Juba varakult, veel DEXTER’ist kirjutamise eos, olin veendunud vastaline iseenesest huvitavale ideele, nagu oleks Michael C. Hall’i poolt portreteeritava Dexter’i karakteri olemus määratletav läbi OCD-sündroomi, mis vääramatu võimuga haldab mehe tegevusmustrite kompleksi. Ja kuigi tollal sain ma küll konstateerida oma isiklikku seisukohta, polnud mul võimalik seda lähemalt selgitada, ilma, et ma sealjuures olulisi šüžeepunkte ära ei spoiliks. Nüüd aga, DEXTER’i avahooaja kümnenda episoodi - “Seeing Red” – järelkajana on mul lõpuks ometi võimalik oma väljakujunenud arusaama põhjendada, kartmata, et ma sealjuures midagi seninägematut ära rikuks.“You’ve spent our entire lives keeping me at a distance.”___“Dex, you are all the family that I have, and I barely know you. […] If somebody’s gonna break through your fucking walls, I think it should be me.”- Deb___“It’s funny how life brings people together, huh?”- Rudy
Oma printsiibilt tähistab OCD sunduslikku käitumist, millest tuleneva nõiaringi keskmes olek on inimese personaalsest tahtest sõltumatu. Pahatihti triviaalsete toimingutega hoiab see inimese tahet omis ohjeis, luues kurbliku rutiini ja surudes inimest nõnda illusioonlikesse ahelatesse, mis eksisteerivad üksnes tema enese peas. Sageli isegi mõistetakse oma tegude irratsionaalsust, ometigi võimetuna sealjuures midagi muutma. Teatud kombel sobib ehk antud raami ka Dexter’i tegelaskuju, kuna tema varajane tapukihk ning ühendumatus ümbritseva maailmaga nõudsid reglementatsiooni konstrueerimist, mis mehe sisimast varjuloomust igavesti otsekui tammi taga hoiaks ja ainult vahetevahel pilkasse pimedusse “sööma” laseks (kui laenata siinkohal Dr. Emmett Meridian’i väljendit). Siin tuli mängu põhjalik uurimustöö ning teo õigustamine, mis toimisid nii protsessi kui sellist heaks kiitvate elementidena kui ka igavese kadalipuna, läbi mille Dexter - pilk kinnistatud oma sisimasele ihale - iialgi otseteed võtta ei tohtinud. Ja nii sai ettevalmistuslikest toimingutest tasapisi traditsioon, mis Dexter’ile meelekindlust pakkus. Teatud moel on aga nn OCD-raam liiatki simplitistlik meie peategelase käitumise mõistmiseks, kuna piinlik täpsus seoses piiritletud reeglitemassiiviga on ju Dexter ning tema kasuisa, Harry, kahasse kirjutatud, ühine looming. Ja nii ei järgi Dex paika pandud reegleid mitte sunduslikust soovist suruda end mingisuguse teatava rutiini kütkeisse, vaid ta juhindub neist vaid ühel ainsal põhjusel – selleks, et omada kontrolli oma vari-Mina kui sellise üle. Samavõrdselt ei näi Dex oma reegleist hallatud varjuelu sugugi mõistvat needusena, vaid piiritletud võimalusena kogeda ikka-jälle oma tõelist loomust, kuna see aitab tal paremini toime tulla maailmas, millesse ta on endast ehitanud vaid võltsi koguterviku - normaliteedi illusiooni - tühja kesta, mis on mõeldud vaid näituseks. Kui Dexter’i jaoks üldse miski sunduslik on, siis sellesinatse maailma konventsioonidevees kulgemine, mille täielikust mõistmisest mehel vajaka jääb.
Nagu juba eelnevalt öeldud, siis Harry Kood, mida Dexter on noorest peast alates õppinud järgima hunnitu detailitäpsusega, tagab mehele kontrolli oma elu üle, osundates alusprioriteedina oskuslikule teesklusele, mis võimaldab Dex’il oma loomust kiivalt hoitud saladusena igavesti varjul hoida. See visandlik elukonstruktsioon, mille Harry oma kasupojale ehitanud on, jätabki mulje otsekui – eelpool mainit’ - tammist, mis moodustab omaette kaitsevalli tagaplaanil salamisi hiilivale paisule. Mis sünnib siis, kui tamm murdub ning vesi laiali paiskub? Mis juhtub siis, kui kontroll äkitselt sootuks käest kaob? Et taolisest resultaadist hoiduda, elab Dexter küll kaitstud ning kalkuleeritud, ent inimkauget elu. Kuid “Shrink Wrap”-is tõdeb Dr. Meridian Dex’ile vääramatu aususega, et mees on võimetu lähedasteks suheteks, kuna omaenese olemusega pole tal õnnestunud veel rahu teha. Teisisõnu, Dexter’il pole senini olnud võimalust pärida selle järele, miks ta siis õigupoolest on selline, nagu ta on, ehk milles seisneb, kui parafraseerida siinkohal tuttavlikku väljendit Fight Club’ist, tema “loomuse-loom”, tema väljakujunenud olemuse nö null-punkt, selle eel-lugu – moment, mis vastutab tema vari-Mina sünni eest.
Aga järk-järgult on DEXTER’i esimese hooaja jooksul täienenud informatsioon peategelase minevikust. Kui alul teame vaid nõndapalju, et Harry leidis väikese Dex’i kord ühelt kuriteopaigalt, siis nüüdseks hakkavad Dexter’ile tasapisi heiastuma allasurutud mälupildid oma varasest lapsepõlvest, mälestused, mis on sedavõrd koletud, et ainuüksi Rudy “abi” – kes rekonstrueerib värske kuriteopaiga Dex’i läbielatu jälgedes – võimaldab mehel kaevuda oma mälus piisavalt sügavuti, et viimaks ometi meenutada. Taibata, et tohutus vereloigus kükitav nuttev laps on tegelikult tema ning et mees, kes mootorsaega ilmselt tema ema kallale läheb, on arvatavasti tema pärisisa – “Father knows best”-i Joe Driscoll, kellest ainus meenuv detail senini oli Dexter’i jaoks vaid vanglatätoveering. Kuid Dexter ei soovi neid mälestusi. Rudy poolt jäetud kuritööpaigale tagasi pöördudes ei kannusta teda tagant sugugi mitte soov leida vastuseid, vaid lootus, et ehk minevikuga silmitsi seistes kaob “poiss vere sees” ta meeltest sootuks, annab ta otsekui vabaks. Ent mineviku eest, mis end sulle juba kord avanud on, on võimatu pakku joosta. Ennekõike sel juhul, kui tülgastava ning hirmutava mälestuse nahas eitad sa tegelikult iseenese loomust.
Jah, võiks öelda, et allasurutud mälestus tõeliselt verisele vägivallale tunnistajaks olemisest toimib kui omaette katalüsaator, mis vormib Dexter’i loomuse taoliseks, millisena me seda nüüdseks tundma oleme õppinud. Kujutluspilt “poisist vere sees” on nägemus algallikast per se, esitades Dexter’ile omalaadset põhjus-tagajärg seost – sümbolistlikul tasandil on tegemist justkui Dex’i uuestisünniga, nö “tõusuga verest” (ja kui juba rääkida sümbolitest ja/või alateadvuse protsessidest, kas pole mitte tähelepanuväärne, et Dexter justament verepritsmeanalüüsija ameti valis?). Tõsi küll, võimalik, et ideed ettemääratusest pole antud sarja foonil sugugi kerge alla neelata ning hulka maad lihtsam oleks Dexter’i tungid sunduslikkusest näritud psyche’i kraesse kirjutada. Ja pole üldsegi välistatud, et ehk teatud tasandil omab tõekvaliteeti ka taoline seisukoht, sest on ju ka seda käimapanevaks essentsiks paratamatus, mis on inimestest sõltumatu. Kuid minu jaoks isiklikult pole Dexter kunagi tühipaljalt haige olnud, vaid pigemini on tegemist üksnes ohvriga, keda pillutab saatuse kuratlik predeterminatsioonivõim.
“Sa ikka veel ei mäleta midagi varasemast?”, küsib Harry Dexter’ilt ühes flashback’idest, kus Dex veel küllaltki noor on. Erinevalt Dex’ist aga näib Harry, olles olnud tunnistajaks metsikule veretööle, mille keskelt ta väikese Dex’i omal ajal üles korjas, mõistvat, kust Dexter’i vanusega süvenevad tungid pärineda võivad. Kuid täit tõde ei avalda mees oma kasupojale kunagi.
Mis võib siis ses’ suhtes olla Rudy motiiviks? Juba varakult on mees Dexter’il silma peal hoidnud ning salamisi viimase eluga tutvust teinud. Jättis ta ju üle linna laiali kehaosi, millede mitmekesised leiukohad korreleerusid mingisuguse detailiga Dex’i minevikust, millest Rudy eelnevalt vanade fotode näol aimu oli saanud. Ja tappis ta ju mehe “bio-isa” ning maalis seniste tapetute verega suvalise korteri, ainult et nügida Dexter’it unustet’ ning sügavale pimedusse lükat’ mälestusi taaskord üles korjama ja neid omaks võtma. Ning kuigi kujutades ise, nagu viimati osutatud sai, niite tõmbavat “meest kardina taga”, näib Rudy tunduvat siirast huvi ning muret – asjaolu, mis iseenesest on piisavalt imelik, et isegi Deb’il kopsu üle maksa ajab - Dex’i reaktsioonide üle, mida tema varjatud tegevus mehes on põhjustanud. Ent miks? See põletav küsimus leiab oma kulminatsiooni juba tuleva kahe episoodi – “Truth be told” ning “Born free” – foonil.
Kui aga senini on DEXTER, mis puutub inimsuhetesse, pakkunud ainuüksi oma peategelase perspektiivi, siis “Red”, jätkuna läinudnädalasele episoodile, esitab veenvalt ka Deb’i rahulolematust seoses Dexter’ile iseloomuliku lähedasi eemaletõrjuva maneeriga. Neiu jaoks on Dex mõneti algusest peale veidralt eemalolev olnud, kasvõi seetõttugi, et tema isal näis kasupoja jaoks alati rohkem kahekesi olemise aega leiduvat, kui seda tüdrukule endale – mehe lihasele järeltulijale - kogunes. Ja kuna Harry ning Dex näisid tema silmis olevat niivõrd lähedased, ei suutnud naine ka “Father”-is mõista, mis põhjusel on tema kasuvend niivõrd üles krutitud võimalusest, et ehk see võõras ning tundmatu inimene tõepoolest ka on tema isa. Ning kui lõppkokkuvõttes Dexter’i vaist ka õige oli, luges Deb sellest siiski välja Harry’s kahtlemise, aspekt, mille talumine tema jaoks võimatu oli, kuna omamata oma isaga sarnast sidet nagu see oli Dexter’il, ei jäänud tollasel noorel tüdrukul üle muud, kui isakuju idealiseerida kaugustest, perifeeriast. Miski, mida Deb näib tegevat senimaani.
Omapärase allusiooni Dexter’i läbielamistega “Red”-is pakub ka mehe missioon leida Paul’i “sisemine koletis”, mis annaks talle võimaluse Rita tülikas ning vägivaldne eks-mees lõplikult ära koristada. Samaväärselt inimläheduse eest pagemisega ja mõistmisega, et eelnevalt läbi uuritud ning õigustatud tapp on midagi taolist, mis on ehk ainus, mida ta tõeliselt “oskab” (aspekt, mida puudutati lähemalt mäletatavasti “Love American Style”-is), leiab Dex nüüdki, et tema aeg on paremini kulutatud, lahendades kellegi teise – käesoleval juhul Rita - probleeme kui iseenda omi. Iroonilise pöördega on Dexter’il silmi küll ümbritsevate inimeste “sisemiste koletiste” jaoks, ent samavõrdse kaemuse keelab ta teadlikult (või ehk alateadlikult?) ära iseendale. Ja mis siinjuures kõige olulisem, Dex’i missioon Paul “kõrvaldada” võttis esmakordselt Harry Koodile vastanduva kuju. Kaldudes kätte õpitud protsessiga tavapäratut rada – põhjustades Paul’i külll vaid kõva heroiini üledoosi, mis mehe taas vanglamüüride vahele saatis, kuid tapmata teda “ilma põhjuseta”, mida Harry heaks poleks kiitnud – külvas Dexter siiski esmase mässuseemne oma kasuisa vastu, kuna lõppude lõpuks sai ta ju, nagu viimatises kirjutises lähemalt ka arutlesin, teada, et Harry’l – mehel, kes temalt jäägitut ausust ning otsekohesust nõudis – jäi enesel ses’ suhtes rängalt vajaka.
Aga nõndapalju juttu siis praeguseks hetkeks. Arvatavasti nädala pärast üritan lähema luubi alla võtta juba DEXTER’i avahooaja eelviimase jao “Truth be told”. Niikaua võivad huvitatud tutvuda aga seniste sarja-teemaliste kirjutistega, mida võib leida siit (episoodid 1-4), siit (5.), siit (6.), siit (7.), siit (8.) ja siit (9.).
Lõpetuseks aga veel üht-teist:
<*> Kui peatuda korraks veel Rudy’l, siis ei saa mainimata jätta viimase filigraanset oskuslikkust luuletada südantlõhestavaid lugusid vaat et samahästi kui Dexter on aastate jooksul kätte õppinud igapäevapilti sulanduma. Mäletatavasti mainis Rudy Deb’ile kord mõne sõnaga, et hakkas proteesispetsialistiks, kuna mingisuguses õnnetuses kaotas tema ema mõlemad jalad ning sest’ saati tekkis mehel soov “inimesi tervikuks teha”. “Red”-is räägib Rudy aga Dex’ile sootuks midagi muud, nimelt emaga juhtunud autoõnnetusest, mille tagajärjel viimane hoopiski ära suri. Kas õnneks või kahjuks pole aga kumbki neist lugudest tõsi.
<*> Ja kui jutt juba “tervikuks tegemise” peale läks – näib, et Dexter’iga on Rudy’l just nimelt sarnane plaan, nii et järjekordne kena “Tšehhovi püss” mitu episoodi tagasi “tervikuks tegemisest” rääkimise näol.
<*> Angel’i lahutuseteemaline šüžeeliin näib teistkordsel vaatamisel olevat häirivalt pinnapealne ning pidades silmas idee arengut esimesed kaheksa episoodi vs üheksas ja praegune kümnes, siis ka küllaltki äkiline. Dex’i eest hoidis ta oma naisest lahuselu küll saladuses, aga Doakes’ile puistas ta “Father”-is järsku liialtki kergelt südant. Ja sama ka seekord, ainult, et nüüd valis ta kaaslaseks Masuka.
<*> Ent lahutus lahutuseks, Angel sattus kord ka õigel momendil õigesse kohta, avastades siiani parima juhtlõnga ITK tabamiseks. Muidugi ei lõppenud see nuhkimine mehele hästi, kuna, nagu episoodi lõpust nähtub, Rudy pole just tüüp, kes kuitahes kaugeid niidiotsi ripnema jätaks.
<*> “Red” pakub ka järjekordse näite Matthews’i ning Laguerta võimuvõitlusest, mis nüüdseks on juba taolises faasis, et ühele asjaosalistest lõpeb see teatud momendil kehvasti. Ma ainult ei mäleta enam, kas progressioon ses’ osas leidis aset juba nüüd, esihooaja lõpuspurdil, või uue hooaja alguses. Ning ei, ma ei pea öeldut iseenesest spoileriks.
____
Fotol: Michael C. Hall (Dexter Morgan). VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment