“What are you taking this so personal for? It ain’t like I ratted you out to the Feds.”- Jayne Cobb“But you did. You turn on any of my crew, you turn on me. Since that’s a concept you can’t wrap your head around … then you got no place here. You did it to me, Jayne, and that’s a fact.”- kapten Malcolm “Mal” Reynolds
Oh, Jayne.
Oh sind küll, Jayne.
Midagi analoogset ülalesitet’ lakooniliste lausejuppidega kandus mu peast läbi koheselt nii hetkel, mil “Ariel”-i lõputiitrid ekraanile ilmusid kui ka, loomulikult, kogu episoodi teise poolega seonduvaile sündmusili kaasa elades.
Võiks sõnada, et Adam Baldwin valdab omalaadset annet mängimaks sugugi mitte konkreetselt must-valget kurikaela, per se, vaid sellist vilavat, igi-nihelevat, ent sagedaste ootamatusevarjunditega karakterit (mõneski mõttes oleks siinkohal paslikuks, kõrvutavaks, näidismaterjaliks kasvõi tema Chad Shelten’i tegelaskuju – irooniliselt samuti lühiajalisest sarjast - “Day Break”). Sellist, kes olemuslikult justkui ennetaks igasugust võimalust üksikasjalikumaks analüüsiks. Ma leian, et poleks üldsegi ebaõige järeldada, et Jayne Cobb’i saaks ehk kõige ilmekamalt piiritleda läbi “paradoksi” mõiste. Üritame mainit’ mõtteteral veidike ulatuslikumalt peatuda.
Ehkki senimaani on hingekarjase Book’i minevik-elu kaetud saladuselooriga, saaks ülejäänud Serenity karaktereid arvesse võttes siiski kahtlemata tõdeda, et Baldwin’i poolt kehastet’ Jayne oleleb ennekõike kusagil omaette elutasemel, sealjuures juba eos oma pealesunnit’ kaaslastega kokku sobimata. Ütlen justnimelt “peale sunnitud”, kuna juba varakult, sarja avangul, kirgastub vaatajale, et, nagu metafoorselt öelda tavatsetakse, Jayne Cobb on sellesinatse maailma elu-olusse “lõigatud” teisesest “kangast” kui kõik ülejäänud Serenity liikmed.
Kestev kamraadlustundmus, mis paljuski teisi karaktereid -- kas rohkemal või vähemal moel, määratleb --, kellega Jayne päevast-päeva laeva-elu jagab, mõjub mehele enesele meeletult võõristavalt. Mitte, et tema pertseptsioon midagi taolist, lähemalt süvenemata, lihtsalt kahe silma vahele jätaks. Jayne’i elukäsitlus on lihtsalt sedavõrd vastupidisem, et ta ei näe taolisel lähenemisnurgalt mitte mingisugust kujukat mõtet. Omaenese Mina mõistab ta piisava selgepiirilisusega, andes endale seeläbi aru, et tema personaalne maailmatunnetus eristub teravalt ülejäänute omast. Lihtsalt öeldes, Jayne ei loo mõttetuid illusioone iseoma olemusest. Ta on selline, nagu ta on, oma iseloomulikul “toorel” ning ilustamata kujul, visates üle söögilaua kohatu alltooniga märkuse Kaylee aadressil (“Serenity”) või jättes silma pilgutamatagi sinnapaika oma kunagised “partnerid” (sealjuures üht ka sundmatult jalga tulistades) (“Jaynestown”), kui sarnane teguviis vaid kogukama rahapauna ning parema magamiskohaga kulmineeruks. Jayne on ennekõike hetk-impulsside ajel võimalikku kasu kalkuleeriv opurtunist. Kui minna ehk veelgi kaugemale, poleks võib-olla et vale väita sedagi, et Jayne juhindub oma eluilma konstrueerimisel simplistlikust haistingteadvusest, mille ainuoskuseks on vaid tasuva teenistuse tajumine. Seeläbi meenutab tema emotsionaalne muster teatavat ebatervikut, poolikut kui sellist, hulpides vaid konstantses mõistmatuses ümbritseva suhtes, nagu tol korral -- “Jaynestown”-is – kui mehele valmistas üüratut segadust adumine, et ilmas leidub ka selliseid inimesi, kes temasuguse petise pärast nõus on oma elu jätma. Ohverduslik ning ennekõike truu külg Inimeses jookseb paljuski mööda Jayne’ külgi maha, jättes alles vaid häiriva sügeluse, millele mees võimetu on nime andma.
FIREFLY pilootosa “Serenity” kulminatsioonis, kui Mal Jayne’ile oma kahtlusist “seadusemehe” köidikutest vabanemise osas teada annab, küsib ta viimaks Cobb’ilt otsesõnu, et miks too siiski oma kapteni vastu pöörata ei soovinud, kuna seadusesilm ju kindlasti omajagu selleväärset tasu pakkus. Jayne vastab õlakehitusega, osundades, et küllap polnud siis raha “piisavalt hea”. Kui aga kapten edasistki huvi tunneb, pärides aru, et mis siis juhtuda võib, kui “raha on piisavalt hea”, retordib Jayne, et sellisel juhul tuleb “üks huvitav päev”. Suurepärase kontinuteedina sarja avaosas nähtule, leiabki kirjeldatu järje “Ariel”-is – ühtekokku üheksandas episoodis, kirjutatud Joe Molina poolt (kes, muuhulgas, on stsenaristiks ka ülejärgmise, üheteistkümnenda jao -- “Trash” – juures), režii aga Allan Kroeker’ilt – kus Jayne’i sõnad kõige otsesemas mõttes ka teoks saavad, kuna viimane leidis raha viimaks ometi “piisavalt hea” olema (mis muidugi ei tähendanud sugugi, et ettevõtmine nii mitmelgi rindel täielik läbikukkumine poleks olnud – on ju Jayne’ eelnevalt mainitud impulsid oma natuurilt eeskätt lühinägelikud).
Niisiis, “Ariel”-i algatuseks on Serenity teel tiitelplaneedi suunas, mille puhul on tegemist keskse maailmaga Liitlasplaneetide Liidus. Täielikult Alliance’st küllastunud “uhkel kivil” – nagu oma mõtteid Ariel-i kohta väljendab kapten Mal – pole aga esmapilgul oodatagi tavapärast äri ajamist, mis Serenity meeskonnale ka igatsetud sissetulekut tooks, kuna taolises kohas enese ilmsiks tegemine tooks endaga kaasa ainuüksi soovimatut peavalu. Alliance’i-põhisele planeedile siirdutakse hoopiski seetõttu, et kompanjonide gildi seadused nõuavad Inaralt igaaastast kliinilist ülevaatust ning tegevuslitsensi uuendamist. Kui Inara saab aga maale lastud omi asju ajama, on kõik ülejäänud paratamatult sunnitud aega parajaks lööma, näiteks laadungiruumis hobuseraudadega täpsust visates.
Eelnevalt aga, enne kui Inara Serenity’t veel lahkuda polnud jõudnud, leidis aset üks äkiline intsident, mis oma tõsise kaalukusega heidab varju nii edaspidi aset leidvaile sündmusile (kui ka, tõepoolest, ilmselt ka minu enese poolseile tõlgendusile). Nimelt, näivalt ilma igasuguse provokatsioonita, libiseb River tasahilju kööki, naasedes sealt lihanoaga, millega Jayne’ile risti üle rinna virutab, mispeale viimane, ilmselgelt püha viha täis, ta tagantkätt pikali virutab. Pealtnäha ehmatav situatsioon lahenes siiski aga õnnelikult, kuna Simon’il polnud probleemi Jayne’i vigastuse kinni õmblemisega.
Nähtavasti osalt seetõttu, et oli tahtmatuks tunnistajaks oma õe ootamatule ebastabiilsusilmingule, osalt aga kantuna süvenevast murest selle üle, et mis siis täpselt River’it painata võib, tuleb Simon järsku välja detailselt läbimõeldud plaaniga, mis aitaks temal oma õde kohalikku linnahaiglasse ajuskännimisele toimetada, samas kui teistel oleks tänu kohapealseile rohuvarudele kena võimalus oma rahamured pikemaks ajaks lahendada.
Lähem plaan seisnes Mal’i, Zoë’ ning Jayne’i (jah, ka tema näis toimuvaga täiesti päri olevat, jättes hiljem isegi kergelt mulje, nagu, ehkki läbi vimma, imetleks ta “tohtri” ettevõtlikust sellise, korraliku, plaani väljatöötamisel) maskeerimises esmaabitöölisteks, kes vastava sõiduvahendi ning ID-kaartidega haigla juurde saabuvad, kaasas uimastatud Simon ning River kui “surnud patsiendid”, suletuna, mis näikse meenutavat omalaadset futuristlikku, surnukirstu. Öelduga seondub ka “Ariel”-i vahest ainukene humoristlik aspekt, mis seisnes Simon’i lõppematutel katsetel õpetada kolmikule faux kiirabitöölisist rida arstilingost pakatavaid lausungeid, juhuks kui keegi alul nuhkima peaks asuma, et mis ja kes. Ehkki entusiastitriaadi ponnistuste tunnistamine iseenesest tõi naeratuse näole (kas või seetõttugi, et, kannustatuna sügavast soovist laevalt uttu tõmmata ning midagi korda saata, tegutsesid nad tõepoolest analoogselt kinkeootavate lastega, kes, mõistes oma “tasu”, on selle nimel vaat et kõigeks valmis), võtab seekordse “naljakrooni” moment, mil Mal, pidanuks kordama lauset “The pupils were fixed and dilated” (“pupillid olid fikseeritud ning laienenud”), vormib sellest meenutuslikus ähmis hoopiski “The pupils were fixed and dilapidated” (“pupillid olid fikseeritud ning hooletusse jäetud”). “Ariel”-i kõnealuse külje puändiks oli loomuldasa stseen kolmiku haiglasse jõudmisest, kus, arvatavasti valveõde, nendega sõnagi vahetada ei viitsinud, viidates nad vaid morgi poole. Arusaadavalt ei lükanud muutlikud tuuled pähe õpit’ teerajalt kõrvale aga Jayne’, kes, vaatamata tõigale, et keegi teda kuulata ei soovinud, sõna otseses mõttes eelnevalt ajju-tuubitu ühe hingetõmbega välja pahvatas.
Edasi toimetati plaanipäraselt, suundudes morgi poole, kus veel-magavad Simon&River ühes Jayne’ga esimeste üles ärkamist ootama jäeti, et seejärel “kirste” ravimite ohutuks transpordiks pruukida. Siinkohal lõppes “plaanipärasus” aga ka otsa, kuna kahetsusväärselt peitus Jayne Cobb’i entusiastlikus “vimma-unustuses” siiski tagamõte, ja sel korral juba midagi hulka rabavamat kui eelnevalt korda saadetu. Nimelt lipsab mees Tam’ide magades korraks morgiruumeist välja ning võtab ühendust ühe Alliance’i ohvitseriga, kellega näib kehitavat juba eelnevalt sõlmit’ kokkulepe põgenikke puudutava tasu osas, kuna Jayne annab vaid mõista, et asub nö positsioonil. Morgi tagasi pöördudes hakkavad õde-venda juba vaikselt ärkama ning märkimisväärse detailina, ehmatades sealjuures naasnud Jayne’i, hõikab äsja virgunud River, “Copper for a kiss”(*).
(*)Arvesse võttes just-tsiteeritut, episoodi alul nähtud äkkrünnakut Jayne’i suunal ning “Ariel”-i kulminatsioonis justkui teadva, ent samas keelt hammaste taga hoidvat pilku, näis River jällekordselt artikuleerivat seda omalaadset etteaimavat oskust, mida neiu on mööduvlikult esitanud näiteks nii “Bushwhacked”-is (surnute tajumine) kui ka eelnenud, “Out of Gas”-is, kus Simon’i sünnipäevaküünalde leekides kirgastub tüdrukule lähenev mootoriplahvatusest tingitud tulekeel.
Kui ka Simon ärkab, asutakse teele (Simon riietet’ kui arst, River kui patsient) skännimisruumi poole, kus noormees teab asuvat 3-D formaadilist kujutist loovat neuro-imidžer’i. Jõudes viimaks nõnda kaugele, et silmitseda kolmedimensionaalset kujutist oma õe ajust, adub Simon, et River’i koljut on nii mitmelgi korral avatud ning ühel või teisel moel aju lõigutud, sealjuures eemaldades ka tüdruku amygdala, mida ta kirjeldab kui panipaika inimlikule võimele oma emotsioone alla suruda. Teisisõnu, kontrastina Jayne’ile – kelle “emotsionaalsest mustrist” on paljutki vajaka – tunneb, nagu nähtud kohutatud Simon väljendub, River “tunneb kõike, ta ei saa muud moodi.”
Aga ka Alliance’i sõdurikaader, eesotsas agent McGuinness’iga (Blake Robbins), jääb lõppeks pika ninaga, kuna peatselt ilmneb, et ehkki justament nemad hoolitsesid tagaotsitute kinni püüdmise eest, saabuvad nabituile järele hoopiski teised. Ja siinjuures leiab ära kasutamist ka teine vägagi voolavliku loomulikkusega narratiivi lisatud “tagasiheide” sarja algusaega, täpsemalt teisele episoodile –- pealkirjastatud “The Train Job” –, mida mäletatavasti ilmestas River’i lalin “two by two, hands of blue” jao eelviimases stseenis, samas kui kulminatsioonis ka kahte sinistes kummikinnastes ning ülikondades meest näidati, küsitlemas Alliance’ i ohvitseri kahe põgeniku osas.
Kuna vahi all oleva kolmiku edasine saatus (nagu ka transport) pole enam Alliance’i sõdurite teha, viiakse nad seniks ühte ruumi hoiule, kuni “ülemused” pärale jõuavad. Sealt suudavad Jayne ning Simon, sattudes üks-ühele kummagi valvuriga, aga põgeneda, samaaegselt kui haiglasse saabub juba “The Train Job”-ist tuttav “sinikäte paar”, kes põgenikele järele tulid (kutsudes sealjuures samuti esile River’i telepaatilise külje, kui too järsku nendib, et “nad on kohal”).
(**)Ja siinkohal ainuüksi spekulatsioon – kuna nagu juba eelnevalt tõdetuna, ehkki vaatan FIREFLY’d teistkordselt, ei mäleta, ega õieti kavatsegi, kõiki šüžeelisi pidepunkte – selle kohta, missugust lähemat sidet Akadeemia Alliance’i valitsusaparaadiga üleüldse omab? Ülalmainit’ veristamistseenist jäi pigemini mulje kui “jäljekoristamisest”, ent mitte oletatavate liitlaste sõdurite korrale kutsumisest. Eks see võib muidugi olla nii üht kui teist, kuid vägisi jäi kummitama mõte, et Akadeemia funktsioneerib Alliance’ist sõltumatult.
Kõrvaldades teelt Alliance’i kaadrit, jõuavad “sinikäed” põgenikele, River eesotsas, järjest lähemale, kuid küllaltki viimasel hetkel, kantuna neiu oskusest leida õige väljapääs ning teisalt Mal’ist ning Zoë’st, kes väljastpoolt ukse puruks lasevad (olles varemalt eeldatavalt majaplaanide abil sinnasamasse kohta välja jõudnud), suudetakse halvimast hoiduda. Piisavalt napp pääsemine, see.
Taas laeval, ei väsi Simon endiselt Jayne’i kiitmast, vihjates isegi mehe kangelaslikkusele, kuid nii River’i kui ka Mal’i poolt on võimalik tajuda võnkeid “tõelisest” arusaamisest ning läbinägemisvõimest. Ehkki seltskonnas mängib Mal kaasa, on Jayne’iga kahekesi jäädes aeg mask maha pühkida, mistõttu virutab kapten viimasele järsku ootamatu obaduse mutrivõtmega, lüües Jayne’i oimetuks (teravmeelne “etteaimamine” selleks muuseas läbi kapteni fraasi, kes Jayne’i ootab hea töö eest “suur palgapäev”), paigutades ta seejärel laadungiruumi õhulüüsi, kaaslaseks vaid väike raadiosaatja, mille teel – hetki hiljem, kui Jayne juba meelemärkusele on tulnud – pidada maha üks, vahest isegi liialt kaua soolas olnud, vestlus (mida olen osaliselt tsiteerinud ka käesoleva kirjatöö päises), pannes mehe simultaanselt silmitsi ka surma enesega, ja seda avatud ukse näol, mis iga hetk võib saavutada kontakti atmosfääriga ning Jayne’i lihtsalt välja pillutada.
Asjata pole ma käsitletava episoodi alapealkirjaks otsustanud valida Jayne Cobb’i ning Mal Reynolds’i omavahelist vastandust. Samavõrdselt kui River’i emotsionaalne tasand vastandub Jayne’i omale, oponeerib Mal’i sissejuurdunud moraalikoodeks (sealjuures kahtlemata paljuski fundamentaalset kannustust saanud mehe sõjaväeperioodist) Jayne’i loomuldasa argpükslikule juuretusele ses’ vallas (“money was too good”). Lõppude lõpuks, kuuldes viimaks arvatavasti parimat vabandust, mis Jayne suust tulla võib (pikemalt sellest järgmises paragrahvis), ületab kapteni sisemuses siiski halastus karistuse. Veelgi, olen ju ikka ja jälle, kuitahes möödavlikult, juttu teinud sellest, kuivõrd sügavat tähendust, tegelikult, omab Mal’i jaoks laeva meeskondlik ühtsus ning seeläbi ka kamraadlus tervikuna. Teatava kliimaksi saavutas kõnealune idee ennekõike eelkäiva osa -- “Out of Gas” – puhul, mille eelviimases stseenis leiame rohtudest uimase Mal’i pärimas selle järele, kas kõik ikka endiselt ka siis alles on, kui ta kord üles ärkab. Käesolevat juhtu, mil Mal määratleb Serenity meeskonda (ja omal moel ka laeva ennast, eriti kui meenutada läinud osa) kui üht terviklikku organismi, võib ses’ osas kindlasti määratleda kõnealuse šüžeeliini kulminatsioonina.
Kuid, nagu juba käesoleva kirjutise alul ka osutasin, leian jätkuvalt, et Jayne’i osas pole tegemist pahatahtliku “kurikaelaga”, per se. Tõsi, mehe enesekesksed ihad on olnud esiplaanil hetkest, mil ta Serenity’ga liitus ning materialistlikud soovid muudavad ta hoolimatuks ümbritseva suhtes, ent kõike arvestades ei varjuta see mehe internaalset pilku, mis vähemasti sisimaski, suudab eristada “head” “halvast”. Ehkki ta on võimetu järgimaks oma sisimasi “fooritulesid”, ei tähenda see nende sootuks puudumist. Väljendusid ju Jayne’i segased tunded millestki sellisest nagu “truudus” --- kui purupaljas mudavalmistaja ennastohverdavalt Jayne’le mõeldud kuuli ette hüppas – arusaamas oma olemusest, samas kui Mal’i otsustav käitumine, jättes mehe Serenity õhulüüsi surema, tingis Jayne’is omamoodi harukordse minnalaskmistunde ja ootamatult sügava palve, mis jättis kaptenile surma selgitamiseks vabad käed, ainuüksi juhul kui see ei maini tegelikku põhjust. Ehk olekski targem nõustuda Jayne’i enda sõnadega selle kohta, et tal napib taipu. Veelgi enam, tahumatu opurtunistina puudub tal inimestele loomupärane “filter”, mis vähemasti printsiibis, tagab “õige” käitumise. On sellest aga küllalt, et omistada Jayne’ile sildistus “halb”?
Veel mõningasi mõtteid:
- Kuna juba algusest peale oleks Jayne soovinud pahandusi kaela tõmbavaist põgenikest vabaneda, jääb käesoleval juhul kaks võimalust. Kas mees tõepoolest hoidis oma ihasid sordiini all, kalkuleerides konkreetset momenti, mil võimalus enim pead tõstaks, või -- ja mis, arvestades Jayne’i loomust näib olevat hulka loogilisem – ajas tal lõplikult kopsu üle maksa River’i järsk rünnak, pannes ta, hetke ära kasutades, toimuvaga kaasa minema, salaja aga omapäi tegutsema.
- Kiirabisüstik, mille Kaylee ning Wash vanarauaõuest ära toovad ning kiirkorras restaureerivad, on õieti ehitatud 2/3 skaalas nõukogude Mil Mi-24 Hind D helikopterimudeli alusel. Wikipedia teab rääkida, et grupp fänne olla nimetet’ süstiku Mojave vanarauaõuest Californiast ära ostnud ning tegelevad nüüd selle taastamisega.
- Ja veel samast allikast: Pärast seda kui Mal jt mitmeti edukalt reidilt (jah, nii Mal kui Zoë’ ajasid “kirstudesse” suuremal hulgal Simon’i poolt ette kirjutet’ ravimeid – nimetuste spikker asus Mal’il muuseas käevarre peal), haarab Mal järsku Kaylee’l tagant kinni ning tõmbab ta kallistuseks lähemale. Väidetavalt olevat tegemist olnud Nathan Fillion’i enda improga, kuid kaadrisse jäeti see siiski, kuna Joss Whedon leidis, et arvestades Mal’i karakterit, oli see tema poolt vägagi loomulik liigutus.
- Kolmedimensionaalne neuro-kujutist loov masinavärk, mis võimaldab Simon’il pilti River’i ajust füüsiliselt sinna-tänna liigutada, on üks järjekordseid futuristlike elemente tehnoloogia vallast. Mäletatavasti oli üheks omanäoliseks futuristlikuks lahenduseks ka relvaskännimismehhanism “Shindig”-is. Muidugi, kumbki neist pole oma olemuselt enam teab mis “out there”. Taoline inimorganismi visuaalsel täispinnal kujutav aparaat võib juba kümnekonna aasta pärast reaalsuseks saada.
- Huvitav oleks teada, mispärast täpselt Ron Glass’i “Ariel”-is ei figureerinud. Kokkulangenud filmimisajad, vahest? Taolise ensemble-sarja puhul tuli lihtsalt kerge ootamatusega, kui mainiti, et hingekarjane kusagil Bathgate’i kloostri juures maha pandi.
- Ehkki “Ariel”-i puhul on tegemist üle pika aja episoodiga, kus ka Summer Glau River rambivalgust kogeb, asub jao narratiivne kese paljuski siiski mujal. Mitte, et see halb oleks, sest Glau võrratut kehastust River’ina ongi vahest ehk targem kogeda mõõdukalt, kui pidevlikult. Olgu sellega, kuidas on, Glau valdusse jäävad siiski ühed parimaist “Ariel”-i tsitaatidest, nagu näiteks “ta näeb punases parem välja”, sellejärgselt kui ta Jayne’ile noaga risti üle rinna on löönud, või stseen hetkest – kui õde-venda ning Jayne juba kinni on võetud – kus leiame River’i rääkimas omal iseäralikul moel jõuludest ning kingitustest, öeldes muuhulgas järgmist: “Ära kappi ka vaata. See on kitsi.”
- Ahjaa. Originaalselt läks “Ariel” eetrisse kaheksanda osana, ehk siis järgnedes “Safe”-le, mis mäletatavasti oli ka, ehkki hulka kesksemalt, River’it ning tema venda puudutav episood. Vaid Whedon teab öelda, miks “korrektne” järjekord neid kaht jagu koos ei seedi, kuid samas tuleb nentida, et pidades silmas kõnealuse episoodi põhiliine, on kahtlemata tegemist ideaalse kaaslasega läinudkordsele “Out of Gas”-ile.
Nõnda palju siis sel’ korral. Viis episoodi Joss Whedon’i FIREFLY’d veel järel. Oijah! Kuid mis teha. Järgmisel korral saab luubi all olema juba kümnes episood -- “War Stories” – mis teatavasti sisaldab, juba ette ülilahedat, audio kommentaari Whedon’lt ning Alan Tudyk’ilt. Niisiis.. tulevase kirjutamiseni!
_____
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Nathan Fillion (kapten Malcolm “Mal” Reynolds), Adam Baldwin (Jayne Cobb). 2) vasakult-paremale: Summer Glau (River Tam), Adam Baldwin (Jayne Cobb) & Sean Maher (Simon Tam). 3) vasakult-paremale: Dennis Cockrum & Jeff Ricketts (“sinikäed”). 4) Sean Maher (Simon Tam). VLC snapshots, erakogu.
No comments:
Post a Comment