Järgnevalt analüüsin suhteliselt ühtesulanduvalt nelja esimest DEXTER'i avahooaja episoodi: "Dexter", "Crocodile", "Popping Cherry" ning "Let's Give the Boy a Hand". Tuleks öelda, et alljärgneva puhul pole kindlasti tegemist pikemalt sisul peatumisega, vaid pigemini püüan edasi anda mingisugust reflektsiooni, mis osalt omab oma juuri küll sisus, aga samavõrd ka Dexter'i olemuses üldiselt...
"Tonight's the night. And it's going to happen again
and again... has to happen."
- Dexter
and again... has to happen."
- Dexter
Sellise kahelauselise voice-over'iga - millele eelneb tänavavalgustuse punane peegeldus, otsekui verekuu, mis tõuseb veelombist - algab DEXTER'i pilootepisood. Teatud mõttes on neis kahes sententsis kokku võetud kogu Dexter'i elufilosoofia. Tema päevane töö Miami politsei tunnustatud verepritsmeeksperina on vaid tema hingemündi nähtav, valguse ning inimmaailma poole pööratud külg. Varjukülg aga, kus Dexter'ist on saanud pealtnäha kaasaegne vigilante, on kaasinimeste eest aga kättesaamatuisse sügavustesse peidetud.
Loomulikult pole Dexter "vigilante" selle sõna traditsioonilises tähenduses, ega pole see ka tema eesmärk. Nagu ülaltoodud tsitaat juba kõnekalt vihjab, on tema elu pigemini kantud otsekui sundusest tapu järele. Aga, nagu kord aastaid tagasi tema kasuisa Harry (James Remar) talle õpetanud oli, peab ta oma ihasid kontrollima, paistma väliselt "normaalne" ning "tavaline", elama oma elu vaikselt ning liigset kahtlust äratamata. Ja ses suhtes on Dexter nüüdseks tõeline meister, olles teesklusest kui sellisest vorminud juba omamoodi kunstivormi, mida ta oma igapäevases elus truult järgib.
Tal on suhe Rita'ga (Julie Benz), kelle eelmine abikaasa naist pidevalt vägistas ning kes seetõttu on, nagu Dexter isegi nendib, "samavõrd vigastatud nagu ta isegi". Taoline suhe ongi seetõttu Dexter'i silmis ideaalne, kuna see ei too kaasa ähmitekitavaid armatsemisemomente, milles mees olemuslikult kohe sugugi kodus ei ole. Kuigi Dexter ei näe tavainimeslikes elukonventsioonides põhimõtteliselt mingisugust mõtet, püüab ta siiski oma elu mööda saata sel moel, nagu see on "ette nähtud"(*). Dexter'il on isegi keskmise suurusega laev (või suurem kaater, mina nende asjadega kursis ei ole), mille nimeks on Slice of Life ("Lõik elu") (**). Muide, tark internet nendib siinkohal, et mõiste "slice of life" all peetakse silmas lugu, mis esitab "välja lõigatud" sündmustesekventsi mingisuguse karakteri elus.
(*) Üks kõnekamaid normaalse ja ebanormaalse piiritlemisi leidis tegelikult aset viimases DEXTER'i episoodis, kus Harry selgitab noorukist Dexter'ile perepildil (või mistahes muul fotol) naeratamise tagamaid:
"This is how you do it. When somebody takes your picture, you smile. It doesn't matter if you're happy or not. You should do it to fit in. Okay?" - Harry
(**) Veidike ettepoole rutades võib ainult väga kergelt spoilides viidata, et Dexter'i laevast saab suhteliselt kiiresti narratiivi keskne element.
Sealjuures on slice of life ise aga "surnud metafoor", kuna tihti jäävat mulje justkui oleks autor haaranud noa järele ning mõnede tegelaskujude "elulõigud" jõuga välja "lõiganud". Näete, kui intrigeerivad on täiesti juhuslikud allusioonid. Huvitav oleks aga tegelikult teada, kuivõrd kursis Jeff Lindsey, kirjutades Darkly Dreaming Dexter'it, taolise terminoloogiaga oli, kui üldse. Aga olgu, kuidas on, Dexter peegeldab eelmainit' kirjanduslikku mõistet üprisgi teravalt. Ka tema on "välja lõigatud", kuigi (tava)elust, mis teda kontinuaalselt ümbritseb. Erinevalt ülalöeldust on tema aga oma "elulõigu" ainuisikuline autor. Vaid tema on juba noorukiaastaist enese jaoks taolise tee sillutanud. See on illusoorne slice of life, mille pinnalt toimub igaveselt eksternaalne näitlev petumäng. Jääb vaid küsimus, kuivõrd eristuv on see kõik aga lõppude lõpuks "tavainimlikust" maailmatunnetusest ja kas üldse on võimalik öelda, et teine on esimesest autentsem? Sest, nagu Dexter'gi meenutab oma isa õpetussõnu, pole ju keegi meist see, kes me väliselt paistame, aga me oleme sunnitud säilitama oma "välisilme", selleks, et ellu jääda.
Kuigi eetikast ning moraalist võib seoses DEXTER'iga ilmselt rääkida nõrkemiseni, üritan ma, vähemalt praegusel momendil, suuremalt osalt sellest laias kaares mööda jalutada. Ühes oma varasemas filmikategooria postituses olen möödaminnes nentinud, et inimese eetika -ning moraalikompleks on üleüldse üks äärmiselt kahepalgeline struktuur ning selles mõttes on isegi tervitatavgi karakter, kes elab, isegi kui vaid näilises vabaduses, omaenese reeglitest hallatud maailmas.
Loomulikult on aga tõsi, et DEXTER süvendab varieeruvaid eetilis-moraalseid vastukäivusi veelgi, aga vähemasti minu jaoks isiklikult pole kunagi tegemist olnud sarjaga "kahetsematust sarimõrtsukast", mistõttu on kohati veider ja mõistetmatugi lugeda kommentaare ning arutlusi a la "miks ta sedasi tapab, on ta nagu haige vä?" või "miks ta rohkem ei tapa, nii on igav!" (sellises stiilis kraami leiab muuhulgas hulgim Kanal2 internetisaatekava kommentaaride lehelt - ja neid lugedes on sageli selline tunne, nagu oleksid sattunud enneaegselt suvalisse ringi Dante põrgust, karistuseks suffer idiots ad infinitum. Teisisõnu see vaid kinnitab seisukohta, et teatud kihile rahvastikust poleks lihtsalt tohtinud lubada televisiooniaparaati soetada, enivei sellega midagi tarka peale hakata ei osata). Olen juba ammu veendunud, et ega kõiki inimesi ei saagi võrdselt rahuldada ning kunst kui selline ei tohikski enesele kunagi sarnast eesmärki seada.
Aga sellele vaatamata jääb selliste inimeste meeleline ühedimensionaalsus tihti arusaamatuks. Olgu juurdekäiv promo milline tahes, Dexter'i puhul pole sugugi tegemist tühipalja sarimõrtsukaga, kes lusti pärast inimesi notib. Kuigi, nagu juba eelnevalt vihjatud sai, võib tema teguviis küll inim-maailma tavatasandilt vaadelduna mõistetamatu olla, aga juhindub ju temagi asja juurde käivaist reegleist, "Harry koodist", mis näeb muuhulgas ette eelnevat, ja vägagi põhjalikku, uurimistööd, et ikkagi veenduda järgneva ohvri ümber lükkamatus süüs. (Teisisõnu, isegi juhul kui Sa selliste reeglitega ei nõustu, ei tähenda see veel, et need kellegi teise perspektiivist a priori valed oleksid). Sest nagu Dexter isegi ütleb, võrreldes mõne teisega on ta vägagi neat monster, kuna ta tapab (kuigi, tõsi küll, mitte murdumatust õiglustundest, vaid pigem füüsilisest vajadusest) Õiglusjumalanna olemuslikku pimedust ära kasutanud kurjategijaid (mõrvarlik pedofiil, parandamatu roolijoodik, sadomasohistlik vägistaja jne), kes õigussüsteemi lugematuist lõhedest taas laia maailma on valgunud. Enese silmis toidab Dexter nii oma sisemist deemonit, kui ka, otsekui muuseas, teeb maailmale teene.
Dexter'i igapäevaellu tuleb aga pööre, kui kohalik politsei hakkab jälitama sarimõrvarit, kes oma ohvrid (prostituudid) esmalt külmutab ning seejärel justkui kirurgilise osavusega tükeldab, eemaldades sealjuures ka vere. Dexter'i õdest Debra'ist (Jennifer Carpenter), kes töötas pikaajaliselt kombluspolitseis, saab - tänu politseiülemale, kes tundis kord lähedalt tema isa ning Dexter'i kasuisa - pikkamisi juhtumi üks peamisi uurijaid. Dexter avastab samaaegselt aga, et Ice Truck Killer (Jäämees [Kanal2 tõlge], Külmikauto mõrvar [Fox Crime tõlge]) (***) on ka tema isikust huvituma hakanud. (Ja viimast selle järgselt kui läbi pimeda Miami üksikut jääautot jälitades, visati sealtsamast Dexter'i auto kapotile ühe ohvri pea).
Omal iseäralikult moel hakkab Dexter'ile äkiline tähelepanu meeldima, kuna ta mõistab, et kunagi tulevikus võib see tähendada täiendust tema veretilgakollektsioonile, mille ta kodus hardalt konditsioneeriava sügavustesse on peitnud. Progresseeruv kassi-hiire mäng leiab aga oma esimese laiahaardelisema päädimise viimases nähtud episoodis, kus Dexter avastab, et erinevaid kehaosi (nimelt ühe vaese, suvalise tüübi omi, keda alul Dexter'i ja Deb'i ülemus Maria Laguerta (Lauren Velez) arvas olevat tõelise mõrtsuka; olgugi, et välja tegemata Deb'i vastuväidetest) Miamit-pidi pillutav ITK (****) kasutab tegelikult paigutusliku taustinformatsioonina Dexter'i isikust pildialbumist pärinevaid mälestuslikke fotosid.
(***) Siinkohal kasutan juhust ning küsin, millisel seisukohal tõlkest ollakse? Kui jätta siinkohal hetkeks kõrvale ilmne (vt. alt), siis personaalselt arvan, et tundub tegelikult olevat küllaltki kvaliteetne tõlge, kus obssöönsustega pole liialdatud, ega ka liialt keelt tsenseerida püütud. Lõpptulemus on mahlakas, aga samaaegselt peenetundeline keelepruuk. Või mis?
(****) Ütlen täiesti ausalt, et mulle ei meeldi kumbki eesti keeles pakutavaist tõlgetest, nii et alljärgnevalt ning edaspidi kasutan lühendit ITK.
Nähes, et ITK on tema elu varjuküljega salamisi lähemalt tutvust teinud, ei tule Dexter'ile ka üllatusena asjaolu, et lõppude lõpuks jääb tema osaks mitmete puuduvate jäsemetega jäähallivahi leidmine ühest maha jäetud haiglahoonest, kuhu viimane on jäetud silmist ning kerest seotuna, otsekui "sissepakitud kingitusena" temale tapmiseks. Ja kuigi viimane ei eita kiusatust, pole ta siiski "selline", nagu ITK arvab ta olevat.
Dexter'il on, kõigele vaatamata, nagu ta nendib avaepisoodiski, "standardid", millest lähtuda. Ja lähtudes neist reegleist on ITK saamaks uusimaks osiseks Dexter'i salakollektsioonist.
Suhteliselt üksjagu on seoses DEXTER'iga olnud negatiivse alatooniga jutte kõrvaltegelastest. Omast kogemusest võin lisada, et toetava cast'i karakteriloome on siiski tasapisi täiustuv protsess. Üht-teist selgus näiteks viimases Kanal 2's näidatud episoodis Dexter'i töökaaslase, Angel Batista (David Zayas), kohta ning etteruttavalt saab öelda sedagi, et rohkem metafoorilist "karakteriliha" koguvad aja jooksul luudele ka Deb ja Rita, samuti Dexter'it sageli mahlaka sõimuga saatev seersant James Doakes (Erik King). Aga loomulikult pole DEXTER ensamble-sari, nagu muuhulgas näiteks võrratu THE WIRE, ega ausalt öeldes püüagi olla. DEXTER'i võluks on brilliantselt köitev peategelane, mis muudab viimase kaaskonna sealjuures pigem millekski means to an end, nagu öeldakse. Teatud moel võib siinkohal isegi tuua allusiooni Hugh Laurie mängitud Dr. House'i HOUSE, MD.'s. Ja iseenesest pole mõlema puhul tegemist sugugi midagi negatiivsega. Pigem vastupidi.
Nagu alati, kommentaarid jm teretulnud! Samuti soovitan meeles pidada, et nii käesolev, nagu ka tulevased analüüsid lähtuvad "hetkel nähtu" reeglist, s.t rikkuvaid spoilereid sarja lähema või kaugema tuleviku osas paluks mitte tuua.
-----
Foto: http://photos1.blogger.com/blogger/3464/1690/1600/dexter_104_0030.jpg
Loomulikult pole Dexter "vigilante" selle sõna traditsioonilises tähenduses, ega pole see ka tema eesmärk. Nagu ülaltoodud tsitaat juba kõnekalt vihjab, on tema elu pigemini kantud otsekui sundusest tapu järele. Aga, nagu kord aastaid tagasi tema kasuisa Harry (James Remar) talle õpetanud oli, peab ta oma ihasid kontrollima, paistma väliselt "normaalne" ning "tavaline", elama oma elu vaikselt ning liigset kahtlust äratamata. Ja ses suhtes on Dexter nüüdseks tõeline meister, olles teesklusest kui sellisest vorminud juba omamoodi kunstivormi, mida ta oma igapäevases elus truult järgib.
Tal on suhe Rita'ga (Julie Benz), kelle eelmine abikaasa naist pidevalt vägistas ning kes seetõttu on, nagu Dexter isegi nendib, "samavõrd vigastatud nagu ta isegi". Taoline suhe ongi seetõttu Dexter'i silmis ideaalne, kuna see ei too kaasa ähmitekitavaid armatsemisemomente, milles mees olemuslikult kohe sugugi kodus ei ole. Kuigi Dexter ei näe tavainimeslikes elukonventsioonides põhimõtteliselt mingisugust mõtet, püüab ta siiski oma elu mööda saata sel moel, nagu see on "ette nähtud"(*). Dexter'il on isegi keskmise suurusega laev (või suurem kaater, mina nende asjadega kursis ei ole), mille nimeks on Slice of Life ("Lõik elu") (**). Muide, tark internet nendib siinkohal, et mõiste "slice of life" all peetakse silmas lugu, mis esitab "välja lõigatud" sündmustesekventsi mingisuguse karakteri elus.
(*) Üks kõnekamaid normaalse ja ebanormaalse piiritlemisi leidis tegelikult aset viimases DEXTER'i episoodis, kus Harry selgitab noorukist Dexter'ile perepildil (või mistahes muul fotol) naeratamise tagamaid:
"This is how you do it. When somebody takes your picture, you smile. It doesn't matter if you're happy or not. You should do it to fit in. Okay?" - Harry
(**) Veidike ettepoole rutades võib ainult väga kergelt spoilides viidata, et Dexter'i laevast saab suhteliselt kiiresti narratiivi keskne element.
Sealjuures on slice of life ise aga "surnud metafoor", kuna tihti jäävat mulje justkui oleks autor haaranud noa järele ning mõnede tegelaskujude "elulõigud" jõuga välja "lõiganud". Näete, kui intrigeerivad on täiesti juhuslikud allusioonid. Huvitav oleks aga tegelikult teada, kuivõrd kursis Jeff Lindsey, kirjutades Darkly Dreaming Dexter'it, taolise terminoloogiaga oli, kui üldse. Aga olgu, kuidas on, Dexter peegeldab eelmainit' kirjanduslikku mõistet üprisgi teravalt. Ka tema on "välja lõigatud", kuigi (tava)elust, mis teda kontinuaalselt ümbritseb. Erinevalt ülalöeldust on tema aga oma "elulõigu" ainuisikuline autor. Vaid tema on juba noorukiaastaist enese jaoks taolise tee sillutanud. See on illusoorne slice of life, mille pinnalt toimub igaveselt eksternaalne näitlev petumäng. Jääb vaid küsimus, kuivõrd eristuv on see kõik aga lõppude lõpuks "tavainimlikust" maailmatunnetusest ja kas üldse on võimalik öelda, et teine on esimesest autentsem? Sest, nagu Dexter'gi meenutab oma isa õpetussõnu, pole ju keegi meist see, kes me väliselt paistame, aga me oleme sunnitud säilitama oma "välisilme", selleks, et ellu jääda.
Kuigi eetikast ning moraalist võib seoses DEXTER'iga ilmselt rääkida nõrkemiseni, üritan ma, vähemalt praegusel momendil, suuremalt osalt sellest laias kaares mööda jalutada. Ühes oma varasemas filmikategooria postituses olen möödaminnes nentinud, et inimese eetika -ning moraalikompleks on üleüldse üks äärmiselt kahepalgeline struktuur ning selles mõttes on isegi tervitatavgi karakter, kes elab, isegi kui vaid näilises vabaduses, omaenese reeglitest hallatud maailmas.
Loomulikult on aga tõsi, et DEXTER süvendab varieeruvaid eetilis-moraalseid vastukäivusi veelgi, aga vähemasti minu jaoks isiklikult pole kunagi tegemist olnud sarjaga "kahetsematust sarimõrtsukast", mistõttu on kohati veider ja mõistetmatugi lugeda kommentaare ning arutlusi a la "miks ta sedasi tapab, on ta nagu haige vä?" või "miks ta rohkem ei tapa, nii on igav!" (sellises stiilis kraami leiab muuhulgas hulgim Kanal2 internetisaatekava kommentaaride lehelt - ja neid lugedes on sageli selline tunne, nagu oleksid sattunud enneaegselt suvalisse ringi Dante põrgust, karistuseks suffer idiots ad infinitum. Teisisõnu see vaid kinnitab seisukohta, et teatud kihile rahvastikust poleks lihtsalt tohtinud lubada televisiooniaparaati soetada, enivei sellega midagi tarka peale hakata ei osata). Olen juba ammu veendunud, et ega kõiki inimesi ei saagi võrdselt rahuldada ning kunst kui selline ei tohikski enesele kunagi sarnast eesmärki seada.
Aga sellele vaatamata jääb selliste inimeste meeleline ühedimensionaalsus tihti arusaamatuks. Olgu juurdekäiv promo milline tahes, Dexter'i puhul pole sugugi tegemist tühipalja sarimõrtsukaga, kes lusti pärast inimesi notib. Kuigi, nagu juba eelnevalt vihjatud sai, võib tema teguviis küll inim-maailma tavatasandilt vaadelduna mõistetamatu olla, aga juhindub ju temagi asja juurde käivaist reegleist, "Harry koodist", mis näeb muuhulgas ette eelnevat, ja vägagi põhjalikku, uurimistööd, et ikkagi veenduda järgneva ohvri ümber lükkamatus süüs. (Teisisõnu, isegi juhul kui Sa selliste reeglitega ei nõustu, ei tähenda see veel, et need kellegi teise perspektiivist a priori valed oleksid). Sest nagu Dexter isegi ütleb, võrreldes mõne teisega on ta vägagi neat monster, kuna ta tapab (kuigi, tõsi küll, mitte murdumatust õiglustundest, vaid pigem füüsilisest vajadusest) Õiglusjumalanna olemuslikku pimedust ära kasutanud kurjategijaid (mõrvarlik pedofiil, parandamatu roolijoodik, sadomasohistlik vägistaja jne), kes õigussüsteemi lugematuist lõhedest taas laia maailma on valgunud. Enese silmis toidab Dexter nii oma sisemist deemonit, kui ka, otsekui muuseas, teeb maailmale teene.
Dexter'i igapäevaellu tuleb aga pööre, kui kohalik politsei hakkab jälitama sarimõrvarit, kes oma ohvrid (prostituudid) esmalt külmutab ning seejärel justkui kirurgilise osavusega tükeldab, eemaldades sealjuures ka vere. Dexter'i õdest Debra'ist (Jennifer Carpenter), kes töötas pikaajaliselt kombluspolitseis, saab - tänu politseiülemale, kes tundis kord lähedalt tema isa ning Dexter'i kasuisa - pikkamisi juhtumi üks peamisi uurijaid. Dexter avastab samaaegselt aga, et Ice Truck Killer (Jäämees [Kanal2 tõlge], Külmikauto mõrvar [Fox Crime tõlge]) (***) on ka tema isikust huvituma hakanud. (Ja viimast selle järgselt kui läbi pimeda Miami üksikut jääautot jälitades, visati sealtsamast Dexter'i auto kapotile ühe ohvri pea).
Omal iseäralikult moel hakkab Dexter'ile äkiline tähelepanu meeldima, kuna ta mõistab, et kunagi tulevikus võib see tähendada täiendust tema veretilgakollektsioonile, mille ta kodus hardalt konditsioneeriava sügavustesse on peitnud. Progresseeruv kassi-hiire mäng leiab aga oma esimese laiahaardelisema päädimise viimases nähtud episoodis, kus Dexter avastab, et erinevaid kehaosi (nimelt ühe vaese, suvalise tüübi omi, keda alul Dexter'i ja Deb'i ülemus Maria Laguerta (Lauren Velez) arvas olevat tõelise mõrtsuka; olgugi, et välja tegemata Deb'i vastuväidetest) Miamit-pidi pillutav ITK (****) kasutab tegelikult paigutusliku taustinformatsioonina Dexter'i isikust pildialbumist pärinevaid mälestuslikke fotosid.
(***) Siinkohal kasutan juhust ning küsin, millisel seisukohal tõlkest ollakse? Kui jätta siinkohal hetkeks kõrvale ilmne (vt. alt), siis personaalselt arvan, et tundub tegelikult olevat küllaltki kvaliteetne tõlge, kus obssöönsustega pole liialdatud, ega ka liialt keelt tsenseerida püütud. Lõpptulemus on mahlakas, aga samaaegselt peenetundeline keelepruuk. Või mis?
(****) Ütlen täiesti ausalt, et mulle ei meeldi kumbki eesti keeles pakutavaist tõlgetest, nii et alljärgnevalt ning edaspidi kasutan lühendit ITK.
Nähes, et ITK on tema elu varjuküljega salamisi lähemalt tutvust teinud, ei tule Dexter'ile ka üllatusena asjaolu, et lõppude lõpuks jääb tema osaks mitmete puuduvate jäsemetega jäähallivahi leidmine ühest maha jäetud haiglahoonest, kuhu viimane on jäetud silmist ning kerest seotuna, otsekui "sissepakitud kingitusena" temale tapmiseks. Ja kuigi viimane ei eita kiusatust, pole ta siiski "selline", nagu ITK arvab ta olevat.
Dexter'il on, kõigele vaatamata, nagu ta nendib avaepisoodiski, "standardid", millest lähtuda. Ja lähtudes neist reegleist on ITK saamaks uusimaks osiseks Dexter'i salakollektsioonist.
Suhteliselt üksjagu on seoses DEXTER'iga olnud negatiivse alatooniga jutte kõrvaltegelastest. Omast kogemusest võin lisada, et toetava cast'i karakteriloome on siiski tasapisi täiustuv protsess. Üht-teist selgus näiteks viimases Kanal 2's näidatud episoodis Dexter'i töökaaslase, Angel Batista (David Zayas), kohta ning etteruttavalt saab öelda sedagi, et rohkem metafoorilist "karakteriliha" koguvad aja jooksul luudele ka Deb ja Rita, samuti Dexter'it sageli mahlaka sõimuga saatev seersant James Doakes (Erik King). Aga loomulikult pole DEXTER ensamble-sari, nagu muuhulgas näiteks võrratu THE WIRE, ega ausalt öeldes püüagi olla. DEXTER'i võluks on brilliantselt köitev peategelane, mis muudab viimase kaaskonna sealjuures pigem millekski means to an end, nagu öeldakse. Teatud moel võib siinkohal isegi tuua allusiooni Hugh Laurie mängitud Dr. House'i HOUSE, MD.'s. Ja iseenesest pole mõlema puhul tegemist sugugi midagi negatiivsega. Pigem vastupidi.
Nagu alati, kommentaarid jm teretulnud! Samuti soovitan meeles pidada, et nii käesolev, nagu ka tulevased analüüsid lähtuvad "hetkel nähtu" reeglist, s.t rikkuvaid spoilereid sarja lähema või kaugema tuleviku osas paluks mitte tuua.
-----
Foto: http://photos1.blogger.com/blogger/3464/1690/1600/dexter_104_0030.jpg
2 comments:
Tead, ma olen natuke inspireeritud nüüd ja tahaks ise ka Dexterit analüüsida, oma vaatamise käigus tekkinud mõtted ja assotsiatsioonid kirja panna. Aga ma esiteks väga ei viitsi, sest Sa oled nii põhjaliku töö teinud ja ma ei saaks siis ju pinnapealsem olla, aga Dexteri osas ei oskaks mina paari osa kaupa käsitlust teha. See on üks väheseid sarju, mis on tegelikult tervik, vähemalt suudab jätta mulje, et on kirjutatud tervikuna ja sügavamaks analüüsiks peaks käsitlema just neid veel näitamata osasid. Ja teiseks ma natuke hoiaks selle teema endale tagavaraks akadeemilise maailma šokeerimise tarvis kunagi tulevikus, näiteks magistriõpingutes:P Aga kui Kanal2 suudab sarja esimese hooaja ära näidata seda poole pealt katkestamata (nagu paljude heade sarjadega lihtsalt tehtud on) ja seeriate järjekorda segamini ajamata (mis on rohkem TV3 pärusmaa, aga on ette tulnud ka Kanal2s), siis ma esimese hooaja lõpus püüan ka endapoolse analüüsi kirja panna, sellisel kujul, et see mu ploogi üldise atmosfääriga haakuks, niiet mitte päris traditsioonilisel kujul;)
Natuke võibolla kergitaks katet, et mina näen Dexteris kui karakteris inimese kui sotsiaalse olendi võrdkuju. Ta ei ole autsaider või ebard, ta on inimene oma sotsiaalses võrgustikus - eesmärgistatud dressuuri vili, kes tegutseb tingitud reflekside baasil, kuid teeb seda -erinevalt 99%ist ülejäänud omasugustest - teadlik olles oma motiividest ja käitumise tingitusest. Märksõnadeks karakteri analüüsil on minu jaoks OCD ja instinktisuunamine, viimane on mõiste teenistuskoerte dressuurist (või dressuurist üldse) ja on see, mida Dexteri kasuisa metoodiliselt teeb. Erinevaid psühholoogiateooriaid sisse tuues võiks sellest sarjast täiesti magistritöö kirjutada:D
Tõlkest niipalju, et ma ei ole aastatid suutnud enam eesti kanalite subtiitreid lugeda, sest iga kord kui pilk korraks tekstile eksib, vihastan ennast jälle haigeks. Enda vaimse tervise huvides on mitte lugeda. ITK tõlge võiks vist küll Jäämees olla. Külmautomõrvar kõlab kohmakalt ja otsetõlkena. Aga ITK ülesanne on viia Dexter äratundmisele, et tema käitumine on dressuuri tulemus, sealt edasi tuleb leppimine, et see nii on, ja eneseanalüüs, millega see karakter kogu aeg tegeleb. Niiet respect to the man in the ice cream van, nagu vanameister Scooter ütleb.
Väga huvitav lugemine oli igal juhul. Minu jaoks on igiintrigeeriv, kuidas inimesed võivad ühte ja sama asja nii erinevalt näha. Ses mõttes on mõtlemisvõimetute lammaskommenteerijate kommentaarid ka huvitavad - igavesti põnev on, et inimesed võivad oma ajusid nii vähe kasutada. Tundub teinekord uskumatugi, KUI idioodid general public olla võivad, aga väga õpetlik on teada saada ja sellepärast me neid kommentaare ju loemegi. Oma ego toitmiseks, et saada kinnitust, et üleolekutunne on õigustatud:P Heh, Dexter tekitab minus tohutu soovi ikkagi psühholoogiat õppima minna:D
Aitäh põnevate mõttelõngade tekitamise eest! Keep it up!;)
Tänud! Aga jah, tundub, et nüüd mõistad Sinagi, miks vaid teatud episoodidest korraga kirjutamine keeruline on. Nagu ma olen juba mitmeid kordi eelnevalt öelnud, meenutab esimene hooaeg tõepoolest terviklikku romaani (mis ta, tõsi küll, ongi), aga kuidas sa üksikuid peatükke ikka analüüsid.
Siiski, see ei tähenda sugugi, et ma edasi ei üritaks.
Loodetavasti siiski näidatakse ära, iseasi on, kas järgmisel aastal ka teine hooaeg järgi tuleb. Kanal2 on üldiselt silmnähtavalt ähmis USA premium kaablilt pärinevate sarjade näitamisega, kuna 40-45 minutilise kestvusreegli võib siin ära unustada ning sellisel juhul ei osata ei reklaame vahele sättida ega adekvaatset lõpuaega (kellaajaliselt) välja mõelda. Aastaid tagasi oli ROME'iga sama lugu. Aga seal vaid kaks hooaega oligi, nii et kahe aasta peale suudeti vist ära näidata.
Heietad huvitavaid teooriaid, ütleksin siinkohal vaid nõndapalju, et järgnevail nädalail ootab Sind ees ka üllatusi ;)
Post a Comment