D9-a lähemaks karakteriseerimiseks kerkib siinkirjutaja hallides ajurakukestes pinnale teatav rida tähistavaid markereid. Esmalt toores emotsiooniladvik, mis valdas mind suuresti vähemasti poole filmi jagu ning rohkemal-vähemal määral kuni lõpuni ning praeguse hetkeni välja. Nihuke maharaputamatu meeleolu, mis justkui kisendas igal sammul sõna “ebainimlikkus”. Hiljem, juba kojunaasnuna ja mõttesse vajununa, lisandus öeldule sõna “eeldused”. Ja loomulikult, kui alata lahkamist puhttehnilisest ülesehitusest lähtuvalt, liituvad käimasoleva protsessiga sõnad nagu “realism”, “tõelisus”, “fiktsionaalsus” ning “dokumentaalsus”.
Verivärske režissöör Neill Blomkamp - kes muideks on ka ise sündinud Lõuna Aafrika Vabariigis, Johannesburg-s, sealsamas, kus ka kõnealuse filmi tegevus aset leiab, ning seejärel lõpetanud Vancouver’i filmikooli animatsiooni erialal – pole kuni praeguseni saavutanud just teab kui palju (hoolimata eriefektide Emmy nominatsioonist kunagise DARK ANGEL-i piloodi eest). Ka D9 on õigupoolest laiahaardelisem edasiarendus mehe nelja aasta tagusest lühifilmiprojektist ALIVE IN JOBURG. Kuid ma mõistan täielikult, miks Peter Jackson justament tema oma protežeeks valida otsustas. Ehkki LOTR’'i materjal ei pärinenud teadupärast Jackson’ilt eneselt, leidis ta piisavalt raputusliku “võtme”, et Tolkien’i omaaegsed peenekoelise olemuslikkusega narratiivsed allhoovused eduliselt kinolinale vormida. Ja sarnaselt LOTR’iga (ja ehk isegi veel enamgi) voogab D9-stki läbi rikkalik hoovus maneerlikult paigale sätitud alltekste, moodustades üheskoos otsekui mõttelise binokli, mille silmast kaeb vaatajale vastu tema ise – toore ning eemaletõukavana, rüütatuna sihilikult võltsrealistlikku kesta, mille lõputiitrite tavapärane “nähtu puhul oli tegemist fiktsiooniga, seos reaalsete tegelaste või sündmustega puudub”-teade justkui iroonilise muigega viimaks sootuks nullib. Kui aga Tolkien’i kultuslike romaanide puhul tavatsetakse tõmmata allusioone sõjaga ning kapitalistliku ühiskonna tõusutendensiga - mille keskele autor tollal paratamatult pillutatud oli – ning kujutatav kulminatsioon on siiski veel hapumagusalt positiivne, siis D9 mõjub nii sihilikul (kuna ju üks intervjueeritavaist ka räägib, selleks, et “tulevikus inimesed paremini teaksid”) kui ka abstraktsel pinnal pigemini kui depressiivne morality tale, mis printsiibis inimest kui entiteeti suisa vihkama kannustab.
D9-s pole õieti kohta kokkusattumustel. Sündmuspaigaks on valitud sihilikult midagi “eksootilist” – mitte küll enam päris Kolmas Maailm, ent mitte veel ka midagi samavõrd respektaablit kui näituseks USA, UK, Saksamaa või mistahes muu maailma suurriik. Pole sattumuslik seegi, et karmikoelise ning räämas slummi siseheitlustes on üheks pooleks nigeerlaste getod, kellel, samavõrdselt oma naabritega, on kanda vähemustele mõeldud, kaela rebiv, veskikivi. Ja samavõrd juhuslik pole ka see fakt, et Wikus van der Merwe (kelle rollis võib näha – sarnaselt režissööriga alles verivärsket – näitlejat Sharlto Copley’t, kellelt D9-järgselt peaks ilmselt nii mõnigi hollivuudlik “tipp” üht-koma-teist näitlejaoskuste kohta õppima) töökoht kannab ameerikalikult absurdset lühendit MNU, mis lahti seletatuna (mida vist möödavlikult tehakse filmi jooksul vaid korra) tähendab “ühendatud multirahvuslikkust”.
Blomkamp’i ning Terri Tatchett’i (kellel, vähemasti kui uskuda imdb.com’i, on D9-a puhul tegemist esmakordse stsenaristitööga) poolt kahasse kirjutatud skript on oma tuumalt justkui narritavalt lihtsakoeline, mistõttu olulisimate sündmuste meisterlik kondenseeritus ainuüksi käputäieks annab põhjust mõtiskella’ sügavutti selle ääretult köitva, ehkki tohutult eemaletõukava sissevaate üle, mida pakutud sündmuste kasin kronoloogia rabavalt ausameelse julmusega allapoole teel oleva metafoorse spiraali abil esitab.
Printsiibis pole DISTRICT 9-i puhul tegemist filmiga, mida oleks kerge vaadata. Ehkki linalugu on küll klassifitseeritud ulmelise action-filmina, muutub suurelt ekraanilt vastu vaatav kähku oma kinnistet’ žanri suhtes transtsendentaalseks ning tõupuhast äktšonit jagub vast ehk ainuüksi filmi lõpuveerandiks. Tund-viiskümmend kestvus tagab see-eest üllatavalt rikkaliku massiivi inimsoo argipäevast, esitatuna sealjuures ilustamata realismi vaimus, mis oma ääretult pakilises rütmis ei jäta rahustavaks hingetõmbeks õieti mahtigi. Ent võlts-dokumentalistlik natuur sobib Blomkamp’i loodule kui valatult. Ja nii toimivad teatavad intervjuud Merwe’i elusaatuse ette ennustajatena, samas kui ülejäänud tutvustavad vaatajaile tagamaid seoses kaks aastakümmet tagasi Johannesburg’i kohale ilmunud tulnukatega. Aga selgitavate vahelõikude näol, kus saavad vaheldumisi ja igaüks oma perspektiivilt sõna nii erinevad teadlased, Merwe’i kunagised töökaaslased/tuttavad kui ka lihtsalt tavainimesed, pole tegemist ainumate narratiivsete jutustustehnikatega. Külastades slummi, et “võõrastelt” ümberasumise suhtes allkirjastatud nõusolek võtta, laseb ka Wikus van der Merwe igat oma sammu ning sõna filmilindile jäädvustada, pakkudes sealjuures justkui möödaminnes ka omalt poolt nii mõndagi informatiivset seoses sellega, mil moel siis täpselt kakskümmend aastat tagasi Johannesburg’i saabunud “kohaldati”. Nii ilmneb näiteks, et kuigi pidev-paljunevat populatsiooni - mille kombeid ning kultuuri ei mõisteta ning kelle füüsiline väljanägemine on lõppeks kaasa toonud alandava “limuski” hüüdnime – ei võida õigupoolest silmaotsaski sallida ning suuremast lustlikust tapust hoidutakse vaid inimõigusorganisatsiooni hirmus (ehkki hoolimata sellest ei takista miski neid tuld otsa pistmast hütile, kus areneb rida väikseid tulnukaid – ainuüksi seetõttu, et tegemist oli “illegaalse ning arvele võtmata kasvulavaga”),on igale isendile kõigele vaatamata kätte jagatud “inimese nimi”, püüdes sel moel isegi nii mitte niivõrd alateadlikult murda piiret kahe eri rassi vahel, vaid pigemini suruda peale oma Mina, taandades sealjuures “hoolealuste” oma. Kahetsusväärselt irooniline on aga antud seoses, kuidas “tulnukate” hädised ettekäänded elumajaks olid siiski veel see-eest tähistet’ sõjaväelike koodistustega (nt EZ777).
Käesoleva kirjatüki alul sai mainitud sõna “eeldused”. Signifikantne on siinjuures lähtuda justament mitmusvormist, kuna juba “tulnukate” emalaeva saabumisest saati kannustas inimest tagant erinevate eelduste multipleksus. Eeldati, et saabunute laev on katki. Eeldati, et nende kui humanistlike inimeste kohus on lähemalt torkima minna, et uudishimule asu anda ning teada saada, miks siis õigupoolest välja ei tulda, ega ära minda. Seejärel eeldati, et “tulnukad” on alatoidetud ning vajavad nende kui altruistlike inimeste abi. Eeldati, et väidetav haigus emalaeval tappis nende liidrid, mistõttu inimestel, neil kui tugevamatel, on moraalne õigus piirata nad aastaiks haledatesse hüttidesse prügimäge meenutavas slummis, piiritletud erinevaist teatepostidest, mis olid ühel või teisel moel mõeldud piirama nende tegevusvabadust. Inimeste kutsumata humanismist ning altruismist tingituna “päästetud” “hoolealused” transformeerusid kibekähku tühipaljaks karjaks, mida aediku abil ohjes hoidma pidi. Umbes nagu suvaline loomakari tara taga. Kuid mitte üksainus kord kahekümne aasta jooksul ei tulnud ühelgi inimesel pähe küsida selle järele, mida juhtumisi nende “hoolealused” ise ihaldada võivad. Kuid nemad püsisid vaiki, rahul pakutava kassitoiduga, mida nad meelsasti nigeerlaste getos oma rassipõhiste relvade vastu vahetasid. Kuid kohalik linnarahvas hakkas seevastu nende sealolu järjest enam ning kõnekamalt vihkama. “Nad peavad minema, ma ei tea kuhu, aga nad peavad minema”, konstateerib resoluutselt üks linnaelanikke. Ja seetõttu panigi organisatsioon nimega Ühendatud Multirahvuslikkus paika plaani, mis rohkearvulise kogukonna kohalikust slummist 200 km linnast välja toimetab. Ümberasujatele jagati vastavateemalisi brošüüre ning, nagu eelöeldud, nõuti kirjalikku tõendust, et 24 tunni pärast algava protsessiga ollakse vastuvaidlematult nõus.
D9 eelmainit’ kiireloomuline vorm mõjub tahtmatult realistlikuna, presenteerides sündmusi külma objektiivsusega, ilma kahtlusteta, ilustusteta ning mõtisklusteta. Toimuv lihtsalt on. Jäädvustatud manifestina samavõrd vaatajale, kui ka filmis mainitud “tulevastele põlvedele”. Vägisi jääb mulje, et aastaid tagasi linna kohale ilmunud ning seejärel “tarastatud” “limuskite” kogukond on otsekui sihilik žabloon, kui kest, mille sisu igaüks erinevalt interpreteerida võib. Sest tõepoolest, vähemasti siinkirjutajal kadus juba varakult võime laialt ekraanilt vastu vaatavais “tulnukais” ka tõesti seda va “ulmelist tulnukat” näha. Ja mitte ainult seda. Teatavasti valab omajagu õli tulle ka üks viimaseid ilminguid, nimelt mõistmine, et emalaev oli kogu selle aja lihtsalt seisnud. Liikumatult. Ootevalmis. Aga töökorras. Seega poleks teataval tasemel vale nentida, et “limuskite” ilmumine oli otsekui määratud testima inimsoo moraalitaju. Ja ehk ka “ilmunute” endi oma, kuna kulminatsioonis jäi selgusetuks ju seegi – nagu üks intervjueeritav tabavalt märgib – kas “tulnukaist” isa (kes nimetati Christopher Johnson’iks)-poja perekond ka Maale jäänud kogukonnale järele tuleb (või ei tule), ja kui tuleb, kas kuulutab ehk inimkonnale piinade kättemaksuks sõja (või ei kuuluta).
Meisterlikult voolava realistliku loo ning abstraktsete alltekstide taustal räägib DISTRICT 9 kõige enam aga vastikust tekitava loo inimesest. Sellest, kuidas alternatiivse ajaliiniga Maa inimene näitab üles julma hoolimatust nii võõrast liigist pärineva olendi, kui ka oma liigi isendi, elu vastu. Oma teel kõike maha lõhkuv iha kasutada “tulnukate” võimsa hävitusjõuga relvaarsenaali ei kohku tagasi isegi oma liigikaaslase tükkideks lõikumise eest, kui vaid oskaks sealjuures välja töötada vormelit, mis aitaks üle astuda kehtivast reeglist, et “tulnukate” relvi saab kasutada ainuüksi keegi, kellel on sama DNA.
Ehkki “agara töömesilase” prototüüp - kes viimaks ergastub piisavalt, et näha oma tööandjate moraalilagedust, et seejärel “poolt vahetada” - pole üldisel filmimaastikul just midagi uut, suudab D9-a sünk-realistlik käsitlusviis muuta Merwe’i metamorfoosi (no pun intended) loomulikuks ning usutavaks. Kuni pea lõpuni hoolis ta põhimõtteliselt vaid enese heaolust, sellest, mil moel võiks taastuda tema enese endine elu. “Tulnukaist” isa-poega - kes kahekümne aasta vältel maa all lennumasinat ehitasid, mis neid tagasi emalaevale aitaks - olid talle sealjuures vaid ekspluateeritavad abinõud oma isikliku eesmärgi saavutamiseks. Siiski, kurblikult iroonilisel kombel, mida kaugemale arenes Merwe’i metamorfoos, seda inimlikumaks muutus mehe olemuslik natuur. Ühes kahest D9-a kõige südantlõhestavamast stseenist satub Merwe juhuslikult peale Christopher Johnson’i ning viimase poja jutuajamisele kodust(*). Kui pisike kojumineku kohta küsib, vastab isa, et nad ei saa veel minna, kuna esmalt peavad nad minema neile ette nähtud ümberasumispaika, osutades sealjuures eelnevalt välja jagatud brošüüril kujutatud pildile. Sel hetkel Merwe koputab ning nendib isa-poja perele ausalt, et ei, sinna ei tahaks te küll minna. Seal on veel hullem kui siin. Seal on nagu koonduslaagris.
(*)Antud seoses oleks paslik paari sõnaga mainida ka käsiteldava filmi “treilerit”, millest õigupoolest pool rangelt võttes filmi endasse ei kuulugi. Väljutatuna “tsenseeritud” ning “tsenseerimata” versioonis, esitab treiler iseäraliku ülekuulamisstsenaariumi arvatavasti MNU inimeste ning ühe “tulnuka” vahel. Kui “tsenseeritud” variandis kuuleme vaid ametnike (või sõjaväelaste) küsimusi stiilis “miks sa siin oled?”, “miks sa ära ei lähe?” ja “kuidas su relvad töötavad?”, kusjuures “tulnuka” nägu on videos seejuures “ähmastatud” ning tema jutule pole esitatud subtiitreid, siis “tsenseerimata” variant pakub juba täielikumat versiooni: “miks sa siin oled?” - “me ei kavatsenud siin maanduda, meil polnud valikut.” - “miks sa ära ei lähe?” - “kuidas me saame kuhugile minna, kui teil on meie laev?” - “kuidas teie relvad töötavad?” – “me ei soovi teile halba, me tahame lihtsalt koju minna.”
Ja D9-a lõpp-järgus, olles eelnevalt füüsiliselt sisenenud “tulnukate” roboti-laadse relva juhtimissüsteemi, mõistab Merwe oma viga täielikult, saades senisest pimedusest lõplikult priiks. Pealtnäha ennastohverdavalt pöörab ta relvapärad oma endiste liigikaaslaste suunas ning laseb nad ükshaaval sõna otses mõttes sodiks, nii et eksplitsiitne graafika sealjuures kord isegi kaamerale lajatab. Merwe teeb valiku, muutudes elavaks kilbiks, mis aitab isa-poja perekonnal õnnelikult emalaevale naasta ning seejärel teele asuda.
DISTRICT 9 pole tavahollivuudlik, suhrustatud ning häppiendlik lugulaul, mida kannavad tuttavlikud ekraaninäod. Filmi lõpuks on pime, teenistujalik entusiasm asendunud lootusetusega. Ringkäik ühest äärmusest teise on kulmineerunud, kunagine inimene on nüüdseks sunnitud elama teist elu, omades sealjuures küll veel torkivalt valusaid mälestusi eelnenust. Ja neid möödavlikult käestlibisevaid meenutusi üritab ta kinnistada slummiprahist vormitud musta tehisroosi, mida ta ikka ja jälle salamisi oma kunagise naise ukse ette poetab. Nii DISTRICT 9 lõpebki, näidates viimses - tõeliselt südantlõhestavas, ent võrratult lüürilises - kaadris täieliku metamorfoosi läbi elanud Merwe’i järjekordset musta roosi vormimas. Musta roosi, mille läbi otsekui materialiseeruks mehe endise elu surm.
_________
Foto: http://www.criterionpic.com/CPL/images/lcl_district9_w130-4L.jpg
No comments:
Post a Comment