“The reason I’ve gathered all of you here – nearly all of you – is that two years ago you were responsible for the death of Edwina Kenchington.”Tõtt-öelda on PSYCHOVILLE’i praeguseks viimasest episoodist suhteliselt keeruline sügavutti kirjeta, ilma, et loetav ei tunduks üksiti lihtsalt tavapärase sisuülevaate või –kirjeldusena. Ent, nagu olen väitnud juba varemaltki, ‘VILLE’i üks mainimisväärsemaid võlusid seisnebki jutustatava narratiivi ääretus kompaktsuses. Lihtsalt võimatu oleks teatavat sündmust mõtlematult kontekstist välja rebida või siis luua nähtust mingisugune mõtteline järjestikuste punktidega kavand, millele toetudes olulisema lihtsalt ette kannad. Nii lihtsalt ei saa. Ja seetõttu püüan ma alljärgnevalt võimalikult oskuslikult žongleerida “üldinfo jagamise” ning “ümberjutustamise” vahepiiril.
- “Mees mustas”
Printsiibis on PSYCHOVILLE raamitud tuttavlikku krimimüsteeriumilaadsesse kesta. Meil on saladuslik ning maskis väljapressija, kes näib põhikarakterite minevikust teadvat nii mõndagi hoolega varjul hoitut. Ja meil on rida omavahel pealtnäha seostumatuid tegelaskujusid, kelle ühine minevik ning aastate pikune vaikimisvanne järk-järgult vaataja silmi ees end lahti rulluma asub.
Kui ‘VILLE’i kuues episood justkui andis mõista, et õela ning sadistliku haiglaõe Edwina Kenchington’i mõrva taga võis seista David, siis sarja seitsmes jagu haarab selgituslikud ohjad ses’ suhtes juba eos enda kätte. Nimelt selgub, et kuigi David’i lükkamisest ning peapõrutusest tingituna kaotas õde mõneks ajaks meelemärkuse, ei põhjustanud see siiski naise surma. Kuid, nagu teada, surm ei jäänud tulemata ning siin tulevad juba mängu ka ülejäänud tegelased. Sest järeldades, et Kenchington on surnud, tulevad Joy et all mõttele ruumile – kus nad parasjagu viibivad – tuli otsa pista, et sel moel tõendid hävitada. Ent nagu öeldud, julmal õel näis olevat ääretult visa hing, mistõttu lõppeks lasubki kõikide peategelaste hingel naise elusana sisse põletamine.
Sarja kuuendast jaost põhjalikumalt jutlemise juures (ja hetkeks ka varem) sai muuhulgas vihjatud, et kõike toimunut silmas pidades töötab ‘VILLE’i šüžee omalaadsel ringjoone meetodil, misläbi nähtu kulminatsioonini välja jõudes on ainuüksi loomulik, et kõik kujutatud põhikarakterid (siiski v.a David ning Robert, kelle muiettekitavate seiklusteni jõuan allpool) jõuavad ühel või teisel põhjusel tagasi mõttelisse null-punkti, ehk siis nüüdseks maha jäetud haiglasse, kohta, milles toimunu oli käimapanevaks jõuks narratiivi juba eos kannustavale müsteeriumile.
Joy’le (ja viimase pantvangile Nicola’le, kes suurest verekaotusest tingituna meenutab suuresti zombie’t, olles seeläbi üks mitmest “naeruelemendist” muidu peamiselt otsisõlmava episoodi jaoks) ning Michael’ile, kes mäletatavasti laekusid omil põhjusil vanasse haiglasse juba läinud osas, lisanduvad nüüd veel ekstsentriline miljonär Lomax ning ka Mr. Jelly, mõlemad sealjuures ühes humoorikate saatjatega, kellest ühte hakkab Joy, erinevate detailide kokku jooksmise tulemusena, pidama “suureks kasvanud” ning inimeseks muundunud Freddy’ks.
Loomulikult pole aga nemad ainsad, kes lagunenud ning pikaaegselt maha jäetud haiglahoones peituvad. Peatselt on ‘VILLE’i peamised tegelaskujud sunnitud möönma, et päevinäinud haiglaruumeis pole nemad sugugi ainsad. Nimelt ilmneb esmalt, et keegi on ära pätsanud erinevad autovõtmed – mistõttu kõik kohalolijad on justkui möödapääsmatusse lõksu lükatud – ja teisalt, järsku kuulevad kõik kusagilt kostuvat David’i haiglaaegset laulu - mis kähku ilmneb tulenevat sootuks videolt – mis pärineb õieti sellest, nüüdseks tulest tundmatuseni räsitud, haiglaruumist, kus omaaegne, senimaani kindlakäeliselt varjatud saladus aset leidis. Ja ükskord sinna jõudes sulguvad uksed ning Joy ja Lomax (ent ka Mr. Jelly, Michael, Nicola ning Lomax’i uus “protežee”) leiavad end lõppeks silmitsi olevat sellega, kes kogu eelnenud aja vältel neid oma varieeruvate kirjasaadetistega terroriseerinud on. Ja kuigi stseen “ähvardav psühhopaat vs ohvrid” pakub oma tonaalsuselt nii mõndagi tuttavlikku, kasvõi, mis puutub nn kaartide lauale paneku elementi (mis omal moel meenutaks kohati ehk SAW seeriat, kuigi oluliselt vähem verisena), esitab kujutatu nii mõndagi ka Shearsmith’ile/Pemberton’ile omasest varasalvest – näiteks kogu kujutatavat situatsiooni naeruvääristav dialoogilõik, kus “must mees” alul läbimõeldud monoloogi kuulajaile ette kannab – öeldes, et tema suunavliku tegevuse kulminatsioonina on nüüd kõik täpselt seal, kus ta soovib – ainult et saada vastuseks midagi a la “aga pole ju kõiki, kus David ja Robert on?”, mille tagajärjel on ta kurblikult sunnitud nentima, et jah, kõik ei läinud sugugi lõpuni nii, nagu tema seda soovinud oleks (Rääkimata ääretult kena muiet tekitavast dialoogilõigust, kus Mr. Jelly heidab mehele ette, et kirjaga saadetud videokassett oleks õigupoolest võinud hoopiski DVD olla).
Kuid kes siis lõppeks on see salapärane, maskis mees? Selleks peab esmalt otsima vastust sellele, kuhu jäi David, keda eelmises, kuuendas episoodis, nägime kuhugile siirduvat, käes samasugune kott, millega nägime Mr. Jolly dekaputatsiooni järgselt lahkuvat “musta meest”.
Viimati sai küsitud selle järele, kas ehk David ähvardusliku “musta mehega” teatavat sidet ei oma. Antud juhul oli lõppeks tegemist vast ehk aga kõige otsesema irvitusega analoogsete krimi/õudusfilmide aadressil (ja muidugi ka väärt narritusega nende aadressil, keda suudeti ehk haneks tõmmata), kuna, nagu kiirelt ilmneb, sisaldab David’i sinine kilekott hoopiski arbuusi, mille mees Kenchington’i hauda külastades, arvatavasti lillede asemel, ühes oli toonud.
David on nimelt haaratud silmnähtavast ahastusest, kuna ta arvab end olevat sooritanud terve rea erisuguseid, reaalseid mõrvu. Ja kuigi mehe teadvus pendeldab pigemini kujutlusilma kütkeis, on David’il veel piisavalt tugevaloomuline haare oma viimsest reaalsuskübemest kinni hoidmiseks ja see sunnib teda siirduma kohalikku kodanikuabibüroosse vmt, et küsida nõu edasise suhtes, teatades, et on sooritanud viis mõrva. Ja kuigi ‘VILLE ei näi töötavat sotsiopoliitiliste allegooriatega, on ametnikupoolne kahetsusega nentimine - et laibad ei paikne kahjuks nende haldusalas – siiski ülimalt tabavaks valvenäiteks, juhul kui narratiivi alltekst väheke teisesuunaline oleks(*).
(*)Ja kui tulla veel hetkeks tagasi ümariku sisuga kilekoti juurde, pakub ka Shearsmith’i/Pemberton’i stsenaarium muheda metateksti niivõrd vaataja kui ka päritolumaterjali aadressil, kui ametnik David’ile vihjab, et ilmselt peitub mehe kotis ei midagi muud kui kellegi pea.
Edasi suundubki David aga Edwina Kenchington’i hauale, hakates viimaselt minevikus tehtud tegude – eelkõige aga praegusaegsete “mõrvade” - eest andestust paluma. Hetkeks peatub kaamera ka sadistliku haiglaõe hauakivi epitaafil, kus on kirjas, et lahkunut mälestab tema armastav poeg. Ja siit tulenebki kaua-oodatud vastus ülal esitet’ küsimusele “musta mehe” identideedi kohta(**). Aga kellega on tegu? On see keegi, keda vaataja veel näinud pole, või, pidades silmas, et PSYCHOVILLE on raamistatud traditsionaalsema krimimüsteeriumi jälgedes, on ehk tegu ühega senini tuttavlike tegelaskujude hulgast?
(**)Ent siit lähtub ka, vähemasti minu isiklikust perspektiivist lähtuvalt, ehk ainus enam-vähem etteheidetav viga PSYCHOVILLE praeguseks viimasele episoodile. Nimelt näib hauakirjast nähtuvast ning veidike hiljem “musta mehe” jutust tulenevast tekkivat omalaadne “topeltütlemine” ehk teisisõnu, “musta mehe” monoloog põhimõtteliselt kordab vaataja jaoks juba ilmsikstulnut. Hulka maad tabavam oleks taolise informatsiooni – et saladuslik ähvardaja on tegelikult Kenchington’i poeg – avaldamine olnud ainuüksi eelmainit’ verbaalset teed kaudu.
Ja tõepoolest, tegemist oli ühega algseist ohvreist, nimelt Mr. Jelly vihavaenlase Mr. Jolly’ga, kes, nagu peagi ilmneb, lavastas omaenese surma, kasutades selleks inimsuuruses nukku. Kuigi internetist võib leida hulganisti vingumist sel teemal, kuivõrd “ette-arvatav” taoline resolutsioon oli, tõdeksin omal poolt, et mina seda küll ära mõistatada ei osanud. Ehk olen siis lihtsalt rumal, kes teab. Kuid nüüd, kus saladuseloor lõppeks langenud on, tundub see olevat niivõrd loogiline, umbes sarnasel kombel nagu briti krimis (nii ekraanilt kui kirjasõnast) ei oska kunagi kahtlustada teatud sekundaarseid ning tihti perifeeriasse kalduvaid karaktereid, kuigi lõppude lõpuks on võimatu esitatud faktidele vastu vaielda.
Ent Mr. Jolly materialiseerumine “musta mehena” pole teps mitte PSYCHOVILLE’i seitsmenda episoodi coda. Ilmneb hoopiski, et kunagine pahatahtlik haiglaõde – Jolly ema – polegi tegelikult surnud ning et justament tema oli see, kes oma pojale anonüümse kirja ühes vajaliku informatsiooniga kunagiste asjaosaliste kohta teele saatis. Aga kui Jolly nõuks on saavutada ema nimel “hammas hamba vastu” kättemaks (nimelt ilmneb peatselt, et mees end üleni peagi lõhkeva pommi külge aheldanud(***)), siis surnust tõusnud Edwina’le (kelle rollis võib näha Eileen Atkins’it)ei näi kättemaks meeldegi tulevat. Põletushaavaarmilise näoga naine otsib hoopiski taga oma medaljoni, eeldades, et see peaks olema ühe tema omaaegse patsiendi valduses. Ning ega ta eksigi.
(***)Mis ka lõhkeb, kujutades endast sealjuures ehk kerget allusiooni LOSTi läinud hooaja lõpp-stseeniga. Paralleel, mis võib-olla polegi nii väga laest võetud, kuna Shearsmith/Pemberton on intervjuudes mitmeid kordi nentinud, et LOST on üks faktoreist, mis neid PSYCHOVILLE välja töötamisel mõjutanud on.
Ja siinkohal jõuamegi Robert’ini, kellega Kerry mäletatavasti eelmises osas autosõidu ette võttis, et mees kuhugi “inimtühja ning vaiksesse” kohta toimetada. Kuna aga pead hakkavad kergitama automured, võtavad kääbused ette jalgsitee, mis varsti neid iseäraliku, piparkoogimajakest meenutava, osmikuni viib. Kuna onnis ei näi kedagi kodus olevat, aga laual on taldrik supiga (ehk jällegi kerge vihje ühele muinasjutule?), asub Robert isukalt sööma, misjärel hüva leem ta kiirelt uimastab. Seejärel ilmub välja muinasjutuliku nõiamoori sarnane mutike, ainult et kääbus, ja hakkab paistma, et Kerry lükkas lihtsameelse Robert’i otsemaid lõksu. Nimelt olla nõia – kes muide ilmneb olevat Kerry vanaema - ning Kerry puhul tegemist
(****)Ja kääbusest vanamoori ning Kerry taolisele tagamõttele – kui uskuda mõningast informatsiooni DVD kommentaaridest, millele ma internetis juhuslikult peale sattunud olen – näivad osutavat ka PSYCHOVILLE’i autorid ise.
Ja selline ta siis oligi, hirmutavalt ainulaadsed 7x30 minutit. Kui algselt võis ehk eeldada, et ‘VILLE’i seitsme esimese episoodi vältel esitet’ šüžeeliinid – kui siinkohal pöialt hoida, et nähtule aasta pärast veel järge tuleb – leiavad kõik finaalosa lõpuks konkreetse lahenduse, siis lõppkokkuvõttes asjad seda teed siiski ei läinud. Ja nii leidis põhimõtteliselt selgituse ainuüksi “musta mehe” identiteedi ning -motiiviküsimus, ülejäänud “looklevad niidiotsad” jäid aga suuresti puudutamata ning nende pinnalt loodi juurde veel värskeidki. Ideaalne kasvulava jätkuva sarja jaoks, aga kindlasti mõneti ähmi põhjustav tendents, kui lugu peakski selliselt hetkelt katki jääma. Kuid, kui nüüd ausalt öelda, siis vähemasti mulle isiklikult pakuvadki ehk rohkem naudingut lahtised otsad, mille üle, olgugi, et negatiivse alternatiivina – juhul kui sarja ei uuendata – on võimalik ka iseseisvalt arutleda.
Siinkohal olgu lõpetuseks toodud visandus vastuseta küsimusist, mis ehk mind kõige tugevamalt vaevama jääks:
<*> Mis põhjusel on kaotatud amulett Kenchington’i jaoks sedavõrd oluline? Omab see teatavat võlujõudu või äkki elujõudu, mis omal ajal naist kindlast surmast säästis? Ja kuidas Robert selle oma valdusse sai?
<*> Ilmutas siis Joy “laps” küllaltki sarja alguses ka tegelikke elumärke, või oli juba eos tegemist ninanipsuga, mida naise tüdinud abikaasa ühes Nicola’ga Joy’le mängis?
<*> Kas omasarnaste liha himustavad kääbused seostuvad mingil moel üldise šüžeestruktuuriga, või hakkab sealt tulenema mingisugune kõrvalliin? Ja kui Robert ehk kuidagimoodi põgenema pääseb, ristuvad ta teed ehk teiste asjaosaliste ning ka Kenchington’iga?
<*> Kui Edwina Kenchington on elu ja tervise juures, siis kes tollal maha maeti? Ning miks, nagu situatsioonist David’iga surnuaias selgub(*****), pole kirstus midagi muud peale kärnkonna?
(*****)Nimelt hakkab David Edwina haual olles järsku naise häält kuulma ning arvates, et viimane hõigub teda maasügavusest, hakkab kaevama teed hauani. Kirstuni jõudes ning seda avades vaatab ta aga tõtt kärnkonnaga, küsides viimaselt seejärel, et “kas ma pean sind suudlema või midagi?”. Huumorikuld. Muidugi ilmneb hoopis, et Edwina oli terve see aeg mehe seljataga, arvatavasti põõsa taga, istunud ja juhtnööre jaganud.
____
Fotol, vasakult-paremale: Mr. Jelly (Reece Shearsmith), Vilma Hollingbery (Mrs. Wren), Steve Pemberton (Mr. Lomax), Daniel Kaluuya (Michael), Dawn French (Joy), Stacey Liu (Jennifer), Elizabeth Berrington (Nicola) & Adrian Scarborough ( “mees mustas” alias Mr. Jolly). VLC snapshot, erakogu.
No comments:
Post a Comment