Sarja nelja avang-jao (teatavasti paisatakse arvatav lisa eetrisse 2010. aasta märtsist) ekspositsioon meenutab, ilmselt meelega, omaaegset originaali, kuna ka 1980. aastate keskel näidati esmalt “telesündmuse” tähe all minisari, millele hiljem lisandus juba hooaeg sarja kui sellist. Mis seal salata, idee pole ju päris jubedate killast. Ent seal, kus kunagisel algupärandil õnnestus valmis konstruida haarav, ehkki pealtnäha suhteliselt rumal (tõik, millele paraku sekundeerisid ka tollased näitlejatööd), alusvundament, mõjub “kaasaegne” “V” veidralt kahepalgelisena, avaldades ühelt küljelt liiatigi kahtlemata suurepärast ilmutuslikku šüžeeinformatsiooni ning viidates teiselt küljelt, paratamatult, sisulistele “aukudele”, mida sarnane kiirustamine endaga kaasa toob.
Avastasin end juhtumisi mõttelt, et Scott Peters’i viimane sci-fi üllitis - “The 4400” –, kaablikanali (USA), olgugi et vaid põhikaabli (vs HBO/Showtime), sarjana omas endas hulgim olemuslik-loomingulist julgust, kui Peters’i senikirjutet’ skriptid (kõnealune episood sai muuhulgas kahasse sulestatud Sam Egan’iga, kelle seotus sarjaga “Sanctuary” talle siinkohal üldsegi kasuks ei tule) “taas-kujutet’” “V”-le. Mälusopist kerkib esile üks ütlus, “Julkse, aga ikka pelksi kah”. Tõepoolest. Kahetsusväärne on leida end märkamast, kuidas Peters’i visioon näib ette nägevat sügavaimaile probleemiasetustele ainuüksi silma heitmist, samas kui šüžeelik kese näib üha jõulisemalt sõudvat tüütusse neutralismisadamasse, vormides sealjuures kätte antud materjalist igaks juhuks vaid tavapärase dekoratiivskulptuuri, mis, osates küll liigutada, elutseb üksnes mitte-hingestatud, olemuslikus pimeduses.
Ja kummatigi on õiged vastused käeulatuses, lihtsalt julgusest jääb puudu. Tõsi, “V” ei jõua eetrisse kaablis, kus mängureeglid – rohkemalt ja vähemal määral – märksa lahtisemad oleksid, samuti nagu kuulub sari teadupärast prime time’’i esiotsa, s.o kella 8’ks õhtul, samas kui ehk materjali peenekoelisem ning sügavam käsitus näeks ehk ette hilisemat eetriaega. Aga jätame jama, eks? Ka LOST alustas kord oma teed samal viisil. Kuid ajad, mil elatakse, pole enam õieti sarnastatavad LOST’i stardiaastatega. Mul pole hinges kahtluseraasugi, et juhul kui LOST alustaks praegu, jääks ta eluiga küllaltki napiks. Paratamatult teenindatakse tänapäeval ühepäevaliblikliku tähelepanuvõimega indiviide, kelle “konksu haaramiseks” võib väärtuslikku narratiivi käsitleva playbook’i parem heaga nurka heita.
Samas ei saa ma lahti mõttest, et kui kord säherdune teerada juba valitud on, miks mitte sellest, lahti laskmata, kinni krabada? Piinliku kiirmärkusena - mis vaat et vaatajailgi, rääkimata karakterite näoilmeist, võib-olla isegi tabamata jäi – saadi maha “külaliste” tavavälimuse avaldamisega, ent mispärast pakkuda pea simultaanselt Morena Baccarin’i mõjuvalt kõhedusttekitavat silmade sähvatamast, mis – vahest ainukese tõsiselt kiiduväärt detailina kogu seninähtust – oli ilmselt mõeldud sümboliseerima naise tõelist natuuri. Kas poleks mitte olnud parem, äärmisel juhul, kui mainit’ silmatrikid oleksid esinenud kliimaksina pilootjaole, just hetki hiljem situatsioonile, kus õigupoolest kedagi ka oleks kottinud, kelle vastu parasjagu asuda plaanitakse. Ja ehkki see on vaid soovunelm, kas poleks mitte võinud sellist kergelt halvavat pinget kuni praeguseni üleval hoida (näidates ikka-jälle Baccarin’i Anna silmasähvatusi), tõmmates saladuseloori alles nüüd, hetkel, mil oleme “esinelja” keskpaigas?
Interneti avarusis leiab piisavalt mainimist seik, et – arvatavasti irooniliselt aja kokkuhoiu mõttes – pilootjao algfaasis laiutab ehmatav, vististi kolme nädala pikkune, ajaauk, mida “V” uus-käsitluse autorid näikse kasutavat põhišüžeed edasiviiva jõuna. Ja nii on kaamerasilma varju jäänud aja jooksul toimunud küll ülemaailmseid rahutusi, ent vaataja ei saa sellest tegelikult erilist aimu. Seevastu paistavad kõik olevat sündivaga rahul, alates USA valitsustest (kes “No Normal”-is andis “külalistele” lõppeks seadusliku õiguse riigi piireis ringi liikuda) ja paavstist (kes, ma võin nüüd eksida, aga võrdsustas pilootepisoodis “külalised” kuuldavasti “taeva õnnistusega). OK, üks kord siiski on rahutusi lähemalt näidatud ka, ja seda läinud jaos, kui Erica poeg Tyler, “külaliste” värske “rahusaadik”, ühele “v-vastasele” paraja paremsirge virutab. Kuid sisuliselt on “V” jaoks loodud universumis ainuüksi kaks indiviidi, kes aimavad, et midagi on ikka väga viltu. Mispärast? Kaks jagu sees ja ega siinkirjutaja seda päriselt ära jaganud polegi. Kurb, et stereotüüpselt oma usus kahtleva preester Jack’i skepsis kõige sündiva üle on õigupoolest isegi šüžeelisest perspektiivist “söödavam” kui mistahes jõud, mis FBI agent Erica’t tagant kihutavad. Pilootjaos, mäletatavasti, komistas ta teatava terroristiraku nihverduste tõusule, justament simultaanselt “külaliste” saabumisega. Ja seda uurima asudes, muuseas ka kuuldes, kellega “külaliste” puhul päriselt tegemist on (detail, mis paistis retrospektiivis olema sedavõrd väheoluline, et käesoleval jaol polnud sellele mahti isegi mitte viidata), registreerus naisele, lühidalt öeldes, ainult nõndapalju, et “külaliste” puhul on tegemist kaasaegse derivaadiga “pahadest terroristidest”.
Ja nii jõuamegi välja järgmise punkti manu. Ehkki tänapäevase “pärismaailma” taustal omab kunagise fašismiteema asendamine terrorismiga kahtlemata omi plusse (olgugi, et nõustun siinkohal täielikult vististi ühe kommentaatoriga imdb.com’ist, kelle arust algupärase “V” intellektuaalne vundament on piisavalt veekindel ka praeguses eluilmas), pole “taas-kujutet’” “V”, oma käesoleval kujul, midagi enamat pealiskaudsest protseduuridraamast, millel jäävad vajaka nii abinõud, kui ka eesmärgid, rääkimata senisest, raudkindlalt must-valgest, “hea” versus “halb” dihhotoomiast. Ja see pole midagi sellist, mida me varem juba kordi näinud poleks, lihtsalt nüüd hüplevad leierkasti ära käiat’ muusikapala saatel, vähemasti pealtnäha, teisesed, “eksootilisemad”, etturid.
Ma parem ei alustagi Elizabeth Mitchell’i teemal, kuna esiteks on kurb, kus täpselt tema karjäär LOST-i järgselt jätkub(*) (lugesin hiljuti kusagilt, et nimetet’ sarja finaalhooajas figureerib ta vaid näputäies osades, at best), ja teiseks, kuna ABC paistab kästingut baseerivat, lähtudes sealjuures ühest oma kvaliteedi-lipulaevast, samas kui millegi sarnase loomiseks… napib julksi.
(*)Sama olgu öeldud ka “saatusekaaslase” Sonya Walger’i kohta, kelle talent “FlashForward”-i juures veelgi enam raisus on. Kasvõi seepärast, et näivas “võta üks ja viska teist”-situatsioonis on “V”-l vähemasti potensiaali.
Vahest Scott Rosenbaum, “V” värske showrunner, tuleb, kuigi ilmselt juba tuleval aastal, toime 360-kraadise pöördega. Ent seegi, paljuski nagu mitmedki ülal esitet’ osundused, on pigem täitumatu soovunelm, sest lõppude lõpuks on ju vundament juba laotud ning kinnigi mätsitud, mismoodi sa seda ikka enam lõhud.
Kaks killukest veel:
- Mitte, et ohumärke senisest “V”-st tikutulega otsida tuleks, kuid üks hirmutavamaid on kindlasti fakt, kui Alan Tudyk’i kehastet’ “külalise” ellu ärkamine ei tekita mitte põlevat huvi tuleva osas, vaid põhjustab pigem omalaadse “oh, näeb õnneks veel Tudyk’it”-reaktsiooni.
- “V” teise episoodi reiting, üldise numbri osas, kahanes ca 4M jagu võrreldes piloodiga 18-34. aastaste demo kukkus nädalataguselt rekordilt (5.2), peaaegu 1.5 punkti, 3.8 peale. Referentsina, FF on vahest ehk kõigi seniste jagude peale kokku sedavõrd palju alla-tee spiraali nautinud. Täiesti võimalik seega, et – eeldates “V”-i suundumusi samaks jäävat – avahooaeg ka ainukeseks jääb, juhul siis, kui kukkumine (ehkki vaevalt enam sedavõrd võimas) jätkub.
Kui ei juhtu just midagi uskumatut, jääb käesolev nähtavasti viimaseks korraks, kui siinkirjutaja “V” uus-versiooni lähemalt puudutab. Usutavasti vaatan ma asja siiski edasi, kasvõi masohhistlikust huvist, et tagant järele endale kriitikat nina alla pomiseda, kuid ma ei leia – vähemalt hetkel ning kaheldavasti ka mitte novembrikuu kahe järgmise osa ajel – märkimisväärset põhjust, miks ma peaksin Peters’i värskeimat, kas loomingulise otsusena või peale surut’ nõudena, kohitsetud üllitist puudutama blogis, mille eesmärgiks on siiski filmide/sarjade koorekiht.
No comments:
Post a Comment