PÖFFikaemus 2009, “Cold Souls” (“Külmad hinged”): Tsirkuseelevant

Alljärgnevalt spoilerdavad mõttearendused minu 2009. aasta esimesest PÖFFikaemusest, Sophie Barthes’i režiil/stsenaariumil põhinevast linaloost “Cold Souls” (Ahjaa, head esimest adventi kõigile ka!)…

Kelle kõrvus poleks elu jooksul kõlanud taolised depressiivsed fraasid nagu "hing on raske", või, "hing valutab". Kes teab, vahest leidub neidki, kes isekeskis sarnaseid mõttelõngu heietanud on. Noore, prantsuse päritolu režissööri, Sophie Barthes'i debüüt-täispikas absurdisugemetega futuristlikus draamas on just taolisele problemaatikale pealtnäha innovatiivne lahendus leitud. Mis siis, kui sa äkitselt enam ei taluks omaenda "sina", s.t kui sinu hing mõjuks sulle järsku vaid lämmatavana? Pole probleemi, dr. Flintstein (kelle rollis võib näha David Strathairn'i, keda siinkirjutaja tunneb kõige rohkem Edward R. Murrow rollist George Clooney meeleolukast, must-valgest, ajaloolisest linaloost "Good Night, and Good Luck.") "Hingehoius" -- ühes oma assistendi Stephanie'ga, keda kehastab suurepärasest telesarjast "Six Feet Under" peretütrena tuttav, ehkki vähemasti siinkirjutaja arust praeguseks tundmatuseni muutunud, Lauren Ambrose --  eemaldab selle sinust valutult, spetsiifilise protsessiga, mida kutsutakse "[hinge] välja tõmbamiseks". Mis siis, kui sa sooviksid proovida elamist kellegi teise olemuse, võõra inimese hinge, varalt? Ka seda annab korraldada ning hetki hiljem jalutad juba koju, "vene poeedi" keevaline hing sees pulbitsemas. Ehkki "Souls"-i hoidub erinevaid allegoorilisi lähenemisnurki rõhutamast, ega pea narratiivi primaarseks osiseks ka õpetlikku jutustust per se, võib kahtlemata väita, et Barthes'i leidlik, isevärki visioon -- mille mõtlemapanev loomus siinkirjutajat juba eilsest saadik jätkuvalt kummitab -- esitab läbimõeldult rafineeritud huumoriprisma näol vaatajani allegooria tänapäevasest ühiskonnast, kus on "kõik müügiks", sest oleks ju äriline perspektiiv saavutet' oma tõelise loomutäiuseni, kui juba inimhingedega äritsemiseni välja on jõutud.

Paul Giamatti, kes käesoleva rolli eest pälvis kahtlemata teenitult Karlovy Vary filmifestivalil parima näitleja preemia, kehastab "Souls"-ides näitleja Paul Giamatti't, kes rabeleb parasjagu Tšehhov'i "Onu Vanja" lavaproovides, kus mehe õlul on nimiroll. Russkaja dusha reflektsioon mõjub Paul'ile aga silmnähtavalt rusuvalt ning isegi tüki lavastaja Frank (Michael Tucker) heidab talle ette, et viimasel on küllap huumorimeelest üht-teist vajaka, kui ta kõike sedavõrd tõsiselt võtab. Hiljem, kodus, saab näitleja kõne oma agendilt, kes soovitab tal tutvuda viimase New Yorker'i numbriga, viidates sealjuures, et Paul võib sealsete veergude vahelt midagi abistavat leida.

Ei lähe kaua, kuniks Paul lehe haarab, avastades sealt peatselt artikli jm informatsiooni, mis puudutab "hingehoiu" teenust. Kord pärale jõudnud, selgitab "teenusepakkuja", dr. Flintstein, Giamatti'le avameelse lahkusega, et nad pakuvad võimalust "keha ära-hingestamiseks" (de-soul), või, sõltuvalt perspektiivist, hinge "vabastamist" kehast. Sealjuures pakub "arst" ka kõneka analoogi, ulatades Paul'ile pildi tsirkuseelevandist ning teda kinni hoidvast köiest, mis on seotud madala ning peenikese maa sisse löödud vaia külge. Flintstein selgitab, et inimese hing olla nagu seesama igerik vai - see on inimese igiolemuslik piiritleja, millesse iga indiviid on ad infinitum kätketud, sarnaselt vaia ning köie abil paigale kinnistet' tsirkuseelevandiga. Miks täiskasvanud elevant selle peale ei tule, et vai lihtsalt jõuga maast tõmmata? Sest noorena, jõud veel napivõitu, veendus ta, et säherdune teguviis ei kanna teps mitte soovitud vilja.

Kuid soov jätkata elu ainumalt hedonistliku nautlemise kütkeis, vabana varieeruvate piirmete multipleksusest, mis inimest tavapäraselt kontrolli all hoiavad, pole karakter Paul Giamatti eesmärk. Mulle pole rõõmu vaja, ütleb häiritud näitleja dr. Flintstein'ile, kuid ma sooviksin vabaneda sellest kannatusest. Kannatus, mis tänu "onu Vanja" rolli sisse elamisele Paul'i "sisemust klopib" ning "rinnus valus põhjustab". Ent kannatus on ju osa inimeseks olemisest, märgib teenusepakkujast "arst" arusaamatuses. Ja nemad, teadupärast, pakuvad ju harukordselt ainulaadset võimalust - väljavaadet jätta kokku lepitud perioodiks selja taha (s.t hoidla ühe -- kõigi ülejäänutega identse -- numereeritud ukse taha) oma hinge veskikivi, lubades inimesel sukelduda kesk ignorantse õndsuse laineharja, enam hetkekski millegi pärast muretsemata.

Paul Giamatti seevastu hakkab end tundma aga veel kehveminigi, kui varemalt. Äkitselt on tema "onu Vanja" proovides igasuguse tunde ning usutavuse minetanud, sest, oma internaalse kannatusega hüvasti jätnud, võrdsustub lavaline traagika tema silmis vaid kerglase naeruga (muidugi, kujukas iroonianoot oleks siinkohal "onu Vanja" lavastaja suhtumine, kuna õigupoolest viimane ju alul soovis, et Giamatti asja "kergemini võtaks"). Ka oskuse oma naise Claire'iga (Emily Watson) armatseda on Paul kaotanud, samuti nagu taktitunde -- närides süvenenult sellerijuppi, samas kui perekonnatuttav söögilauas oma aparaadi all olevast abikaasast kõneleb -- soovitades heitunud naisterahval viimaks lihtsalt "juhe seinast välja tõmmata", mõistmata sealjuures veel hiljemgi, kuulates oma naise ilmseid etteheiteid, oma sõnade raskust. Ootamatult näib mees Claire'ile võõrana. Paul lõhnavat teisiti ning tema nahk tundub käe all otsekui soomuseline olevat.

Asjata ei krooni "Souls"-i algust Descartes'i tsitaat hinge printsipiaalsest tähtsusest inimese teadvuses. Oma materiaalsel kujul kikerherneks kahanenud Paul'i hing oli ju senini olnud mehe identiteedi määratlejaks, tema Minaks. Sans hingeta polnud Giamatti muud kui vaid tühipaljas kest, mida ta esmase hooga isegi tundis justkui seest "õõnsa" olevat (olgugi, et Flintstein teda rahustas, mööndes, et tegemist on täiesti loomuliku protsessijärgse "kõrvalnähuga"). Ehkki hinge "hoiustamisest" saadik pole Paul'i enam vaevanud "tumedad mõtted" (mille olemasolu kohta dr. Flintstein ühel momendil küsib), on kunagine kannatus nüüdseks asendunud kaotusvaluga, mis mehele asu ei anna. Nähtavasti üks tähenduslikemaid stseene "Souls"-ist leiab näiteks antud seoses aset Paul'i ning Claire'i magamistoas, kus mees voodis lesides oma jalgu silmitseb ning valjult arutleb: "Ma näen oma jalgu, ma näen oma jalgu. Kuid kuidas ma tean, et need minu omad on?" Tõepoolest, kellele üleüldse kuulub see elav keha, millest hing ühel hetkel väljutatud on?

Ehkki Giamatti sooritas "väljutamisediili", püüdmaks vabaneda inimese olemuslikust kannatamisest, heiastub talle pikkamisi, et alternatiiv (elu sootuks ilma oma hingeta) on hulka maad lootusetum. Muidugi ei tunnista aga "teenusepakkuja" end veel lööduks, määrides Paul'ile kaela "vene poeedi" hinge.

Siinkohal ristub Giamatti tee "Souls"-i teise keskse tegelase, venelanna Nina'ga (Dina Korzun), kelle tööks on anonüümsete hingede transport Venemaalt Ameerika Ühendriikidesse (omamoodi futuristlik prostitutsioon, kui allegoorilist tasandit taga ajada). Kindlasti filmi traagiliseima karakterina pole Nina's õigupoolest jälgegi temast enesest. Igakordselt USA'sse saabudes kasutab ta parukat ning eemaldatavat näpujälge ning, nagu aegamisi selgub, on pikaaegne "hingemuula" amet jätnud naise hingeruumi akumuleerunud fragmendid erinevaist hingeist -- tõik, mis muudab võimatuks oma hinge tagasi saamise, kuna aja jooksul ladestunud hingejääkide "kvoot" on liialt kõrge, et tema enese hing enam ära mahuks.

"Anonüümsed hinged" Venemaalt pole aga sugugi "kuulsad poeedid", nagu see, mis Giamatti'le peale suruti. Tõsi küll, otsesõnu russkaja dusha paneb Paul'i äkitselt kehastama loomuldasa ideaalset onu Vanjat, ent samas häirivad Giamatti't nägemused tema sees oleva "võõrhinge" kurblikult hallist argipäevast, mis, -- ühes ühe varasema, peenekoelise, stseeniga, kus pealtnäha vaene, mingisuguses tehases töötav naine püüab Nina'lt oma hinge tagasi nõutada, mille ta eeldatavalt varem lepingu alusel raha eest maha müüs -- annab tunnistust asjaolust, et Flintstein'i poolt maha hõigat' "poeet" polnud midagi rohkemat reklaamimaigulisest suitsukattest, eksootilisest "pealkirjast" kõigile "hingeturismi" huvilistele. Kogetu tekitab Paul'is soovi "hingedoonor" üles otsida, ent siinkohal selgub, et "anonüümse hinge" omanikuni jõudmine on võimatu. Küll aga oleks tal võimalik kohtuda "muulaga", kes vastutas hinge maale toomise eest. Nii satubki "Souls"-i karakter Paul Giamatti kokku Nina'ga, kes oli eelnevalt "Hingehoidlast" Giamatti hinge ära varastanud ning Venemaale viinud ja seal seda "testimise" eesmärgil ka järele proovinud, kuna naise sealse ülemuse abikaasa soovis saada enda käsutusse "kuulsa Ameerika näitleja" hinge (ja sans Al Pacino, Johnny Depp'i jt oli Giamatti nimi ainus, mis "Hingehoidla" andmebaasis näitlejate all ette tuli).

Nii siirduvad mõlemad leidma esmalt "doonorit" (kes, nagu peatselt selgub, olla -- eeldatavalt toimunu tõttu -- sooritanud enesetapu), et seejärel suunduda juba Giamatti hinge tagasi nõudma. See aga eriti libedalt ei lähe, kuna boss Oleg'i (Boris Kievsky) naine Sveta (Katheryn Winnick) kasutavat "näitleja hinge" juba kohalikus teleseebis lainete löömiseks. Leidmata abi Oleg'ilt, asuvad Paul/Nina jälitama Sveta't, mis viib lõppeks viimase uimastamiseni, et Giamatti hing sel moel tagasi saada.

Ilmneb aga, et Sveta on oma tormilise tegevusega hinge sootuks ära kurnanud, kuna isegi armetu kikerherne kujuline manifestatsioon on vahepeal veelgi kahanenud. Ka hinge "tagastamine" Paul Giamatti'sse ei näi esimese hooga õnnestuvat, s.t hing tõrgub ning Nina ainukeseks nõuandeks on sellega "ühendumine" ehk oma hinge nägemine (miski, millest Giamatti Flintstein'i juures keeldunud oli). Nüüd ei jää Paul'il aga üle muud, kui nõustuda ja nii seisab ta äkiselt keset justkui "valget lehte" või "ruumi" (on tänuväärt, et Barthes'i skript ning režii jätavad siinkohal lahtiseks, kas tegemist oli tõepoolest Sveta süül aset leidnud tabula rasa'ga, või oli karakter Paul Giamatti hinge "ülakorrus" alati säherdune välja näinud), kust vaid nutta tihkuv paari aastane laps järsku üle kõnnib ning mille põrandas(?) asub luuk "keldrisse". Kuid ka oma "hingekelder" ei too Paul'ile loodetud selgust. Pildikesed sündinud ning sündmata, emaüsas olevast, lapsest (kas mehe Mina kunagine sünd või vahest hoopis tema hinge taassünd, nüüd, kas ta sellega "ühendunud" oli?) vahelduvad kohtumistega identseist, otsekui grimmi kandvaist, meestest [keda filmi lõputiitrid, muuseas, määratlesid kui "androgrüünseid indiviide"], kes oma sarnasuses mõjuvad otsekui näotutena.

"Souls"-i lõpustseenis otsib Paul Nina't, et naisele nähtavasti öelda, et viimase jaoks on "oma hinge" tagasi saamine puht' bürokraatilistel, külmalt kalkuleerivail põhjusil võimatu. Ta märkab naist kaugemal, ookeanikaldal, liivaranna äärt pidi jalutamas, siirdudes seejärel mõõdetud ning vaiksel sammul isegi sinna. Ja siis, läbi Andrij Parekh'i ülimalt kauni kineomatograafia, oleme vaatajaina tunnistajaks kahe karakteri, kahe kaugusest mustava "kuju" (varju?) tasahilju udustumisele, viimaks ookeaniga sootuks üheks sulades -- vasakul näitleja, kes mängis iseend näitlejana, vaadates silma oma hingele (nägemata seal iseend?) ning vasakul naine, kelle igaveseks saatuseks näib olevat määratud ainuüksi teiste hingedest ilu otsimine, kuna hingefragmentide "sade" ning "oma hinge" puudumine muudavad ta "külmaks", isegi selleks, et võltsi sõrmejälge jätta.

Jah, Sophie Barthes'i esimese täispika linaloo rõhk pole tõesti draamal, vaid soojalt mustal huumoril absurdse futuristliku maailma pihta, kuid momendil, mil film leiab oma lõpu ning vaataja pühib ehk silmast tänuväärt naerupisara, pole sugugi mitte komöödiapõhine essents see, mis "Souls"-i sedavõrd meeldejäävaks teeb. Ei. Siinkirjutaja arvates peitub leidliku noore režissööri debüütfilmi (mille fundamentaalne idee, muide, olla naisele siginenud läbi unenäo) olemuslik kese pigem selle mõtlema panevas loomuses. Ja loomulikult ei jookse mööda külgi maha ka tahtmatu või tahtlik Paul Giamatti eneseiroonia (nt stseenis, kus Nina ülemus Oleg kurdab, et Sveta omistas endale Giamatti hinge ainuüksi seetõttu, et Al Pacino oma polnud saadaval).

Minu hinnang: 5 tärni.

____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: David Strathairn (dr. Flintstein) & Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 2) Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 3) vasakult-paremale: Emily Watson (Claire) & Paul Giamatti ("Paul Giamatti"), 4) Dina Korzun (Nina) & 5) Katheryn Winnick (Sveta).
Allikad: http://files.list.co.uk/images/2009/10/29/cold-souls-2-LST067637.jpg; http://www.imdb.com/title/tt1127877/mediaindex; http://cbfilms.ca/wp-content/uploads/2009/photos/coldsouls.jpg; http://www.imdb.com/title/tt1127877/mediaindex; http://images.allmoviephoto.com/2009_Cold_Souls/2009_cold_souls_006.jpg