik need, keda ühel või teisel moel uksele naelutati, olgu ta must või valge. Aga ilmselt poleks minu panusest kellelgi mingit tolku, või kuidas (ps: leiba ja tsirkust nähtavasti ei saa, või kuidas see väljend oligi – näedsa, säärane ongi mu aju olukord praegusel hetkel)?

Aga tegelikult tahtsin ma küllaltki kiireloomuliselt rääkida suisa muust. Nimelt edasisest elust-olust Heietuste blogiruumis. Ehkki kahtlemata on puhtalt loomulik reaktsioon, et õigupoolest nüüd, kõige lõppedes, mõnda aega üldse mitte midagi kirjutada ei viitsi, on võib-olla mõneti isegi vahelduse mõttes parem, et puhtalt akadeemiline kirjutamine millegi printsiibis hoopis muuga asendub. Ühesõnaga, ju mul käimaminekuga läheb mõni aeg (lisaks veel, et ülehomne kolmas DEXTER’i episood jääb mul muude toimetuste tõttu vaatamata, mistõttu värskendan sellega mälu hiljem – arvatavasti nädalavahetuse eelselt), kuid vähemasti antud hetkel näib loogiline, et nädalavahetuse lõpuks (või äärmiselt juhul värske nädala vahetuks alguseks) peaks valmima midagi sisulist (ja ilmselt pikematki – mitte, et keegi selles kahtleks) DEXTER’i teise hooaja seniste jagude põhjal. Ja juba uuel nädalal võtab ometigi kord ette FIREFLY. Ja nii, ma tahaks väga loota, loksuvad asjad lõpuks ka omalaadsesse, möödunud aastast tuttavlikult kättekujunenud, toimimisrütmi.

Ehk siis, jällekirjutamiseni!