"You've got a lot of toys, bruv." - Michael
"They're not toys. They're commodities. See this: Seaweed the octopus. First generation, mint condition and from a smoke-free home." - Lomax
Ülalnähtavat tsitaati kirjutades jäin ma õigupoolest mõtlema selle üle, et 'VILLE'i kontekstis on tegemist lihtsalt ühega mitmeist sarnastest samalaadseist, millel oleks olnud samavõrdne õigus olla ära mainitud. Omamoodi on see irooniline kuna enamikest sarjadest on sageli keeruline kasvõi ühtainsat ütlust või tsitaati välja tuua ning sageli pole ka 'VILLE'iga sarnast ajaformaati jagavad komöödiasarjad sugugi mitte paremas seisus. Oma roll on selles loomulikult lausa vapustaval "piiridemurdmisel", millesse 'VILLE'i karakterid vaatajat pidevalt lükkavad. Sisimas sa küll adud, et üleüldine sisu, samamoodi nagu ka dialoog sukelduvad rida-realt pea ees tõelise absurdi sügavustesse, aga ometigi on niivõrd kerge võtta omaks nii väikeselt ekraanilt nähtavaid tegelaskujusid kui ka maailma, mida nad enesele ühel või teisel põhjusel loonud on.
Kuna viimasel ajal olen kohati jälginud kommentaare/teemapüstitusi PSYCHOVILLE'ist imdb.com'is, oleks paslik siinkohal jagada ka mõningaid omapoolseid mõtteid, mis loetud kraamist teatud moel inspiratsiooni on saanud. Muuhulgas jäi näiteks silma, et 'VILLE'i võrreldakse sageli 90ndate alguse kultussarjaga TWIN PEAKS (mida ma, muide, hakkasin mõned kuud tagasi ka ise uuesti otsast vaatama). Mina ise taolist allusiooni ei tooks, küll aga näeksin paralleele omapärase, kuigi lühielulise ShowTime'i sarjaga kahe aasta tagant või, kui minna kaugemalegi, legendaarse Old Gregg'iga. Aga, sarnaselt justmainitutelegi, on ka 'VILLE omal moel omamoodi ning ilmselt kõige targemaid võrdlusi suudavadki teha need, kes on näinud ka Pemberton'i ja Shearsmith'i eelmist sarja LEAGUE OF GENTLEMEN. Aga selliseid siin ja praegu ei paista olevat.
Kui aga öelda paar sõna Pemberton'i ning Shearsmithi'i kohta 'VILLE'i kontekstis, tahaksin nentida, et ma olen täiesti rabatud nende meeste andekusest. Kehastavad nad ju mõlemad mitmeid tegelaskujusid (imdb.com jagab neile kummagile 4 karakterit, millest ühte pole veel loosse minu teada ilmunudki), olles peale selle veel kreatiivseteks ajudeks üleüldise skripti taga. Muidugi, võib-olla aimdub siinkohal minu enese ignorants, kuna komöödia-vundamendiga inimeste töödega olen ma ainult viimase käputäie kuude jooksul tutvuma hakanud. Ehk ei eksi ma aga oma aukartuses ka liialt rappa, kuna on ju teada fakt, et briti näitlejad jmt lihtsalt on töökamad kui jänkide omad.
Sisu tasandil tegi PSYCHOVILLE'i esimese hooaja (*) seitsmest episoodist teine aga terve rea kiireid ning tervitatavaid edasiminekuid. Neist konkurentsitult olulisim on loomulikult saladuse kergitamine "musta mehe" motiividelt. Nimelt saab kääbus Robert kurjakuulutava SMS'i tekstiga "You killed her.", misjärel jutustab ta Debbie'le hirmnaljaka loo sellest, kuidas ta mõned aastad tagasi "ühes institutsioonis" ravil oli, kuna ta vaevles ettekujutuse kütkeis, et on tegelikult libahunt (**).
(*) Ilmselt imdb.com'ist 'VILLE'i kohta lugedes jäi silma kellegi küsimus teise hooaja võimalikkusest ning seejärel kellegi vastusest, et autorid (Pemberton/Shearsmith) olla kusagil öelnud, et kui inimestel on huvi, võivad nemad vabalt jätkata. Yay!
(**) Siit lähtub muuhulgas veel teinegi näide paljudest 'VILLE'iga kaasnevatest võrratutest dialoogidest:
"I use to be a werewolf, but it's alright now." - Robert
"Really? That as well?" - Debbie
"No, I was joking." - Robert
"So you're not a dwarf?" - Debbie
"No, I am a dwarf. I'm not a werewolf." - Robert
"Ooh." - Debbie
Robert jätkab, rääkides, et ravil olles olla seal üks naine tapetud, mistõttu ta nüüd kardab, et kesiganes sellise sõnumi talle saatis, arvab, et justament tema ongi mõrtsukas.
Mõrvatud naisest teab üht-teist ka David'i ema Maureen, leides lõpuks avaepisoodis juhtumisi ukseesise jalamati alla lükatud saladusliku kirja ("I know what you did"), arvates seejärel, et saatjaks on David'i tööandja, kes mehe mäletatavasti eelmises osas töölt vallandas (***).
(***) Siinkohal olgu ka ära parandatud, nagu ma kohati kahtlustasin ning millele viimane episood ka selgust tõi, et David 'VILLE'i esimeses episoodis reaalselt ei tapnud siiski kedagi. Võib eeldada, et veri, millega David koju tulles kaetud oli ning mis äärmise graafilisusega ka lihanoalt maha tilkus, oli vähemal või rohkemal määral võlts, omades ainsat funktsiooni läbi mõeldud "näitemõrvas", mille David oma tööandjaile korraldas. Graafilisuse seisukohalt olgu siinkohal ära öeldud, et on võimatu mitte armastada erinevate tegelaskujude lugude omavahelist visuaalset sulandumist, mida autorid kasutavad. Täpsemalt seisneb see selles, et hetkel kujutava situatsiooni pilt otsekui ähmastatakse, misjärel "uus pilt" eelnevale nö sisse sõidab.
Aga olgugi, et David senini veel näitleb mõrvadega seonduvat ning pigemini süveneb neisse mõnuga läbi varieeruva sellealase literatuuri, aimdub viimasest episoodist küllaltki selgesti, et ega tema emagi ei pea paljuks klassikaliste sarimõrvarite käekirja praktikasse tuua. Nii kavatsevad nad näiteks David'i tööandja vanni uputada (või midagi sarnast), kui see neile ei avalda, mis värk siis õigupoolest selle kirjaga on. (Muidugi on kirja sisu piisavalt ärritav, et ka tööandjaonklit ennast ähmi ajada, kuna viimane hakkab jällegi arvama, nagu oleks see lause otseselt temale mõeldud). Aga olgu, kuidas on, jutu sees usaldab Maureen mehele ka omapoolse saladuse sellest, et mõni aeg tagasi oli David viibinud kusagil asutuses ning seal olla üks naine tapetud (****).
(****) Esimese episoodi järel hakkasin ma ise mõtlema selle üle, milline narratiivne suund võiks 'VILLE'i tegelased ühel hetkel ühtsemaks kogumiks siduda. Tundub, et siinkohal anti vaatajale esimene niidiots, mis (senini) seob kaht peategelast.
Kuigi PSYCHOVILLE'i tervikšüžeega ühtis siiani kirjutatu kõige teravamalt, leidis viimase nähtud pooltunni jooksul aset ka muid, ütleme, et lokaalsemaid, karakteri-põhiseimaid, juhtumisi.
Kui avaepisoodis jäi kõrva Joy tasane pomin justkui Freddie'st võiks kunagi saada "päris laps", siis nüüd hakkas, vähemalt pealtnäha, sel teemal ehituma ka mingisugune vundament. Me näeme Joy'd haigla verekapi kallal, kus ta kolmandiku verd Freddie "lutipudelisse" valab ning seejärel ära varastatud vere (ilmselt) mahlaga asendab. Ma ei oskagi tekstualiseerida mitmesuguseid allusioone, mis mul siinkohal "veresöötmisega" tekivad, aga kas poleks korrektne siinkohal järeldada, et nii toimides loodab naine, et senine nukk (mida ta küll ei määratle kuuldavalt nukuna, aga vähemasti mõistab sisimas, et päris "päris" ta ju ka pole) muundub inimeseks?
Ektsentriline miljonär Lomax seevastu, usaldab oma uusimale abilisele, Michael'ile, nii mõndagi. Esiteks ilmneb, et tema "võrratus konditsioonis ning suitsuvabadest kodudest" pärit "tarbeesemete" kollektsioonist on puudu vaid üks, nimelt Snappy the Crocodile, mida olla kord toodetud Jaapani turu jaoks vaid 100 eksemplari. Lennuk aga, mis neid sinna transportima pidi, kukkus ookeani ning 99 Snappy't hukkus vetesügavustes. Vaid üks pääses, uhtudes saarele Fidži lähedal. Kohale minnes jäi aga Lomax viimasest, haruldasest, Snappy'st ilma, sest kaks õde, hüüdnimega eBay nõiad, olid temast juba ette jõudnud. Pika anumise peale soostusid õed aga siiski müüma, võttes vastutasuks Lomax'i silmad. Aasta pärast kaotas aga Lomax Snappy taas ning nüüdseks näeme "tarbekaupa" juba eBay oktsionil, kus see kiirelt pakkumislahingu alla satub, üheks pooleks Michael ja Lomax, teiseks aga "eBay nõiad", kes on vaat et kõige imelikumad karakterid kogu senisest kupatusest, vähemalt kui esmapilgu järgi otsustada.
Ja see olekski praeguseks kõik. Uute mõtetega uuest episoodist nädala pärast!
"They're not toys. They're commodities. See this: Seaweed the octopus. First generation, mint condition and from a smoke-free home." - Lomax
Ülalnähtavat tsitaati kirjutades jäin ma õigupoolest mõtlema selle üle, et 'VILLE'i kontekstis on tegemist lihtsalt ühega mitmeist sarnastest samalaadseist, millel oleks olnud samavõrdne õigus olla ära mainitud. Omamoodi on see irooniline kuna enamikest sarjadest on sageli keeruline kasvõi ühtainsat ütlust või tsitaati välja tuua ning sageli pole ka 'VILLE'iga sarnast ajaformaati jagavad komöödiasarjad sugugi mitte paremas seisus. Oma roll on selles loomulikult lausa vapustaval "piiridemurdmisel", millesse 'VILLE'i karakterid vaatajat pidevalt lükkavad. Sisimas sa küll adud, et üleüldine sisu, samamoodi nagu ka dialoog sukelduvad rida-realt pea ees tõelise absurdi sügavustesse, aga ometigi on niivõrd kerge võtta omaks nii väikeselt ekraanilt nähtavaid tegelaskujusid kui ka maailma, mida nad enesele ühel või teisel põhjusel loonud on.Kuna viimasel ajal olen kohati jälginud kommentaare/teemapüstitusi PSYCHOVILLE'ist imdb.com'is, oleks paslik siinkohal jagada ka mõningaid omapoolseid mõtteid, mis loetud kraamist teatud moel inspiratsiooni on saanud. Muuhulgas jäi näiteks silma, et 'VILLE'i võrreldakse sageli 90ndate alguse kultussarjaga TWIN PEAKS (mida ma, muide, hakkasin mõned kuud tagasi ka ise uuesti otsast vaatama). Mina ise taolist allusiooni ei tooks, küll aga näeksin paralleele omapärase, kuigi lühielulise ShowTime'i sarjaga kahe aasta tagant või, kui minna kaugemalegi, legendaarse Old Gregg'iga. Aga, sarnaselt justmainitutelegi, on ka 'VILLE omal moel omamoodi ning ilmselt kõige targemaid võrdlusi suudavadki teha need, kes on näinud ka Pemberton'i ja Shearsmith'i eelmist sarja LEAGUE OF GENTLEMEN. Aga selliseid siin ja praegu ei paista olevat.
Kui aga öelda paar sõna Pemberton'i ning Shearsmithi'i kohta 'VILLE'i kontekstis, tahaksin nentida, et ma olen täiesti rabatud nende meeste andekusest. Kehastavad nad ju mõlemad mitmeid tegelaskujusid (imdb.com jagab neile kummagile 4 karakterit, millest ühte pole veel loosse minu teada ilmunudki), olles peale selle veel kreatiivseteks ajudeks üleüldise skripti taga. Muidugi, võib-olla aimdub siinkohal minu enese ignorants, kuna komöödia-vundamendiga inimeste töödega olen ma ainult viimase käputäie kuude jooksul tutvuma hakanud. Ehk ei eksi ma aga oma aukartuses ka liialt rappa, kuna on ju teada fakt, et briti näitlejad jmt lihtsalt on töökamad kui jänkide omad.
Sisu tasandil tegi PSYCHOVILLE'i esimese hooaja (*) seitsmest episoodist teine aga terve rea kiireid ning tervitatavaid edasiminekuid. Neist konkurentsitult olulisim on loomulikult saladuse kergitamine "musta mehe" motiividelt. Nimelt saab kääbus Robert kurjakuulutava SMS'i tekstiga "You killed her.", misjärel jutustab ta Debbie'le hirmnaljaka loo sellest, kuidas ta mõned aastad tagasi "ühes institutsioonis" ravil oli, kuna ta vaevles ettekujutuse kütkeis, et on tegelikult libahunt (**).
(*) Ilmselt imdb.com'ist 'VILLE'i kohta lugedes jäi silma kellegi küsimus teise hooaja võimalikkusest ning seejärel kellegi vastusest, et autorid (Pemberton/Shearsmith) olla kusagil öelnud, et kui inimestel on huvi, võivad nemad vabalt jätkata. Yay!
(**) Siit lähtub muuhulgas veel teinegi näide paljudest 'VILLE'iga kaasnevatest võrratutest dialoogidest:
"I use to be a werewolf, but it's alright now." - Robert
"Really? That as well?" - Debbie
"No, I was joking." - Robert
"So you're not a dwarf?" - Debbie
"No, I am a dwarf. I'm not a werewolf." - Robert
"Ooh." - Debbie
Robert jätkab, rääkides, et ravil olles olla seal üks naine tapetud, mistõttu ta nüüd kardab, et kesiganes sellise sõnumi talle saatis, arvab, et justament tema ongi mõrtsukas.
Mõrvatud naisest teab üht-teist ka David'i ema Maureen, leides lõpuks avaepisoodis juhtumisi ukseesise jalamati alla lükatud saladusliku kirja ("I know what you did"), arvates seejärel, et saatjaks on David'i tööandja, kes mehe mäletatavasti eelmises osas töölt vallandas (***).
(***) Siinkohal olgu ka ära parandatud, nagu ma kohati kahtlustasin ning millele viimane episood ka selgust tõi, et David 'VILLE'i esimeses episoodis reaalselt ei tapnud siiski kedagi. Võib eeldada, et veri, millega David koju tulles kaetud oli ning mis äärmise graafilisusega ka lihanoalt maha tilkus, oli vähemal või rohkemal määral võlts, omades ainsat funktsiooni läbi mõeldud "näitemõrvas", mille David oma tööandjaile korraldas. Graafilisuse seisukohalt olgu siinkohal ära öeldud, et on võimatu mitte armastada erinevate tegelaskujude lugude omavahelist visuaalset sulandumist, mida autorid kasutavad. Täpsemalt seisneb see selles, et hetkel kujutava situatsiooni pilt otsekui ähmastatakse, misjärel "uus pilt" eelnevale nö sisse sõidab.
Aga olgugi, et David senini veel näitleb mõrvadega seonduvat ning pigemini süveneb neisse mõnuga läbi varieeruva sellealase literatuuri, aimdub viimasest episoodist küllaltki selgesti, et ega tema emagi ei pea paljuks klassikaliste sarimõrvarite käekirja praktikasse tuua. Nii kavatsevad nad näiteks David'i tööandja vanni uputada (või midagi sarnast), kui see neile ei avalda, mis värk siis õigupoolest selle kirjaga on. (Muidugi on kirja sisu piisavalt ärritav, et ka tööandjaonklit ennast ähmi ajada, kuna viimane hakkab jällegi arvama, nagu oleks see lause otseselt temale mõeldud). Aga olgu, kuidas on, jutu sees usaldab Maureen mehele ka omapoolse saladuse sellest, et mõni aeg tagasi oli David viibinud kusagil asutuses ning seal olla üks naine tapetud (****).
(****) Esimese episoodi järel hakkasin ma ise mõtlema selle üle, milline narratiivne suund võiks 'VILLE'i tegelased ühel hetkel ühtsemaks kogumiks siduda. Tundub, et siinkohal anti vaatajale esimene niidiots, mis (senini) seob kaht peategelast.
Kuigi PSYCHOVILLE'i tervikšüžeega ühtis siiani kirjutatu kõige teravamalt, leidis viimase nähtud pooltunni jooksul aset ka muid, ütleme, et lokaalsemaid, karakteri-põhiseimaid, juhtumisi.
Kui avaepisoodis jäi kõrva Joy tasane pomin justkui Freddie'st võiks kunagi saada "päris laps", siis nüüd hakkas, vähemalt pealtnäha, sel teemal ehituma ka mingisugune vundament. Me näeme Joy'd haigla verekapi kallal, kus ta kolmandiku verd Freddie "lutipudelisse" valab ning seejärel ära varastatud vere (ilmselt) mahlaga asendab. Ma ei oskagi tekstualiseerida mitmesuguseid allusioone, mis mul siinkohal "veresöötmisega" tekivad, aga kas poleks korrektne siinkohal järeldada, et nii toimides loodab naine, et senine nukk (mida ta küll ei määratle kuuldavalt nukuna, aga vähemasti mõistab sisimas, et päris "päris" ta ju ka pole) muundub inimeseks?
Ektsentriline miljonär Lomax seevastu, usaldab oma uusimale abilisele, Michael'ile, nii mõndagi. Esiteks ilmneb, et tema "võrratus konditsioonis ning suitsuvabadest kodudest" pärit "tarbeesemete" kollektsioonist on puudu vaid üks, nimelt Snappy the Crocodile, mida olla kord toodetud Jaapani turu jaoks vaid 100 eksemplari. Lennuk aga, mis neid sinna transportima pidi, kukkus ookeani ning 99 Snappy't hukkus vetesügavustes. Vaid üks pääses, uhtudes saarele Fidži lähedal. Kohale minnes jäi aga Lomax viimasest, haruldasest, Snappy'st ilma, sest kaks õde, hüüdnimega eBay nõiad, olid temast juba ette jõudnud. Pika anumise peale soostusid õed aga siiski müüma, võttes vastutasuks Lomax'i silmad. Aasta pärast kaotas aga Lomax Snappy taas ning nüüdseks näeme "tarbekaupa" juba eBay oktsionil, kus see kiirelt pakkumislahingu alla satub, üheks pooleks Michael ja Lomax, teiseks aga "eBay nõiad", kes on vaat et kõige imelikumad karakterid kogu senisest kupatusest, vähemalt kui esmapilgu järgi otsustada.
Ja see olekski praeguseks kõik. Uute mõtetega uuest episoodist nädala pärast!
No comments:
Post a Comment