Kui “Shrink Wrap” kuvas tavapärasemast rohkem ja seeläbi ka sügavamalt Deb’i karakterit ning tema süvenenevad suhteid Rudy’ga, siis “Father” peatub juba oma sissejuhatuses lähemalt Angel’il ning Doakes’il. Ja kui esimest valdavad naisest lahkumineku (mille puhul, nagu ilmneb, lasub süü ennekõike mehe õlgadel) piinad, mida ta enam kauemalt lihtsalt omateada hoida ei suuda, siis Doakes’i hakkab puhtjuhuslikult kummitama minevik. Nimelt satub ta Angel’iga patrullides kogemata mööduma kellestki Jacques Bayard’ist, mis kulmineerub lõppeks viimase surmaga Doakes’i käe läbi. Kuigi alustatakse sisejuurdlust, et kindlaks teha, mis siis õigupoolest juhtus, mätsitakse see aegsasti sõjaväe poolt kinni, kuna ilmneb, et Bayard oli tegelikult endine Haiti sõjaväe ohvitser - nimega Rene Thibault - täpsemini liige ühest sealsest “surmasalgast”, kes – olles viisteist aastat tagasi Haitilt immigreerunud - elas nüüd uue nime all Miamis. Ning, olles sõjaväe aegu käinud Haitil erioperatsioonidel, oli Doakes paljusid neist “surmasalga” poolt teostatud õudustest pealt näinud ja sealt meenuski talle Bayard’i nägu. Kuigi jääb lõpuni lahtiseks, kas Doakes rääkis tõtt, või, mis hulka reaalsem, kasutas avanevat juhust vana ülekohtu klaarimiseks, oli Angel järsku silmitsi dilemmaga, mil moel siis tema talitama peaks – tuleks tal kinnitada Doakes’i sõnu või esitada omapoolne nägemus toimunust. Ja kuigi pikalt vaagitud valik kulmineerub mehe jaoks lõppeks mitte tõe ilmnemise, vaid hoopiski kogu jaoskonnas kitseks sõimamisega, tunneb Angel sisimas siiski, et talitas õieti, nii, et ta isa võiks hauas oma poja üle uhkust tunda.“I’ve waited a long time to meet you.” – Rudy___“When my father was dying, he just asked me for one thing… ‘Deberia ser un hombre honesto’. ‘Be a honest man’.” – Angel___“Maybe Rudy was right… You never can truly know anyone.” - Dexter
Samaaegselt asub aga Dexter’it sisemiselt sööma taoline minevik, mille olemasolust mehel senini halli aimugi polnud. Ehk täpsemalt, kuller toob Dex’ile tähitud kirja, milles viimasele teatatakse tema isa – Joseph Driscoll’i, kellest eksistentsist maailmas annavad tunnistust vaid killuke infot kohalikus ajalehes tema keeglitiimist ning poissmehestiilis elamine äärelinnas (maja, muide, mille ta oma testamendis Dexter’ile pärandab) – surmast. Saadud informatsioon on aga problemaatilise alatooniga, seades alul kahtluse alla – ning veidike hiljem purustades sootuks - Harry omaaegsed sõnad Dexter’i “pärisvanemate” kohta. On ju Dexter oma briljantselt üles ehitet’ ning teostatud elu konstrueerinud, juhindudes seejuures jäägitult Harry Koodist, põhimõtete kompleksist, millest eemale uitamine ei tohtinud kõne allagi tulla. Aga mis potentsiaal võib taolises Koodis peituda nüüd, kus näib ilmnevat, et jäägitut ausameelsust nõudvad printsiibid on juba eos laotud valest läbi imbunud vundamendile? Ja kuigi Harry motiivid näivad oma olemuses olevat siirad – kuna ilmselt polnud Driscoll tõepoolest midagi muud kui “paha uudis”, mistõttu muretses Harry arvatavasti ka selle eest, et mehe “tõeline minevik”, eelnevalt Dade City’sse elama asumist, igavesti maha maetuks jääks (võimalik, et justament Harry seisis ka majaostu taga, kuna varsti nähtub, et Driscoll olla maja eest tasunud sularahas) – kerkib praegusel momendil küsimus selle järele, kuivõrd lai areaal hea kasuisa informatsioonist Dex’i adopteerimise-eelsest minevikust üleüldse tõele vastab.
Igatahes võtab Dexter – ühes Rita’ga, kes on veendunud, et tema poisssõber vajab taolisel raskel hetkel emotsionaalset lohutust – ette omamoodi roadtrip’i Dade City’sse, et kaeda üle Driscoll’i elamine. Ja siirdudes ka surnukuuri, kus kohaliku kohtuarsti sõnutsi oli lahkunu küll siiani täiesti terve olnud ning mingisuguseid südameprobleeme (mis pandi kirja surma põhjustana) polnud esinenud. Kuigi Dexter kahtleb juba eos surma tõelises põhjuses (mis jääbki lõpuni selgusetuks, kuna teistkordselt surnukuuri tagasipöördudes on “bio-isa” Joseph Driscoll’ist järel vaid kotikesetäis tuhka, mille Dex hiljem Rudy seltsis suvalisele murulapile laiali valab) – nagu ka mehe tõelises identiteedis, kuna näikse nagu temagi oli Dade City’s loonud omale uue, “vaikse ja hea”, elu, mille coda''ks võis pidada ainuüksi tunnustatud keeglitalenti (alternatiivina võimalusele, et aastakümneid tagasi võis mehe puhul olla tegemist vangiga, mida näib kinnitavat tätoveering, mille päritolu kohta, nagu selgub, Driscoll otsesõnu valetanud oli), sarnaselt noore Dexter’iga, kelle värske elulehekülje eest vastutas tollal Harry - painab teda hulka söövitavamalt kahtlus võimalikkusest, et ehk tõesti on mehe puhul tegemist tema tegeliku isaga. Nii ei pea ta paljuks nii endalt kui ka surnukehalt vereproovi võtmist, et Masuka abiga Harry - sel hetkel veel ainuüksi võimalik - vale välja selgitada. Ja Dexter’i kahtlused leiavad peatselt kinnitust, kuna tema DNA näib sajaprotsendiliselt klappivat Driscoll’i omaga. Dex mõistab, et kogu selle aja, kuni oma surmani välja, oli Harry talle valetanud, mainimata kordagi, et tema tõeline isa – nn “bio-isa”, see, kes aastate eest oli arvatavasti olnud ka selleks salapäraseks doonoriks Dex’i haruldasele veregrupile – elas õieti juba aastaid vaid viietunnise sõidu kaugusel.
“Father”-i kõrghetkeks peaksin ma isiklikult aga Rudy ning Deb’i appisaabumist(*), mis võimaldas teatava iroonlis-traagilise raamistikku paika sättimist. Taolise raami, mis visioneerib esimest ning viimast korda DEXTER’i kahe “armastajapaari” - otsekui kogutervikliku perekonna esmamuljet jätvat - välist normaliteeti, luues illusiooni, et kasvõi üheainsa hetkesituatsiooni ajel - tantsiskledes otsekui vabadena, taustaks aastakümnetevanune rock’n’roll - võiks arvata, nagu tegemist oleks päris tavaliste inimestega, kes (olgugi, et morbiidsetel algpõhjusel), veedavad ühisel väljasõidul nädalavahetust. See on kurbliku alltekstiga kujutis, osalt seetõttu, et Rita/Deb’i inimlikkus on yang Dexter’i/Rudy yini’le. Ja ses’ kontekstis oleksidki naised mõistetavad vaid kui elemendid tavailma taimelava keskel, kuhu kumbki mees valab oma nägemuse teesklusest per se.
(*)Ja kuigi peaaegu, et iga Rudy lausung pakub vähemaid või rohkemaid double entendre’d kõigile neile, kes nüüdseks on nö “in the know”, pole ITK sagedane metatekstilisus üldsegi mitte häiriv, pakkudes isegi üht-koma-teist tähelepanuväärset tuleviku seisukohalt, olgugi, et vaid möödaminnes.
Ja nagu ilmneb, jätab Rudy modus operandi kaugelt varju isegi Dexter’i senise terava silma detailide järele. Teisisõnu, ITK, kellele nüüdseks on samaväärselt Dexter’iga omistatud ühiskonna poolt aktsepteeritav/respekteeritav (väline) nägu, näib meie peategelasest pidevalt vähemalt ühe sammu eespool olevat. Järk-järgult on mees salamisi, aga tähelepanelikult, tutvust teinud Dex’i elatava, aga ka elatud eluga. Läbi fotode õppis ta tundma mehe lapsepõlve, vereekspemplarikarbi foonil aga tema varju-Mina. Ja nüüd – sealjuures vaid kinnitades kergesti ilmset arutluskäiku, et ehk on Deb’i võrgutamine tühipaljas näitemäng viimase kasuvennani jõudmiseks – on Rudy alias ITK jõudnud välja juba nõnda kaugele, et näib Dex’i vanast elust teadvat isegi rohkem kui Dexter ise. Milline siis on Rudy kammitsetud ning hiiliva kassi-hiire-mängu peamine motiiv ja milles võiks seisneda mehe lõpp-mäng? Ennekõike need on küsimused, mida “Father”-i oskusliku ülesehitusega ootamatus meilt küsib.
Senini vististi kahel korral on lähemalt juttu olnud sellest, kuidas aegamisi hakkab, Dexter’ist olenematuil põhjusil, lõhenema mehe isoleeritud õhuloss. Kuigi endiselt pole ta käest lasknud ihaldatud kontrolli, ega ka libastanud, on loo järk-järguline lahtirullumine külvanud tema hinge nii mõnegi kahtlusekübeme, kasvõi iseenda ning oma mineviku perspektiivilt, kui nüüd ka ses’ osas, mis puudutab tema kasuisa Harry’t. Märgid on õhus, neid tuleb osata vaid tähele panna. Enam ei lähe kaua, kuni torm, mida Harry ühes Dexter’i ääretult värvikas unenäos ennustas, ka reaalsuseks saab.
Üht-teist veel:
<*> Juba mitu epioodi, kaasaarvatud käesolev, on tasapisi “valjendanud” liini Doakes’i suhtumisest Dexter’isse. Ja kuigi senini kuulisid vastavat sõimu vaid Dexter’i kõrvad, murdsid käesoleva osa juhtumised Doakes’i niivõrd maha, et see ka teiste juuresolekul meest friigiks sõimas. Etteruttavalt, ja praktiliselt spoilerivabalt, võib osutada, et Doakes’i alateadlikud kahtlused saavad nüüdsest ainuüksi tuult tiibadesse.
<*> “Shrink Wrap”-i juures sai vihjatud, et Rita eks-mees Paul ei jää kauaks vaid nõusolevaks lambukeseks ning näitab kiirelt oma tõelisi värve. Taganttõukajaks Rita otsus roadtrip’i ajal lapsed hoopiski naabri (või oli see sõbranna?) kätte usaldada ja mitte mehele anda (kuigi ametlikult oli “tema nädalavahetus lastega”), lükkab ta end lõppeks purjuspäi Rita uksest sisse ning üritab viimast ka vägistada. Rita’le juhtub aga pesapallikurikas pihku ning see tagab nii naisele kui lastele põgenemisvõimaluse.
<*> Ja kui pesapallikurikast juba juttu tuli… olin ma ainus, kellele jäi justkui mulje, et Rita Paul’i tagamõttega magamistuppa meelitas, kuna arvatavasti teadis juba ette, et ehk sealt ikka midagi leiab, millega virutada? Sellisel juhul näib kord habras naine iga korraga üha julgemaks muutuvat.
Aga see olekski praeguseks kõik. Veel vaid kolm episoodi DEXTER’i avahooajast ongi jäänud. Vähemasti tuleva nädalavahetuse lõpuks, aga ehk juba ka varem, üritan valmis olla lähema aruteluga juba ülehomme eetrisse jõudvast, kümnendast jaost, “Seeing Red” ehk “Pime raev”.
____
Fotol: Vasakult paremale – Dexter Morgan (Michael C. Hall), Rita Bennett (Julie Benz), Christian Camargo (Rudy Cooper), Debra Morgan (Jennifer Carpenter). VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment