Tegelikult mõtlesin ma algselt, et peaksin veidikene mõtteid koguma ning kasvõi magama, kirjutades KÜLALISEst näiteks homme. Aga tõtt-öelda peaks otseselt esmased muljed õigel ajal ära kasutama, vastasel juhul on kusagil (lähi)tulevikus selleks lihtsalt liialt hilja. Nii ma otsustasingi sõna võtta just praegu ning sel samal hetkel. Kahtlemata aga ei vormu järgnev tekst filmikriitliseks "revjuuks", pigem püüan ma tekstualiseerida vahetuid tundeid ning mõtteid.
Walter Vale (Richard Jenkins, "Six Feet Under") on põhimõtteliselt elust väsinud ülikooliprofessor, kes veedab peaasjalikult aega lihtsalt "tühjust täites,". Oma töökaaslastele on mees loonud aga illusiooni endast kui agarast tööinimesest, kes annab loenguid ning kirjutab juba neljandat raamatut ning kellel pole kunagi piisavalt (vaba) aega. Kõik see on aga vaid väline fassaad, elav teesklus, mille ta enese ümber ehitanud on. Tegelikkuses annab ta juba kahekümnendat aastat ühte ja sama loengukursust ega pole tegelikult veel sõnagi (raamatuks) kirjutanud. Mingis mõttes võiks ehk väita, et tema elu möödub minevikus, peegeldades mehe kunagist elu, ajal kui tema naine veel elus oli. Omal iseäralikult moel üritab Walter mälestust oma naisest otsekui mitte käest lasta, võttes juba viienda klaveriõpetajaga tunde, mis paraku just hiilgavalt ei õnnestu (tema naine oli olnud äärmiselt hea klaveriõpetaja). Ühel päeval, jõudes järjekordse sihitu oleskeluga oma vanasse korterisse teises osariigis, avastab ta eest kaks illegaalist noort, kes vahepeal tema korterisse elama on asunud. Aastatepikkuselt sissekujunenud rütmi "teelt hälbimisega" ei oska Walter alguses midagi pealegi hakata, mistõttu esimese hooga saadabki ta noored minema, minnes küll hiljem neile järgi, et neid mõneks päevaks tagasi kutsuda (kuni nad uue elamise leiavad). Noormees, Tarek (Haaz Sleiman), kes pärineb Süüriast, teenib elatist arvatavasti kodumaist päritolu trummilaadse instrumendi mängimisega. Selles osas (aga ka oma ääretult sõbraliku ning muretu natuuri poolest) on ta omalaadne virtuoos, keda Walter ajapikku üha enam sisemiselt imetlema hakkab. Õigupoolest võikski justkui öelda, et Tarek kehastab Walteri jaoks tema enese mina täielikku vastandit - vaba hinge, kelle elufilosoofia on ütlematagi lihtne: elada rahus (koos oma armastatu Zainabiga (Danai Jekesai Gurira) [kes on muide pärit Senegalist] ning teha muusikat. Walter seevastu on vähemasti algselt võimetu lahti laskma oma "olevikulisest minast", saades kasvõi pidevalt telefonikõnesid ülikoolist, et seejärel "nõuetele" vaikselt alluda. Walteri elu teeb aga läbi kardinaalse pöörde, kui äkitselt neid Tarekiga metroos kinni peetakse, misjärel Tarek arreteeritakse ning immigratsiooniameti kinnipidamiskohta viiakse. Walter püüab teha küll kõik, mis on tema võimuses, aga ühel teatud hetkel jääb temagi jaksust süsteemi alistamisel vajaka. Mõnes mõttes emotsionaalseks toeks kujuneb Walterile loo edenedes Tareki ema, Mouna (Hiam Abbass), kellega tal kujuneb unikaalne mõistmissuhe, mis niivõrd ei pruugi olla armastus kui selline, vaid rohkem midagi universaalse usaldamise laadset. On ju Mouna see üks ning ainus inimene, kellele Walter oma teeskluses elatud elust kõneleb. Kuigi KÜLALISE lõpp on vast mõneski mõttes etteaimatavalt negatiivse alatooniga, ei saaks sugugi öelda nagu poleks tegemist olnud positiivse filmiga. Võib-olla oleks kõige õigem tõdeda, et KÜLALINE paigutub kuhugile sinna mõlema määratluse ristteele, jäädes pigem meelde kui oma ideelt otsekui lihtne lugu mehest, kes tänu puhtjuhuslikele "füüsilistele katalüsaatoritele" taas-avastab oma hinge, mis senimaani varjus püsinud oli. Walter küll lõpuks mõistab elu väärtust läbi selles peituva, eelkõige valitud, lihtsuse, esmalt teeb ta aga läbi omalaadsed tuleristsed sellesama elu raskuse vallas. Ta taas-kogeb kaotust, aga ka süsteemi ükskõikset ebaõiglust indiviidi vastu. Raskuste läbimise tasuks on aga tõeline südamlikkus, selline, mida iga inimene sisimas ihaldab. KÜLALINE pole lugu süsteemi kui sellisega opositsioonis olemisest. Samuti pole see niivõrd lugu, mis nõuaks nietzscheliku "viimase inimese," välise kesta ära heitmist ning uuestisündi, vaid pigemini mõistetav peenetahulise oodina "tõelise inimese," sünnile. KÜLALISE lõppstseen, mida oma füüsilise hingestatuse järgi võiks isegi sarnastada Maueri tantsuga SÜGISBALLIS, seisneb Walteri jaluskäigus (trummikott õlal) alla metroosse, kus ta ühe suvalise pingi peale maha istub ning mängima hakkab. Kiirrongid mööduvad, inimesed tulevad ja lähevad, heites talle vaid hetkelisi huvitühje pilke, aga tema ikka mängib. Mängib unustuseni ning tagasi, pannes saavutatavasse rütmi omaenese hinge, omaenese mina, luues seda samaaegselt läbi rütmi uuesti tervikuks. KÜLALINE on inimeseks saamise lugu. Selliseks inimeseks, milline igaüks meist olla sooviks. Aga paraku on see võimatu. Samavõrd paratamatu, nagu on trööstitu asjaolu, et inimkonda valvavate reeglite taga seisavad alati need, kes ei hooli.
Rääkimata ei saa jätta ka näitlejatest. Filme, kus on võimatu leida kedagi, kes *poleks* hiilgavalt mänginud, on äärmiselt vähe. KÜLALINE oli vaieldamatult üks neist. Kuigi Jenkins oli kahtlemata filmi peamine "staar," (kusjuures ka üks võimalikke Oscar'i nominente, kui kuulujutte uskuda), ei jäänud toetav seltskond temast sammugi maha. Iga viimanegi roll jäi silma kindlakäeliselt lihvitud fikseeritud tervikuna, kust oli võimatu leida väiksematki viga. Olgu öeldud, et Jenkinsile järgnevalt tuleb eelkõige kindlasti esile tõsta Hiam Abbassi Mouna't ning Haaz Sleimani Tarek'it - keeruline oleks leida samavõrd võimsaid puhtakujulise südamlikkuse väljamängimisi. Nii Abbass kui Sleiman tulid sellega aga toime otsekui olemusliku tõetruudusega, mis oma komplekses lihtsuses oli sedavõrd lummav. Jenkinsi roll oli olemuslikult progresseeruv, eelkõige julgeksin väita, et kliimaksikeskne. Sarnaselt eelnimetatutega lahendas temagi oma rolli justkui loomutruu kergusega - ta suutis seljataha jätta näitleja ning vormuda lihast ja luust inimeseks suure ekraani taustal.
A+
No comments:
Post a Comment