“Everybody dies, Tracy. Someone’s carrying a bullet for you right now who doesn’t know it.”- kapten Malcolm “Mal” Reynolds___“You know, it’s funny, we went to the war never looking to come back… but it’s the real world I couldn’t survive.”- Tracy___"What are you now?”- Tracy___"When you can’t run anymore, you crawl, and when you can’t do that, well… Yeah, you know the rest.”- Tracy
Kõnealusest episoodist kirjamisega haaran härjal sarvist juba eiteagi mitmendat korda. Kaldun arvama, et need metafoorsed sarved pole enam teab kui haaratavadki, vaid pigemini pidevast mudimisest tömbiks kulunud. Igastahes, on kuidas on, nüüd üritan ma taas. Tõtt-öelda ei oskagi ma oletada, mis see va põhjus olla võiks. Olnud hiljuti “The Message”-i ka teistkordselt üle vaadanud, olen põhimõtteliselt kõigutamatu oma arusaamas, nentides veendumushelgiga silmis, et tegemist on ühe mu lemmikuima episoodiga – ehkki seninähtuist mingisugust kindlakäelist hierarhiat moodustada poleks minu arvates eriti paslik, kuna teadupärast tulevad väga vähesed telesarjad algselt välja sedavõrd viimistletutena, kui on seda Joss Whedon’i “Firefly”. Ent mispärast siis ma end ikka ja jälle nõutult raskustes hulpimas leian? Otsesõnu kirjutamisplokiks ma seda ei ristiks (sest, kuigi ärasõnuda ei tahaks, küllaltki värsked “Black Books”-i kirjutised on senini probleemitult valminud), kuid midagi kasvõi marginaalseltki analoogset peitub siin siiski. Nimelt on vahepealne, pealesunnitud, paus liiatigi pikk olnud, ma kahtlustan. Nagu ülal mainisin, sai “Firefly”-teemadel viimati sulg tinti kastetud jõulupühade eel ning sealt edasi liikus kirjutamisega seonduv tasahilju juba hoopis muu tähe alla. Aga universumist, millest kirjutad, peab sul olema teatav sisseelamise tunne, mida kahtlemata üheteist episoodi järjestikune käsitamine (isegi kui kohati kaootiliste vahepauside tagant) võimaldab. Kuid nüüd, olles üleüldisest narratiivist mitmeid kuid eemal püsinud, näib naasmine raske olevat. Mitte, et ma kõnealust jagu nautinud poleks. Nagu juba eelpool öeldud, tegin ma seda – ja isegi väga. Nagu juba vihjamisi öeldud, probleemi kese varjab end kirjutamises kui sellises. Rütm paistab kaotsis olevat. Loodetavasti aga mitte tagasipöördumatult. Ehk siis, katsetab ja vaatab, mis lõppude lõpuks välja kukub.
Kui “The Message”-ist võrrelda seninähtud episoodidega, tuleks ehk möönda, et esmapilgul rullub meie silmi ees lahti pealtnäha lihtsakoeline lugu, kus – kui välja jätta meie kosmilise ränduripundi sissejuhatav käik ühe nimetuks jääva planeedi (või kuu?) kosmosejaamas aset leidva turu/karnevali piirdeis asuvasse postkontorisse – meie tegelased kasvõi ainumakski hetkeks isegi Serenity kaitsvate seinte rüpest välja ei rända. Mõistagi pole tegemist otseselt "bottle show"-ga (mida öelda ei võimaldaks nähtavasti juba keskne kosmoselaeva set), ent “The Message”-is sisaldub niiehknaa üllatavalt rohkelt intiimsust, mis mõneti – eeskätt kui keskset süžeeliini silmas pidada – isegi klaustrofoobselt rõhuv näikse. See on sügavalt isiklik, kuid samas aja- ja ühiskonnatransendentne lugu luhtunud vabadusvõitluse järellainetuse tagajärgedest ning neist johtuvaist valikuist, mida kummagil puhul looritab ammulõppenud sõja kestavalt valulik vari. Üle kõige aga räägib “The Message” põhjatult liigutava loo piiritust (relvavenna)kamraadlusest, mis ei põika kohkudes isegi kõige valutekitavama otsuse teelt. Tundmus otsekui lahutamatust vennaskonnast on ju õigupoolest “Firefly” karaktereid saatnud juba eos, kuid pooleldi Joss Whedon’i – ja pooleldi Tim Minear’i (kelle käe alt pärineb ka suurepäraselt struktureeritud "Out Of Gas"), kes on ühtlasi ka episoodi režissöör - sulestatud “The Message”-i skript raiub lõplikult kivisse sarjale omase kamraadlusidee ülima tuuma: tõeline kamraad peab omama võimet astumaks silmagi pilgutamata isetut rada, langetamaks otsuseid, mis tegelikult igal vähimal inimhingel südame rinnust rebida ähvardaks.
Ja kõige tipuks oli “The Message” – nagu Alan Tudyk’i ning Jewel Staite’i suurepärasest audiokommentaarist selgub – ka üleüldse viimane episood sarjast, mida filmiti ning selleks ajaks juba ka teati, et FOX oli sarja katkestanud. Säherdune tõik, olgugi, et “meta”-na, täiendab nähtavat ühtlasi ka päriseluliselt kurva lisadimensiooniga, kuna jutustatava loo lõpptulemus – endise sõdurpoisi kojunaasmine ja temaga hüvastijätt – omab veel eriti sügavat rõhku, kui mõelda, et see on samastatav “Firefly” cast’i ja meeskonna üleüldise jumalagajätuga.
Kes teab, ehk seepärast vaevlengi ma väljapääsmatus suutmatusevõrgus, mis endiselt röövib mult oskust asjaga adekvaatselt otsale (ja ühele poole) saada.
Eelpoolmainit’ postkontoris – kust muuseas ka Jayne’i pakk ootab, nimelt koduselt emalt (aga sellest lähemalt juba mõne sõnaga allpool) – saavad Mal jt äärmiselt ärevakstegeva saadetise omanikuks, kui neile äsjaavatud pakendist kirst vastu vaatab, mille sees näib igavest und magavat nende kunagine relvavend, reamees Tracey. Nagu flashback’ina näidatav Du-Khang’i lahing illustreerib, polnud Tracey (Jonathan M. Woodward) tollal just mustersõjamees. Mitte, et seda niivõrd temale süüks panna oleks saanud. Ta oli vaid nooruke poiss, kes äärmiselt rudimentaalse sõjalise õppe läbinuna pea ees lõppude lõpuks võitmatusse sõtta lükati. Arusaadav, et nüansirikkamad võitlusvõtted, nagu salamisi ligihiilimine, temast kõrvale olid jäänud, mistõttu poiss õndsas teadmatuses – selg vastu järjekordseid varemeid surutud – parajasti konservube sööma asus, samas kui Zoë õnneliku juhuse läbi ta eluküünla kustutamist vältis, vargsi ligineval Alliance’i sõduril kõri läbi lõigates. Või, kui parafraseerida Mal’i, muutis vähemasti tol momendil Tracey’le määratud kuuli saatuslikku trajektoori.
Malcolm Reynolds, tollase lahingu seersant (ja antud ühenduses ma eeldaksin, et
ülalmainit’ lahing leidis aset ehk vahetult enne pilootepisoodis näidatut, kus mäletatavasti lisajõudude soovimatus appi tulla Mal’i kibedusekarikasse viimse piisa valas) oli aga tulvil otsesõnu kisendavat lahinguindu, ega pööranud, vastupidiselt Zoë’ile, vaikivale hiilimistaktikale just erilist tähelepanu.
ülalmainit’ lahing leidis aset ehk vahetult enne pilootepisoodis näidatut, kus mäletatavasti lisajõudude soovimatus appi tulla Mal’i kibedusekarikasse viimse piisa valas) oli aga tulvil otsesõnu kisendavat lahinguindu, ega pööranud, vastupidiselt Zoë’ile, vaikivale hiilimistaktikale just erilist tähelepanu.
Ent aeg tiksus omasoodu üha edasi ja ei läinud kaua, kuniks “pruunkuubede” vastuseis jalge alla tallati ning Mal’ist, üheskoos Zoë’ga, said paljuski sõjapõgenikud – sõjasangarid vanast, igaveseks kadunud maailmast, suutmatuna tavapärasel moel uude aega ja ellu kuuluda. Mal’i vabadusvõitluslik entusiasm asendus ajapikku mineviku rängast taagast tuleneva kaotuskibeduse ning tasakaalukama ja kalkuleerivama loomusega; ning ehkki Zoë’ abiellus Wash’iga – mehega, kelle juures justkui oli midagi naise meelest ebameeldivat, nagu “Out of Gas”-ist mäletame – ja, kui siinkohal parafraseerida Tracey sõnu, naeratab ja tunneb tundeid, on temagi keegi hoopis teine, kes kunagi (vaatamata sellele, et lahinguväljal nõutav külmus on nüüdseks asendunud meheliku rangusega, mis teatavasti Wash’il sageli kopsu üle maksa ajab). Otsus hakata lindpriideks kosmoses, mängides kaubasaadetiste röövidega sageli ninanipse aastate eest võitnud poolele, muutus paljuski kahe karmis vabadussõjas karastunud inimhinge ainsaks tõsiselt võetavaks võimaluseks edasi elada.
Kuid Mal’i ja Zoë’ elu keeras lõpuks üpriski rahuldavasse, ehk isegi kenasse suunda, kas pole? Nad leidsid ilusa laeva, mis vaid hoolitsust ja oskuslikku ülesputitamist vajas, ja mis märksa olulisemgi, peagi ümbritses neid meeskond, kelledest ajapikku kujunes otsekui aseaine perekonnale kui sellisele.
Reamees Tracey, seevastu, samuti eluga sõjast pääsenuna, jäi läbi elu hulpima aga hoopis teljetult, püüdes läbi üdini kahtlase organimuula diili kokku kraapida piisavalt raha, et oma pere jäiselt St. Albans’i kuult kusagile etemasse paika elama sättida ning ka ise, pärast pikki aastaid, ometi koju naasta. Muidugi mõista, “Firefly”-le omaselt ei kulgenud Tracey plaan just ettekujutatult ja peagi leidis ta end tagaaetu rollist, kelle käest “märga riietust” (wet wear) mistahes hinnaga tagasi saada taheti. Nii otsustaski ta end teatud ravimi mõjul surnuks muuta ja seejärel, selgitav lindistus kirstus pihku surutud, end postiga kunagistele sõjakaaslastele saata. Või nii ta vähemasti väitis. Sest ei lähe kaua, kuniks selgub, et tegelikult mõlkus Tracey’l meeles paljuski nende ärakasutamine, kuna ideaalses maailmas oleks ta teatud aja möödudes St. Albans’is mahapanduna lihtsalt üles ärganud, olles nõnda ka oma jälitajaist kõrvale libisenud.
Kuid noor tuulepea ei mõistnud plaanitavat just nüansideni läbi mõelda, just nagu aastate eest, kui Zoë’ vahelesegamata oleks ta konservoad suus oma otsa leidnud. Kuigi põhimõtteliselt vedas ta vanu relvavendi, kes teda kogu sõja vältel suremast hoidsid, surma teeseldes ju vääritult ninapidi, ta tõepoolest ei osanud ette näha, et tema jälitajad – kelleks osutub kolmik ebaausatest organiärikatest Alliance’i ohvritseridest(*) – Serenity sihikule võtavad. Aga seda nad teevad ja ehkki esialgu on Mal veendunud, et võimud on saanud haisu ninna Lassiter’ist – mis mäletatavasti “Mrs. Reynolds”-ilt "Trash"-is ületrumbati –, taipab ta ivakese aja pärast, et vastus peitub hoopis laeva angaaris seisva kirstu sisus.
(*)Kelle ninamehe leitnant Womack’ina võib muuseas näha Richard Burgi’t, kes on muuhulgas veidral kombel juba teine näitleja, kes pärineb “Desparate Housewives”-t. Esimeseks oli Doug Savant, keda võis “Firefly”-s näha kaptenleitnant Harken’i rollis episoodis "Bushwhacked".
St. Albans’i lumiste mäeahelike ohtlikus labürindis Alliance’i haardest Wash’i tänuväärsete piloodioskuste abil jätkuvalt kõrvale põigates jõuab aga hingekarjane Book kaarti silmitsedes tagasihoidlikult ning isegi mööda minnes välja mängitud avastuseni, et kuigi hetkel liigeldakse – Alliance’i laev püsivalt kannul - regionaalse föderaalbaasi vahetus läheduses, pole seadusekõverad tüübid senini veel abi ja/või lisajõudude järele kutsunud. Siit valmib ühtlasi ka plaan Womack’i nõudega kaasa minna ning “kaup” – Tracey kujul – näilikult loovutada, kuna ainuüksi kolme Alliance’i sõduri vastu oleksid nad ju ilmses ülekaalus, mistõttu viimased oleksid sunnitud kas saba jalge vahel leebet tegema või siis noh, surema. Muidugi on see aga ka ülimalt riskantne plaan, mille õnnestumiseks Book’i taip üleüldse alt vedada ei tohi.Kuid Book’i vastavat soovitust, või täpsemini – nõuannet Tracey Alliance’i kätte anda, juhtumisi pealt kuulnud endine reamees seisab mõistetavail põhjusil plaanitavale vastu, minnes isegi nii kaugele, et vere hinnaga võimudega ühendust võtvat Wash’i takistab, ja seejärel, Zoë hoiatuskuul rinnus, ka Kaylee enam-vähem pantvangi võtab, kuniks lõpuks ka Mal noormehele kuuli kerre kihutab. Sest olgugi, et meie kaptenit seob Tracey’ga ühine minevik, tema sõnades pole midagi valet. Tracey tõepoolest “saatis” neile oma segaduse klaarimiseks ning Mal’il on igati õigus valida pigem põrgu (ehk siis, pigem on ta võimeline Tracey’t tapma), kui pealt vaadata, kuidas teenesoovija neile nüüd noa selga lööb. Kõik see on loogiline. Ja ehkki on vaieldamatult tõsi, et olukord pikemateks vestlusteks oli Serenity kokkpitis liiatigi laetud, ei saanud ma isegi “The Message”-i teistkordsel vaatamisel endalt maha raputada mõtet, et vähemasti siis, kui ülimalt närviline Tracey Kaylee’d trepil seistes oma haardes hoiab, oleks Mal võinud võtta hetke ning oma plaani selgitada(**). Keskse narratiivi perspektiivilt näib Tracey surm Zoe’ ja Mal’i käeläbi liiast, sest samahästi oleks poisile selgitada võinud, et nende plaan oligi seisnenud selles, kuidas hingekarjane Book konfrontatsioonis Alliance’i ohvitseridega viimased sundseisuga lihtsalt minekule utsitab. See tõik on seda häirivam, kuna Tracey mõistab, küll hilinenult ja vahetult enne hingeheitmist viimaks isegi, kuivõrd asjatu retrospektiivis tema närviplahvatus näis (arvates ekslikult, et vaatamata ringlevaist lugudest, mis räägivad Mal’i ja Zoë’ reputatsioonidest külmavereliste mõrvaritena, pole tema kunagised kaassõdalased tegelikult midagi muud kui tavapärased allaheitlikud hädavarased). Kuid, nagu äsja öeldud, puhtalt hetkelisest selgitusest oleks piisanud, et ohver täielikult ära hoida.
(**)Kuigi tõele au andes tuleb tõdeda, et hingekarjase Book’i rahulikku Tracey’le suunatud nõuannet relv maha panna, kuna tal pole “aimugi”, võiks tahtmise korral lugeda püüdeks närvilisele noormehele olukorda selgitada, kuid (loo huvides) endine reamees katkestab “bibel thumper”-i poolelt sõnalt, ega lase tal lõpetadagi.
Mõistagi poleks sellisel juhul aga “The Message”-i ülimalt südamlikku ning sügavat lõpp-stseeni aga eksisteerinudki ja ehkki harilikult ma ei soosi teadlikku süžeega manipuleerimist, et kindlustada teatav dramaatiline rõhk või raskuskese, ei saa ma antud ühenduses sugugi väita, nagu poleks sihuke lõpetus sobilik või välja teenitud. (Suisa imelik analoog, kuid kirjutades meenus mulle üks teinegi juhtum, kus süžee justnagu ebausutav näis, nimelt stseen “Out Of Gas”-ist, kus haavatud Mal suhteliselt hädise relvaga mitmepealise rüüstajatekamba minekule sunnib). Ja kui minna nõksa kaugemalegi, tasuks meenutada ka käesoleva kirjatöö alul tsiteeritud Mal’i sõnu, mis mõjuvad kui emotsionaalselt rasked graveeringud reamees Tracey, seersant Mal’i ja Zoë’ (kelle sõjalist auastes ma nagu hoobilt ei teagi) jagatud minevikule.
Sõdur jääb igavesti sõduriks ning igaühele neist leidub maailma kõiksuses keegi, kes kord selle viimse, lõpetava kuuli, nende elu lävepakule toob. See on lihtsalt pääsmatu, pelk reaalsus, millest kellelgi võimalust pakku plagada pole. Ja kas pole mitte nii mõeldes ümberlükkamatult parem, kui “kuulikandjaks” saavad need, keda sa austad ehk üle kõige maailmas, austad kui ainsaid inimesi sobimaks teejuhtideks teekonnal lõplikkusse puhkepaika – koju. Äsjaöeldut silmas pidades poleks niisiis ehk meelevaldne väita, et Mal ja Zoë astuvad selle ainuüksi ülimale kamraadile omase lisasammu, pakkudes Tracey’t tappes viimasele lõpliku pääsemise – kojujõudmise, mida oma lindistatud, olgugi, et osalt võltsis, hüvastijätus kunagine õige väljaõppeta reamees ihaldas üle kõige maailmas.
“The Message” tõmbab oma ütlemata tundelise lõppakordi jäise St.Albans’i kuu paksus lumesajus, kus Zoë ja Mal parasjagu Tracey kirstu (nüüd juba päriselt surnuna) omakeste ette tõstavad. Ka Wash ning Jayne liiguvad Serenity väljakäigu suunas, seejärel samavõrdselt lumesajus olijatega vaikides seisma jäädes. Väike Kaylee, kes varemalt laeval Tracey’ga kiirelt sõbraks sai, annab (eeldatavalt) noormehe isale üle eelnevalt kuuldud lindistuse (milles nüüdseks pole enam kübetki võltskust), mis ühtaegu taaskordselt ka meie kui vaatajate tarbeks taustaks kõlab. See on ülimalt melanhoolne lõpp, mis tõepoolest – kui kaamera liigub tasapisi inimeselt-inimesele, ning näoilmelt-näoilmele - lakkab ühel heal hetkel olemast ainuüksi viimne hüvastijätt karakter Tracey’ga, vaid muutub tahtmatult ühtaegu ka pealsunnitud peiedeks “Firefly”-le endale. Ma tean vägagi hästi, et sarja kui sellist on veel kaks episoodi järel, millest vähemasti viimane, ma eeldan (sest niivõrd täpselt ma kunagi ammu nähtut enam ei mäleta), süveneb juba River’i myth-arc’ile, kuid omal moel sobiks “The Message” vägagi hästi nö sekundaarseks finaaliks, sõlmates üheks äärmiselt liigutavaks looks kokku kõik selle, mis nii mõneski mõttes peamised karakterid sedavõrd paeluvaks muudab.Üht-teist nipet-näpet lõpetuseks veel:
- Emakootud Jayne’i müts tutvustavaid sõnu ei vajagi, pilt
räägib enda eest.
- Kommentaariski viitavad Tudyk&Staite sellele, kuidas Jayne alati kõike eelnevalt kahtlustavalt raputab ja nuusutab – mis ühtlasi läheb kenasti kokku tõigaga sellest, kuidas Jayne ilmtingimata kõike katsuma pidi (mitte, et mulle meenuks, mis osas ja/või audiokommis see ilmsiks tuli). Nii ka siin, kus emalt saadud pakk läbib sügavalt mitmekesise kontrolli, enne kui Jayne ülima tõsidusega emakese kirja veerima asub.
- Staite räägib, kuidas – teades, et tegemist on üleüldse viimase võttepäevaga – Tim Minear praktiliselt neil kõike teha lasi, kuna niisama ajaviitmine lihtsalt enam kauemalt midagi ei lugenud. Staite eeldabki muiates, et tol päeval võidi küll kõvasti, kõvasti filmilinti raisata.
- Puhas Whedon’i-stiilis kirjutamine (nagu naerdes möönab ka Tudyk), siis kui Wash Zoë’ga pimedasse ruumi, kus näitlikustatakse anumasse topituna väidetavat tulnukat, Simon’ile&Kaylee’le seltsiks saabub ja pahvatab: “Oh my god it’s grotesque!” ja seejärel, anumaelanikku silmates: “Oh and there’s something in the jar!”
- Kuid isiklikult minu lemmiklause “The Message”-ist kuulub River’ile, kes, olles raskustes kosmosejaamas toimuvalt (eeldatavasti) laadalt saadud omalaadse jäätise söömisega, konstateerides: “My food is problematic.”
- Ja River’ist, Alliance’i käest pagemise paiku istub ta trepil, lugedes numbreid, mida ta ütleb jäävat “välgu ja äikese vahele”. Miskisugune narratiivne ettekuulutus, ehk?
- Simon’ist ja Kaylee’st niipalju, et mees ikka oskab romantilise hetke rängalt ära vussida. Antud juhul läheb metsa miski, mis esialgu oli eeldatavalt kompliment Kaylee’le, kuid andis lõppresultaadina neiule hoopiski mõista, et ta oleks Simon’ile “ainus” ainuüksi seetõttu, et tal lihtsalt pole teisi säherdusi naistuttavaid (kuna Inara on “professionaal”, Zoë abielus ja River õde).
- Ja kui juba jutt ülal “tulnuka” peale läks, on huvitav märkida, kuidas “Firefly” universumis – sadu aastaid pärast meietsivilisatsiooni – püsib endiselt teadmatus (ja isegi nõks naeruvääristamist) seoses avakosmosest pärinevate eluvormidega. Kõnealusel juhul näidati ju tulnuka pähe lehma loodet, mis – nagu kommentaarist selgub – oli päriseluliselt perspektiivilt vaadatuna meisterdatud vahust, mida oli hiiglama raske justament ettenähtud kujuga anumasse valada.
- “The Message”-i kõige esimest stseeni, kus rahvast võltstulnukast maailmaimet vaatama kutsutakse, olevat filmitud juba väga vara hommikul, kusagil viie või kuue paiku. Kuna ekstraid nappis, olla nii mitmeidki laadalisi kehastanud erinevad meeskonnaliikmed.
- Ja varasusest rääkides, stseeni postkontoris saabub Alan Tudyk, oma sõnutsi, täieliku “padjanäoga”.
- Ühtlasi, Jewel Staite’ esmane stseen tol päeval olevat olnud see, kus ta Serenity’l oma ruumis pikutades heldinult Tracey lindistust kuulab, mis talle kui õrnale tüdrukule sedavõrd hinge läks. Väidetavalt oli Jewel’l kusagile sinna voodi lähedusse aga teekruus väsimuse tõrjumiseks peidetud.
- Ja kui Jewel Staite’l hetkeks veel peatuda, siis räägib ta kommentaaritrack’il sedagi, kuidas stseen, kus rinnust haavatud Tracey teda kinni hoiab, tal juuksed lausa võimatult punase värviga ära määris.
- “The Message” viimases stseenis, kus Kaylee ja Simon, Mal ja Zoë üheskoos Tracey omakestega viimase avatud kirstu ääres seisavad, on tiitrites äramärkimata üks leinajaist ka Joss Whedon ise.
- Jonathan M. Woodward, kes kehastab Tracey’t, on õigupoolest Joss Whedon’i “kübaratrikk”, olles lisaks esinenud ka “BtVS”-is ja “Angel”-is.
- Ja last but not least. “The Message” sai 2004. aastal nomineeritud Hugo auhinnale kategoorias "Parim dramaatiline presentatsioon, lühivorm".
Targem oleks vist antud juhul ka otsad kokku tõmmata. Järelmiseks ootab oma aega “Firefly” kui sarja eelviimane episood “Heart of Gold”, kuid ma pigem ei hakkaks mingisugust ETA-t siinkohal tulevase kirjatüki mõttes veel jagama.
Oli vägagi tore üle pika-pika aja taas Joss Whedon’i suurepärasest telesarjast kirjata. Jääb vaid loota, et lugeminegi samavõrd palju rõõmu valmistab.
_________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (Malcolm “Mal” Reynolds); 2) Jonathan M. Woodward (Tracey); 3) vasakult-paremale: Jonathan M. Woodward (Tracey), Nathan Fillion (Malcolm “Mal” Reynolds) & Gina Torres (Zoë Washburne); 6) Adam Baldwin (Jayne Cobbs). VLC snapshots. Erakogu.
No comments:
Post a Comment