11/5/09

V (2009), “Pilot”: Julge taaskujutlus, jah/ei?

Ha! Ja siin ma olin, veel paar päeva tagasi, jõudmas isekeskis järeldusele, et ilmselt lõiikab ajaratas oma ning et va “r.l” ei soosiks ilmselt blogosfääriga aktiivset mestimist. Ent võta näpust, siiski tuleb teha erand. Niisiis, ilma pikema jututa…




ABC, üks neljast suurimast USA “edastusvõrgust”, on juba käimasoleva telehooaja algusest saati usinalt ametis LOSTile “järeltulija” otsimisega. Ehkki kurb jälgida, on eesmärk äriliselt perspektiivilt vaadatuna arvatavasti igati kiiduväärt. Ja kuna teadupärast rahatäht kvaliteedist ei huvitu, püütakse meeleheitlikult täita seda “nišši”, mille LOSTi tulevaastane finiš paratamatult telemaastikule jätaks. Läinud kuu alul proovis ABC esmalt kätt FLASHFORWARD’iga, mis pärines alul Goyer’ilt ning Braga’lt (kinohiti DARK KNIGHT stsenaristidelt), kuid vahetas kiirelt showrunner’it, kelleks vähemasti kuni kolmeteistkümnenda episoodini (ja ma siinkohal vaid oletan) sai olema Marc Guggenheim, kes väidetavalt võeti pardale selleks, et ta sarjale sügavamat karakteripõhist mentaliteeti lisaks. Mõne nädalaga oli aga selge, et “esmaloojad” peaksid siiski tagasi pöörduma ning hoopiski Guggenheim’i perifeeriasse jätma. Ja eeldatavalt back-9’i ehk hooaja juurde tellitud viimase üheksa episoodi jaoks on uuesti showrunner’ina pukis juba Braga. Pean silmas siinkohal fakti, et nende jagude juures, see, et Braga vanale positsioonile naaseb, on juba fakt. ABC muidugi, on FF’iga absoluutselt rahul. Tänapäeval pole 8-9M vaadatajaid ning konstantne 3.0 18-34. aastate demo just midagi, mille peale hoolimatult aevastada. On aga teada-tuntud tõsiasi, et kvantiteet ei tähenda kvaliteeti. Vähemasti käesoleval hetkel pole FF isegi “vaese mehe LOST”, eriti kui ma siinkohal meenutaksin mitmeid kuid tagasi internetiavarusist silma jäänud tabavat lausungit, et isegi kehv LOSTi episood on parem kui 80% TV poolt pakutavast. Üheülbaliste ja staatiliste karakterirakendustega, samalaadse näitlejatemänguga ning järk-järgult tekivate šüžeeaukudega (rääkimata juba kordi nähtud flashforward’ite igakordsest taasleieramisest, mis vähemasti mind kõva häälega karjuma paneb – a la riski ehk vähekenegi, kõik vaatajad siiski pole tähelepanuvõimetud idioodid?) hakkab FF salamisi sarnanema juba HEROESega. Ehk polegi see võrdlus sedavõrd laest võetud. Näivad mõlemad end liialt tõsiselt võtvat, samas kui loominguline pool ilmselgelt vajaka jääb. Aga mitte FF’ist ei soovinud ma rääkida…

“V” aluseks on samanimeline kaheksakümendate ulmesari, mis tollal tulenes Kenneth Johnson’i käe alt ning sisaldas endas ‘83. aasta minisarja ning seejärel, järgmise kahe aasta vältel jooksnud üheksateistkümne osalist telesarja. Kui mu mälu mind ei peta, siis Eesti ekraanile jõudis kõnealune üllitis kusagil 90ndate keskel. Lihtne matemaatika annab oletada, et olin tollal ca. 10-13. aastane. Taolisest lapsepõlveajast ei mäleta ma just palju televisiooniga seonduvat. Ent ma mäletan “V”-d. Õigemini, julgen arvata, et “V” oli minu esimene tõsisem kokkupuude ulmežanri kui sellisega üldse. Originaalsari ei meenu mulle loomuldasa detailselt, kuid nii mõnigi stseen (niivõrd-kuivõrd “võtmestseen”) on senini kusagile mälusoppide sügavustesse pesa teinud. Nii kerkib pähe näiteks stseen, kus tollane peategelane satub “külalistele” peale hetkel, mil viimaste šarmantne naisliider parajasti valget hiirekest alla kugistab, nii et inimsuu järsku sisalikukoonuga asendub. Või näiteks moment mitmeid jagusid hiljem (ilmselt siis juba telesarja paiku), kus kena “külalisneiu” ning inim-noormehe suhtest sünnib laps, kes on algselt üleni sisalikusoomustega kaetud, mida seejärel ettevaatlikult eemaldama asutakse (mäletan, et ei saanud nimetet’ kujutluspilti tagant järele veel kaua aega peast), et lõppeks avastada, et “koore all” peitub tegelikult päris tavaline vastsündinu (OK, tegelikult ainult küll mõningaseks ajaks, sest sehuksed “hübriidid” vist kasvasid kiiresti ning kui mu mälu mind alt ei vea, omandasid nad oma sisalikupoolsest “liinist” ka kollased silmad ning kaheharulise otsaga vägapika keele). Törtsuke rohkem kui aastakümme hiljem (kui Eesti mastaabis võtta), näib originaalne “V” loomulikult naljakas ning paljuski tobe. Ent midagi pidi ju siiski, nagu öeldakse, pinna all peidus olema, et teatav kogum mälestusi veel praeguselgi hetkel sedavõrd erk on, või mis?

Ent Scott Peters’i (“The 4400”) taaskujutlus kunagisest originaalist pole vähemasti pilootosa järel midagi taolist, millest tingituna kaasaegne 13. aastane põnn unenatukest kaotama peaks. Ja kohe kindlasti pole tegemist väärilise tulevapõlvega LOSTile, olgugi, et tühipaljalt vaatajanumbreid arvestades ta seda juba on (üle 14M vaatajaid, 5.2 18-34 demo).

Kui ma eile öösel, vaatamise järgselt, imdb’ssi, “V”-ga seonduvaid postitusi lugema kolisin, jäi muuhulgas silma tõdemus, et need vaesed õnnetud, kes “veel” originaalsarja mäletavad, õigupoolest polegi sarja ihaldatud vaatajaskond. Muidugi Ameerika puhul peab see paika, kuna nt hetkel kahekümneviie aastane ameeriklane oli tõepoolest heal juhul alles sündinud kui originaal 80ndate keskel eetris oli. Ja siinkohal tuleb vähemasti kordki takka kiita Eesti televisioonikanalite asjatamisrataste aeglust, kuna siia jõudis Johnson’i loodu täiesti õigel hetkel (vähemasti käesoleva kirjutise temaatilisest seisukohast võetuna).

Olles algupärandit näinud, on muidugi keeruline võrdlusmomendist kõrvale hiilida. See surub end vägisi ise peale. 2009. aasta “V” peamised karakterid on põhimõtteliselt kaasajastatud versioonid oma kunagistest suguvendadest. Nõnda on 80ndate meespeaosa vaheldunud naispeaosa vastu (LOSTi “Juliet”, Elizabeth Mitchell), samas kui endine sõjaväelane (vist?) on uuendet’ FBI agendi vastu. Soliidses eas, oma usus kahtlev preester on asendet’ aga noorema, ning rõhutatult nägusama vastu (Peters’i “4400”-st ära tuntav Joel Gretsch). Sedavõrd detailselt meenutada ma ei suuda, ent kas mitte algupärandi meespeaosa (Mike Donovan) polnud mitte naisest lahku läinud ning kasvatamas teismelist poega? Igatahes kui see tõele vastab, peegeldab Mitchwell’i Erica kord-nähtut, ainuke erinevus on ära vahetatud soorollides.

Ehkki arvamused ses’ osas varieeruvad (ning ma olen ise piisavalt laisk, et originaalset “V”-d mitte uuesti vaadata, et selles lähemalt veenduda), tundub, et juba eos on ära mökerdatud “V” alltähendus. Algupärases minisarjas hakkas see tasahilju tähendama nimelt võidu sümbolit, millega vastupanuliikumine “külaliste” tallalakkujate plakateid üle värvima asus. Muidugi võib asja edasi arenedes midagi analoogset välja koorduda ka “taaskujutatust”, ent miskipärast ma kahtlen selles. Hoopiski hakatakse siin tähte “v” kordama tüütu pidevuslikkusega, moodustades sel moel hirmlühikese üldnimetuse “külalistele” tervikuna (ehkki ilmselt miski ei saa ligilähedale koondarvule kordadest, kus paari esimese episoodi kestel korrati FF’is fraasi “flash-forward”, siis “V” teeb ses’ osas vähemasti “julgelt” proovi).

Aga aitab sellest. Ma ju mõistan, et “taaskujutlust” ei tohiks tegelikult algupärandiga võrrelda, veel vähem samastada. Ärme siis samasse metafoorsesse lõksu rohkem astu ning vaatame käesoleva aasta versiooni “V”-st kui “asja iseeneses”, kantuna oma narratiivsest maailmast.

Mida edasi FF läks, seda enam leidsin end ootlikult “V” järele silmi kissitamast. Kui internetti imbus video pilootepisoodi esimesest üheksast minutist, võtsin kätte ning kaesin neist esimesed viis ka ära. Ütlen ausalt, käsi südamel, et need loetud kellaseierijooksud sümpatiseerisid mulle tol hetkel hulka enam kui FF’i algus (mis, tõsi küll, võis vabalt olla “võimas” ning “filmilik”). Leidsin, et küllaltki meeldiva voolavlikkusega suudeti luua järjest pingestuv olukord, mida varjutas eelkõige teadmatus tuleva ees.  Ka siis olin ma veel “pardal”, kui Morena Baccarin’i poolt kehastatav Anna, “külaliste” šarmantne liidrinna (muide, algupärandis oli sama karakteri nimeks Diana. Keegi märkab teatavat mustrit?), kõigi maailma suurlinnade kohal seisvate kosmoselaevade peegelekraanile ilmus ning rahu, mõistmist ning armastust lubas, mispeale oma eeldatavat hirmu ülihästi vaos hoida oskav rahvamassiiv rõõmsalt plaksutama kukkus.

Oleksin ilmselt “pardal” ka paratamatu “terroismiliiniga”, mis kaasaegsele variandile külge on poogitud. Ja ehkki algupärandist ma ideed juba aastakümneid maal varjus passinud “halbadest” ning “headest” “külalistest” ei mäleta (umbes midagi analoogset varjuunes viibinud masinavärkidega filmist “War of the Worlds”), on ideel jumet, kui seda ära kasutada osata.

Mis mind aga lausa füüsilisel tasandil vihastama (näpp plõksti pausinupule) ning ropendama pani, oli sõna otseses mõttes muuhulgas välja hõigatud fakt, et “külalised” näevad välja justkui inimesed ainuüksi väliselt, ning et tegelikult on tegemist sisalikega. Veelgi enam, tegelaskuju nimega Georgie Sutton (David Richmond-Peck), pidades kihutuskõnet tulevasele vastupanuliikumisele (kes siiski hetki hiljem enamikus “külaliste” poolt maha notitakse) isegi ütleb midagi sarnast nagu “kas keegi polegi kursis? ma arvasin, et see on juba teadaolev informatsioon”. OK. Isegi kui on tegemist kerge metavihjega originaali aadressil, mis justkui võtab arvesse, et “kõik nagunii juba teavad, mis on mis” (vähemalt nii näib imdb’is mõni välja pakkuvat), on tegemist kehva kirjutamisega. Juba eos kaardid lauale panna pole ilmselt paha mõte, ent selle toimumisviis jätab äärmiselt soovida. Retrospektiivis oleks aga paslikum ning hulka mõjuvam olnud näiteks kõnealune ilmutav stseen hoopiski lõppu jätta, seda enam, et Georgie kõnesse lõigati samaaegselt sisse ka Anna ning sündmuste tõttu järsult kuulsussärasse tõusnud uudisteankru one-on-one intervjuu, mille eel naine mehelt nõudis, et see talt midagi taolist ei küsiks, mis neid negatiivses valguses näitaks. Ja pilootepisood olekski seejärel lõppeda võinud kaasaegse versiooniga kunagisest ilmutusest, et tegelikult pole tegemist üldsegi inimestega, mispeale kõik oodatult kohkunud oleksid. Ent ei, tänapäevane lühikese tähelepanuvõimega publikumile pakuti selle asemel hoopiski “külaliste” ning inimeste vahelist kismat, kus esimesed näisid valdavat nii üht-koma-teist ninjasammude arsenalist(*).

(*)Ahjaa, ning sealjuures selgub, küllaltki oodatult – ehkki kommentaare/muljeid lugedes avastasin, et mõnele tuli see ka üllatusena – et Erica FBI-partner, keda mängis muideks Alan Tudyk, oli samuti üks neist “variunes” olevaist “külaliste” agentidest. Tudyk’it on alati rõõm ekraanil kohata, kahju ainult, et sel korral sedavõrd lühidalt.

Ja lõppeks, et jutuluste jooksul preestri poolt välja käidud ettevaatusnõuet ning kaasaminekutahte kärpimist veel enamgi vaataja arusaamas “paigale suruda”, leiab 2009. aasta ettekujutus “V”-ist Gretsch’i preester Jack’i ning Mitchell’i agent Erica üheskoos istumas ning justkui tavapärase töökeissina arutlemas, mida ning kuidas edasi teha. Nii otsustataksegi, et tuleb luua vastupanuliikumine (samas kui Erica poega Tyler’it [Logan Huffman] näidatakse juba ühes võltsitud ema allkirjaga “külaliste” organisatsiooniga ühinevat) ning asuda võitlema. Ent Erica mõistab, et ees on vaevarikas tee, kuna "v”-ide poolel on “võimsaim relv kõigist” - “pühendumus”.

Kaheksakümnendate “V” kaldus kiirelt fašistliku ühiskonna allegooria poole, alates “külaliste” armastusest pimestet’ noorteorganisatsioonide ülemvõimuga linnades, mis seisnesid kasvõi läbiotsimistes või liikumiskeeldude kehtestamises ja lõpetades “külaliste” lipuga, mis lähemal vaatlusel omas nii mõndagi ühist swastikaga. Ma tahaks veel loota – päris ausalt – kaasaegne “taastus” kunagisest algupärandist suudab tõusta kõrgemale sedavõrd tavapärasest meie vs nemad dihhotoomiast ning suurepärase allikmaterjali valguses puudutada ka tänapäevase eluilma poleemseid sotsio-poliitilisi valupunkte. Kui mitte kogu nende täiuses (mida vist ei tohiks mitte-kaabli võrgult praeguses kontekstis lootagi), siis vähemasti nõksa rohkem kui in-your-face elemendid nagu piloodi alul nähtavad küsimused (“Kus sa olid, kui JFK tapeti?”, “Kus sa olid 9/11 ajal?” ja… “Kus sa olid täna? – s.t kui "v”-d saabusid) või liiatigi otsene vihje Obama administratsioonile läbi taoliste vihjete nagu “šarmantne liider”, “me toome endaga kaasa muutuse” või “universaalne tervishoid”.

Ehk läheb õnneks. Praegusel hetkel võiks öelda, et Scott Peters’i “The 4400”-i avang oli kordi parem “V”-i omast. Ent Peters on ametlik showrunner vaid nende nelja esmase osa jooksul, mis käesoleval kuul ekraanile jõuavad. Juba tuleva aasta märtsist võtab vastavad kohustused üle Scott Rosenbaum (“The Shield”, “Chuck”).

Kuna järgmise kolme episoodi järel liigub “V” kolmeks kuuks tagasi riiulisse, püüan tulevaid osi kaedes säilitada ka sarnast pilku, mis midagi lähemalt kirjutada võimaldaks. Ikkagi vaid kolm jagu, miks mitte. Ent kui seninähtu endas süvenemis/paranemisnähte ei avalda, olen ma suhteliselt kindel kahes tõsiasjas. Esiteks, järgneval kolmel nädal saab siitsinane jutuvada olema kordi lühem ning teiseks, – kui just neljanda episoodiga midagi ülimalt kardinaalset ei muutu – vaevalt, et ma tuleval märtsil iganädalaselt sõnu raiskama asun.
______
Fotod, ülevalt-alla: Anna (Morena Baccarin); vasakult-paremale: Elizabeth Mitchell (Erica Evans), Joel Gretsch (isa Jack Landry). VLC snapshots, erakogu.

No comments: