[rant]
Pean vajalikuks esmalt väheke paukuda, kui mitte mingil muul põhjusel, siis lootuses, et võib-olla mõjub see mulle endale hästi.
Ma ei saa ausalt öeldes aru, kes seisavad PÖFFi organisatoorsete küsimuste taga (vähemasti Tartus, kuigi vabalt võib samu probleeme esineda ka originaallinnas). Filmide ära jäämisi võib kindlasti ette tulla ning tavaliselt polegi vastutavatel isikutel sealjuures miskit teha, aga kvaliteediküsimused on juba omaette teema. Isegi heledamat sorti subtiitrid filmi pildi taustal arvatavasti ajavad sõja ajal asja ära. Aga kui kahte filmi järgemööda (minu personaalsete vaatamiste seisukohast) näidatakse pidevate pildihäiretega (nt mitu minutit on ekraan pooleks ning kummagis osas jookseb põhimõtteliselt sama pilt) pole asjad kohe sugugi okei. Kõige tipuks juhtus veel täna taoline lugu, et lint (või mistahes asi, mida nad kasutavad) jäi üleüldse seisma ning oma viie minuti jagu pidid inimesed vahtima tühja ekraani. Ma ei saa aru, milles probleem on. Kas tehnika osakonnas askeldavad samasugused keskkooliplikad, kes pileteid rebivad? Selline mulje jääb küll. Võib-olla muidugi soovib see ärikas, kes TASKU ehitas lihtsalt raha pealt kokku hoida selliseid tööle võttes. Aga no andke andeks, vähemalt üks vastutav täiskasvanu võiks olla ju! Tõtt-öelda samasugune, tollal küll "vabatahtlike" BS käis eelmine aasta Ateenas ka (ega ma ei tea, võib-olla on TASKUS ka vabatahtlikud tööl), aga seal vähemalt oli veaprotsent kusagil sama hulga filmide puhul, mida ma nägin, tunduvalt väiksem kui seekord. Mulle käib see lihtsalt ajudele. Huvitav, kas kui piletihind oleks kordi kallim, kas siis oleks ka teenindus tipp-topp?
[/rant]
Aga nüüd siis minu selle aasta viimasest filmist PÖFFil - MAADLEJA ("The Wrestler", directed: Darren Aronofsky, written: Robert D. Siegel).
Kõigepealt tõdeksin siira rõõmuga otse südamest, et Aronofsky ei valmistanud pettumust. Mitte, et ma seda nii väga kartnud oleksin, aga teemapõhiselt ei osanud ma tõtt-öelda suurt midagi arvata. Nii et küllap alateadlikult mingi väike hirmuke siiski eksisteeris. Ja ses suhtes tunneb mu alateadvus ennast suhteliselt ketserlikult antud momendil, aga loodetavasti kui laabub varem või hiljem.
Ütleksin, et Aronofsky on jällekord loonud midagi sellist, mida on äärmiselt keeruline sõnadesse panna. Samaaegselt on aga kõik hoopis vastupidi. Sellistel hetkedel arvan tavaliselt kõige õigema olevat kasutada määratlust "raske lihtsus," mis oma olemuslikkuse läbi annab kõige täpsemini edasi just seda paradoksaalsust, millega ma silmitsi seisan.
MAADLEJA jutustab vaatajale eelkõige tundeküllaselt vaoshoitud loo kellegi sobimatusest kaasaega. "Sobimatus," on samaaegselt aga hapumaiguline iroonia, kuna selle kellegi õige koht, tema tõeline kodu ja "perekond," on tegelikult illusioon, tühipaljas võlts (rolli)mäng. Randy "The Ram (Jäär)" Robinson (tõeliselt võrratu Mickey Rourke, kes paljuski mängiks justkui iseend) on vananev ning südameprobleemide käes vaevlev endine profimaadluse legend. Vere ja tsirkusega "redneckide," lõbustamine on tema elu. Aga samas pole tema, ega ka ta "kaasvõitlejatest" "vennad," lihtsalt kloundid, ega "meelelahutajad," vaid pigem mõistetavad justkui füüsilised "ikoonid," millestki mitte niivõrd kaduvast, kui "unustatavast" (äärmiselt kõnekas on stseen "fanfestist", kus kamp vananevaid vanu maadlejaid - paljud kas ratastoolis või jalatugedega - jagavad välja endateemalisi T-särke, nukke jmt).
Aronofsky filmipoeesia on alati mõjunud kõrgetasemelise iroonianoodina. Paljuski on tegemist olnud ühiskonna kui sellise eneseirooniaga, mis leiab oma väljundi läbi tegelaste (REEKVIEM UNISTUSELE). Teatud mõttes heliseb sarnane noot ka MAADLEJAs, olemata samaegselt aga midagi määravat või rõhuvat. MAADLEJAst on keeruline kirjutada, kuna tema erinevad tähendused oskavad end lahti rullida veel selsamal hetkelgi, mistõttu tekib pidevalt uusi ideid ning tasandeid. Üks võimalikest oleks näiteks omalaadne mõistulugu unistusest. Ühelt poolt on tegemist ühe lihtsa mehe ihaga kuuluda. See "kuulumine," ei pruugi olla igavene, isegi mitte reaalne. Piisab ainult ainsamast hetkest, mil inimesed Sulle kaasa elavad, lärmavad ning plaksutavad. Tõdeb Randy lõppude lõpuks ju isegi, et just nimelt sel hetkel tunneb ta, et on koju jõudnud. Ja kas polegi "kuuluvus," ei midagi rohkemat kui südamest tulev tundmus, et Sa oled oodatud, et Sind ei aeta ära, ega naeruvääristata. Tundmus, mis tõuseb kõrgemale mõttelisest piirist reaalsuse ning rollimängu vahel, kuna sellisel hetkel Sa lihtsalt ei hooli sellest enam. Võltsist saab unustatud ning mahamaetud mõiste just sel samal hetkel kui Sa oled jõudnud "omade," hulka. Teiselt poolt on tegemist üksiku naise, strippari Pam/Cassidy (Marisa Tomei), rangelt võttes materiaalsest unistusest soetada korralik elamine korralikku rajooni, kus ta oma 9 aastase poja korralikku kooli saaks saata. Need "unistused," oleks justkui teineteise vastandid, samaegselt aga sedavõrd lummavalt paradoksaalselt ühesugused. Mõlemad on küll mõistetavad läbi "kuulumistunde," aga ühe puhul on võtmeks "tavamaailmaga hüvastijätt", samas kui teine määratleks end otsekui läbi unistusliku rännaku sellesse samasse "tavamaailma," kust teine põgenema on sunnitud. Samaaegselt oleks teatud tasemel need "unistust," taga ajavad inimesed isegi iroonilises plaanis sarnased - mängivad ju mõlemad oma rolli, võttes endale "võltsidentiteedi". Mõlema poolt käidavad teed on küll erinevad, aga ometi nad ristuvad, sest on ju unistuski oma olemuselt universaalne. Teatud tõlgenduslikul tasandil võiks Randy't isegi võib-olla võrrelda Hesse "Stepihundiga", sest temagi "tarkus," ei pärine "siit maailmast." See maailm muudab ta hoopis kohmetuks, aga ometi püüab ta ennasttrotsivalt anda parima, et selles toime tulla. Paraku pole see aga võimalik, sest tundmata sellesinatse maailma reegleid, võib-olla isegi neid täielikult adumata, pole ta kõigele vaatamata midagi enamat kui tühipaljas "võõras."
Teiselt poolt võiks justkui nentida, et tegelikult ei jää MAADLEJA puhul nägemus "unistusest," püsivaks, sest olemata küll oma natuurilt "muutlik," on ta siiski "tinglik," kuna "omade," omaksvõtt on ju õigupoolest heitlik. Seetõttu pole aga ka "unistuses elaja," igavene, sest kaotades oma "majaka," (s.o publik ehk "omad,") haihtub mingil hetkel ka tema enese eksistents. Ehk Randy enese sõnadega: (parafraseeritult) "Kui teid poleks, poleks ka mind olemas."
MAADLEJA lõppakordiks jääb "ohvrijäära," viimase matsh - võitlus vana vastasega, millest Randy algselt keeldus, kui uskus, et rahulik "pensionipõli," teda mitte-tahtvas maailmas veel võimalik on. Seda tehes ei andnud ta alla, tegelikult ta isegi ei valinud juba käidud teed, s.t sellist rada, mida ta "tundis." Ta valis raja, millesse ta "uskus." Ja mis samaaegselt uskus temasse, kasvõi üürikesekski ajaks.
MAADLEJA lõpeb "Jäära" hüppega maadlusringi muust maailmast eraldatavate nööride otsast tagasi ringi keskmesse, et oma vastasele "ots peale teha." Tema hingestatud hüpe "tõelisse maailma," külmutatakse filmikaadrisse, mistõttu moodustubki filmi "tõeline," coda mõned sekundid enne lõputiitreid. Tagantjärele mõeldes võiksin tuua otsese paralleeli Briti sarjaga "Life on Mars", kus peategelase Sami ennastohverdav hüpe märgib sarnaselt MAADLEJAga mitte niivõrd piiriületust reaalsest imaginaarsesse, vaid pigem seda "tunnetust," mis laseb neist kahest valida see "õige,".
A+
No comments:
Post a Comment