"Eli... want to go steady?"
"What do you mean?"
"Well... do you want to be my girlfriend?"
"Oskar... I'm not a girl."
"Oh... but do you want to go steady or not?"
LDRKI suhestub minu jaoks isiklikult puhtinimliku, südamesügavustest pärit sooviga kaaslase järele. Ma ei kasutaks meelega sõna "iha", kuna taoline siiras soov on olemuslikult puhas ning süütu, vähemalt veel mingigi perioodi maailmast rikkumata. Asjata ei valinud Linqvist oma romaani (millel käesolev linalugu põhineb) peategelaseks 12 aastast Oskarit. Ilmselt ei vaidle keegi vastu, kui väidan, et sellises vanuses laste maailmanägemine on "lihtne ja loogiline". Momendil, kus täiskasvanu kulgeks neutraalse, tavaliselt ka naeruväärse, kompromissi jälgedes, näeb sellises vanuses inimene kõike must-valgetes toonides. Tema jaoks on loomulik vastu lüüa, kui teda terroriseeritakse (eriti veel juhul, kui ta varemalt kahelnud on ning siis saabub tema ellu keegi, kes just nimelt seda soovitab). Tema jaoks on loomulik kaaslasele appi tõttamine, kasvõi vere hinnaga. Moraal ja eetika, olgem ausad, panevad inimese ju õigupoolest kahtlema heas ja halvas. Sest alati tunduks midagi vahepealset justkui "õigem". Aga laps on kahtlustest prii. Veelgi enam, selline laps valib endale "kaaslase" ilmlihtsatest alustest lähtudes. Ta võtab oma "kaaslase" kompromissitult omaks, olenemata soost, vanusest või isegi pelgast faktist, kas tegu on üldse "päris inimesega". Ta teeb seda puhtalt seetõttu, et seesama "kaaslane" on ta jaoks (alati?) olemas. Samavõrd kompromissitult. Ja see aspekt on tema jaoks ainus, mis loeb. Võiks küsida, kas ainuüksi see fakt ei peegeldagi mitte seda "tõelist armastust"? Mina olen jaataval seisukohal. Samas aga ka paratamatult kallutatud kogu "armastusega" seonduvast kui sellisest, nii et arvatavasti pole mu perspektiiv eriti tõsiselt võetav. Tõdeksin siiski, et "armastus" pole kõnealusest filmist rääkides kõige korrektsem sõna, mida kasutada. Ma ise juhinduksin pigem mõistest "kaaslus", mis minu silmis on määratletav rajatuna universaalsele teineteisemõistmisele kahe indiviidi vahel. Samas viitavad aga nii Linqvist kui ka Alfredson traagilisele inimkogemuslikule veale, mis taolise kogemuse võimalikkuse viimaks kõigele vaatamata neutraliseerib. Ja siin tulebki mängu "süütuse aeg". Laps on justkui peegelpilt täiuslikust täiskasvanust. Kütkeita ning ennastunustavalt andunud oma "lemmikule". Samas ei küsi ta palju. Talle piisab ainult TEMAST. Ümbritsev maailm omandab sekundaarse rolli ning aja jooksul võib-olla et ununeb sootuks. On see hea? Õige? LDRKI'ga seonduvalt on tihti esitatud küsimust "Kui palju saab Armastus andestada?" Tõeline armastus andestab kõik. Kompromissitult. Ja siinkirjutajat muutis südamepõhjani õnnelikuks, et selline ütlus ei ole pelk sõnakõlks. Et see on siiski võimalik. Mis siis, et ainult filmis.
LDRKI räägib lapse (/laste) silmi läbi allegooriliselt otsekohese loo üksinduse igavikulisusest. Ühest küljest kohtume 12 aastase Oskariga, kelle jaoks igapäevane koolielu seisneb peksus ning pidevas sõimus ("Piggy"). Vaba aega veedab poiss "koolikaaslaste" (sõimu)fraase tühjusse hõigates, samaaegselt väikest taskunuga välgutades. Olulist rolli tema vaba aja juures mängib ka mahukas mapp ajaleheväljalõigetega erinevatest vägivaldsetest ja/või surmaga lõppenud juhtumitest. Võiks öelda, et teatud moel on see tema isiklik Piibel. Teiselt poolt näeme me Eli't - 12 aastast tüdrukut, kes on "juba kaua aega 12 aastane olnud". Talle ei meeldi kommi süüa, aga veel tol hetkel vaevuaimatavast austusest Oskari vastu ta siiski proovib. Ja oksendab. Külma ei paista ta ka kartvat. Oskari teadvuses on tüdruk algselt määratletav kui huvitav mõistatus, kes ühtäkki tema vaba aega sisustama on asunud. Kuigi palju on segast, ei esita poiss iialgi liigseid küsimusi. Ta võtab tüdruku hoopis omaks, kuna midagi vastupidist ei mahu talle lihtsalt pähegi. Ka hiljem, saades justkui jaatava vastuse oma otsekohesele küsimusele "Kas Sa oled vampiir?" ei kohku Oskar tagasi. Miks ta peakski? Sel pole ju tegelikult tähtsust, sest tüdruk on silmnähtavalt samavõrd haaratud üksilduse võrku nagu ta isegi. Mis sellest, et õigupoolest hoopis teistsugustel põhjustel. LDRKI on lugu kahe üksiku hinge ühinemisest. Kaasluse moodustumisest. Sellise kaasluse, mis on vaba maailma rakmeist. Kaaslus, mis on "lihtsalt Sina ja Mina." LDRKI lõpus enam kedagi teist polegi. On vaid lumesadu, rong, Oskar ja tema punane reisikott ning väike kirstukene, milles Eli päevast und magab. Pole teada, kuhu nad suunduvad ja võimalik, et nad ei tea seda täielikult veel isegi. Aga nad on koos. Senikaua, kuni see võimalik on (sest sirgub ju Oskarist lõpuks siiski täiskasvanud mees). Tomas Alfredson, filmi reshissöör, on intervjuudes öelnud, et LDRKI lõppu võib igaüks tõlgendada omal viisil. Mina tõlgendaksin seda siinkohal lõppakordina "sina ja mina" loole. Loole, mis räägib südantlõhestavalt masendava jutustuse "sinust ja minust", kellele eksistensiks sellessinatses maailmas piisab ainuüksi teineteisest. Maailm pole nende jaoks fikseeritud kui midagi vajalikku. Ja võib-olla taoline "eneste (maailmast) väljalõikamine" ongi õigupoolest kõige õigem samm, sest ega ju maailm neidki ei tahtnud.
No comments:
Post a Comment