Üks Dexter’i kui karakteri fundamentaalseid põhielemente, milleni ma üldsegi mitte sihilikult vististi igakordselt oma arutluste käigus välja jõuan, on mehe aastatepikusest oskuste lihvimisest tingitud võltseksternaalsus, väljapeetud ning kalkuleeritud rahulikkuse ning tavapärasuse illusioon. Näitlev teesklus, mis võimaldab tal ümbritsevasse normaliteeti justkui mängleva kergusega sisse sulanduda ning seeläbi oma sisimast Mina lühikese lõa otsas hoida. Teisiti väljendudes, juba oma noorpõlvest saati on Dex teinud kõik endast sõltuva, et inimestele, kes teda igal sammul ümbritsevad, ei jääks temast teataval kombel tavatu mulje. Seetõttu on ka niivõrd vaimustav näha viimaks omati selle pealesunnitud rollimängu rebenemist, olgugi, et vaid kolme samavõrd vaoshoitud alatooniga välja mängitud stseeni foonil, mille käigus ka Michael C. Hall’i näitlejameisterlikkus hiilgavalt esile tuleb.“Close your eyes. Don’t look.”- Laura Moser___“A buried memory, forgotten all these years. It climbed inside me that day. And it’s been with me ever since – my dark passenger.”___“But I can’t focus.”- Dexter (voice-over)
Kui Harry kunagine ning Dexter’i praegune kolleeg, jaoskonna arhiivi eest vastutav Camilla lõppeks mehele tõdeb, et adopteerimise järgselt käskis Dex’i kasuisa naisel Laura Moser’i – ehk Dex’i ema – ja teiste mõrvadega seonduva toimiku hävitada(*), pole Dexter võimeline oma tõelist loomust enam kauemaks sordiini alla suruma. Muidugi ei saada mees korda midagi vägivaldset, ent vähemasti paari valuliku lause kestel pole meie ees enam kontinuaalset tavapärasust eduliselt teesklev mees, vaid hoopiski petetud poeg, kes oli senini oma kasuisa igat sõna puhta kullana võtnud. “Harry’l oli [oma] kood, ta ei käseks sul iialgi tõendusmaterjali hävitada”, püüab silmnähtavalt jalgealuse kaotanud Dexter Camilla’le selgitada.
Ent jutustatava narratiivi senise lahtirullimise käigus järk-järgulise peenekoelisusega avatud minevik näib Dexter’i poolt idealiseeritud Harry’t kujutavat seevastu üha süngemais toonides. Mõistev kasuisa, kes rajas Harry Koodi omavahelisest aususest kantud vundamendile, näib nüüdseks – pärast mitmeid-mitmeid aastaid – Dexter’i jaoks ootamatult valelik, kuna hoidis mees ju saladuses Dex’i “pärisisa” – kes olla elanud vaid viietunnise autosõidu kaugusel – ning nagu ilmneb “Truth”-is, lasi külmavereliselt kustutada ka Dexter’i ema jt mõrvalooga seonduvad materjalid. Ja kui viimati sai arutletud, et Harry ilmseist vajakajäämistest tingituna hakkab Dex’i filigraanne illusiooni-loss tasahilju murenema, on sellest vast kõige märkimisväärsemad markeeringud esil nüüd, mil tema kätteõpitult perfektne tasalülitunud inimtüübi imitatsioon kolme eritabase situatsiooni foonil rebeneb ning mehe “tõelisel Minal”, olgugi, et vaid kiirmööduvate hetkede ajel, välja paiskuda laseb.
(*)Ja pean ilmselt siinkohal vabandama ühe faktivea eest eelmise korra kirjatükist, kuna näib ilmnevat, et Dexter’i poolt varases lapsepõlves tunnistatud veriste mõrvade taga ei seisnud sugugi viimase bio-isa, vaid sootuks marus narkodiiler. Nii palju siis mälu peale lootma jäämisest.
Üheks neist kordadest oligi eelkirjeldet’ vestlus Camilla’ga (Margo Martindale), mille kestel näeme Dexter’it esmakordselt välise tasandi perspektiivilt enesevalitsust kaotamas. Sest’ alates jääb mehesse pulbitsema üha kuumemalt keev viha oma kasuisa valede aadressil, emotsioon, mis omakorda toimib mehe tähelepanuvõime ning ettevaatlikuse uinutajana. Sai Dex ju ainuüksi oma kasuisa toel ning juhendusel selgeks rituaalsed reeglid, mille – kuigi olles peamiselt mõeldud ohjama mehe sisimast vari-Mina – põhikese seisnes vääramatus õiglustundes, millele eelnes detailne uurimistöö ning ettevalmistus. Alati pead oma otsuses kindel olema, kunagi ei tohi lasta end emotsioonidest juhtida. Sellised olid vaid osad Harry õpetussõnadest, mis praeguseks hetkeks Dexter’i peas taaskasutusest juba viledaks on kulunud. Ja seda kulunumad näivad nad olevat nüüd, kui iga korraga mõistab Dex üha valusamalt, et kõik see, mis kasuisa kaitsvas rüpes kord omandatud sai, on õieti üles ehitatud valele, konstrueeritud pinnasele, mis on läbistet’ olemuslikust ebatõest. Ja olles ise nüüdseks Dexter’i silmis kahepalgeline, oli Harry oma kasupojalt siiski alati põhjapanevlikku ausust nõudnud.
Jättes aga korraks kõrvale kõige ilmsema, s.t asjaolu, et Harry ei avaldanud oma kasupojale iialgi tema varase lapsepõlvega seonduva tõelisi tagamaid (ega ka tõtt-öelda seda, et erinevalt tollal segaduses Dex’ist teadis tema täpselt, kust kohast kasupoja vägivaldsed tungid pärinevad), ei näi praegusel hetkel õigupoolest suurt tõtt olevat ka muus, mida Harry omal ajal poisile usaldas – s.t jutud pärisvanemaist, veredoonorist jne. Harry andis endast parima, et pühkida maamunalt kõik see, mis ühel teataval momendil aitaks Dex’il oma painavat mineviku-puslet lõpuks ometi kokku sättida. Samal viisil, kui ta andis tabula rasa Dexter’i “pärisisale”, kustutas Harry ka kõik piinavliku Dexter’i varasest lapsepõlvest, jagades temalegi kätte uue ning värske elu. Elu, mis tõsi küll, oli siiski juba, olgugi, et veel sügavustesse peidetud alateadlikul tasemel, fundamentaalselt rikutud ning selle vastu polnud Harry’l paraku mingisugust rohu, väljaarvatud lootus, et ehk ei tule mahasurutud minevikudeemonid tema kasupoega kunagi hiljem kimbutama. Ent selle lootuse hääbumise eest hoolitses juba omil põhjusil Rudy.
Ja nii, kuuldes Camilla suust veel üht-teist “tõelise” Harry karakteri kohta, on Dexter hirmutavalt lähedal fookuse täielikule kaotamisele. Ta on tsentrist kõrvale kaldunud, hulpimas arusaamatuse aegruumis, kus ei näi enam eksisteerivat usaldusväärset reeglistikku. Teatud tasandil oleks Dex oma mineviku poolt vangistatud, asetatud justkui trellide taha, idee, mida metafoorsest aspektist esitab ehk kõige mõjukamalt ülal esitet’ hetktõmmis. Ja seda kõike silmas pidades – kuigi nagu eelnevalt mainitud, vaid ääretult lühiajaliste hetkede ajel – saadab Dex korda kõike seda, mida Harry poolt paika pandud reeglid kõige eksplitsiitsemalt keelavad. Ta käitub tavatult, esmalt viimaks vastades ühele järjekordsele Doakes’i lugematuist provokatsioonidest – sealjuures kantuna pinnale ujunud mälestuse piinavlikust mõjust, ent mitte veel Harry’ga seonduvast – ning hiljem – žongleerides samaaegselt oma teadvuses nii koletuslikke meenutusi minevikumailt kui ka teadmist valelikust kasuisast - nähvates Rita’le, et viimane peaks lastele rääkima täit tõtt nende vangisolevast ning narkarist isast. Siin räägib “tõeline” Dexter, see, kelle jaoks on tundmatu toeksolemise kontseptsioon, mis konventsionaalses inimsuhtluses näeb ette “õigel ajal õigete asjade ütlemist”.
Sai mainitud, et Dexter’i sisemised kahtlused - kasvõi Harry Koodi kehtivuslikkuses, nüüd kus mehe valelikkus ning vassimine üha kardinaalsemalt päevavalgele liipab(**) – töötavad paratamatult tema vastu, ähmastades seeläbi mehe senist teravat pilku, mis on omaette meister varieeruvate detailide märkamises ning identifitseerimises. Nüüd on Dex’i mõtted aga mujal ning tavapärane kontsentratsioon on vajaka, mistõttu ka häbitu vale, mille Rudy kartmatult Dex’ile näkku lajatab, lendab mehest vähemasti esimese korraga sootuks mööda. Ja kuigi viimaks on ta võimeline viimseid pusletükke korrektselt paika sättima, on ta seks’ momendiks kord-omandet’ reegleist sedavõrd irdunud, et oma tähelepanematusest tingituna on ta juba oma kasuõe elu ohtu pannud. Ja ometigi oleks seda saanud ära hoida saanud, kui Dex vaid üheainsa hetke ajel oleks käitunud samavõrd tugevaloomuliselt omal ajal paika pandud reeglite järgi, kui ta tegi seda kolmel korral nende vastu.
(**)Ja siinkohal olgu etteruttavalt öeldud, et teadasaamine oma kasuisa kõrvale kaldumisest tema enese loodud reegleist ei jää teps mitte viimaseks korraks, mil Dexter on sunnitud Harry kohta üht-teist varjatut tundma õppima. See on oma üldkujul aga juba üks tahke DEXTER’i teise hooaja probleemiasetusest.
Kuigi viimati ihkas Dexter veel kogu hingest “poissi vere sees” jäädavalt unustusehõlma lükata, on mees paratamatult nii “Red”-i vahetus lõpus kui ka “Truth”-i alul sunnitud mõistma, et kord pinnale ujununa on mineviku taaskordne mahavaikimine võimatu, juba lahti murtud ukse sulgemine on välistatud. Ja nii voogabki minevik sisse, otsekui kutsumata ning alp külaline, kes on nõuks võtnud end mistahes hinnaga peale suruda. Ent olgugi kutsumata, pole siiski tegemist võõra ning äratundmatuga. Läinud korral, kui arutlesin pikemalt “Red”-i üle, sai osutatud teooriale, et Dexter’i lapsepõlveaegne võigas kogemus jättis mehe Minale jälje, justkui märgistas ning seeläbi orjastas selle, surudes Dex’i juba noorest peast väljapääsmatusse tungide-ilma. Olles tunnistajaks oma ema, Laura Moser’i, ning kolme teise tükeldamisele mootorsaega, kükitades samaaegselt ise viiesentimeetrises verekihis, muutis Dexter’i teadvuses ilmselgelt nii mõndagi. Koletuslik kogemus, mille mees senini sügavatesse ajusoppidesse pakku oli ajanud, justkui varjutas Dex’i tõelise Mina, kirjutades selle igaveseks külmavereliselt üle “sünge kaasreisija” identiteediga. Tavapärase lapse, keda “Father”-is nägime nautivat autosõidu ühes oma “pärisisaga”, saatuseks saab ühe hetke ajel olla keegi tundetu, keegi, kellelt oleks sisemine inimlik soojus otsekui seest imetud. Keegi, kes suudab inimkonna käibivaid konventsioone vaid pinnapealselt teeselda, kuid mitte neid silmas pidades sellesinatse maailma rüpes elada.
Ülesehituslikelt alustelt on “Truth”-i puhul paljuski tegemist oskuslikult vormistatud eelmänguga tulevaseks epiloogiks, nähtudes eelkõige sisulisest balansist – mis ühendab võrratult tasakaalustatud tervikuks nii kogu möödunud hooajal ülesehitunud karakteritagapõhja(d) kui ka puhta “action”-i, mida ehk nii mõnigi juba taga igatses - mille loomise eest tuleb tänada käesoleva episoodi stsenariste Drew Z. Greenberg’i(***) ning Timothy Schlattmann’i, kes Jeff Lindsey romaani kirjasõna suurepäraselt väikesele ekraanile visualiseerida on suutnud. Ja ehkki eelöeldust lähtuvalt tuleb Rudy’st ilmselt lähemalt juttu DEXTER’i avahooaja finaalepisoodi järgselt, on “Truth”-i silmas pidades võimalik õrnalt pealispinda kratsida ka käesoleva kirjatüki piirides.
Mäletatavasti märkis mees mõni aeg tagasi Deb’ile, et tema põhimõtteliseks eesmärgiks elus on “ebaterviklikele” terviklikkuse pakkumine. Söötes Dexter’ile ette palukesi viimase lapsepõlvest (pildikesed Dex’i&Harry ühisest minevikust; mahasurutud noorusmälestuse verine taas-esitus; “10-3” – Dex’i ema, Laura Moser’i, surmakuupäev ning sellega seonduv Dex’i omaaegne, senini allasurutud, läbielamine), juhtides meest läbi kuriteopaikadesse peidetud vihjete sügavamale kunagiste valede võrgustikku, näib Rudy alias ITK Dex’i suunavat justkui kontekstist välja kisutud lõikude poole, mille paikasättivusliku kulminatsiooni ta juba mehe teha jätab. Rudy on seetõttu kui animeeritud verstapost Dex’i lookleval ning metsistunud teerajal tagasi iseenda juurde. Tõelise iseenda juurde. Algpäritolu ning sünni juurde. Sünge kaasreisija juurde.
(***)Omapärase vahemärkusena võin öelda, et “Truth”-i eetrisse mineku eelõhtul juhtusin vaatama BtVS kuuenda hooaja neljateistkümnendat episoodi “Older and far away”, mille stsenaariumi taga seisis muideks samuti Greenberg.
Ja kuigi tundub, et Rudy idea fix’ina figureerib soov suunata Dexter’it täieliku enesemõistmise – ja ehk ka enesetunnistamise (sest kuni praeguse hetkeni pole ju Dex’ile minevikku kaevumine pähegi tulnud, ehk nagu ta isegi ütleb, senini oli tegemist vaid “möödakiirustavate laialivalguvate pildikestega” – mistõttu enese sisimase Mina tõeline omaks võtmine talle ka kasvõi Dr. Emmett Meridian’i teraapiasessionis sedavõrd vastuvõetamatu oli) – poole, ei näi temal endal pealispinnalt Dexter’iga midagi ühist olevat. Rudy maailm näikse kuuluvat ainuüksi temale endale ning ehkki ümbritsev normaliteet nõuab temaltki, samaväärselt Dexter’iga, elavat teesklust, paistab see mehe jaoks olevat pigemini häiriv ebamugavus kui ainuline viis jäämaks ellu. Teisisõnu, nagu ma ühes viimastest arutlustest ka möödaminnes mainisin, kummagi mehe jaoks on elatava maailma osas tegemist tühipalja kestaga, kuhu mõlemad valavad omapoolse nägemuse teesklusest kui sellisest. Ja kardinaalne erinevus, seninähtu põhjal, näib kahe mehe vahel seisnevat asjaolus, et seal, kus üks toetub oma tapategudes kasuisa poolt ratifitseeritud reeglistikule (mis muuhulgas keelab kasvõi süütute tapmise), kasutab teine ümbritsevaid inimesi vaid triviaalsete etturitena oma isiklikuks meeleheaks, ainuüksi selleks, et luua, nagu Rudy kunstikäega hoorale puhtsüdamlikult tõdeb, “tõelist kunsti” või, kasutada neid oma senini selgitamata motiivi valguses kassi-hiire mängus Dexter’iga. Ja ehkki mainitu võib jätta mulje klišeelikust “psühhopaadiväljendist”, toimib öeldu ka kuldaväärt diferentseerijana senise DEXTER’i kahe läbiva tapja vahel: Seal, kus üks on leidnud pääsetee oma pealesunnitud, olemusliku tungi rahuldamiseks, näeb teine võimalust asetada end kõrgemale pedestaalile võrreldes ülejäänud inimkonnaga, kuna lõppude lõpuks - kasutades Rudy enese väljendit skriptist, mille ta kunstikäega “öönaisel” tapmise eelselt linti lugeda lasi - pole tema puhul tegemist ju “tühipalja amatööriga”.
Veel üht-teist mainimisväärset:
<*> Huvipakkuva paralleeli Dexter’i tegemistega pakub seekord mehe kasuõde Deb, kes kuni lõpuni välja ihkab kogu hingest, et ehk teeb Rudy vaid halba nalja, ignoreerides üha metsikumaid fakte, mis talle ühel hetkel otsa jõllitama asuvad, nagu näiteks köhakommiümbris, mida naine mäletas selgesti. Ent seal, kus Deb’i politseivaistu varjutas alateadlik soov vähemasti kord tahetud olla, ähmastub Dexter’i detailiterav pilk tänu kummitavale minevikule ning
<*> Ja tänud siinkohal Jennifer Carpenter’i näitlejameisterlikkusele, mistõttu naine suutis edasi anda võrratu hulga ühest äärmusest teise kalduvaid näoilmeid, olles seevastu verbaalsel tasandil vaat et uimastamise hetkeni valmis lootma kõige paremat.
<*> Rita ning lapsed külastavad vanglas Paul’i, kus viimane raiub naisele nagu rauda, et ta ei mäleta toimunust mitte kui midagi. Etteruttavalt võib öelda, et siinkohal on tegemist olulise allšüžee tekkega sarja teise hooaja jaoks ning kui ma õieti mäletan, kogub mainitud liin ühe detaili baasil tuult tiibadesse ka avahooaja finaalosa jooksul.
<*> Paistab, et Laguerta leitnandikohalt kõrvaldamist mäletan ma siiski põhimõtteliselt täpselt, ainuke asi, mida ma sealjuures ei mäleta, on see, kas finaalosas ka Dex’i jt uuele ülemusele – Esmé Pascal - pilku peale heita saame. Eks ole näha.
<*> Mitte, et see väga oluline oleks – sest DEXTER’i esimese hooaja teistkordsel vaatamisel näib Angel’i abieluprobleemidega seonduv küllaltki mõttetu olevat – aga abikaasa hool&armastus oma mehe haiglas viibimise jooksul ei näi siiski kaasatoovat seda, mida Angel esiti ehk arvas lootvat.
<*> Ja veel: järjekordne “kokkupõrge” Doakes’iga töötab ühtlasi kui möödaminevlik avang üheks tuleva hooaja šüžeeliiniks, mis selgema vormi leiab juba käesoleva hooaja viimases, finaalepisoodis.
Ja nii see siis ongi, aeg kulub ikka pagana kiiresti. Praeguseks kõik ning juba tuleval nädalal, kui kõnealusest telesarjast taaskordse kirjutamise näppude ette võtan, on tegemist tipp-topp avahooaja epiloogiga. Kurb, kas pole?
____
Fotol: Michael C. Hall (Dexter Morgan). VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment