[EDITED].Filmidest rääkides... kuigi on veel liialt vara midagi kindlalt väita, saaksin praegusel momendil küllaltki suure kindlusega tõdeda, et minu isiklikuks selle aasta lemmikfilmiks kujunes ootamatult Nikita Mikhalkovi nägemus igihaljast "Kaheteistkümnest vihasest mehest", pealkirjaga "12", mida ma eile puhtjuhuslikult, soovituse peale, vaatamas käisin.

Püüdsin ma juba eilegi õhtul muljeid/tundeid mingil määral tekstualiseerida, aga ega see eriti hästi välja ei kukkunud ning lõpuks jäigi katki. Ja ega ma ei teagi, kas ma nüüd paremini oskaks. Ega viimseni igast asjast ei saagi kirjutada. Kasvõi seetõttugi, et alateadlikult tunned end justkui loodule haiget tegemast, või kui mitte seda, siis on üks keskmise kirjatüki pikune arutlus siiski mingisugune raam ning igat asja sellesse vägistada on vägivaldne. Võtame näiteks Aronofsky FOUNTAINi. "12"-ga pole see küll üldse sobilik allusioon, aga effekt, vähemasti minu jaoks, oli mõneti sarnane.
'Remake'-id on tõtt-öelda ühed kahtlased asjad ning tavaliselt lähevad kolmel korral neljast kategooriliselt viltu. "12"-ne puhul aga oli effekt täielikult vastupidine - tegu oli filmiga, mis oli kordi parem algupärandist.
Oma roll oli sellel kindlasti Mikhalkovi loodud omalaadsel filmikeelel, mis balanseeris osavalt mineviku ja oleviku vahetel, näidates paiguti nii vandemeeste arutelu kooli võimlas kui ka nooruki kunagist elu kodus ning hiljem, sõjakoleduste keskel. Samaaegselt aga oli temagi olevikus, külmetades pakase tõttu oma kitsukeses kongis. Omamoodi flashbackid olid head, aga loomulikult oli see vaid asja väline külg. Nagu oli seda ka võrratu kaheteiskümnendiku mäng, kus üüratult silmapaistvad osatäitmised olid kõik (ja Mikhalkov kunstik/eruohvitseri rollis sugugi mitte vähem kui teised). Aga ainulaadne näitlejatemäng -ja ansambel omas kandvat osa ka algupärandis ning hilisemal ajal, kasvõi Vanemuise kunagises lavastuses. Nii et see külgki oli pigem loomulik ning oodatav. Kustumatut muljet, mida "12" isiklikult mulle jättis on aga suhteliselt keeruline sõnadesse panna.
Ühest küljest on tegemist aukartusega oskuse ees, mis suudab originaalist üle võtta küll paratamatult vajaliku ning seda ka kasutada, aga tehes seda kuidagi möödaminnes ja juhtumisi, luues sealjuures midagi sellist, mis tõtt-öelda polegi kaasaegne nägu Venemaast (ja/või Vene-Tsetsheeni suhetest), vaid õigupoolest universaalselt kordumatu mõistulugu kaasajast üldse.
"12" rääkis omas toonis, seguna eripärasest stoilisest rahust ning peenest tundemeelest, loo ühiskondlike institutsioonide suhtelisusest. Ja inimeste paradoksaalsest hoolivast hoolimatusest selle taustal. Võib-olla et tõelisim, rõhutatult venelikult naturalistlik, troostitusetunne, seisnes laguneva ning rõveda väljanägemisega gaasitoru(?) metafooris, mille Mikhalkov läbi enese sõnade kokku võttis:

"Kõik on nõnda. Kõik.
Me tuleme. Me vaatame. Me mõistame kohut.
Me joome ja arutame lõputult.
See on kõik, mida me teeme.
Ja kõik on nõnda."

Teatud tõlgenduslikul tasandil võikski ehk muuhulgas väita, et Mikhalkovi "12" osutab elamise (elu?) suhtelisusele. Elu paradoks, mis seisneb selle olemuslikus suhtelisuses läbi ükskõikset laadi muutumatuse, mis elajaid ümbritseb. Mikhalkov ei leia elu argipäevasele traagikale rohtu (ja sealjuures pole ta vist ka esimene venemaine visionäär, kes ses suhtes läbi kukub) ja ega õigupoolest see polegi ta eesmärk. "12" pole ka lugu, mis oleks esitatud moraliseerivas võtmes. Pigemini püüab Mikhalkov muuhulgas vaatajani medieerida üksikisiku ja isegi väikese inimrühma võimetust maailmas midagi muuta. Olgugi, et seegi tõdemus pole midagi uut, ei vähenda see alateadlikku valu, mis "12" paratamatult hinge jättis. Vähemalt minule.
Kuigi "12" välistas "võitja," olemasolu, jättis ta vast ainukese, üksildase "valguskiirena" õhku rippuma lootuse üksikindiviidi subjektiivse otsustuse olemuslikust väärtusest. Otsus, mis õigupoolest on küll mõttetu, aga sellegipoolest vaeva väärt. Justkui don Quijote võitlus tuuleveskitega.

"12"-st on raske mõelda, veelgi enam sellest kirjutada. Eelpooltoodu on seetõttu vaid üks tõlgendusliin paljudest võimalikest. Ja võib-olla lihtsalt midagi, mille ma enese jaoks mingil moel lõpuks justkui selgeks mõelda oskasin. Samavõrd peidab filmgi endas veel teisigi aspekte, aga kõikidest kirjutada või neid isegi enam-vähem selgeks mõelda pole lihtsalt ühe hoobiga võimalik. Kuna "12" on mul lõpuks ka nüüd arvutis olemas, on täiesti võimalik, et arutlusi sel teemal sünnib veel tulevikuski.

Täna jõuan lõpuks ometi aga nii kaugele, et vaatan ära Tomas Alfredsoni Låt den rätte komma in. Jällekirjutamiseni, virtuaalsed lugijad!