Viimati sai mainitud, kuidas Pemberton’i ning Shearsmith’i värskeim teleüllitis suudab oskuslikult võluda oma vägagi ainulaadse käekirjaga. Lühidalt öeldes tähendab see seda, et ‘VILLE’i kreatiivne duo on loonud taolise fiktsionaalse eluilma, mis pole mitte niivõrd karikatuurne nägemus maailmast meie ümber, vaid sootuks maneerlikult raamistatud fiktsionaalsed elud, mis lõikuvad igal sammul sellesinatse “tavamaailmaga”, tekitades sel moel käigult mahlakat absurdihuumorit, mida naudeldes on lihtsalt võimatu vaikseloomulist muiakut tagasi hoida. Ja täpipealt nii ongi, kui sügavamalt juurdlema asuda. ‘VILLE hiilgab ennekõike vaoshoitud huumori poolest, sest kuigi ekraanilt nähtuv on kahtlemata puhtaloomuline absurd, ei kutsu see esile valjusid naerupahvakuid, vaid pigemini tasaseid irvitusi, olgu siis dialoogi või klišeelikest õudus/krimifilmidest pärinevate elementide kasutamise osas. Tegemist on huumoriga, mis paistab silma erakordse peenekoelisuse ning läbimõelduse poolest. Seetõttu pole ‘VILLE, nagu öeldakse, “laugh-out-loud-funny”, kuna ta formuleerib oma sünkmustja absurdiraami pigemini kogutervikliku konteksti kaudu. Tõsi, hea tahtmise korral ja ehk isegi ilma, võib vaataja naerma pahvatada niiehknaa, aga ühel teatud momendil muutuvad taolised “naljad” jutustatava loo osisteks ning vaatajana võtad sa need omaks pigem tõsiselt, kui naeru käes vaevledes. Alternatiiv seisneks ju selles, et keskelt läbi kolmekümne minuti jooksul kõõksuksid sa end igal hetkel naerust haigeks. Ja ehkki see võib autorite ettekujutuses olla eesmärk omaette, ei leia ma, et sari iseenesest oleks määratletud primaarselt läbi nalja ning naljakuse.“So, these…murders, they were just like play-acting?”- Maureen“Well, yeah! People guessed who did it and won a little prize. David was very keen – perhaps a little bit too keen.[…] He went a bit too far. Graham had to let him go. But I suppose you know all that.”- Lorraine
Viimati sai tõdetud, et šüžeering hakkab tasahilju tiiruga algusse tagasi pöörduma ja seda nüüdseks nii metafoorseid kui ka üldtemaatilisi tähendusvälju silmas pidades. Praeguseks hetkeks juba maha jäetud Ravenhill’i psühhiaatriakliinik nimelt näib olevat isevärki null-punktiks, kus üheltpoolt leidis oma alguse ‘VILLE’i peamine šüžee – julma ning sadistliku juhtivõe mõrv, mille arvatavaid osalisi salapärane maskis mees nüüd hirmu all hoiab – ja teiseltpoolt tundub samas punktis ka lõppevat. Aga miks täpselt?
Mäletatavasti andis viienda episoodi lõppkaader mõista sellest, et trepist alla veerenud Joy polnud sugugi mitte nii surnud kui tema abikaasa ning tolle armuke, Nicola, naise olema arvasid. Ja nii ongi sarja kuuendaks jaoks Joy tagasi täie tegususe juures, viies esmalt otsast ära keeratud peaga (“koletu” tegu, millega sai eelmises osas hakkama naisest tüdinud abikaasa) Freddy haiglasse ravile ja röövides seejärel samast ka Nicola. Esimene ettevõtmine ei suju loomulikult plaanipäraselt, kuna naisel soovitatakse hoopiski nõela-niidi järele haarata. Joy plaan, nagu peagi ilmneb, on aga tükk maad läbimõeldum, sest eelmainit’ mahajäetud vaimuhaigla ruumides, kuhu ta Nicola viib, hakkab ta – kasutades selleks siis Nicola’d - teostama vereülekannet, kuna arvab selle olevat ainukese tee Freddy päästmiseks(*).
(*)Ja veel: Freddy-nukku järk-järgult sõna otses mõttes verega ujutades (kuigi vähemasti mulle jäi kohati mulje, et nukk tõepoolest verd ka “sisse imeb”), jutustab Joy tuimestuse all olevale Nicola’le, kuivõrd imelik on vanas haiglas tagasi olla. Siit leiab kinnitust ka paari episoodi tagune arusaam, mitte niivõrd spekulatsioon, et Joy saadeti haiglasse pärast oma poja, Paul’i, kaotamist, kuna naisel arvatati olevat närvivapustus. Ilmneb ka, et Freddy anti naisele läbi viidava teraapia käigus ja ajapikku sai tühipaljast nukust – mille funktsioon arvatavasti piirnes vaid lohutusliku aspektiga – otsene asendaja kaotatud pojale.
Ka miljonär Lomax’i uusima protežee, Michael’i, teerada suubub lõppeks haiglasse, kuna üheti ilmneb, et noormees pidas koguaeg silmas siiski pimeda rahamehe huve, jättes eBay nõidadest siiami kaksikud lõpuks omapäi ning pika ninaga (pätsates ära ka nende raha) ja teisalt, et salapärane maskis mees, kes eelmises episoodis ilmnes olevat Krokodill Snappy uus omanik, vastas Michael’i telefonikõnele ilmselt haigla ruumeist, kuna just sinnapoole nüüd Michael oma sammud seadiski. Ja kohale jõudes leidiski ta ühest ruumist, laualt, Snappy. Olgugi, et seks’ ajaks oli Joy juba kellegi tulekust kuulnud, mistõttu parajal momendil lukustas ta Michael’i ukse taha. Viimane võttis aga kiirelt mobiilikõne Lomax’ile ning võib arvata, et ei lähe kaua, kuni vana, pime “tarbekauba”-hai endki kohale veab.
Ja kuigi see näikse loogilise lõpp-resultaadina, ei tea antud episoodi valguses väita, mil moel täpselt ülejäänud osaliste kamp “null-punkti” pärale jõuab. Kasvõi näiteks David’i ja Maureen’i lugu on krüptilise alatooniga “Ma tean, mida sa tegid” kirjast saati võtnud absoluutselt omaette pöörde, mistõttu nüüdseks on kahest, kergesti sarja koloriitsemast karakterist, saanud juba tõelised tapjad. Või vähemasti Maureen’ist, kuna vaene David, kes ju tõepoolest, eelnevalt ühistele mõrvadele koos oma emaga, pole kedagi tapnud. Sest nagu selgus neljandas, nn Hitchcock’i tribuudi-osas, seisis mehe ema ju ka kunagise isatapu taga, lastes David’il süü enese peale võtta ning tükk aega hullumajas ravil viibida. Samuti polnud ka “paha mõrv”, mille David “sooritas” midagi reaalsest, vaid ainuüksi amatöördetektiividele pühendatud näitemäng. Kuna aga David’i teadvus on niivõrd läbistatult ühtesulanud varieeruvate sarimõrtsukate omaaegsetest elureaalsustest, möödub David’i elu iseäralikus illusioonide ning ihade segudikus, millest lahti rabelemine pole midagi sellist, millega mees omal jõul toime tuleks. Nii kaduski tal, ilmselt vallandamise järgselt, see õhkõrnaks kulunud side reaalsusega, mistõttu oma teadvuses arvas ta end olevat sooritanud “päris mõrva”, millel olid ka “tunnistajad”.
PSYCHOVILLE eelviimase, kuuenda, episoodi tipuna võibki seetõttu mõista, kui silmas pidada ülal öeldut, Maureen’i “otste kokku viimist”, et kõik tema senised mõrvad - mida naine ühes oma pojaga, viimase kaitsmise nimel, sooritanud oli – maksid lõivu ainuüksi David’i katkisele maailmavaatele, mille lõhedest immitseb pidevalt läbi vaid ettekujutus – veider soovunelm – mitte aga reaalsus. Maureen on ju neist kahest kõigele vaatamata see, kes, nagu öeldakse, seisab kahe jalaga maa peal. Tõsi, laias laastus on kasvõi tema tegevus minevikus initsiaatoriks David’i reaalsusest kukkumisele, aga seal, kus tema poeg oskab mõelda vaid sarimõrtsukaid puudutavas entsüklopeedilise mahuga kontekstis, on tema ainumaks eesmärgiks oma poja kaitsmine, sealjuures vahendeid valimata(**). Kui aga viimaks ilmneb, et “paha mõrv” polnud midagi enamat näitemängust, olgugi, et vägagi tõsielulähedasest, pöördub Maureen’i maailm karvapealt pahupidi. Said ju kõik mõrvad lõppkokkuvõttes sooritatud justkui ilmaasjata. Ja see on asjaolu, mis sunnib naist lõpetama nii enese kui ka oma poja elu. Mingil põhjusel on David aga kodust lahkunud, mistõttu Maureen’i katse poega une pealt padjaga lämmatada – igihaljas krimifilmide motiiv – kukub läbi ning saatuse iroonilise vingerpussina saab lõppeks vanast naisest endast “ohver”.
(**)Kuigi jah, vaatamata oma poja etteheidetele ses’ vallas, mõneti Maureen isegi naudib seda “rutiinimuutust”, kuna taoline mõrvarlik alatoon on võimaldanud tal vahetada tavapärane klahvpillimäng millegi hoopis “põnevama” vastu, olgugi et tegemist on iseenesest kohutava tentensiga.
Aga kuigi David ei mõrvanud oma isa, ega polnud ka “meistermõistus” “tunnistajate” elimineerimise juures, vaid pigemini kui eksinud lambuke, kes võngub pendlilaadselt edasi-tagasi reaalsuse ning väljamõeldise piiril, ei näi absoluutselt süütu olevat temagi. Nimelt hakkab ‘VILLE’i kuuendas episoodis mehele meenuma nii mõndagi oma ajast Ravenhill’i psühhiaatriahaiglas. Talle meenuvad - algatajaks järjekordne salapärane kiri, mis sisaldab peale vanaaegse väljanägemise võtme ka üht üksikut kirjarida “Ma ootan…” - kaks mälupilti oma kunagisest haiglasviibimise ajast. Esmalt sealse õe poolne pidev ninaalla hõõrumine, et justament tema sooritas oma isa mõrva ning seejärel juba mälestus sellest samast õest surnuna ning kaaslaste hõiked a la “Mida sa tegid, David?”.
On aga salapärase maskis mehe intensiooniks tappa ainuüksi tõeline mõrvar – juhul kui ta mingil põhjusel, ütleme, maksab kätte, õe surma eest – või kõik omaaegsed osalised?
Stseen Mr. Jelly kodust, kus viimane on tunnistajaks Mr. Jolly – ühe kunagise “osalise” – dekaputatsioonile, annaks justkui tunnistust vastupidisest. Nimelt oli Jolly eelnevalt oma pahurale ametikaaslasele helistanud ning tõdenud, et omaaegset Ravenhill’i patsientideregistrit uurides turgatas talle lõppeks pähe, kes mõrvar olla võib. Ja kuigi otseselt kogu see lugu Jelly’t ju ei puuduta, soovitas Jolly mehel siiski ettevaatlik olla, kuna tegemist olevat äärmiselt “häiritud ning psühhotilise” isikuga. Ja tõepoolest, kui Jelly oli kardinatagant tunnistajaks vaese Jolly elektrinoaga pea maha lõikamisele ning seejärel telefonikõnele, mis tema süüdi lavastas… näib, et Jolly ajurünnak, oli, nagu öeldakse, täpne täie raha eest. Ja nii, põgenedes politsei uurivate pilkude eest, sätib Jelly’gi sammud Ravenhill’i haigla poole, kuna talle meenus, et Jolly mainis seda kord.
Ja niisiis, ongi asjalood nii kaugel, et arvatavasti täna kaen ma ära PSYCHOVILLE’i viimase episoodi, millest eeldatavalt uue nädala algul ka pikema ning kindlasti paljus ka retrospektiivsema kirjutise teen (pidades siis silmas tervikloo arengut esimesest osast kuni viimaseni).
Aga praeguseks veel üht-teist:
<*> Robert’it on mõneti järjest keerulisem üldšüžeega ühildada, peale ilmselge, et temagi oli ühes ülejäänutega samal perioodil Ravenhill’is ravil – ja nagu kuuendas episoodis selgub, siis väärkujutluste all kannatamise tõttu. Ja kuigi ilmneb, et telekineetilisi võimeid kujutas ta kogu selle aja endale vaid ette, elab temagi David’iga samaväärses luuluderiigis, ainukene vahe on, et – pardon the pun – suurusehullustuses kääbuse versioon sellest on igati veretu. Nimelt loob Robert’i teadvus hunnituid õhulosse, mis on sedavõrd ihaldusväärsed, et ei lähe sugugi kaua, kuniks ta neid isegi uskuma jääb.
<*> Mehe uusimaks “leiutiseks” ongi seetõttu ettekujutus tema ning Debbie kihlusest.
<*> Robert ei osanud aga arvestada Lumivalgekese näidendi ühe kaas-kääbuse, Kerry’ga, kes olla Rob’i haiglast väljasaamisest saati enese peale võtnud mehel silm peal hoida. Ja nagu selgub, omas hoopiski naine telekineetilisi võimeid ning ihaldas meest kogu see aeg hoopiski enesele, ainult et viimane oli selle koha pealt täiesti pime. Kõlab tuttavlikult, või mis, ainult et kontekst on tavapäratu?
<*> Aga lõpuks näib Kerry siiski oma tahtmist saavat, kuna Brian, kes trupis vististi kurja võõrasema vmt mängib, virutab Robert’i oimetuks. Ja Brian’i uurivale küsimusele, et mis siis edasi saab, pakub Kerry vastuseks, et ta viib Robert’i kuhugi vaiksesse kohta, kus pole inimesi. Hmm, poleks äkki ehk vale pakkuda, et nendegi sammud suunduvad tagasi vanasse haiglasse?
<*> Ja veel: kui Jelly koju jõudis, oli Jolly põrandal ning sinise kilekotiga lämmatatud. ‘VILLE’i kuuenda episoodi lõpus näeme aga David’it pimedas kõndimas (ümbrust silmas pidades pakuksin, et ehk samuti teel kurikuulsasse haiglasse?), käeotsas aga sinine kilekott, mille sees midagi ümarat (samasugune kott, millega salapärane maskis mees Jolly alul lämmatas, seejärel aga viimase pea sinna sisse pani ja minema jalutas). On David’il ehk mingisugune senini tabamata seos salapärase maskis mehega?
_____
Fotol: Vasakult paremale – Reece Shearsmith (Maureen), Steve Pemberton (David). VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment