PIMEDUS ("Blindness", director Fernando Meirelles, Jose Saramago romaani alusel; screenplay - Don McKellar) on nii mõneski mõttes otsekui jubedusvärinaid tekitav rongiõnnetus, mille haardest püüad küll pageda või vähemasti sellest mööda vaadata, aga ei suuda.
Kusagilt jäi mulle hiljuti silma osake kommentaarist, milles keegi tõdes, et PIMEDUSes on niivõrd palju moraali, et sina kui vaataja lahkud lõpuks saalist "omades asjadest teistsugust perspektiivi,". Kuigi moraali aspekti mõttes ei saa öeldule vastu vaielda, siis julgeksin küll väita, et olemuslikult pole tegemist filmiga, mis mõjuks kui "vaatenurga muutja,". Tõsi, võib-olla ainult sellisel juhul, kui mingisugune suvaline inimene publikust siiani tõepoolest omas "roosamannalist" visiooni inimesest. Sellisel juhul võis nähtu päris karm olla. Mina aga seevastu olen ses suhtes realist ning järjekordne nägemus "tsiviliseeritud loomast," polnud minu jaoks personaalselt eriline ilmutus. Muidugi ega "sotsiaalne eksperiment" kui selline polnudki ju tegelikult asja tuum, sest nagu juba piisavalt kirjutatud ning kommenteeritud on, oli tegemist oma olemuselt millegi sügavalt sümbolistlikuga. Sellele vaatamata tundsin aga sageli, nagu oleks, metafoorselt öeldes, instrument paradoksaalselt justkui vaigistanud heli. Siiski, minu jaoks väljendus PIMEDUSes välja pakutud "sümbol" nägemise eituses.
"Nägemise eitust" võiks tõlgendada mitmeti, aga ühe võimaliku mõistmisviisina tuleks kindlasti kõne alla inimese kui sellise (või, ka "inimsoo,") sisekaemus - põhimõtteline kontrast mitte niivõrd "välise," ja "sisemise," vahel, kuivõrd iga inimese poolt projitseeritud täiuslikkuse illusiooni suhe tema ürgminaga. Ehk teisisõnu: paratamatu küsimus selle järele, mis õigupoolest teeb inimesest inimese; tõelise ja "puhta" inimese - sellise, kes olenemata olukorrast julgeks iseendaga silmitsi seista? Selline inimene, kes oma teekonna lõpuks oleks vaba oma kaasasündinud "pärispatust".
PIMEDUS pigem küsib, kui vastab, mistõttu lõplikku lunastavat nooti võiks samuti mõista mitmeti. Ma ise seostaksin PIMEDUSe lõppakordi mõned stseenid varem näidatud vihmasajuga, mil füüsiline puhastumine võrdsustus kas teadlikult või alateadlikult olemusliku puhastumisega. Tegemist pole siin aga mitte ideega "taassünnist," "uuest algusest," või "iseenda minatervikuga rahu tegemisest,". PIMEDUS ei viita veale inimeses, samuti ei tee ta katset seda parandada ja/või parendada. Kuigi oma ülimas kineomatograafilises teravuses, mis väljendub visuaalselt lummavas segus tuhmidest, aga väljapeetud värvivarjunditest ning piiritust naturalismist, maaliks PIMEDUS vaatajale otsekui mahavaikitud ning sisemiselt eitatud portree inimesest, ei ole tegemist siiski filmiga, mis mõistaks kohut või õpetaks. Jah, tõepoolest, PIMEDUS räägib moraalist, aga ta ei moraliseeri, mistõttu tema tõeline, võib-olla et aga varjus võlu seisneb omalaadses vastuolulises peenetundelisuses. PIMEDUS räägib allegoorilise loo kellestki, kelle nimi oli Moraal ja keda justkui tunti. Aga kes siiski suri üksi.
B
No comments:
Post a Comment