Niisiis, ongi kaardid laual, nagu öeldakse. Ja mina ei pruugi enam kauemalt keelt hammaste taga hoida. Nädala eest sai kergelt veel teatavaid ütlemajätmisi, eelkõige, mis puutub Rudy’sse, praktiseeritud ja lõpptulemuseks olid vahest ehk liialtki lennukad järeldused, millel üldiselt pole erilist alust. Fakt on hoopiski see, et kurikuulus ITK - või proteesitohter Rudy Cooper, või Brian alias Bynie Moser – orkestreeris otsusekindlalt ning erakordse ettevalmistuslikkusega kogu läinud hooaja vältel nähtud mõrva(de)müsteeriumiga seonduva (ja nagu ta ise nüüd “Free”-s Deb’ile väidab, planeeris ta kõike juba mitmeid aastaid ette). Ent meest ei kannustanud sealjuures tagant ei kuulsusejanu – mis mäletatavasti karakteriseeris senist süüalust Perry’t – ega soov panna politseivõime mõistma, et tema puhul on tegemist kõike muud kui suvalise, käpardist amatööriga. Kuigi meeldejääv epiloog DEXTER’i avahooajale teeb tänuväärset tööd, hoidudes meelega lõppresultaadi “puust ja punaseks” tegemisest, annab see siiski mõista, et Bynie plaan oli mulda külvatud juba eos - praktiliselt sarja esimeste jagude kestel - kui esimesed tükeldatud ning verest tühjaks lastud prostituudilaibad päevavalgele ilmusid.
“Why me, Dex? Why’d he choose me?”- Debra Morgan___“You’re trapped in a lie, little brother, the same lie they tried forcing me into.”- Brian Moser___“Your life is a lie. You’ll never be what you…”- Brian Moser“Sorry. I can’t hear any more… ‘cause you’re right.”- Dexter___“My devil danced with his demon, and the fiddler’s tune is far from over.”- Dexter (voice-over)
Ja ehkki Dexter saavutas ITK’ga esmase kontakti külmaautot jälitades – mille puhul, nagu kähku selgus, oli tegemist ka ainuüksi järjekordse peibutisega – näib nüüdseks suhteliselt selgepiiriliselt, et mees oli juba oma orkesteeritud ettevõtmise alul teadlik nii Dexter’i olemasolust kui ka tema ametist, ja mis kõike olulisem – kõik tema poolt läbi viidav oli omal varjatul kujul Dexter’ile mõeldud. Ja seega olid Bynie’ poolt sooritatud mõrvad tagamõtteliselt veretud, mis iseeneses on samavõrd siginifikantne asjaolu, kui ka üks esmaseid sündmuskohale jäetud vihjeid, nimelt näpuotsad jääs, mille iga küüs oli erinevat värvi võõbatud(*). Rudy ettevalmistus oli otsekui kammitsetud sihikindlusse, mistõttu iga “laokile” jäetud detail toimis kui omaette kujund Dexter’i mälusoppides peituva väljutamiseks. Isegi veretud kehaosad polnud iseenesest vähetähtsad, kuna vere puudumine sootuks distantseeris Dex’i juhtunust ja tekitas mehes alul ka soovimatut ähmi.
(*)Element, mis muide oli samuti mõeldud Dex’is mälestusi tekitama, kuna, nagu “Free” lahti hargenedes näeme, oli taolist küünelakkimistehnikat kasutanud Dex’i/Bynie ema, Laura Moser.
Olgugi, et eelnenud, pikemas kirjatöös, kui käsitlesin sügavutti avahooaja eelviimast episoodi “Truth be told”, sai Rudy’ga seonduva puhul paratamatult võimalike spoileritega rinnutsi seistud (ning vahest isegi liialt tormiselt, nagu käesoleval juhul ma eespool ka korraks vihjasin), on tollal märgitust üht-teist vägagi käibel veel praeguseski kontekstis. Jõhkralt tapetud “öönaised”, ent ka võrgutet’-vangistet’ Deb eksisteerisid Rudy maailmapildis tõesti vaid tühipaljaste etturitena, ainuüksi kalkuleeritud abinõudena, mis meest eesmärgi suunas aitasid. Kuid mis siis õigupoolest oli Rudy/Bynie’/Brian’i/ITK tõeliseks eesmärgiks – peale ilmseima, s.t soovi panna Dex mäletama oma mahasurutud minevikku – selleks endgame’ks, milles oma osa mängimise kohta traagilist, ülal-tsiteeritud, küsimust esitab ka läbielatust šokis Deb. Ja kuigi tol momendil pakub Dex oma kasuõele vaid naljatleva, ehkki täielikult võltstemaliku retordi, artikuleerib mehe nägu samas retrospektiivis tõelisi, valulikke, tagamaid. Tema oma liha ja veri, rohelusest leegitseva, süütu lapsepõlvemaa ammune peitusemängukaaslane, vanem vend, kelle nime tollane pisipõnn Dexter iialgi korralikult välja hääldada ei osanud, ei pakkunud talle nüüd, täiskasvanuna mitte ainult võimalust mineviku mäletamisest-mõistmiseks, vaid ka käegakatsutavat viisi omaenese sisemusliku entiteedi sülelemiseks.
Kuigi ka Bynie, sarnaselt Dexter’iga, olemuslikku taas-sündi sümboliseerib esiletõus verest - millest rääkisin lähemalt “Seeing red”-i juures - mistõttu mõlemat neist iseloomustab “sündimine vabana inimlikkusest”, siis siinkohal samalaadsused kahe venna vahel traagiliselt ka lahknevad. Oma kvintessentsilt teotsevad nad kui “kull” ja “kiri” ühele metafoorsele mündile, mida köidab tervikuks sugulussidemete kompleks. Ent taolise, pealtnäha ühtse terviku osiste teineteisest sõltumatu elukäik on siinkohal õigupoolest peegliks mõlema aja jooksul välja kujunenud erinevuslikkusele.
Dex’i vanem vend Bynie, kelle Harry omal ajal hülgas ning saatuse hooleks jättis, ei leidnudki endale kuni lõpuni välja perekonda, pendeldades vaid lastekodude ning viimaks ka vaimuhaigla vahel, kus Angel’i sõnutsi mees ka üles kasvas(**). Erinevalt oma väikevennast möödus aga tema üleskasv ainumalt isiklike reeglite kütkeis, mis ei tuimestanud hetkekski kord saavutet’ vabadusetaju. Võrreldes Dexter’iga, kes kord allus sõnakuulelikult oma kasuisa nõuannetele, ei võtnud Brynie iialgi arstide ja terapeutide öeldut puhta kullana. Ja nõnda oli ta iseäralikult väärastunud kombel vaba sealsamas punktis, kus Dex oli sunnitud oma taas-sündinud Mina igavest ajast igavesti varjul hoidma ning piiride kütkeisse suruma. Tahtmatult meenub – vististi DEXTER’iga seoses juba teistkordselt – rida David Fincher’i kultuslikust “Fight Club”-ist: “I am free in all the ways that you’re not.”
(**)Ja kus ta olla viibinud antisotsiaalse isiksushäire diagnoosiga.
Kaubakonteineris kogetust tingituna sisemiselt muundununa hoolitseb Harry juba selle eest, et tema kasupoja tungid, mille päritolu veel sügavale teadvusse on maetud, iialgi valmis ehitet’ piirdeaiast välja murda ei saaks. Ja nii loob ta Dex’ile reeglite kompleksi, koodeksi, mille täitmine ja järgimine peab olema vastuvaidlematu. Ent olgugi soetatud hea eesmärgi nimel, on mõtteline piirdeaed - mis peaks Dexter’i “sünget kaasreisijat” paisu taga hoidma - konstrueeritud kahasse valede ning ütlemajätmistega. Dex kasvas üles, kammitsetuna reegleist, mis olles küll mõeldud teda “kaitsma” ning “vaos hoidma”, olid tegelikult üles ehitatud niivõrd paljudele osavaledele(***). Kasuisa, kes kord nooruses oli Dex’i jaoks olnud olulisimaks inimeseks maamunal, on teda nüüdseks sedavõrd mitu korda reetnud. Seetõttu ongi ju oma põhialuselt, nagu nendib Dexter’ile ka tema enese lihane vend, mees vale sees väljapääsmatult lõksus, julgemata astuda seda viimset sammu, mis transformeeriks teda samaväärselt vabaks, nagu on seda tema kunagine, armastatud vanem vend Bynie. Ja ainsa mooduse – et lõplikult maha kraapida sein “võltsi” ja “tõelise” vahel – selleks leiab Dex’i liha ja veri olevat “võltsõe” Debra mõneti ohverdusliku tapmise.
(***)Milledele, võib etteruttavalt öelda, tuleval hooajal ka lisa tuleb.
Bynie võimaldab Dexter’il alles teistkordselt oma elu jooksul viimaks aus ning teesklevast välisusest prii olla, olgugi, et mees ei suuda lõppeks siiski kätte õpitud illusoorsusest üle olla. Ehhki - samavõrd nagu ka Rita – Deb on mehe jaoks ainuüksi vahend esitlemaks oma pealispindset normaliteeti ning sügaval sisimas on ta põhimõtteliselt võimetu oma kasuõe suhtes tundma midagi peale tühipalja kiindumuse, peab ta siiski enese traagiliseks kohustuseks oma lihane vend peatada ning “võltsõde” päästa. Siinkohal tuleb aga tähele panna, et ta ei tee seda mitte enam Koodist lähtuvalt – mis nüüdseks, viimaks mõistes, et Harry kunagised valed keelasid talle peale kõige muu isegi lihase venna, on järk-järgult teisenenud eemaletõukavalt valelikeks – ega õigupoolest mitte ka soovist kaitsta oma kasuõde. Ta ei päästa Deb’i Bynie noa alt mitte eetilistest “õige/vale” kaalutlustest lähtudes, ega tapa hiljem ka oma verevenda – viimase surma sealjuures enesetapuks rüütades – mitte niivõrd Harry Koodist juhindudes, vaid ta teostab kõnealuseid valikuid, samaaegselt mõistes, et Bynie poolt pakutava alternatiivi tõeline vastuvõtt tõstaks taolise tormi – mida ühes Dex’i unenäos Harry mehele ka ette ennustas – mis konstrueeritud illusoorse kaardimajakese hetkega minema pühiks. Kuid see illusoorne õhuloss, milles mees ühe-mehe-näidendina välist normaalsust etendab, on otsekui päästerõngaks, mille pidev kinni hoidmine tagab mehele ellujäämise, ja mis veel olulisem – Kontrolli. Ehk teisisõnu, tsiteerides siinkohal Dex’i ennast: “I live my life in hiding. My survival depends on it.”
Ja nii sooritab Dexter õieti simultaanselt kolm mõrva: ta tapab ainsa inimese, kes teda iial tema enese pärast mõistnud ning armastanud oleks; võtab elu ainsalt veel elus olevalt veresugulaselt; ja õigupoolest surmab sealjuures ka iseenda. Sest kentsaka kõverpeeglikujutisena ning vastandina temale endale (“A killer… without reason or regret”) on Bynie samaaegselt ka Dexter. Ta on kui kerge pinnavirvendus saatuse alternatiivist - “vabast” Dex’ist – sellest, kes mees sisimas olla sooviks – see, kelleks ta ka kasvanud oleks, kui poleks ainult Harrypoolset vahelesegamist olnud. Mõistagi on öeldu seda tähelepanuväärsem originaalmaterjali – s.o Jeff Lindsey romaani “Darkly Dreaming Dexter” – valguses, millel, olgugi, et vaid põhiproblemaatika perspektiivist, käsitluse all olev sari ka põhineb. Ja ehkki raamatu ning ekraaniloo võrdlusest võib loomulikult leida paljutki erinevat, pakub teos kummatigi tooniandva paralleeli mõlema meediumi vahel. Ka “Darkly” ITK-ks – kellele romaanis on antud hulka sümpaatsem hüüdnimi (“Tamiami Butcher”) – on lõppeks Dexter’i lihane vend. Ent tähelepanuväärne on siinkohal tõik, et romaanis on tegemist Dex’i vaat et identse kaksikuga. Romaani kohta täpsemalt lugedes ei õnnestunud mul maha raputada tunnet, et omal iseäralikul moel Dex ning Bynie ehk tõepoolest ongi üks tervik, üks kokku seotud organism, mille küljed on teineteisele alternatiiviks. Mispuhul on siinkohal kõnekas ka “Rudy” kunagine terviklikkuse-jutt Deb’ile – tappes oma terviku teis-poole ehk Bynie, jääb Dex alatiseks ebatäielikuks, tiivustatuna leidmaks usaldusväärset kohatäidet, mis, kuigi vast võimalik, ei saa iialgi olla jääv. Kuid sellest juba alljärgnevalt.
Olles ühe oskusliku noavälgatuse järel paika sättinud teistele vaatamiseks mõeldud näitelava, ei jää aga Dexter enam üle muud kui täielikult murduda (mida artikuleerib osaliselt ka ülal esitet’ hetktõmmis). Ja kui “Truth be told” juures sai osutatud, kuidas kasvõi Rita’le nähvamisega tuli kasvõi millisekundikski esile “külm ning kalkuleeriv” Dexter, ehk tõstis pead mehe “sünge kaasreisija”, kes “verest sündimise” hetkel temasse roomas, siis siin, momendil, mis näib niivõrd traagiliselt lõplik, puudub Dex’il nägu per se sootuks. Selle hetke ajel pole ta ei oma tungide võimuses – ehk nö omas elemendis, nagu nii mõnigi kord mees ise tõdenud on – ega ette tõmmanud ka kleepuvat teesklusemaski. Istudes nurgas, hingates raskelt, et nuttu tagasi hoida, silmitsedes samaaegselt omaenese lihast venda verest tühjaks jooksmas, on ta justkui kõigel minna lasknud. Seal on ta keegi, kel polegi identiteeti, ega kodu ning päritolu, pole ümbritsevaid piirdeid ehk koodi, mis tegelikult ei kuulunudki temale, nagu Brynie nii tabavalt märgib - on vaid kõikemattev üksindus, mis näib saavatki tema igavikuliseks saatjaks läbi aastate. Ja kuigi Dex ei soovi midagi rohkem kui leida kedagi, kes võtaks teda vastu justament sellisena nagu ta on – või et üleüldse inimesed tema ümber mõistaksid kahtlematult tema “tõelust”, ega kardaks seda, umbes sarnaselt nagu mees avahooaega lõpetavas unistus-kaadris ka ette kujutab – ehk Brynie sõnadega: “minuga saaksid sa olla tõeline sina”; ilma teeskluse ja muu pinnapealselt võõbatud jamata, teab mees, et tegelikult on ta oma “sünge kaasreisija” tõttu ad infinitum mõistetud üksi jääma (ja seda siis tõelise, kõikemõistva läheduse mõttes) – alltoon, mis õigupoolest näib meest paratamatult saatvat kogu senise sarja vältel.
Nipet-näpet veel lõpetuseks:
<*> Innustatuna politseitöö käigus välja kujunenud vaistust, läheb Doakes viimaks nõnda kaugele, et Dexter’it jälitama asub (mis viib ka vis-a-vis vastanduseni kaubakonteinerite juures, kuhu Dex esmalt Deb’i otsima suundus). Õli nende kahe vahel ei jäta tulle valamata ka Dex’i enesekaitsenipid, mis Doakes’ilt õigustatult “Lab geek my ass” reaktsiooni välja kutsub. Ent kuigi Doakes’i ning Dex’i vahelisi arveteklaarimisi on alati lust kerge muigega jälgida, ei valinud ma asjatult üheks ülal toodud tsitaadiks jutustuslikku rida Dexter’i suust, milles viimane peab justament Doakes’i silmas. Esiteks oli see minu jaoks isiklikult üks lemmikumaid tsitaate omal ajal kui sarja esmakordselt vaadatud sai, ja teiseks, sedavõrd võrratult tabavat lauset, mis ühtlasi laob vundamendi ühele jooksvale teise hooaja šüžeeliinile, annab otsida.
<*> Ehhki senise šüžeearenduse tipuna kuulub “Free” pedestaal õigustatult eelkõige interaktsioonile Dex’i ning Bynie’ vahel, on oluline ära märkida ka Rita ning Paul’i telefonivestlused, mille käigus üritab viimane naisele selgitada, et see peaks otsima tema saabast, mille jalast kukkumine Dexter’il ilmselt kahe silma vahele jäi (pluss veel Paul’i salapärane koljumõra, millest Rita’t informeerib mehe NA tugiisik). Ja kuigi Rita keeldub uskumast, et tema boyfriend millekski selliseks võimeline on (“Dexter veedab kogu oma aja laboris, jumala eest!”, nagu naine Paul’i eelmainit’ NA tugiisikule uskumatult nendib), leiavad tema eks-mehe sõnad avahooaja epiloogi lõpuks ometigi kinnitust. Sarnaselt Doakes’i liiniga omab jätkuvust ka Rita avastusest tingitu, kuna see toob tema ning Dex’i suhetesse esmaseid sügavamaid pingeid.
<*> Mäletasin siiski õieti ning jaoskonna uus leitnant, Laguerta’t väljavahetav Esme Pasquale (Judith Scott) tegi oma esmailmumise siiski käesoleva hooaja finaalis. Muidugi on ilmselge, et hõõrdumised tema ning senise leitnandi alles algavad.
<*> Kuigi teatud põhjustel on see küsimus rohkem õigustatud tuleva hooaja kontekstis, ent… Miks kellegile jaoskonnas Moser’i nimi tuttav ei tundunud? Või arenesid sündmused liialt kiireloomuliselt, et värske informatsioon ITK tõelisest identiteedist jõudis vaid asjaga vahetult seotud inimesteni? OK, põhimõtteliselt “noorem” generatsioon (ehk enamik jaoskonnaliikmeid) ilmselt ei teakski midagi, aga vähemasti üks eesseisev detail seoses Matthews’iga annab tunnistust vastupidisest. Muidugi uuel hooajal sedavõrd laias plaanis ITK’ga seonduva juurde tagasi ei pöörduta, ent oleks olnud huvitav näha kasvõi näiteks Camilla reaktsiooni, kuuldes, et Miami kurikuulsamaks sarimõrvariks oli see laps, kelle päästmise kahjuks Harry omal ajal otsustas. Seda muidugi eeldusel, et paberites, mille mees naisel lõppeks hävitada käskis, olid nimed jmt ka kirjas.
<*> Olen juba mitmeid kordi maininud, et DEXTER’i kolmas hooaeg jääb täielikult oma kahe eelkäija varju. Kõige kujukamalt andis muutusest mõista Daniel Cerone lahkumine teise hooaja lõpus (kes olla ka senimaani olnud ka sarja peamine “showrunner”, ehkki selle kohta täpsemat informatsiooni pole mul õnnestunud leida) – mees, kes muide on ühes Lauren Gussis’e ning Melissa Rosenberg’iga ka käesoleva avahooaja finaalosa stsenaristiks. Siinkohal jääb vaid soovida, et USAs septembrilõpus algav neljas hooaeg ehk siirdub tagasi oma algsete juurte juurde, olgugi, et tegemist näib olevat küllaltki õhkõrna ning kahtlase lootusega. Olgu, kuidas on, värskeima hooaja “pre-air” on juba ka netti lekkinud, nii et peatselt peaks enam-vähem selge olema, mihukses seisukorras kahe suurepärase avahooajaga sari praeguseks seisab.
Ja nii. Viimase paari kuu DEXTER’i-käsitlused ongi siinkohal otsa lõppenud. Ääretult tore oli mõni aasta tagasi esmakordselt kaetud avahooaega taaskordselt jälgida ning nähtu kohta ka mõtisklevaid ülestähendusi avaldada. Jääb vaid loota, et samavõrd huvitav, kui mul oli viimaste nädalate jooksul oma käsitlusi virtuaalselt verbaliseerida, oli teil ka neid lugeda. Jällekirjutamiseni!
Kõikide temaatiliste kirjatöödega saab lähemat tutvust teha siin.
_____
Fotol: Michael C. Hall (Dexter Morgan). VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment