Psychoville, Episode One: Welcome to Psychoville!

Ei, ma ei tagane oma algseist lubadustest, nad lihtsalt ajaliselt veidike nihkuvad.
Põhjus igati mõistetav, ma lihtsalt pidin BBC Two uuest sarjast, "mustaks karakterikomöödiaks/müsteeriumiks" tituleeritud, PSYCHOVILLE'ist lähemalt kirjutama. Aga millest selline äkilisus? Sellest alljärgnevalt juttu teengi (ja hakkan, kõiki märke silmas pidades, arvatavasti järgnevail nädalail tegema veelgi).

See! The murderer has written "Fuck Pig"
using his - or her - own excrement.
Could be a clue!

- David

PSYCHOVILLE, uus seitsmeosaline BBC Two pooletunnise formaadiga sari, pärineb Reece Shearsmith'ilt ning Steve Pemberton'ilt - duolt, kes olid kord kreatiivseteks ajudeks ühele teisele briti komöödiasarjale, nimelt THE LEAGUE OF GENTLEMEN (ja pean siinkohal tunnistama, et ei tea sellest paraku midagi). Ehk teab keegi viimatimainitust midagi lähemalt ning sisulisemalt?

Alustades aga 'VILLE'i iseloomustamist, tuleb esmalt tõdeda, et niivõrd palju šüžeelist tihedust kohe esimese ropsuga, polegi ma veel ühegi teise ca 30 minutilise teleüllitise puhul kogenud. Kõigepealt jäävad silma kasutatud visuaalsed detailid, mille tipphetkeiks on eelkõige stseenid algusest ning lõpust (üks, mis kujutab kirjade ilukirjas "maalimist", et neid seejärel küünlavahaga pitseerida - stseen, mille magus puänt ilmneb hetkel, mil selgub, et kõik see leiab aset postkontoris ning sugugi mitte pimedas toas küünlavalgel; ja teine, mille keskmes on verega määrdunud frakis friik, kes hoiab käes tulipunasest verest tilkuvat lihanuga). Ja seejärel loomulikult karakterid, mis joonistuvad lühikese aja jooksul välja otsekui sujuvalt ning kergelennuliselt, jätmata muljet, et midagi oleks kas rõhutatud või kiirustatud.

Sisu on iseenesest lihtne. Avaepisoodi alguses kohtume vilksamisi üleni musta riietatud ning oma nägu varjava tegelasega, kes on parajasti postkontoris, postitamas filigraanses ilukirjas kirju, neid eelnevalt küünlavahasse löödud pitseriga kinni lüües (küünal muide, on tal siis postkontoris ühes ning lõpuks ka ununeb sinna, asjaolu, millele kaks terast tädikest postijärjekorras kiirelt tähelepanu juhivad).
Seejärel kohtume me järgepidi loo peategelastega, kelle kohta tühipaljalt erinev öelda oleks ilmne ülekohus. Tegu on kirju seltskonnaga, kellest igaühe puhul hakkab tasapisi ilmnema mingisugune pealtnäha sünge seos "võõraga mustas".

Oscar Lomax (Steve Pemberton) on pime, ektsentriline miljonär, kes elab päris ihuüksi oma üüratus häärberis Ilkley's, Lääne-Yorkshire's ning on oma varanduse kokku ajanud pealtnäha läbi kaisuloomaäri. Nimelt üks lukustatud uks, mida Lomax määratleb kui "pühamatest pühamat" sisaldab, nagu loo arenedes ilmneb, laeniulatuvate riiulite kaupa varieeruvaid loomakesi. Lomax'i kaaslaseks-hooldajaks on vaid teismeline Michael Fry (Daniel Kaluuya), kellele, arvatavasti mingisuguse kuriteo tõttu anti valida ühiskondlikult kasuliku töö või vanainimese hooldamise vahel.
Lugedes Lomax'ile ette erinevaid kirju ning muid kogunenud teateid, satub ta väikese, ilukirjas täidetud ning kinni pitseeritud ümbriku peale, milles sisalduv kiri on muuhulgas ka pimedate kirjas. Michael'i uudishimulikule küsimusele kirja sisu kohta vastab Lomax vaid üht: It's them.

Wood Green, Põhja-London. David Sowerbutts (ka[!] Steve Pemberton) on sarimõrtsukatest vaimustuses selgelt ülekaaluline mees, kes elab koos oma emaga ning on pidevais raskuseis töökoha säilitamisega. Samuti vajab ta emalt sagedast seljakratsimist, kuna vastasel juhul narrivad lapsed teda "Gruffalo"-ks, kellel on "purpursed harjased" seljas. Simultaanselt sügamisega, küsib ema (Reece Shearsmith) talt otsekui koolitükke kuulsatest mõrtsukatest ning poeg ei eksi kordagi. Emast endast midagi massiivset avaepisoodis ei selgu, kui vaid seda, et talle meeldib mängida mingisugust mini-klaveri sarnast instrumenti, endal samal ajal kõrvaklapid peas (midagi elektriklaveri sarnast vast?). Kodust lahkudes haarab David salamisi kaasa, mida võib vist kutsuda, liharaiumisnoa ning, nagu selgub veidikene hiljem, lavastab selle abil mõrvatöö, mis läheb niivõrd rõvedaks kätte, et isegi amatöördetektiividest einestamisseltskond, kelle ülemteenrina David töötab, on nähtust rabatud. Ja mitte heas mõttes. Tagajärg: David on jälle töötu ning avaepisoodi lõppstseenis koju naastes ka üleni verine (ja ei midagi võltsi enam sel korral!), kirevpunane ning verest tilkuv lihanuga näppude vahel, nentides emale, et:
"Sorry mom. I did a bad murder."

Robert Greenspan (Jason Tompkins) on aga telekineetiliste võimetega kääbus, kes, mängides üht seitsmest pöialpoisist ühes lavastuses Eastbourne'is, Ida-Sussex'is, on armunud peategelasse ehk Lumivalgukesse - Debbie'sse (Daisy Haggard). Robert saab saladusliku kirja, kus on vaid üks lause: I know what you did... Hakates närveerima, mida see tähendada võiks ning kahtlustades esmalt "kaas-päkapikke", usaldab Robert Brian'ile (ka [!] Reece Shearsmith) aastaid hoitud saladuse sellest, et kord noorena ning rahahädas osales ta päkapikupornos "Hooravalge ja seitse riista". Paraku ei jää saladus aga kauaks hoitud ning lilled käevangus Debbie't kohtamisele viies, näeb Robert läbi lukuaugu, kuidas nii tema armastus kui ka Brian telekast eelmainit' pornot vaatavad ning sealjuures suure häälega naeravad. Viha keeb üle ning Robert'i telekinees paneb teleka plahvatama.

Joy Aston (Dawn French) töötab ämmaemandana Bristolis, Avonis. Tööle minnes avastab temagi sarnase kirja, mille ta aga silmnähtava ehmatuse järgselt pooleks rebib ning prügikasti viskab. Tema abikaasa, pealtnäha allaheitliku loomuga mees, aga jälgis seda aknast ning hiljem, pannes kirja pooled taas kokku, näib temagi murtud olevat.
Joy aga, kes viib nukkude näitel läbi sünnitamisõpet rasedatele ning viimaste abikaasatele, näib oma isiklikku näidisnukku suhtuvat kui päris lapsesse, kutsudes seda isegi nimepidi (Freddie). Ka hiljem kodus käseb ta mehel, kes küll ei jaga naisega sama illusiooni, "lapse" mähkmeid vahetada.

Ja lõpuks Mr. Jelly (ka[!!] Reece Shearsmith) Salford'ist, Manchester'ist. Tema puhul, omades kogu kambast vast koloriitsema karakteri essentsi, on tegemist ühe-käelise klouniga. Oma teise käe kaotas ta väidetavalt mingil põhjusel tänu Mr. Jolly'le, kes, nagu temagi, töötab laste lõbustajana sünnipäevadel jmt. Probleem seisneb aga enamasti selles, et tellimisel eksitakse nimega ning lapsi tuleb lõbustama hoopis Jelly, kelle ainukeseks "trikiks" on varieeruva välimusega kunstkäte otsa kruvimine sinna, kus kord temalgi tõeline käsi oli olnud. Ise kutsub ta seda act'i "Mr Jelly ning tema sada kätt", kuigi õigupoolest on neid tal kohvris vaid enda sõnutsi 16 (aga tegelikult siiski 11, nagu väike ning terane sünnipäevaline märkida oskab).
Ka tema saab sarnase kirja ülejäänutega (tõsi küll, praegusel momendil v.a David ning ta ema), määrides kirja autorluse aga loomulikult kaela vihatud Jolly'le, kelle uhket sportauto laadset masinat ta konkskäe abiga sajatuste saatel rikub.

Ja see ta ongi. Hulk pealtnäha seostumatuid tegelasi, keda kõiki seob omavahel salapärane "must mees", kes neist igaühe kohta ilmselt midagi pead pööritavat tundma on õppinud.
Nii palju kui ma 'VILLE'i kohta lugenud olen (ja seda pole just eriti mahukalt, sest avastasin asja ikka äärmiselt äkki), peaksid meie tegelased järgmise kuue episoodi jooksul ka kokku saama, et seejärel ühiselt uurima asuda, et mis siis ikkagi toimub.
Kas midagi sellest tuleb tuttav ette?! Kindlasti. Ma ei oskagi esimese ropsuga täielikult öelda, kuivõrd paljut 'VILLE ühel või teisel moel, sealjuures aga äärmiselt peenelt ning stiiliselt, parodeerib. Olen kindel, et suurema osa selliste "algupäranditega" ma pole isegi kursis, kuigi selged allusioonid ilmnevad juba kasvõi läbi kirja lühikese ning konkreetse sõnumi. Kui siinkohal vaid minimaalselt spoilida - kuna eelnevalt avaepisoodi vaatamisele olin ma näinud vaid üht 46 sekundilist treilerit, mis nüüd, paistab et oli hoopis pisike osa järgnevaist osadest [eeldatavalt siiski episoodist 2] - võin öelda vaid niipalju, et omal moel saab seos loodud muuhulgas ka õudusfilmiga Ring.

Ise avastasin ma PSYCHOVILLE'i täiesti juhuslikult, uurides briti televisioonis hetkel näidatavat. 'VILLE, mille teine episood jõuab BBC Two's eetrisse tuleval neljapäeval, näib vähemalt mulle isiklikult olevat täielik pärl. Teadagi, et britid oskavad teha kvaliteetset huumorit (või vähemalt oskavad seda nüüd taas), aga 'VILLE'i nn müsteeriumikülgki on tükk maad köitvam kui enamik näiteks jänkide telesarju, mis olemuslikult vaid ainult sellele elemendile panustanud ongi.


Ja see olekski praeguseks kõik, nädala (või ehk ka vähema) pärast juba uuesti. Jään siinkohal ka lootma, et ehk äratas mu pikk ning põhjalik (ja ega ausalt öeldes lihtsalt ei saanudki teisiti!) kirjeldus veel kellegis huvi!