Aga ilma pikema jututa, teeks äkki algust…
“What the fuck?”- Dexter____“I can’t believe you moved on like that… I wish I could be more like you.”- Rita (Debra’le)
DEXTER’i teise hooajaga on mul isiklikult üks isevärki suhe. Pead küll ei annaks, ent mäletaksin justkui, et kaks esimest hooaega sai ära kaetud vististi siis, kui USAs Stsenaristide Kild streikis. Vähemalt ma ei oska mõelda ühtki teist sobivat põhjust, mis oleks mul võimaldanud nö seniolnu enne kolmanda hooaja peatset algust ära kaeda. Ja sealt edasi siis läkski, sünkroonis eetrissejõudvaga küll, kuid otsese huvi suhtes järjest sügavamale piki allakäiguspiraali. Aga olen sellestki juba rääkinud, mis ma ikka korrutan. Tõsiselt huvitava alatooniga küsimus-reflektsioon on siinjuures aga see, mismoodi nüüd, kõikide nende vahepeal möödunud aastate järgselt – nii DEXTER’i sisulist edasiliikumist silmas pidades kui arvestades ka mistahes muud head-paremat, mida vaatama on asutud –, see va teine hooaeg, mis omal ajal oli konkurentsitult üks mu lemmikumaid telesarja tervikhooaegu, üleüldse praegusel hetkel minule isiklikult istub. Ja kuigi ilmselt komistaks ehk adekvaatseimale vastusele hooaja lõputaktidel, saaks kolme avaosa põhjal vähemasti väita kaht: 1) pole kahtlustki, et juba oma eoski kõlgutab DEXTER’i teine hooaeg jalgu kõrgel oma järelkäijate peade kohal; ning kui algusliigutused võib-olla et ongi avahooaja stardiga võrreldes konarlikumad, on teine hooaeg siiski põhimõtteliselt vääriline järeltulija, ja 2) teise hooaja avaosade – ja käesolevalt ainult neid juhindudes, kuna ei mäleta minagi tulevat enam täieliku täpsusega – foonil võiks nentida, et kord mu peas tiksunud taevani kiitus kõnealusest hooajast kui ühest parimast telesarja hooajast minu, siiski veel küllaltki väikese kogemuspagasi järgi, on siiski kergelt ülepakutud. Aga ei maksaks siinkohal liigselt ette rutata. Nagu käesoleva mõtiskluse päises nenditud sai, käsitan antud juhul ainumalt hooaja avaepisoodi.
Siiski võiks ennatlikult mainida veel sedagi, et ilmselgelt ning vahest ka sobiliku annuse sihilikkusega toimivad eeskätt kaks avaepisoodi - nii kõnealune “It’s Alive!”, kirjutatud nüüdseks sarja telgitagustelt kahjuks lahkunud esialgse showrunner’i Daniel Cerone’i poolt, kui ka “Waiting to Exhale”, kirjutatud juhtivprodutsent Clyde Phillips’i poolt – paljuski kui mõtlikud järellainetused avahooaja finaalosas "Born Free" lahtirullunud, kirjule, sündmustevaibale. Umbes kuus-seitse nädalat on möödunud ning pea igatüht keskseist karaktereist puudutas tollal juhtunu omal moel, mistõttu ka mõistetavad järeltõuked võrsuvad ennekõike individuaalsest pinnasest.
Ehkki meie kui “konventsionaalsete inimeste” arusaamad ei võimaldaks Dexter’ile omistada vennatapust tingitud emotsionaalset “murtust” (ja on Dex ka ise võimetu seda iseendale omistama), õnnestus säärasel detailil ometigi – kasvõi alateadlikultki – lõhestada mehes aastatepikkuselt juurdunud rütm-rutiin. Tõsi küll, Dexter’i tapunappusele on teatavasti ühe konkreetse “inimverekoera” igivalvsa pilgu näol täiesti praktiline seletus. Sest nagu meenutatavasti DEXTER’i debüüthooaja finaal märkis, viiuldaja laulujupike pole kaugeltki veel otsas.
Aga kuivõrd paljut Dexter’i esialgse närvilisuse ja eemaloleku, ebaluse, lohakuse ning kohmakuse juures – nagu kuriteopaiga osaline rikkumine, tingituna hajameelselt vere sisse astumisest; nagu pildistamisel objektiivikatiku peale unustamine; nagu suutmatus Rita’ga armatseda; või nagu – last but not least – kasvõi humoorikas tõik, et isegi korralikke sõõrikuid ei suuda mees osta, kuratvõtaks(!) – üleüldse saaks omistada Doakes’i väsimatult saatvale kullipilgule? Suurt vist midagi, sest olles lõpeks oma suurepärastest võmmivaistudest innukust ammutava kolleegi endalt maha raputanud, ei suuda ta kunagist – paljuski rutiinikski kujunenud – taparituaali läbigi viia. Ja taoline möödapanek pole hoopiski ainukordne. Vaid juhtub põhimõtteliselt teiselgi korral (sest soov see viimaks ometi läbi viia näikse olevat tugevam ratsionaalsest mõtlemisest, et pirakas mees vajab ikka rohkem kinnitust kui keegi “tavapärasem”).
Äkitselt ei kontrolligi Dexter enam seda lausa kliiniliselt puhast kiletatud rituaalset lavaruumi, millesse kätketuna ta senini oma sisimastele tungidele jäädvustatud ning karpilaotud verepiiskade näol väljundi andis. Selle asemel tema surmahoopi andev käsi hoopiski väriseb, või õigemini, tõrkub sõna kuulmast, muutmaks nõnda loodetu täidesaatmise võimatuks. Oma verevenna - mitte üksnes ainsa lihase lähisugulase -surmamine, on silmnähtava mõlgi löönud ka Dexter’i enda identiteeti. On Dexter ju oma “tööd” alati nautinud, mõtiskleb mees isegi oma Eluviiluga avaveel loksudes, kuid seekordselt – ~38 päeva pärast oma lihase venna tapmist - nuga kätte võttes poleks ta justkui teadnudki, kes ta üleüldse on, või ehk täpseminigi, olema peaks.
Kuid vahest ehk isegi kergelt hoomates esilekerkiva probleemi tuuma, jäävad Dexter’i silmad siiski suletuks probleemi päritoluainese tõelise rõhuasetuse suhtes. Nõnda oleme tunnistajaks isegi sellele, et Dex toimunule omaenese peas õigustust püüab leida. Ehk tõesti on ta vennatapust saadik “roostes” – mis sunnib teda ikka ja jälle kasvõi nimetet’ surmamisest kulunud päevi lugema -, kuid on ju operatiivne sõnaühend siinkohal vennatapp, kas pole?
“It’s Alive!” on kõnealusele episoodile paslik, kuigi mõneti liiatigi otsesõnaline, pealkiri. Nii “elusolek” kui “eluga edasiminek” on antud ühenduses kahtlemata kesksed teemad, mida hooaja avapauk lähemalt puudutab. Selleks, et “elus” püsida, s.t suutmaks funktsioneerida, vajab Dex oma verist rituaali. See kingiks talle otsekui vabastuse, taas-positsioneerides mehe sellesse veidrasse olemasolemisse, mille ta enda jaoks aastate vältel konstrueerinud on. Ent õigupoolest ei peitu siingi täit tõde. Tegelikult näib Dex ihkavat seda definitiivset hetke, seda teatavat südamekloppimisetunnet, mis äkitselt pead tõstaks ja kinnitaks, et “Jah, Sa oled küll elus, ära muretse”. Teismelisena kahtlemata osati ta kadestas oma kasuisa Harry’t, kuna see suutis endas otsekui näiva kergusega esile kutsuda tõelise emotsioonitulva, mida kroonis kõige lisaks veel ka südame kiireloomuline tampimine. See fenomen paelus noort Dexter’it, sest nagu oma aastaid-aastaid vanem vastegi, oli temagi võimetu tundmaks. Kohe tõeliselt tundmaks. Ja nüüd, “It’s Alive!”-i coda’s avanes tal ometigi kord selleks võimalus, võimalus kogemaks seda, mida aastate eest Harry ainuüksi tühipalja enesetapuna lugeda oskas. Deb’iga telerist päev läbi käiatud uudisloo lindistust kaedes ei haara Dex’i mitte nähtu koletus, vaid, pihk viimaks ometi pekslevale südamele surutud, on ta juhuse tahtel tunnistajaks oma öö-töö aastatepikkusele resultaadipaljususele, millede otsa kullaotsijaist sukeldujad “Fortune”-i pardalt äkitselt, kogematagi, komistasid. Ehkki liiatigi näkku iroonianoodina näib Fortuuna Dexter’i saatusehoolde usaldanud olevat, ei morjenda see Dex’i mitte üks põrm. Vähemalt ühe rutakagi hetke jooksul näib ta nautivat seda, mille kohta ta senini arvas, et see jääbki tal päriselt tundmata.
Ent pikapeale kogunenud märg surnuaed pole ainus vari minevikust, mis tasahilju päevavalgusse liipab. Olles lühikese aja jooksul nurjanud juba kaks võimalikku Koodi-põhist tappu, lõpetab Dex viimaks Rita juures, kuid – leides naise trepilt nutmast – kuuleb, et viimase eks-mees Paul olla end äsja vanglas tapnud (või, õigemini, end tappa lasknud). Mõistagi on Dex võimatu reageerima muud moodi kui küllaltki ükskõiksete ühmatustega, kuid mehe poolset möönmist, et vanglasse sattumine oli Paul’i enda süü, ei näi Rita jaoks omavat enam säherdust absoluutset tõeväärtust, kui varemalt. Oli see ikka tema süü?, nõuab ta Dexter’ilt. Loomulikult tunneb Rita end sel momendil, võimetuna pisaraid tagasi hoidma, mitte üksnes vastutavana, aga ka süüdi (ja pole ma siinkohal kiidusõnadega eriti kitsi ka Julie Benz’i aadressil).
Kaldus ju naine oma usus inimeste õigemeelsusse ning aususse veel viimselgi hetkel Dexter’i poole, põrutades Paul’ile läbi telefoni, et kinga – mis mees olla väidetavalt maja lähedale jätnud, pärast seda kui Dex ta uimaseks lõi ning seejärel hotelli taris – võis ta küll leida, aga mitte mingisugustki abi Paul ärgu lootku. Ja nii, röövib Rita Paul’ilt – endiselt pimesi Dexter’it usaldades – küllaltki isekalt (“Ma olen viimaks ometi tervislikus suhtes”) viimase pääselootuse. Ning teades Paul’i loomupärast ägedust, lahendaski mees järgnevalt oma viha ainsal talle teadaoleval moel. Võimalik, et ehk ta otseselt ei soovinudki surra. Aga ta lihtalt ei hoolinud enam. Aga olgu, ütleksin, et käesolev teema jätkub juba põhjalikumalt järgmises episoodis (“Waiting to exhale”), päädides lõpptulemusena vaieldamatult ka minu lemmiksüžeeliini sünniga teisest hooajast. Nii et sellest pikemalt juba tulevastes postitustes.
Aga aitab Dexter’ist, mitte, et ma Michael C. Hall’i meisterlikkust ei naudiks. Vastupidi. Kuid kaheldamatult teenis DEXTER läinud hooajal ühe tarvilise narratiivse lisadimensiooni, haarates sisukamalt kinni ka Jennifer Carpenter’i kehastatud Deb’ist. Carpenter on küllaltki võimekas näitlejanna ning Dex’i kasuõe vaimset-füüsilist kontideni läbiraputust esitab ta üpriski tõetruult. On ju Deb, arusaadavail põhjusil veel hullemaski seisus kui Dex. Tema väline, metallsiledaks –ja kõvaks lihvitud kest laseb juba varakult aimata läbielatust tingitud sisemise katkisuse esmaseid tundemärke. Ta võib küll selja sirgu lüüa, kuid on seejuures vaimselt sedavõrd pingule tõmmatud, et iga väiksemalegi tõukele võib omistada katastroofilist potentsi. Laguerta, muuseas, mõistab seda juba varakult, teades hästi, et senini selgepiirilist distantsi hoidev Debra Morgan pole just teab mis ülemuse/kolleegi-kallistaja tüüp. Kuid vähemasti tööpostil suudab Deb end ehk kaugelt jälgijale pealtnäha valutult vaos hoida ning isegi “kaamerale naeratada”. Ent lähivaates, mõistagi, nõuab see neiult tohutut eneseületust.
Veel tibake üht-teist:
- Jaoskonna tuttuue ülemuse, leitnant Esme Pasquale (Judith Scott) armuelu tegemised nähtavasti jäävadki suhtkoht marginaaliasse, sest vähemasti esialgu tonaalselt sobimatuina, on õieti tegemist ka üldnarratiivi mõttes küllaltki kasutu süžeeliiniga, mis tõtt-öelda midagi juurde ei lisa.
- Oli rõõm jällekord Mark Pellegrino’t näha, kui siis kasvõi ainult sellekski, et kuulda tema mängitud karakteri surmast. Minujaoks ta vist nüüdseks püsibki (väidetavalt) elusana üksiti SUPERNATURAL’is, ja paganteab, kauaks sealgi.
- Ehkki vajadust “välise normaliteedi” järele ei hakanud ma seoses Dexter’iga käesolevas kirjutises rõhutama – sai ju normaalsuseküsimusi vägagi põhjalikult puudutatud läinud hooaja kontekstis ja eks tulevikus on aeg sealmail siingi – oli parajalt vahva nüke, et Dex, selleks oma tavapärasust Doakes’ile “tõestada”, just Angel’i jt keegeldamise valis – piisavalt igav ning liiale minnes ehk irriteerivgi hobi, mille järel vahtmine lõpeks isegi Doakes’il üle viskab.
Ja sellega olekski praeguseks momendiks kõik – ja mis ma oskan öelda, ikka pagana hea on üle pika-pika aja jällekord ka Heietustesse midagi kirjutada. Järgmisel nädalal juba kaeb, kudamoodu täpsemalt edasi kulgeme, kuid näib justkui loogiline olevat, et episoodid 2-4 peaksid üheskoos järgmisena jutuks tulema. Ühtlasi kasutan siinkohal võimalust ja tõden, et jah, nihkuvad edasi ka FIREFLY-teemalised mõtiskelud, mis peaksid siis samuti – kõiki märke arvestades – startima kunagi tuleval nädalal.
Seniks aga, kõik DEXTER’i-põhised mõtteavaldused on teretulnud, ja mis seal muud kui jällekirjutamiseni!
_________________________________________________________________________
Fotod: ülevalt-alla: 1) Michael C. Hall (Dexter Morgan); 2) Jennifer Carpenter (Debra Morgan). VLC snapshots. Erakogu.
No comments:
Post a Comment