Firefly, “Trash”: Paljas kosmosekauboi, kõrbes.

Teatavasti on ametlikult PÖFF '09 juba ammuilma läbi (ehkki mitteametlikult olen ma veel kaks filmi võlgu, millest lähemat kirjemist ma ei oskagi hetkel ajaliselt kuhugile paigutada) ja jõululaupäev praktiliselt uksest sisse pressinud, mistõttu oleme järjekordselt sealmail, et Joss Whedon'i kultuslikult igihaljas FIREFLY letti võtta, ja seda juba üheteistkümenda jaoga, "Trash" (mis jätab kolm episoodi + filmi nähtavasti juba uue aastanumbri sisse). Kuid sütitava jõulutunde vaimus peaksin ennemalt tavapärasest esitusviisist veidikene kõrvale kalduma ning vähemasti möödalibisevaltki heastama nädalatetagused küllaltki karmid sõnad Whedon'i värske teleüllitise, "Dollhouse", aadressil. Ehkki tollal ei vaielnud ma põhimõtteliselt LiveForThis'i soovitusele ka julmalt vastu, suhtusin ma sellesse siiski mõningase skepsisega (mis iseenesest polnud ka pelgalt laest võetud). Ja kuigi mu seisukoht pole vahepeal muutunud ses' suhtes, kumb neist Joss Whedon'i lühiealistest sarjadest peaks väljateenitult kuuluma minu kõigi aegade lemmikTV nimekirja -- kasvõi kui märkida nimetatud teleüllitiste erinevust paljalt püsiva terviklikkuse pinnalt -- näitas viimati nähtud FOX'i katkestatud-sarjast-kiirelt-lahti-saamise taaskordse "double feature"-i teine osa ("The Attic"), et kui "Dollhouse" on hea, suudab ta seda olla samavõrd magusa mastaapsusega, kui Whedon'i minevikuloomingki (minu perspektiivilt v.a ANGEL, kuna selle vaatamiseni pole ma veel, uskuge või mitte, jõudnud). Ja ühtlasi, säherdused episoodid -- mis, kui Whedon'i juttu uskuda, eskaleeruvad järgemööda, kuni plahvatusliku kliimaksini välja -- muudavad omajagu realistlikumaks võimaluse, et kord tulevikus, kui "Dollhouse" juba piisavalt "seeduda" on jõudnud, võtaksin ka tema põhjalikuma käsitluse alla (kuigi tõsi, sellisel juhul peaks leidma miskisugune kuldne kesktee, kuna teatavat osa avahooajast võib vaikimisi vaid ülevaatlikult puudutada, kuna põhjust süvenenumaks analüüsiks lihtsalt poleks). Aga seniks, keda huvitavad minu seekordsed mõttekäigud/pikemad spoilerid FIREFLY-st, klikake linki...

"I seen you without your clothes on before. Never thought I'd see you naked."

- kapten Malcolm "Mal" Reynolds

__

"I played you from minute one."

- "Saffron"/"Bridget"/"Yolanda"

__

"'Cause I'm your medic... and however little we may like or trust each other, we're on the same crew. Got the same troubles, same enemies and more than enough of both."

- Simon Tam

__

"Also... I can kill you with my brain."

- River Tam

In media res avang pole üleüldise telemaastiku kontekstis enam ammu värske nähe. Paeluv võimalus ulatada vaatajaile kõigest intrigeeriv suutäis nähtavast lõpp-produktist, narritades neid "24/48/72 tundi varem"-stiilis subtiitritega ja lastes sündmusil seejärel omasoodu arenedes varemalt vihjet' finišisse rulluda, on liialtki ihaldusväärne ning vähesed TV-auteur'id suudavad ses' suhtes mingisugusegi resistantsuse välja töötada. Küsimus peitub siinkohal kahtlemata selles, kas kõike ülalöeldut ka veenva loomulikkusega serveerida osatakse. Ja kuigi mõneti võib näida pentsik, et kas FIREFLY on tõepoolest nõnda laitmatu, et on pea võimatu leida põhjuslikku alust mingikski kriitikaks, ei oska ma, kõigele vaatamata, käesoleval puhul lausuda muud, kui et "Trash" --kirjutatud kahasse Ben Edlund'i (kelle esmaseks stsenaariumiks FIREFLY juures oli mäletamisi simultaanselt naljakas ning sügav "Jaynestown") ning Jose Molina ("Ariel") poolt -- suudab valitud narratiivset raami maksimaalselt ära pruukida ning veel enamgi, sealjuures ka etteaimamatult üllatada.

Juba "Jaynestown"-i aegu sai rohkesti kiidetud Edlund'i oskust vormida säärane lugu, mis poleks tingimata kinni ainumalt ühes jutustuslikus aspektis, vaid suudaks kütkendada narratiivi varieeruvaid külgi, nagu ka nähtavaist sündmusist esilekerkivaid emotsioonitasandeid. Ja ehkki antud juhul peavad minu kuldavad tunnustusavaldused silmas Ben Edlund'i tööd FIREFLY-i juures, on ta sarnast jutustuslikku vormi vääramatu eduga jätkanud ka SUPERNATURAL-i man. Seda kõike arvesse võttes poleks usutavasti vale märkida, et tegemist on ühe andekaima TV-stsenaristiga käesolevast dekaadist (jah, justnimelt käesoleva -- erinevalt USA televisioonikriitikutest/blogijatest joonistub lõppeva aastakümne kontuur minu jaoks välja siiski aasta pärast, mitte praegusel momendil, ehk siis, igaühele oma).

Edlund'i ning Molina sulestatud "Trash" -- FIREFLY üheteistkümnes episood -- oli ühtlasi ka esimene kolmest saatusekaaslasest, keda 2002. aastal FOX enam eetrisse lasta ei mallanudki (mäletatavasti jäi viimaseks "telelinastuseks" õige pilootjagu "Serenity" ning sarja per se konseptuaalne finaal -- "Objects in Space" -- lükati telelaineisse hoopiski "Serenity"-le eelneva, s.o kümendana; teadupärast siis vaid üksteist jagu televisioonis ilmavalgust nägidki). Läbi "Trash"-i avaneb vaataja pilgule meeliköitev miksing petuskeemidest, vastastikusest üle trumpamisest ja huumorist, aga ka hellemaist teemaist, mis omakorda seostuvad otseselt "Ariel"-is juhtunuga.

"Trash"-i avastseenis -- ja kahtlemata senikäsitletud episoodidest ühes humoorikamalt konstrueeritud avamängus -- leiame purupalja kapten Mal'i istumas ühel üksikul kivil kesk' silmapiiril paistavate mägedega kõrbe (kõnealune pilt muuseas, juhuks kui käesoleva kirjatüki pealkiri pole piisav vihje, on esitet' ülal), sõnades enese ette, et "jah, see läks küll hästi", fraas, millesse annab sisse lugeda küll paraja koguse ambivalentsust, kuid omajagu segadust ei jäta külvamata ka Fillion'i poolt naelapea pihta tabatud miimika. Ent tõsi, oleks ju tavatingimustes mingisuguse karakteri säherdust tõdemust võimalik mõista otsesõnu, miks siis mitte antud juhul? Sest kui saaks viidata ühele korduvale motiivile, mis omal iseäralikul moel määratleb meie tegelaskujude elu-olu, on selleks tõik, et innukalt krabatud tööotsad lõpevad peaasjalikult alati olemuslikus vastandsuunas oodatule. Seega, miks mitte eeldada, et midagi läkski kardinaalselt viltu ning et Saatuse veidra vingerpussina pidi Mal muuhulgas ka oma riidehilbud loovutama?

Ülaloletatu paistab seda loogisemana, kui veidike hiljem, või õigemini, seitsekümmend kaks tundi varem, näeme Mal'i ajamas smuugeldamisäri kunagise vabadussõjakaaslase Monty'ga (Franc Ross)(*), kes, nagu peatselt selgub, olla vahepeal nurka heitnud Mal'ile omase poissmehe elu, ajanud maha oma "supipüüdja", kui kasutada Mal'i sõnapruuki, ning abiellunud kellegi Bridget'iga. Kui Monty mitmekordsete hõigete peale aga Bridget viimaks nähtavale ilmub, selgub kibekiirelt, et tegemist pole kellegi muu kui "Our Mrs. Reynolds"-i Saffron'iga, ehk siis õigupoolest Mal'i "naisega".

(*)imdb.com märgib Franc Ross'i tegelaskujuna "Monty Reynolds"-it. Lihtsalt kokkusattumus või, arvestades kahe mehe ühist ajalugu, võib-olla mingisugused, kuitahes kauged, sugulussidemed kahe Reynolds'i vahel?

Kuna mul polnud halli aimugi Christina Hendricks'i karakteri tagasipöördumisest, olin ääretult meeldivalt üllatanud, sest Hendricks on üks sääraseid näitlejatare, kelle osatäitmistele ekraanil on alati siiras rõõm kaasa elada. (Ja ma ei pea siinkohal teps mitte silmas tema füüsilist poolt, eksoleju?). Saffron'i roll iseenesest pole ju kergete killast. Selle kehastaja peab ennekõike tagama omalaadse segu naiselikust jõulisusest ning tasakaalustatud rütmist palja salakavaluse, õrna kaitsetuse ning "feminiinsete ahvatluste" vahel. Teisisõnu, tegemist on nõnda kirjutatud karakteriga, mille juures näitlejapoolsed tonaalsed äpardused (teatava külje üle mängimine, näiteks) võiks usutavuse aspektist hukatuslikukski saada. Kuid Hendricks on rolli lausa valatud, tabades vaevuhoomatavaid pooltoonegi justkui lennult.

Süda murtud, usaldab Monty vana relvavenna valusaid sõnu ja jätab "Bridget"-i järsult sinnapaika, ise kõnealuse situatsiooni pinnaks olevalt, "elutult" ning inimtühjalt, kuult varvast visates (sest sai ju ka maha laaditud Mal'i poolt soovit', nähtavasti, salakaup). Mal, seevastu, on sunnitud Saffron/Bridget'iga omapäi jääma, püüdes naist esialgu asjatult nii sõna kui ka laskudega oma teelt peletada. Sedalaadi järeleandmatus näib viimaks ka vilja kandvat, sest Saffron/Bridget paistabki tasahilju minekut tegevat, ehkki nentides, et Serenity kapten viskavat maha kordumatu võimaluse suurepärast raha teha, kuna tal olla selleks olemas kõiksugune tarvilik atribuutika.

Tagasi Serenity pardal heidab Inara Mal'ile aga ette, justkui hoiaks mees teda meelega väärtuslikest töövõimalustest eemal, sooritades oma varastamisi ainuüksi "tagavee kuudel" ning "slummides", selle asemel, et siirduda keskplaneetidele, kus teadupärast sooritati ju ka siiani tasuvaim tööots (kohalikust linnahaiglast ravimite röövimine "Ariel"-is). Kahtlemata peaks kõnealusest dialoogist erilist äramärkimist leidma muiet-põhjustav osa "suurte, loperdavate peadega geiša nukkudest" (olles samas kõnekaks näiteks Whedon'ile omasest, spetsiifilise vorminguga, huumorist), mis, nagu selgub, oli viimane "rariteetne" kaup, millega Serenity Alliance'i jälgiva silma eest kõrvale hiilis. Neist etteheiteist -- mida kindlasti ei kergendanud ka Inaralt kogemata huultelt libisenud au-riivav "pisivarga" väljend -- tiivustatuna siirdub kapten Mal Serenity kaubaruumi, kus nähtub peagi, et ta Saffron/Bridget'i siiski, nii igaks juhuks, laevale oli transportinud.

Kaubakonteinerist väljas, selgitab Mal'i võltsnaine Serenity meeskonnale rööviplaani, mille sihiks on "Lassiter", väidetavalt Maalt-Mis-Oli-ajastust (Earth-that-was) pärinev, käsirelvast originaallaser, mille puhul on tegemist harukordse väärtusega kollektsionäärirelvaga. Sarnaseid tukke olla säilinud veel üleüldse kaks ning ühe taolise asukohale pakubki Saffron/Bridget ligipääsu (mõisaplaan, turvakoodid jmt) -- töö, mis olla sedavõrd lihtlabane, et "praktiliselt röövib end ise". Antiikne "Lassiter" ise asuvat ühe rikkuri, Durran Haymer'i (Dwier Brown) salongis, viimase mõisas Bellerophon'il(**), kelle puhul on tegemist suurima teadaoleva Maa-Mis-Oli artefaktide kollektsionääriga. Sõjaajal olla hindamatu relv, "kaasaegse lasertehnoloogia esiisa", talle absoluutse mugavusega sülle kukkunud, kuna mees töötas Alliance'i ridades biorelvade eksperdina. Saffron/Bridget selgitab, et Haymer olla sihikule võtnud ümbruskonnad teadaolevalt väärtuslike esemetega, hävitanud kõik hingelised ning kraami seejärel enese valdusse haaranud.

(**)Linna-, kuu- ja osalt ka isikunimede näol olen varemgi märganud, et FIREFLY, lisaks varieeruvate kultuuride segu visuaalsele kujutamisele, pakub analoogseid jooni ka säherduste nimetuste vallas, laenates tihtilugu üht-teist "reaalse maailma" vanema ajaloo varasalvedest. Käesoleval juhul osundab Edlund'i/Molina skript "Bellerophon"-ile, mis teadupoolest pärineb Kreeka mütoloogiast, kujutades Heraklesele eelnenud "suurimat kangelast, kes võitles koletistega". Miks ma antud episoodi kütkeis aga taolise allusiooni üleüldse välja toon? Sest mõneti jäi mind kummitama mulje, vahest ebakorrektne, vahest mitte, et planeet/kuu (linn?), antiikmütoloogiast pärineva kangelasenimega peidab endas põhimõtteliselt sõjakurjategijat, kelle eesmärgiks oli süütute vere abil kiirelt rikastuda. Vähemasti võiks sihukesi tähendusvarjundeid välja lugeda Zoë näost, kui naine vaikides Saffron/Bridget'i selgitusi kuulab.

Välja töötatud plaan ise näikse, vähemasti paberil, üpriski vettpidav. Kuna artefakt olla märgistatud, ei tule kõne alla selle mõisapiiridest eemaldamine tavaviise -või vahendeid kasutades. Omanäoliselt geniaalse lahendusena pakub tehnikataip Kaylee niisiis välja, et kõige targem oleks kasutada Bellerophon'i automatiseeritud prügikorjamissüsteemi, mille saaks lihtsalt ümber programmeerida, et "ära viskamine" toimuks vaid neile meelepärases kohas -- ja selleks saab inimtühi kõrb, Isis Canyon, keskseist sündmusist tükk maad kaugemal, kuhu nad pärast kergesti järgi saaksid minna. Ja kuigi see osa plaanist toimib oma laias plaanis lõppeks oodatult, virutab see sõna otses mõttes äktšionist välja Jayne'i, kes alles siis meelemärkusele tuleb, kui ülejäänud seltskond sündmustega juba ühel pool on. Kuid sellest lähemalt juba edaspidi.

Samaaegselt kui ühiselt konstruitud rööviplaani tükkhaaval välja töötatakse, külastab Jayne aga Simon'it ning River'it, andes neile teada, et senikaua, kui "Mal'i pruut" laeval viibib, ei tasuks neil pigem oma eluruumeist ninu välja pista, kurikuulsad tagaotsitavad nagu nad on. River nendib seepeale, et Saffron on "valetaja" ning et "temast ei sünni midagi head"(***). Olgugi üleüldises plaanis suhteliselt lakooniline, ehkki tõtt-öelda seda sügavamalt mõjuv, on aga "Trash"-i nn B-šüžee lugu, mis leiabki oma algatuse hetkest, mil Jayne õe-venna omapäi istuma jätab. Nimelt usaldab neiu Jayne'i lahkudes oma vennale killukese informatsiooni, siiani varjus olnud teadmist, mis siiski sedavõrd tähendusrikkalt River'i näost "Ariel"-i lõpus mäletamisi loetav oli -- ta teadis, millega Jayne hakkama sai. Ja nüüd, tõdeb River ka Simon'ile, et Jayne pidavat "kartma, alates Arielist", "kartma, et me teame". Ning kui rääkida siinkohal kõnekaist näoilmeist, tähelepanu tasuks siinkohal pöörata Sean Maher'i filigraanselt välja mängitud ilmele, mis täielikuks mõistmiseks rohkemaid sõnu ei vajagi. Ka antud B-šüžee lõppresultaadist -- mis paljuski kindlustab üht teatavat laiahaardelist motiivi, mis FIREFLY tegelaskujusid narratiivi senisel edasiliikumisel sageli määratlenud on -- tuleb sügavamalt juttu allpool.

(***)Tükike dialoogi, mille ülimalt naljakas kliimaks jääb seekord Simon'i õlule, kuid sellest pikemalt juba lõpupunktide juures.

Kuigi Inara pealtnäha sai oma tahtmise väärikama sihtkoha näol, mille rüppest kahtlemata ka potensiaalseid kliente võib leida, ei kiida ta aga Mal'i et al plaane heaks, nentides, et lõppude lõpuks jäävad kõik asjaosalised vaid "tüssatuiks". Samuti ei soovi ta lähemalt kuulda ettevõtmise üksikasjadest, siirdudes Bellerophon'ile hoopiski omi asju ajama, kõiki ülejäänuid sealjuures omapäi jättes. Bellerophon, muuseas, on kinematograafilisel tasandil rabavalt teostatud linn (või planeet/kuu?), mis põhimõtteliselt seisneb usutavasti ainumalt rikkurite mõisates, mis ise asuvad õhus, mitu-mitu meetrit allpool veest ääristatuna (v.t pilti kõrvalt). FIREFLY per se nägu on veenvalt edasi andnud nii mitmedki seninähtud elemendid, millest aimdub erinevate kontingentide kunagine ajalugu, kuid antud juhul on tegemist hunnitu kunstilise kujutisega, mis on loodud võrratu kinematograafilise silmaga. Kiiduväärt, võiks öelda, ongi siinkohal nii David Boyd'i kinematograafia kui ka Vern Gillum'i režii(****).

(****)Ja kui meeliülendavalt ilusaist visuaalidest veel juttu teha, ei saa loomulikult märkimata jätta ka "Trash"-i avastseeni üksikust paljast mehest keset lõputut kõrbeavarust, kaaslasiks vaid tükk maad kaugemal, pilvevines, kõrguvad mäed.

Serenity teise süstikuga on Inara'ga kattuv sihtkoht fookuses ka Mal'il ning Saffron/Bridget'il, kes ühtse tiimina vargsi Haymer'i elamisse sisenevad ning peatselt "Lassiter"-iga silmitsi seisavad. Kuid siiamaani libedalt kulgenud plaanile lastakse ka kiirelt vesi peale, kuna Mal'ile ja "võltspruudile" satub peale eelnimetet' kollektsionäär isiklikult ning suur on Durren Haymer'i üllatus, kui ta Saffron/Bridget'iga äkitselt vastamisi seisab. Selgub, et viimane olla kuus aastat tagasi tema naine olnud, siis aga äkitselt nagu tina tuhka õhku haihtunud. Ka tollane nimi on naisel ilmselgelt teine -- nimelt Yolanda. (Informatsioon, mis hetki hiljem tingib Mal'i õigustatud, ent vägagi naljaka küsimuse, et kas veel üleüldse leidub kedagi, kellega "pruut" poleks aja jooksul leibasid ühte kappi pannud.) Siiski, järsud üllatused ning ka peatselt saabuv Alliance'i födekate armee ei morjenda Mal'i piisavalt ning "Yolanda" ning Durren'i vis-a-vis'd ära kasutades hiilib ta hetkeks tahaplaanile, visates "Lassiter"-i, nagu eelnevalt plaanis, prügišahti(*****).

(*****)Sellel, kes praeguseks tavapärasest rohkem episoodi otsest sisu haarava kirjatükiga siiamaani on jõudnud, sügeleb keelel nähtavasti küsimus, "mispärast?" Tõepoolest, on ju senini vaikimisi tavaks kujunenud, et käsitluseall oleva jao šüžee toimib pigem rikastava materjaliga, pakkudes, ütleme, minu enese üles märgit' sõnavadinale, vajalikku kinnitust. Küsimus selle järele, et miks ma sel' korral hulka põhjalikuma, ning arvatavasti "Trash"-iga vägagi tuttavate hingede jaoks ka igavama, teeraja valisin, peitub põhimõtteliselt selles, et kõnealuse episoodi lõpuhetkeisse asetatud suurepärane šüžeepööre ei omaks pooltki säherdust mõjukust, kui see lihtsalt niisama, muuseas, maha hõigata. Seega, üritan ma vähemasti teha katset, ehkki ilmselgelt ainuüksi läbi kirjasõna, "taas-luua" "Trash"-i sündmuste käik, kuni kliimaksihetkeni välja.

Relv paika sätitud sihtkohta ka jõuab (kuigi prügirobot saab Kaylee poolt konfigureeritud põhimõtteliselt viimasel hetkel ning kõige tipuks löövad esmased katsed sel' rindel ka Jayne'i nokauti) ning ka Mal'il ja Saffron/Bridget/Yolanda'l õnnestub süstikuga sündmuspaigalt vehkat teha. Ja ehkki esialgu võis tõesti näida, et vahelduseks on kapten ning tema kunagine võltspruut ühes paadis, kavaldab naine veel viimaselgi hetkel Mal'i üle, tehes ta nii relvituks kui ka "riietuks" ning kähku jõuamegi välja "Trash"-i in media res alguse proloogi, kus purupaljas Mal süstikuga lahkuvale kavalpeale sajatusi järele karjub. Aga kas Saffron/Bridget/Yolanda, kes juba kord varemaltki Serenity süstikut kiireks pagemiseks teadupärast pruukis, ikka oli nii kaval?

...HAH!

Peatselt oleme tunnistajaks, kuidas ähmis naine keset kõrbe, prügikonteinerist "Lassiter"-i tagajärjetult otsib. Järsku aga, langeb fookus konteineriäärteist kõrgemale ning keda me näeme?! Inarat! Ehk siis...

Petja sai viimaks ometi ise petetud. Selgub nimelt, Inara enese sõnutsi, kes samaaegselt "Lassiter"-i käes hoiab, et kõik toimunu oli algusest lõpuni detailideni viimistletud petuskeem, kindlustamaks, et Saffron, kellega tervel meeskonnal kollektiivne kana kitkuda oli, nüüd raudselt ka ninapidi veetud saaks. Samuti, plaan olla tulenenud Inara'lt eneselt. Nüüd, kuigi paberil, enamgi veel virtuaalsel, ei näi "Trash"-i coda nähtavasti sedavõrd põhjapaneva natuuriga, tuleks sellegipoolest märkida, et kõnealuse episoodi lõpplahendus töötab perfektselt mitmeti. Ennekõike, üks fundamentaalseist põhitõdedest, mida eelnevad kümme jagu meile tihtilugu meenutasid, on see, et varieeruvail põhjusil ei ole Serenity meeskond tööde sooritamisel just eriti "kibe käsi". Kuid pealehakkavat innukust jagub neil see-eest ju teatavasti piiramatuis kogusis, mistõttu ei näi ka häirivalt võõristav, et meie tuttav seltskond säherduse tööotsaga sina peale läheks. Jah, meie vaatajaina teame küll, konstrueerides oma arusaama in media res algusest, et kõik läheb lõppeks siiski, tuttavlikult, aia taha. Kuid see seik iseenesest toimibki ideaalse tähelepanu uinutajana, sest Edlund/Molina on suutnud luua loomulikult voolava narratiivi, mille eesmärgiks pole sugugi Mal'i jt valikutes kahtlemine. Ja nüüd, kui vägagi vaheldusrikka hoobina on olukord äkitselt Serenity meeskonna kasuks, oled sina, vaatajana, absoluutse üllatuse kütkeis. Sest, sarnaselt Saffron'iga, ei osanud ju sinagi toimuvast läbi näha, et midagi varjule pistetud avastada.

Milleni ma jõuda soovin, on see, et Ben Edlund'i ning Jose Molina poolt meisterlikult sulestatud "Trash" mängis meie pertseptsioonidega karakteritest ja nendega seonduvast, seninähtud, eluolulisest ajaloost. Kui alul võid sa Mal'i avasõnu tajuda üheti, on episoodi lõpuks narratiiv vastassuunda keeratud ning otseloomulikult langeb öeldavaile sõnadele hoopis teine valgusvihk, olgugi, et stseen on täpselt sama. Aga see selleks.

Viimaseks tahaksin ma juttu teha "Trash"-i küllaltki lakoonilisest B-šüžeeks, milleks on Simon'i piisavalt õhus rippunud küsimus Jayne'ile ning vastusest tulenev reaktsioon, mis tabab isegi Jayne'i ootamatu üllatuslikkusega. Nimelt möönab Simon, et mehe füüsiliselt ohtlik töö asetab ta kahtlemata kordi hiljemgi tema kui arsti lõikelauale, kuid mida Jayne peab meeles pidama, on see, et vaatamata kõigele, mida mees "teeks, ütleks või plaanitseks või kuidasiganes [temale&Kaylee'le] kallale ei tuleks", ei hakka tema kui arst iialgi Hippokratese vannet maha salgama. Mistõttu pole Jayne'il Simon'ilt ka midagi seesugust peljata. Mis aga Simon'i jutust isiklikult mind sügavaimalt köitis, oli noormehe tõdemus, et "laeva meedikuna" on temagi, sarnaselt Jayne'iga, üks tükike meeskonnast, meeskonnast, keda ühiselt painavad "samad mured, samad vaenlased" -- seega, neid kui kaaslasi peaks siduma usaldus, mitte "üks silm lahti, väits padja all"-stiilis usaldumatus.

Lõpetuseks veel mõningaid tähelepanekuid:

• Kenake lõik järgnevust: et naisel oma rööviplaanist vesta lasta, laseb Mal "Saffron"-i kaubakonteinerist välja (kastilt kaas pealt ära), "Trash"-i lõpp toob aga kaasa naise sattumise suurema konteineri sisse (ja kaas kinni). 

• "Trash" säras nii mitmegi ülinaljaka dialoogirea poolest, mis suuresti kerkisid esile vastavast situatsioonikoomikast. Kui Jayne õde-venda külastab, mainib ta lisaks ülalkäsitletule, et reeglina ei usalda ta "naisterahvaid". River kostab seepeale, et Jayne on ju naise nimi. Kuuldust silmnähtavalt häiritud Jayne kohmab vastu "aga Jayne pole naine!", nentides, et kui River säherdust juttu ei jäta, võib mees kohe "meheosi" näidata. Kõnealuse situatsiooni raamib Simon'i tõdemus, samaaegselt Jayne'i tegevuse jälgimisega, "I'm trying to think of a way for you to be cruder. I just... It's not coming." 

• Veel jätkuks läinud punktile. Stseenis, kus "Saffron" meeskonnale plaani selgitab (ja kus kõik, kui Inara sõnu silmas pidada, näitlemisega tegusad on), pahvatab Wash järsku, "Saffron"-ile viidates, et "mida tema siin teeb?!", kui eelnevalt naine arvanud oli, et piloot küsib ta käest hoopis, miks ta ise, omades kogu vajaminevat tehnikat, omal käel röövi läbi ei viiks. Viiv hiljem kordab Jayne uhke ning targa näoga sõna-sõnalt eeldatud küsimust, mis omakorda toob kaasa Christina Hendricks'i "Saffron"-i suurepärase reaktsiooni: (paus), "Good point!" 

• Veel, ammugi ei tohiks unustada ka käesoleva revjüü alul ära märgitud tsitaati River'ilt, mis kostub Jayne'i kohkunud kõrvu Simon'i monoloogi järel, põhjustades mehes loomulikult veel sügavamatki ärevust.

• Ja viimaks, FIREFLY hetkel-käsitletav osa sai autasustatud ka kahe SyFy Genre Awards auhinnaga (ehkki mul pole aimugi, millega täpselt tegu). Ühe neist – parima külalisstaari eest – viis ülimalt, ülimalt teenitult koju Christina Hendricks, teine preemia kuulus aga episoodile “Trash” tervikuna, kui parimale telesarja episoodile üldse. Voh siis!

Hmm, ja ongi siis vist praeguseks kõik. Nagu käesoleva kirjatüki eos tähendatud sai, jäävad sarja kolm lõppepisoodi (millest esimeseks on "The Message"), ühes kolm aastat hiljem valminud pikema filmiga, juba värske aastanumbri sisse. Mingisugust kindlakujulisemat plaani ja/või kuupäevi ma hetkel veel välja lubama ei hakka, kuid selge on see, et viimased FIREFLY-teemalised kirjutised tulemata ei jää. Mis siis muud, kui Joss Whedon'i oivalisest telesarjast jällekirjutamiseni juba uuel aastal!

Ja, arvesse võttes ametlikku jõulupühade algust, millest lahutavad meid vaid loetud tunnid -- meeldejäävaid, kingirohkeid ning esmajärjekorras rahulikke jõulupühi kõigile!
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (kapten Malcolm "Mal" Reynolds); 2) vasakult-paremale: Nathan Fillion (kapten Malcolm "Mal" Reynolds), Franc Ross (Monty Reynolds) & Christina Hendricks ("Saffron"/"Bridget"/"Yolanda"); 4) Christina Hendricks ("Saffron"/"Bridget"/"Yolanda"); 5) Summer Glau (River Tam). VLC snapshots. Erakogu.