Black Books, “Grapes of Wrath”: Kes küll paavsti maha lõi?!

Mitte, et meil siin miskisugust tõsimeelset graafikut üldse eksisteeriks, kuid juhtumisi on ajavärten veerel’nud jällekord sinnamaile, et oleks justkui tarvis juttu teha briti suurepärase komöödiasarja “Black Books” kuueosalise debüüthooaja järjekordsest, nüüd juba kolmandast episoodist. Niisiis, keda huvitab, klikake aga seda va kurikuulsat linki ja peatselt lausumegi teis’pool juba uued tered…

“There’s jam in the bath.”

- Manny Bianco

“Oh, come on!”

- Bernard Black

____

“Dirty.”

- “Cleaner”

“Who are you?”

-Bernard Black

“Who am I? I’ll tell you who I am. I’m the cleaner.”

- “Cleaner”

_____

“Not the, not the… that’s the cheap and dusty. Not the clean, expensive…”

- Bernard Black

“Grapes of Wrath” on üks paganama pentsik episood telekomöödiat, mida kohe kindlasti on võimatu traditsiooniliseks sitcom’iks ristida. Ümberlükkamatult. Ja mina, kes ma end “Books”-i osas siiski veel põhimõtteliselt algajana näen, leidsin end vaadates sageli mõtteid mõlgutamast selle üle, kas a) “Grapes” on üks äärmiselt isevärki üllitis ka sarja üleüldise universumi seisukohalt, või b) on ehk tegemist justament sihukse jaoga, mis on mõistetav omalaadse murdepunktina, kus Dylan Moran ning Graham Linehan (järjekordselt ka kõnealuse episoodi stsenaristid) lõplikult kollektiivse jala maasse lõid, andmaks mõista, et nende ülimaks eesmärgiks ongi luua üks vaieldamatult paeluv sürr-ilm, millele eduliselt kaasa elamiseks pole päriselust juhinduvast silmapaarist erilist tolku. Muidugi mõista pandi seeme eksplitsiitse sürrealistliku tooni võrsumiseks mulda juba pilootepisoodis (kui mõelda Manny ja “väikese rahuraamatu” peale), kuid senini on see siiski olnud vahendiks, mis piirdub karakteritega, ega astu, ütleme siis, välja laia maailma. “Grapes” aga ongi ses’ suhtes eriline, kuna Bernard’i ja Manny seekordsed seiklused päädivad ajalehe jahmatava esiküljelooga, mis ei kanna endas ainumat kübetki realismi. Idee keskse narratiivi puändi olemuslikust mastaapsusest, mis näikse karakterid selja taha jätvat - luues ühtaegu nalja ka maailma ümber, mis meie tegelaskujusid ümbritseb - pole õigupoolest üldsegi kehvade killast. Ent mõneti jääb seejuures painama tundmus, et säärased valikuid langetades avaneb Moren’il & co’l võimalus mängida absoluutselt kõigega ning see omakorda võib ühel hetkel hakata kahandama sürrealistliku tooni narratiivset rõhku. Mitte, et ma ekspert oleksin, ent väärt komöödia osised peaksid kaheldamatult olema meisterlikult väljamõõdetud ning omavahel balanssi asetatud. Ja teatava elemendiga liialdamine võib täiesti vabalt lõppeda mitte üksnes sellega, et see edaspidi enam erilist võimu ei oma, vaid sellegagi, et kogu tervikpilt rikutud saab. Ei maksa arvata, nagu ma eeldaks, et midagi analoogset siin – s.o “Black Books”-is – juhtuks. Kuid oskuslik žongleerimine karakteripõhise ning üldmaailmse vahel, tagamaks tabavaid puänte, pole just töö, mis oleks kergete killast. Ja kui juba uks laia maailma kui sellisse – sürrealistliku pöördega, küll – kord avati, kes ütleb, et edaspidi kiusatus liigagi põletavaks ei osutu? Aga eks me näe. Või noh, õigemini mina, sest valdaval enamikul (neist vähestest) lugejaist – ma oletan – on sari niiehknaa juba ammuilma ära kaetud (ja siinjuures oleks ilmselt vajalik mainida, et spoilerdamisele ma eriti hea pilguga ei vaata). Alljärgnevalt siis aga juba mõne sõnaga sisulisemalt, mida ma siis õieti üldse siiamaani öelduga silmas olen pidanud.

“Grapes” algab lühida, kuid vägagi mõjuva tiitrite-eelse sekventsiga, mis leiab aset 1900. aastal Bordeaux’is. Näeme üht munka – nimega Aldo (Ben Homewood) - viinamarjakobar näppude vahel, kohaliku abee (Paul Beech) juurde jooksvat. Kohale jõudes selgitab ta (ja meeldiva liigutusena toimub vestlus täielikult prantsuse keeles, mida taustaks saadab vaimulik muusika) hingetuna pühale isale oma ebamungaliku tormamise tagamaid. Nimelt olevat sündinud ime – see rammus kobar tumedatoonilisi marju olevat välja kasvanud aias asuvast roosipõõsast. Aldo ulatab kobara hämmastunud abeele, kes teeb seejärel juttu ettekuulutusest, mille järgi viinamarjad, mis on tärganud roosi okkast, võimaldavad valmistada veini (“Le Vin du Rosier”, nagu episoodis tükk maad hiljem ilmneb), mis on suupärane Jumalale endale. Siis pistab abee ühe marjadest omale õrnale suhu, misjärel Aldo märkab, et abee põskedelt voolab paar kerget  pisarat.

Tegemist on isevärki maagilise, silmapaistvalt teistlaadi valgustust pruukiva, stseeniga, mida on esmapilgul raske – vähemalt sügavamate tõlgendusteta – ülejäänud narratiiviga liita. Järgnev võrdlus on küll parajalt apples ‘n oranges, kuid tahtmatult meenub antud ühenduses vendade Coen’ite "A Serious Man"-i allegoorilise alatooniga epiloog, mis on olemuselt järgnevalt jutustava loo perspektiivist sedavõrd integraalne, kuid ühtaegu nii kummastavalt isolatsioonis paiknev. Ja ehkki üleeelmises lõigus sai “Grapes”-i keskse süžeeliini puändile liigset hõlmavust vahest ette heidetud, ei saa jätta märkimata, et nähtu üle tõesti süvitsi järele mõeldes pole just võimatu ära selgitada see mastaapsusgi – tuleb vaid “Books”-i jutustuslikust esteetikast juhindudes punktid ühendada.

Kuid selleni me veel jõuame.

Esmalt tuleks ära märkida katalüsaator, mis nüüdseks juba parajalt sukk-ja-saapaliku Bernard’i ja Manny(*) edasisse sündmustekeerisesse tõukab. Manny leiab end nimelt vastakuti sihukse elamisega, mille puhul määratlused nagu “räpane”, “rõve” või “korralage” kõlaksid ilmselt vaat et komplimentidenagi (“It’s like Dresden back there!”). (Asjad on isegi nii hullud, et vaene Nipsy kärvas sinna kusagile ära). Bernard Black’i elamine on miskisugune kõrgeim pilotaaž, mille defineerimiseks polegi veel tarvilikke sõnu loodud: kasutatud toidupakendis näib miski end Manny ehmatuseks vapralt liigutavat ja õrnalt piiksuvat (mis võib vabalt olla ka näljast imetillukeseks kahanenud Nipsy, kurat seda teab), lauanõude puudumise tõttu on vaene mees sunnitud munaputru kammiga kingast sööma, ja kõige tipuks märkab ta ka kangekaelselt lae külge kinnitunud moosiga röstsaia. Või noh, õieti on - Manny enda määratlus Bernard’i kohta on äärmiselt tabav: “Räpa-võlur” (“Sõber ainuüksi sea ja rotiga”). Igatahes võtab Manny lõpuks kätte ja kutsub kohale erakordselt obsessiivse puhastaja (Kevin Eldon), kes helerohelise ülikonda riietununa, ja valgete kummikutega, näib tõepoolest välja – nagu Moran, Bailey ja Greig “Grapes”-i audiokommentaaris tabavalt märgivad – kui hambapastatuub.

(*)Kuigi seoses Tamsin Greig’i Fran’iga tuleb sellest nähtavasti juttu veelgi, ei saa jätta mainimata, kuivõrd loomulik, ja kordagi pingutamata, on Dylan Moran’i ning Bill Bailey omavaheline kokkusobimine, stseenist-stseeni, episoodist-episoodi. See on sisemiselt ülimalt laetud paarlus, mida on lihtsalt lust jälgida.

Muuseas, seoses puhastajaga kordub meeldiva kontinuteedipuudutusena ka tühipaljast õhust materialiseerumine, mida mäletatavasti nägime viimati Graham Linehan’i poolt kehastatud üliagara varahommikuse raamatuhuvilise näol. Ühtlasi pakub antud stseen ka teist kahest vajalikust süžeepunktist, mis juba hiljem üheskoos suurepäraseks puändiks sõlmatakse – nimelt Manny häda murduva hambaga (teine “punkt” on Manny’le stressi tõttu jalga lööv kramp, mis tuleb jutuks juba “Grapes”-i alul). Eldon’i poolt muiet esile kutsuva surmtõsidusega mängitud puhastaja on Bernard’i absoluutne vastand. Makk pihus, on ta nõuks võtnud härra Black’i elamine toll-tollilt läbi käia, nähtut samaaegselt verbaalselt üles märkides (“Põhjapoolne laenurk. Ämblikuvõrk sisaldab mitut surnud kaheksajalga… ühes ubadega”). Kõik on väga dirrrty, nendib ta häiritud Bernard’ile, kelle näolt võib välja lugeda süvenevaid jälgi tõelist tülgastumisest kõige selle aadressil, millesse Manny ta nüüd äkitselt – mehe enda perspektiivist täiesti asja eest, teist takka - mässis. “Puhastaja” on justkui narkokoer, ainult et ta on inimene, kes omab nina, mis on tuunitud mustuse lainele. Ja Bernard’i elamisest ei leia ta põhimõtteliselt ainsatki lapikest pinda, mis poleks harukordsest räpasusest juba üdini läbiimbunud. Isegi paljas õhk(!), millest ta näpuga “läbi” tõmbab (ülimalt lahe võte, see) – et seejärel Bernard’ile võidukalt näidata, kes eelnevalt liigsele tolmususele valjult vastu vaidleb –, ei koosne muust kui tolmust. Lisaks veel kraanikausi olukord, mis olla jälk ning vannituba, mis on hoopis häbiväärne. Ja ometigi tekib vägisi tunne – ja arvatavasti sihilikult –, et neist kolmest oleks justkui kõige friiklikum kuju “puhastaja” ise, kelle sõnavara, ja eeskätt rääkimisel kasutatavad rõhutused, jätavad parajalt pornograafilise mulje (vt nt: “I want to clean your dusty cups from the inside out”).

Igatahes soovitab “puhastaja” Manny’l ja Bernard’il majast lahkuda, kuna tegemist olla “suure tööga” ja mõned inimesed eelistavat pigemini eemalolekut. Manny’le meenub varasem Freddy () palve(**) viimase äraolekul maja valvata. Bernard, muidugi, ei sooviks kusagile minna ja asub hoopis viimses hingehädas maha kukkunud tuhka pükstesse määrima. Filthy!

(**)Stseen Freddy’ga pakkus ühtlasi ka ühe naljaka füüsilise komöödia elemendi, nimelt teatatud sorti kaelamasseerija, mis oma väljanägemise tõttu mõni aeg hiljem Manny käes ühe tõsiselt hea tsitaadini viib. Tsitaat, mis, olgu öeldud, ka DVD “Episode index”-it sisse juhatab.

Freddy (Chris Larner) on Bernard’i järsust meelemuutusest muidugi üdini liigutatud, ega pane pealtnäha miskiks sedagi, kui juba kergelt võtnud Black ühes Manny’ga (või rangelt võttes, ainult Manny küll) hinnalise vaasi otsa koperdab, juhatades omakorda sisse tabava nalja, kus Freddy palub teist sarnast siiski mitte lõhkuda, kuna too olevat nüüdseks maailmas ainus säherdune eksemplar. Veel teiseski Freddy’ga seonduvas stseenis – enne kui asuda otseselt keskse kraami kallale – leiame Manny ühe lehmaportreega tõtt vahtivat, püüdes üheskoos kõrvale tuleva Freddy’ga leida ütlemiseks piisavalt tarku ja teemateadlikke repliike (koolkond, maali “sügavam tähendus”). See stseen, muuseas, või vähemasti Bill Bailey kehastet Manny osa selles – nagu audiokommist selgub – olevat aga täielikult kohapeal välja mõeldud improv. Olgu veel juurde lisatud, et ka veidike hilisem stseen, kus purjus Bernard ja Manny (veel) enese teadmata hinnalist veini kimuvad, sisaldab – kui kommentaari uskuda – samuti osaliselt improviseeritud dialoogi(***)(****). Mis ma oskan öelda!

(***)Mispeale Moran tõdebki, et säherdusi stseene oleks pidanud hulgim olema, kuna siis oleks skripti kirjutamisele vähem aega kulunud. 

(****)Käesolevast stseenist pärineb muuhulgas ka hirmnaljakas pilt, mille ma seekordset kirjatööd illustreerima valisin.

Nüüd aga ongi aeg liikuda veinide manu ja ühtlasi jõuda ka selleni, mil moel “Grapes”-i algustiitrite-eelne lõiguke ülejäänud narratiiviga sobitub. Freddy veinikeldris, nimelt, on paras hunnik veini, kuid, nagu mees Manny’le südamele paneb, joomiseks tohib võtta ainuüksi mitmekümnepudelisest (eeldatavalt odavate) veinide kogumist; kümmet eriti hinnalist pudelit, mis kohe seal kõrval seisavad, ei tohiks aga isegi mitte puudutada, liigutamisest (ja joomisest!) rääkimata(*****). Manny, mõistagi, saab aga hoopis teistpidi aru (seik, millele mõnetist eelmängu pakub stseen termostaadi nupuga, millega opereerimine samuti Manny’le esialgu tagurpidi meelde jääb) ning see tõik saabki mõlemale mehele saatuslikuks.
Kommentaaritrack’il pärib Greig muide, et kuna õieti on ju tegemist läbinähtava naljaga, mis selle siis ikkagi “tööle paneb”, nii et inimesed ei pettuks. Moran naljatab seepeale vastu, öeldes, et eks see pudelitest valesti aru saamine üks väärakas nali ole, kuid sihukest viga olevat lihtne teha ja nali iseenesest on ju ilus.

(*****)Freddy selgitab, et üht neist pudeleist on tal kuu lõpus plaanis paavstile esitada, tänutäheks selle eest, et too Freddy nõbu Roy – kes on muideks kardinal – hädast välja aitas (ehk siis, vaimulikkonna korruptsioon, hint hint).

Kuid ega Bernard ja Manny päris kuu pealt kukkun’d ka pole ja nii seisavad nad peagi silmitsi möödapääsmatult kahetsusväärse olukorraga, olles päkad õndsalt silma ajanud 7K naelasele hinnalisele veinile (andekalt valitud võte oli muuseas visuaalselt esitatud kasvav rahasumma, mis jättis mulje otsekui mingisugusest kasiinoaparaadist, ainult, et "õnne" asemel oli midagi muud - ja eriti lahe oli sealjuures muidugi viimne veinitilk, mis summa 6999 naela pealt 7K peale kergitas). Minu kui vaataja jaoks muutis nimetet’ avastust muidugi kordi naljakamaks fakt, et lisaks peagi ilmnevale, esialgu uskumatule, hinnale, luges Manny veidi varem pudelisildilt veel ka väärt joogipoolise nime, mis kõlas – nagu eelpool märgitud sai - “Le Vin du Rosier” ehk siis “Roosi vein”. Teisitiöeldes, meie geniaalne paarike lasi teadmatult hea maitsta vaat et “jumala-nektaril”, mis veel saja aasta eest oli olnud ime läbi tärganud viinamarjakobar.
Mõistes aga oma äkilist kitsikust (kahepeale kokku jäi meestel põhimõtteliselt veidike alla 7K rahast puudu), jõudsid nad lõpuks otsusele õpetlike raamatute kaasabil (samuti hea jätk varasemale Freddy soovitusele veini nautides süveneda ka teostesse, mis joodava tagamaadest jutustavad) tühjaks joodud pudel põhimõtteliselt võltsi veiniga asendada (olgugi, et Bernard’i esialgne mõte maja maha põletada pani Manny samuti koheselt tegutsema), kasutades selleks materjali “odava laari” hulgast.

Mida võiks vahest ehk pidada “Grapes”-i humoristlikuks kõrghetkeks, leiab narratiivset kokkusidumist ka kaks varasemat Manny’ga seonduvat süžeepunkti: esiteks meest järjepidevalt painav hamba murdumine ja teiseks, stressist tingitud jalakramp. Nimelt jätab Dylan Moran veini valmistades paraja hullu alkeemiku mulje, keda iga käsu ja soovi peale liipab kohale vigane teener – Manny –, kes lonkab üht jalga ning hoiab üht näopoolt viltu. Ülimalt palju annab siinkohal mõjuvale momendile juurde ka Nick Wood’i/Graham Linehan’i režii ning kinematograaf John Rosenberg’i suurepärane valgustus, mis saavutab oma haripunkti välistseenis, kus äikesemürina ja välkude taustal Bernard Manny’t puuoksaga, viimase oigamise saatel, “piitsutab”(******).

(******)”Grapes”-i teise kena kontinuteedipuudutusena näeb kõike seda pealt lapsekäruga mööda jalutav naine – Julie’t kehastav Daisy Campbell. Meenutatavasti on siis tegemist Fran’i sõbrannaga, kes “Books”-i pilootjaos sünnitamas oli. Ja sünnitas “palli”, millest nüüdseks on “saanud laps”, nagu Greig et al kommentaaris naljaga mainivad.

Ja ehkki vein valmis, peegeldub amatöörveinimeistrite näolt, seda lõpuks degusteerides, vaid rahulolu, leiab asi nö kuu aja möödudes, “Grapes”-i lõpp-puändis siiski pöördelise lõpu, mis minu silmis vaieldamatult seninähtud episoodidest kõige tabavamalt kirjutatud on. Nimelt satub Bernard’ile kätte ajaleht, kust ta loeb ehmatades oma sünnikuupäeva, jättes sealjuures täieliku tähelepanuta esiküljeuudise “madalasordilise” veini tõttu surnud paavstist ning süüdlasena kinni hoitavast mehest (Freddy). Tegemist on tegelikult suurepärase kahetasandilise momendiga, mis ühelt poolt tugevdab Bernard’ist kui karakterist lähtuvat huumorit, kuid ühtlasi lõpetab mängleva kergusega ka episoodi kaks peamist süžeeliini: Bernard kui “räpa-võlur” ja veinitegemine. Esimene mainituist leiab oma lõpu hetkel, mil Manny avastab ehmatusega ajalehe esiküljeloo, teine aga kohe sealsamas, kus koletust sündmusest keeletuks jäänud Manny’le eelnevalt Bernard’i poolt lakke visatud moosiga röstsai otse pähe kukub. Ega Dylan Moran’i ütlusele kommentaaritrack’il ei saagi vastu vaielda, röstsaianali aitab alati hädast välja.

Puänt surnud paavist töötab veatult, sest tõlgendavast aspektist poleks tarvilik teha muud, kui meenutada stseeni Bordeaux’is 1900. aastal. “Roosivein” oli mõeldud ainuüksi Jumala huultele, mistõttu isegi säärase joogipoolise hale vari on võimeline tapma seda, kes end piisavalt vääriliseks peab. On ju paavst küll “Jumala asemik” maa peal, kuid siiski mitte Jumal.

Ja, last but not least, arvatavasti on see väheke ebaõiglane, kuid võrreldes Bernard’i&Manny süžeede olemusliku rikkusega, ma lihtsalt ei tundnud end olevat eriti haaratud Fran’i alasüžeest (mis, kui asi iseenesest, oli okei: eriti naise kohtingukaaslase istuvad tantsuliigutused, mille alatooni naine alles siis tagantjärele taipas, kui nägi meest salamisi mööduva kelneri tagumikku vahtivat). Tamsin Greig’i vastu pole mul midagi, küll aga hakkab Fran’i karakter näima väheke üleliigne, kuna üksipäini temale taanduvad alasüžeed näivad olevat hoopis teisest mastist kui põhipaariga seonduv ning Dylan Moran’i ja Bill Bailey’ga ühinedes ei oma karakter lihtsalt samaväärset kaliibrit. Kuid kriitika eest ära öeldud, ei saa öelda nagu mulle poleks meeldinud kahe liini kokkusidumine, hetkel, mil ilmneb, et Fran’i uusimaks kohtingukaaslaseks saab dirrty ehk siis Kevin Eldon’i kehastatud “puhastaja”.

Ühtkomateist nipet-näpet veel “Grapes of Wrath”-i kohta:

• Kohe esiteks, kunagi väga ammu (loe: aastaid tagasi bakalaureuseõppe paiku) sai miski kursuse raames John Ford’i ekraniseering Steinbeck’i “The Grapes of Wrath”-ist küll ära kaetud, kuid absoluutselt midagi ma ei mäleta, ega – pean kahetsusväärselt tunnistama – pole lugenud ka romaani ennast. Seega, teadjamad inimesed, oli siin mingisugune allusioon filmi ja/või romaaniga, või oli see lihtsalt üks kelmikas pealkirjavalik?
• Ja pealkirjavalikuist rääkides, käesoleva postituse oma on täiesti sihilik. Tõtt-öelda hakkas peatselt pärast “Grapes”-i ärakaemist kummitama see va “Who shot the sheriff” laulupala, mis lõppude lõpuks siis tugevalt ümber kohandatud ja eestistatud sai.
• “Look. I’m a prostitute robot from the future.” 

• Stseeni ajal, kus Manny müstiliselt kiirelt leitud bensiinikanistrit pillutab, nendib Moran audiokommentaaris, et vahel vaatab ta neid stseene ja mõtleb, et need on nii täiesti mõttetud ja rumalad – täiskasvanud mees, pillub bensiini maha!
• Tim Gunn (kui ma nüüd kommentaari kuulates hääldusest ikka õieti aru sain) on mees, kes vastutas elava toidukarbi eest, mida liigutati mõne jala kauguselt kaugjuhtimispuldiga.
• Eespool sai kahel korral juba kohalpeal improvvimisest juttu tehtud, kuid nagu selgub, ei kuulu skripti ka Fran’i viimaks kapiks välja pääsenud kohtingukaaslase Ben’i (Mark Aiken) sütitavad lauluread, “…and I’ve sipped champagne from a shoe”.
• Ja kui Ben’ist veel hetkeks rääkida, Moran tõdeb kommentaaris põhimõtteliselt, et sehuke nende arusaam kaasaegsest homoseksuaalsusekogemusest ongi, kaasaegsete heteromeestena.
• Näidiseid sürrealistlikust huumorist: ähmis Manny hakkab puhastamisteenus(t)ega telefonitsi vesteldes järsku kõige tavalisemat telefonitoru ümbritseva prahi suunas liigutama, ise öeldes: “Kõik on kõntsaga kaetud. Vaata."
• Chris Larner’i Freddy’t ei näe paraku piisavalt (ja kas üldse enam näeb, arvestades, et nüüdsest lasub tal süüdistus paavstitapus), kuid tema “Oh, and AHHH..”, millega ta Manny veinide juurde juhatab, on parajalt kuldne, et ma olen täiesti rahul, kui pean mehe ainuüksi selle alusel meelde jätma.
• Ja kui hindamatuist tsitaatidest veel rääkida: “some nonsense about him punching Sophia Loren in a nightclub.”
• Okei, “Grapes of Wrath”-ist võibki tsitaate pilduma jääda. Aitab ka!
• Ja, last but not least, samuti tore süžeeliini kokkutõmbav nüke oli, kuidas kuu aja möödudes Bernard’i elamine täpipealt samasugune välja nägi, nagu sel’ hetkel, kui “puhastaja” seda kraamima asus (muidugi eeldusel, et ikka asus).

Kolm episoodi “Black Books”-i debüüthooajast veel järel, kolm seljataga. Ja iga jaoga on asi paremaks läinud, justkui vana vein, mis järjepidevalt rikastub. Jällekirjutamiseni!

____________
Fotod, ülevalt-alla: 1) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 2) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco), Kevin Eldon (“Cleaner”) & Dylan Moran (Bernard Black); 3) Kevin Eldon (“Cleaner”); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black), Bill Bailey (Manny Bianco) & Kevin Eldon (“Cleaner”); 7) vasakult-paremale: Chris Larner (Freddy) & Bill Bailey (Manny Bianco); 9) Bill Bailey (Manny Bianco); 10) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 11) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 12) esiplaanil (seljaga) Daisy Campbell (Julie), tagaplaanil vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 13) & 14) Dylan Moran (Bernard Black); 15) Bill Bailey (Manny Bianco); 16) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco). VLC snapshots. Erakogu.

 

“Boardwalk Empire”, Making-of klipp

Ma tõtt-öelda mõtlesin, et ei hakka peagi algava telehooaja oodatuimate üllitiste trailer’eid siia toppima, ja ega ma rangelt võttes pole sunnit’ oma sõnu sööma ka – allnähtav “making-of” klipp on suts üle 13 minuti pikk, kaugeltki liiga pikk tühipalja treileri jaoks(!). Olgu kuidas on, see klipp valas veel rohkemgi õli tulle mu juba niigi kõrgetele ootustele. “The Sopranos”-i kunagise juhtivprodutsendi/stsenaristi Terence Winter’i loodud/kirjutatud ning Martin Scorsese – temalt pärineb ühtlasi ka pilootjao režii – ja Mark Wahlberg’i juhtivprodutseeritud “Broadwalk Empire” näikse lihtsalt ülivõimas (lisaks nimetatuile võtab hilisemates episoodides režissööripulga üle nii kord ka “The Sopranos”-is sama tööd teinud Timothy Van Patten kui ka Allen Coulter) . Eeskätt on ju kaheldamatult tegemist viimaste aastate vapustavama telesarja cast’iga. “Empire” – mis muuseas sai inspiratsiooni kuuldavasti samanimelisest Nelson Johnson’i romaanist – peategelast, kuiva seaduse aegset gängsterit Nucky Thompson’it, kehastab Steve Buscemi. Teistes rollides võib aga näha veel sihukesi nimesid nagu Omar! (ehk siis Michael K. Williams), Michael Shannon, Michael Stuhlbarg, Kelly MacDonald, Gretchen Mol jt. Seda ei tule vist just tihti ette, kui absoluutselt iga säärane näitlejavalik ülimalt sümpaatne tundub. Muuseas, pärast hüpet nähtavast klipist selgub seegi, et “Empire”-i narratiivis figureerivad tollal veel üpriski noored ja rohelised Al Capone ja Lucky Luciano. Et siis…

_____________
Video allikas: siit

Treiler: Darren Aronofsky, “Black Swan”

Darren Aronofsky, ühe mu lemmikrežissööri (“The Fountain”, “The Wrestler”, “Requiem for a Dream”), värskeim linalugu – fantaasiaelementi(de)ga vürtsitet’ “triller” balletitantsijate rivaalitsemisest, peaosas Natalie Portman (ja sh ka Mila Kunis, Winona Ryder, Vincent Cassel jt) – on kaheldamatult peagi linastuvate filmide nimekirjas minu jaoks vaieldamatult esirinnas. Ja allgi (ehk pärast hüpet) nähaolev trailer näikse neid niigi ärevaid ootusi veelgi õlitavat. Kuna nimetatu kodumail linastuda võiks, pole halli aimugi, ning USA üldkinodes peaks see sündima jõulukuul (kui imdb.com-i usaldada), kuid juba hulka varemalt saab seda näha Veneetsia kui ka Toronto rahvusvahelistel filmifestaritel. Olgu, kuidas on, mina igatahes olen põnevil.

___
Video allikas: http://www.hitfix.com/blogs/awards-campaign-2009/posts/watch-natalie-portman-and-mila-kunis-embrace-and-battle-the-black-swan?m=p

Firefly, “The Message”: Kahetähenduslik kojujõudmine

Lihtsalt õudne, kuna juba viimati Joss Whedon’i “Firefly”-st kirjutatud sai, nimelt möödunud aasta lõpus, täpsemini jõululaupäeva(!) eelõhtul. Ja isegi nüüd, kus olen jõudnud mõningate (või noh, okei, kergelt rohkemate kui paljalt “mõnede”) nädalate vältel kauaigatsetud vabadusevilju mekkida, pole ma suutnud end piisavalt kokku koguda, et äsjamainit’ kultussarja viimased episoodid (+ film) pikemasse analüüsifookusse haarata. Kuid, kui tõe tunnistamise voolus juba triivime, “The Message” – ühtekokku kaheteistkümnes jagu – on mul ära kaetud juba mõnda aega ning kurat, teeme asja siis ära ükskord ometi, või mis? Ehk siis, keda huvitab, pikemad mõttelõngaheietused äsjamainitult pealkirjastatud episoodist kohe kui oleme jätnud jällenägemiseni teispool alltoodud linki…

“Everybody dies, Tracy. Someone’s carrying a bullet for you right now who doesn’t know it.”

- kapten Malcolm “Mal” Reynolds

___

“You know, it’s funny, we went to the war never looking to come back… but it’s the real world I couldn’t survive.”

- Tracy

___

"What are you now?”

- Tracy

___

"When you can’t run anymore, you crawl, and when you can’t do that, well… Yeah, you know the rest.”

- Tracy

Kõnealusest episoodist kirjamisega haaran härjal sarvist juba eiteagi mitmendat korda. Kaldun arvama, et need metafoorsed sarved pole enam teab kui haaratavadki, vaid pigemini pidevast mudimisest tömbiks kulunud. Igastahes, on kuidas on, nüüd üritan ma taas. Tõtt-öelda ei oskagi ma oletada, mis see va põhjus olla võiks. Olnud hiljuti “The Message”-i ka teistkordselt üle vaadanud, olen põhimõtteliselt kõigutamatu oma arusaamas, nentides veendumushelgiga silmis, et tegemist on ühe mu lemmikuima episoodiga – ehkki seninähtuist mingisugust kindlakäelist hierarhiat moodustada poleks minu arvates eriti paslik, kuna teadupärast tulevad väga vähesed telesarjad algselt välja sedavõrd viimistletutena, kui on seda Joss Whedon’i “Firefly”. Ent mispärast siis ma end ikka ja jälle nõutult raskustes hulpimas leian? Otsesõnu kirjutamisplokiks ma seda ei ristiks (sest, kuigi ärasõnuda ei tahaks, küllaltki värsked “Black Books”-i kirjutised on senini probleemitult valminud), kuid midagi kasvõi marginaalseltki analoogset peitub siin siiski. Nimelt on vahepealne, pealesunnitud, paus liiatigi pikk olnud, ma kahtlustan. Nagu ülal mainisin, sai “Firefly”-teemadel viimati sulg tinti kastetud jõulupühade eel ning sealt edasi liikus kirjutamisega seonduv tasahilju juba hoopis muu tähe alla. Aga universumist, millest kirjutad, peab sul olema teatav sisseelamise tunne, mida kahtlemata üheteist episoodi järjestikune käsitamine (isegi kui kohati kaootiliste vahepauside tagant) võimaldab. Kuid nüüd, olles üleüldisest narratiivist mitmeid kuid eemal püsinud, näib naasmine raske olevat. Mitte, et ma kõnealust jagu nautinud poleks. Nagu juba eelpool öeldud, tegin ma seda – ja isegi väga. Nagu juba vihjamisi öeldud, probleemi kese varjab end kirjutamises kui sellises. Rütm paistab kaotsis olevat. Loodetavasti aga mitte tagasipöördumatult. Ehk siis, katsetab ja vaatab, mis lõppude lõpuks välja kukub. 

Kui “The Message”-ist võrrelda seninähtud episoodidega, tuleks ehk möönda, et esmapilgul rullub meie silmi ees lahti pealtnäha lihtsakoeline lugu, kus – kui välja jätta meie kosmilise ränduripundi sissejuhatav käik ühe nimetuks jääva planeedi (või kuu?) kosmosejaamas  aset leidva turu/karnevali piirdeis asuvasse postkontorisse – meie tegelased kasvõi ainumakski hetkeks isegi Serenity kaitsvate seinte rüpest välja ei rända. Mõistagi pole tegemist otseselt "bottle show"-ga (mida öelda ei võimaldaks nähtavasti juba keskne kosmoselaeva set), ent “The Message”-is sisaldub niiehknaa üllatavalt rohkelt intiimsust, mis mõneti – eeskätt kui keskset süžeeliini silmas pidada – isegi klaustrofoobselt rõhuv näikse. See on sügavalt isiklik, kuid samas aja- ja ühiskonnatransendentne lugu luhtunud vabadusvõitluse järellainetuse tagajärgedest ning neist johtuvaist valikuist, mida kummagil puhul looritab ammulõppenud sõja kestavalt valulik vari. Üle kõige aga räägib “The Message” põhjatult liigutava loo piiritust (relvavenna)kamraadlusest, mis ei põika kohkudes isegi kõige valutekitavama otsuse teelt. Tundmus otsekui lahutamatust vennaskonnast on ju õigupoolest “Firefly” karaktereid saatnud juba eos, kuid pooleldi Joss Whedon’i – ja pooleldi Tim Minear’i (kelle käe alt pärineb ka suurepäraselt struktureeritud "Out Of Gas"), kes on ühtlasi ka episoodi režissöör - sulestatud “The Message”-i skript raiub lõplikult kivisse sarjale omase kamraadlusidee ülima tuuma: tõeline kamraad peab omama võimet astumaks silmagi pilgutamata isetut rada, langetamaks otsuseid, mis tegelikult igal vähimal inimhingel südame rinnust rebida ähvardaks. 

Ja kõige tipuks oli “The Message” – nagu Alan Tudyk’i ning Jewel Staite’i suurepärasest audiokommentaarist selgub – ka üleüldse viimane episood sarjast, mida filmiti ning selleks ajaks juba ka teati, et FOX oli sarja katkestanud. Säherdune tõik, olgugi, et “meta”-na, täiendab nähtavat ühtlasi ka päriseluliselt kurva lisadimensiooniga, kuna jutustatava loo lõpptulemus – endise sõdurpoisi kojunaasmine ja temaga hüvastijätt – omab veel eriti sügavat rõhku, kui mõelda, et see on samastatav “Firefly” cast’i ja meeskonna üleüldise jumalagajätuga.

Kes teab, ehk seepärast vaevlengi ma väljapääsmatus suutmatusevõrgus, mis endiselt röövib mult oskust asjaga adekvaatselt otsale (ja ühele poole) saada. 

Eelpoolmainit’ postkontoris – kust muuseas ka Jayne’i pakk ootab, nimelt koduselt emalt (aga sellest lähemalt juba mõne sõnaga allpool) – saavad Mal jt äärmiselt ärevakstegeva saadetise omanikuks, kui neile äsjaavatud pakendist kirst vastu vaatab, mille sees näib igavest und magavat nende kunagine relvavend, reamees Tracey. Nagu flashback’ina näidatav Du-Khang’i lahing illustreerib, polnud Tracey (Jonathan M. Woodward) tollal just mustersõjamees. Mitte, et seda niivõrd temale süüks panna oleks saanud. Ta oli vaid nooruke poiss, kes äärmiselt rudimentaalse sõjalise õppe läbinuna pea ees lõppude lõpuks võitmatusse sõtta lükati. Arusaadav, et nüansirikkamad võitlusvõtted, nagu salamisi ligihiilimine, temast kõrvale olid jäänud, mistõttu poiss õndsas teadmatuses – selg vastu järjekordseid varemeid surutud – parajasti konservube sööma asus, samas kui Zoë õnneliku juhuse läbi ta eluküünla kustutamist vältis, vargsi ligineval Alliance’i sõduril kõri läbi lõigates. Või, kui parafraseerida Mal’i, muutis vähemasti tol momendil Tracey’le määratud kuuli saatuslikku trajektoori.

Malcolm Reynolds, tollase lahingu seersant (ja antud ühenduses ma eeldaksin, et ülalmainit’ lahing leidis aset ehk vahetult enne pilootepisoodis näidatut, kus mäletatavasti lisajõudude soovimatus appi tulla Mal’i kibedusekarikasse viimse piisa valas) oli aga tulvil otsesõnu kisendavat lahinguindu, ega pööranud, vastupidiselt Zoë’ile, vaikivale hiilimistaktikale just erilist tähelepanu. 

Ent aeg tiksus omasoodu üha edasi ja ei läinud kaua, kuniks “pruunkuubede” vastuseis jalge alla tallati ning Mal’ist, üheskoos Zoë’ga, said paljuski sõjapõgenikud – sõjasangarid vanast, igaveseks kadunud maailmast, suutmatuna tavapärasel moel uude aega ja ellu kuuluda. Mal’i vabadusvõitluslik entusiasm asendus ajapikku mineviku rängast taagast tuleneva kaotuskibeduse ning tasakaalukama ja kalkuleerivama loomusega; ning ehkki Zoë’ abiellus Wash’iga – mehega, kelle juures justkui oli midagi naise meelest ebameeldivat, nagu “Out of Gas”-ist mäletame – ja, kui siinkohal parafraseerida Tracey sõnu, naeratab ja tunneb tundeid, on temagi keegi hoopis teine, kes kunagi (vaatamata sellele, et lahinguväljal nõutav külmus on nüüdseks asendunud meheliku rangusega, mis teatavasti Wash’il sageli kopsu üle maksa ajab). Otsus hakata lindpriideks kosmoses, mängides kaubasaadetiste röövidega sageli ninanipse aastate eest võitnud poolele, muutus paljuski kahe karmis vabadussõjas karastunud inimhinge ainsaks tõsiselt võetavaks võimaluseks edasi elada. 

Kuid Mal’i ja Zoë’ elu keeras lõpuks üpriski rahuldavasse, ehk isegi kenasse suunda, kas pole? Nad leidsid ilusa laeva, mis vaid hoolitsust ja oskuslikku ülesputitamist vajas, ja mis märksa olulisemgi, peagi ümbritses neid meeskond, kelledest ajapikku kujunes otsekui aseaine perekonnale kui sellisele. 

Reamees Tracey, seevastu, samuti eluga sõjast pääsenuna, jäi läbi elu hulpima aga hoopis teljetult, püüdes läbi üdini kahtlase organimuula diili kokku kraapida piisavalt raha, et oma pere jäiselt St. Albans’i kuult kusagile etemasse paika elama sättida ning ka ise, pärast pikki aastaid, ometi koju naasta. Muidugi mõista, “Firefly”-le omaselt ei kulgenud Tracey plaan just ettekujutatult ja peagi leidis ta end tagaaetu rollist, kelle käest “märga riietust” (wet wear) mistahes hinnaga tagasi saada taheti. Nii otsustaski ta end teatud ravimi mõjul surnuks muuta ja seejärel, selgitav lindistus kirstus pihku surutud, end postiga kunagistele sõjakaaslastele saata. Või nii ta vähemasti väitis. Sest ei lähe kaua, kuniks selgub, et tegelikult mõlkus Tracey’l meeles paljuski nende ärakasutamine, kuna ideaalses maailmas oleks ta teatud aja möödudes St. Albans’is mahapanduna lihtsalt üles ärganud, olles nõnda ka oma jälitajaist kõrvale libisenud.

Kuid noor tuulepea ei mõistnud plaanitavat just nüansideni läbi mõelda, just nagu aastate eest, kui Zoë’ vahelesegamata oleks ta konservoad suus oma otsa leidnud. Kuigi põhimõtteliselt vedas ta vanu relvavendi, kes teda kogu sõja vältel suremast hoidsid, surma teeseldes ju vääritult ninapidi, ta tõepoolest ei osanud ette näha, et tema jälitajad – kelleks osutub kolmik ebaausatest organiärikatest Alliance’i ohvritseridest(*) – Serenity sihikule võtavad. Aga seda nad teevad ja ehkki esialgu on Mal veendunud, et võimud on saanud haisu ninna Lassiter’ist – mis mäletatavasti “Mrs. Reynolds”-ilt "Trash"-is ületrumbati –, taipab ta ivakese aja pärast, et vastus peitub hoopis laeva angaaris seisva kirstu sisus. 

(*)Kelle ninamehe leitnant Womack’ina võib muuseas näha Richard Burgi’t, kes on muuhulgas veidral kombel juba teine näitleja, kes pärineb “Desparate Housewives”-t. Esimeseks oli Doug Savant, keda võis “Firefly”-s näha kaptenleitnant Harken’i rollis episoodis "Bushwhacked".

St. Albans’i lumiste mäeahelike ohtlikus labürindis Alliance’i haardest Wash’i tänuväärsete piloodioskuste abil jätkuvalt kõrvale põigates jõuab aga hingekarjane Book kaarti silmitsedes tagasihoidlikult ning isegi mööda minnes välja mängitud avastuseni, et kuigi hetkel liigeldakse – Alliance’i laev püsivalt kannul - regionaalse föderaalbaasi vahetus läheduses, pole seadusekõverad tüübid senini veel abi ja/või lisajõudude järele kutsunud. Siit valmib ühtlasi ka plaan Womack’i nõudega kaasa minna ning “kaup” – Tracey kujul – näilikult loovutada, kuna ainuüksi kolme Alliance’i sõduri vastu oleksid nad ju ilmses ülekaalus, mistõttu viimased oleksid sunnitud kas saba jalge vahel leebet tegema või siis noh, surema. Muidugi on see aga ka ülimalt riskantne plaan, mille õnnestumiseks Book’i taip üleüldse alt vedada ei tohi.

Kuid Book’i vastavat soovitust, või täpsemini – nõuannet Tracey Alliance’i kätte anda, juhtumisi pealt kuulnud endine reamees seisab mõistetavail põhjusil plaanitavale vastu, minnes isegi nii kaugele, et vere hinnaga võimudega ühendust võtvat Wash’i takistab, ja seejärel, Zoë hoiatuskuul rinnus, ka Kaylee enam-vähem pantvangi võtab, kuniks lõpuks ka Mal noormehele kuuli kerre kihutab. Sest olgugi, et meie kaptenit seob Tracey’ga ühine minevik, tema sõnades pole midagi valet. Tracey tõepoolest “saatis” neile oma segaduse klaarimiseks ning Mal’il on igati õigus valida pigem põrgu (ehk siis, pigem on ta võimeline Tracey’t tapma), kui pealt vaadata, kuidas teenesoovija neile nüüd noa selga lööb. Kõik see on loogiline. Ja ehkki on vaieldamatult tõsi, et olukord pikemateks vestlusteks oli Serenity kokkpitis liiatigi laetud, ei saanud ma isegi  “The Message”-i teistkordsel vaatamisel endalt maha raputada mõtet, et vähemasti siis, kui ülimalt närviline Tracey Kaylee’d trepil seistes oma haardes hoiab, oleks Mal võinud võtta hetke ning oma plaani selgitada(**). Keskse narratiivi perspektiivilt näib Tracey surm Zoe’ ja Mal’i käeläbi liiast, sest samahästi oleks poisile selgitada võinud, et nende plaan oligi seisnenud selles, kuidas hingekarjane Book konfrontatsioonis Alliance’i ohvitseridega viimased sundseisuga lihtsalt minekule utsitab. See tõik on seda häirivam, kuna Tracey mõistab, küll hilinenult ja vahetult enne hingeheitmist viimaks isegi, kuivõrd asjatu retrospektiivis tema närviplahvatus näis (arvates ekslikult, et vaatamata ringlevaist lugudest, mis räägivad Mal’i ja Zoë’ reputatsioonidest külmavereliste mõrvaritena, pole tema kunagised kaassõdalased tegelikult midagi muud kui tavapärased allaheitlikud hädavarased). Kuid, nagu äsja öeldud, puhtalt hetkelisest selgitusest oleks piisanud, et ohver täielikult ära hoida.

(**)Kuigi tõele au andes tuleb tõdeda, et hingekarjase Book’i rahulikku Tracey’le suunatud nõuannet relv maha panna, kuna tal pole “aimugi”, võiks tahtmise korral lugeda püüdeks närvilisele noormehele olukorda selgitada, kuid (loo huvides) endine reamees katkestab “bibel thumper”-i poolelt sõnalt, ega lase tal lõpetadagi. 

Mõistagi poleks sellisel juhul aga “The Message”-i ülimalt südamlikku ning sügavat lõpp-stseeni aga eksisteerinudki ja ehkki harilikult ma ei soosi teadlikku süžeega manipuleerimist, et kindlustada teatav dramaatiline rõhk või raskuskese, ei saa ma antud ühenduses sugugi väita, nagu poleks sihuke lõpetus sobilik või välja teenitud. (Suisa imelik analoog, kuid kirjutades meenus mulle üks teinegi juhtum, kus süžee justnagu ebausutav näis, nimelt stseen “Out Of Gas”-ist, kus haavatud Mal suhteliselt hädise relvaga mitmepealise rüüstajatekamba minekule sunnib). Ja kui minna nõksa kaugemalegi, tasuks meenutada ka käesoleva kirjatöö alul tsiteeritud Mal’i sõnu, mis mõjuvad kui emotsionaalselt rasked graveeringud reamees Tracey, seersant Mal’i ja Zoë’ (kelle sõjalist auastes ma nagu hoobilt ei teagi) jagatud minevikule.

Sõdur jääb igavesti sõduriks ning igaühele neist leidub maailma kõiksuses keegi, kes kord selle viimse, lõpetava kuuli, nende elu lävepakule toob. See on lihtsalt pääsmatu, pelk reaalsus, millest kellelgi võimalust pakku plagada pole. Ja kas pole mitte nii mõeldes ümberlükkamatult parem, kui “kuulikandjaks” saavad need, keda sa austad ehk üle kõige maailmas, austad kui ainsaid inimesi sobimaks teejuhtideks teekonnal lõplikkusse puhkepaika – koju. Äsjaöeldut silmas pidades poleks niisiis ehk meelevaldne väita, et Mal ja Zoë astuvad selle ainuüksi ülimale kamraadile omase lisasammu, pakkudes Tracey’t tappes viimasele lõpliku pääsemise – kojujõudmise, mida oma lindistatud, olgugi, et osalt võltsis, hüvastijätus kunagine õige väljaõppeta reamees ihaldas üle kõige maailmas.

“The Message” tõmbab oma ütlemata tundelise lõppakordi jäise St.Albans’i kuu paksus lumesajus, kus Zoë ja Mal parasjagu Tracey kirstu (nüüd juba päriselt surnuna) omakeste ette tõstavad. Ka Wash ning Jayne liiguvad Serenity väljakäigu suunas, seejärel samavõrdselt lumesajus olijatega vaikides seisma jäädes. Väike Kaylee, kes varemalt laeval Tracey’ga kiirelt sõbraks sai, annab (eeldatavalt) noormehe isale üle eelnevalt kuuldud lindistuse (milles nüüdseks pole enam kübetki võltskust), mis ühtaegu taaskordselt ka meie kui vaatajate tarbeks taustaks kõlab. See on ülimalt melanhoolne lõpp, mis tõepoolest – kui kaamera liigub tasapisi inimeselt-inimesele, ning näoilmelt-näoilmele -  lakkab ühel heal hetkel olemast ainuüksi viimne hüvastijätt karakter Tracey’ga, vaid muutub tahtmatult ühtaegu ka pealsunnitud peiedeks “Firefly”-le endale. Ma tean vägagi hästi, et sarja kui sellist on veel kaks episoodi järel, millest vähemasti viimane, ma eeldan (sest niivõrd täpselt ma kunagi ammu nähtut enam ei mäleta), süveneb juba River’i myth-arc’ile, kuid omal moel sobiks “The Message” vägagi hästi nö sekundaarseks finaaliks, sõlmates üheks äärmiselt liigutavaks looks kokku kõik selle, mis nii mõneski mõttes peamised karakterid sedavõrd paeluvaks muudab.

Üht-teist nipet-näpet lõpetuseks veel:

• Emakootud Jayne’i müts tutvustavaid sõnu ei vajagi, pilt räägib enda eest.
  
• Kommentaariski viitavad Tudyk&Staite sellele, kuidas Jayne alati kõike eelnevalt kahtlustavalt raputab ja nuusutab – mis ühtlasi läheb kenasti kokku tõigaga sellest, kuidas Jayne ilmtingimata kõike katsuma pidi (mitte, et mulle meenuks, mis osas ja/või audiokommis see ilmsiks tuli). Nii ka siin, kus emalt saadud pakk läbib sügavalt mitmekesise kontrolli, enne kui Jayne ülima tõsidusega emakese kirja veerima asub.
• Staite räägib, kuidas – teades, et tegemist on üleüldse viimase võttepäevaga – Tim Minear praktiliselt neil kõike teha lasi, kuna niisama ajaviitmine lihtsalt enam kauemalt midagi ei lugenud. Staite eeldabki muiates, et tol päeval võidi küll kõvasti, kõvasti filmilinti raisata.
• Puhas Whedon’i-stiilis kirjutamine (nagu naerdes möönab ka Tudyk), siis kui Wash Zoë’ga pimedasse ruumi, kus näitlikustatakse anumasse topituna väidetavat tulnukat, Simon’ile&Kaylee’le seltsiks saabub ja pahvatab: “Oh my god it’s grotesque!” ja seejärel, anumaelanikku silmates: “Oh and there’s something in the jar!”
• Kuid isiklikult minu lemmiklause “The Message”-ist kuulub River’ile, kes, olles raskustes kosmosejaamas toimuvalt (eeldatavasti) laadalt saadud omalaadse jäätise söömisega, konstateerides: “My food is problematic.”
• Ja River’ist, Alliance’i käest pagemise paiku istub ta trepil, lugedes numbreid, mida ta ütleb jäävat “välgu ja äikese vahele”. Miskisugune narratiivne ettekuulutus, ehk?
• Simon’ist ja Kaylee’st niipalju, et mees ikka oskab romantilise hetke rängalt ära vussida. Antud juhul läheb metsa miski, mis esialgu oli eeldatavalt kompliment Kaylee’le, kuid andis lõppresultaadina neiule hoopiski mõista, et ta oleks Simon’ile “ainus” ainuüksi seetõttu, et tal lihtsalt pole teisi säherdusi naistuttavaid (kuna Inara on “professionaal”, Zoë abielus ja River õde).
• Ja kui juba jutt ülal “tulnuka” peale läks, on huvitav märkida, kuidas “Firefly” universumis – sadu aastaid pärast meietsivilisatsiooni – püsib endiselt teadmatus (ja isegi nõks naeruvääristamist) seoses avakosmosest pärinevate eluvormidega. Kõnealusel juhul näidati ju tulnuka pähe lehma loodet, mis – nagu kommentaarist selgub – oli päriseluliselt perspektiivilt vaadatuna meisterdatud vahust, mida oli hiiglama raske justament ettenähtud kujuga anumasse valada.
• “The Message”-i kõige esimest stseeni, kus rahvast võltstulnukast maailmaimet vaatama kutsutakse, olevat filmitud juba väga vara hommikul, kusagil viie või kuue paiku. Kuna ekstraid nappis, olla nii mitmeidki laadalisi kehastanud erinevad meeskonnaliikmed.
• Ja varasusest rääkides, stseeni postkontoris saabub Alan Tudyk, oma sõnutsi, täieliku “padjanäoga”.
• Ühtlasi, Jewel Staite’ esmane stseen tol päeval olevat olnud see, kus ta Serenity’l oma ruumis pikutades heldinult Tracey lindistust kuulab, mis talle kui õrnale tüdrukule sedavõrd hinge läks. Väidetavalt oli Jewel’l kusagile sinna voodi lähedusse aga teekruus väsimuse tõrjumiseks peidetud.
• Ja kui Jewel Staite’l hetkeks veel peatuda, siis räägib ta kommentaaritrack’il sedagi, kuidas stseen, kus rinnust haavatud Tracey teda kinni hoiab, tal juuksed lausa võimatult punase värviga ära määris.
• “The Message” viimases stseenis, kus Kaylee ja Simon, Mal ja Zoë üheskoos Tracey omakestega viimase avatud kirstu ääres seisavad, on tiitrites äramärkimata üks leinajaist ka Joss Whedon ise.
• Jonathan M. Woodward, kes kehastab Tracey’t, on õigupoolest Joss Whedon’i “kübaratrikk”, olles lisaks esinenud ka “BtVS”-is ja “Angel”-is.
• Ja last but not least. “The Message” sai 2004. aastal nomineeritud Hugo auhinnale kategoorias "Parim dramaatiline presentatsioon, lühivorm".

Targem oleks vist antud juhul ka otsad kokku tõmmata. Järelmiseks ootab oma aega “Firefly” kui sarja eelviimane episood “Heart of Gold”, kuid ma pigem ei hakkaks mingisugust ETA-t siinkohal tulevase kirjatüki mõttes veel jagama.
Oli vägagi tore üle pika-pika aja taas Joss Whedon’i suurepärasest telesarjast kirjata. Jääb vaid loota, et lugeminegi samavõrd palju rõõmu valmistab.

_________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Nathan Fillion (Malcolm “Mal” Reynolds); 2) Jonathan M. Woodward (Tracey); 3) vasakult-paremale: Jonathan M. Woodward (Tracey), Nathan Fillion (Malcolm “Mal” Reynolds) & Gina Torres (Zoë Washburne); 6) Adam Baldwin (Jayne Cobbs). VLC snapshots. Erakogu.

Black Books, “Manny’s First Day”: Ühepäevane katse(=läbikukkumis)aeg

Nõndaviisi, aeg siis usutavasti ammuilma sealmail, et tarvis briti geniaalse huumorisarja “Black Books” debüüthooaja järjekorras teine episood lähemaks mõtiskeluks lahti harutada. Esialgu eeldan sedagi, et suudan oma metafoorsed mõttetibud ritta laduda lühemalt, kui viimati, aga ega muidugi kunagi ei või teada – eriti minu puhul. Igatahes, taasühinegem pärast hüpet, et heita pilk Manny värskele, ja igati komplitseeritud, peaaegu-tööpostile…

“Half ten? Half ten? I’ve never been up at half ten! What happens?”
- Bernard Black
____
"Have you ever bought a book… at half ten in the morning?”
- Bernard Black
"Er, now you mention it…”
- Manny Bianco
"No. You see? That would be a world gone topsy-turvy.”
- Bernard Black
____
"Here we go. D’you want a job?”
- Bernard Black
“Great! Yes!”
- Manny Bianco
"What’s great? What?”
- Bernard Black

Kui “Books”-i pilootjagu - "Cooking the Books"- paistis vaieldamatult silma, ütleksin, rikkalikult vohava kompositsiooni poolest, žongleerides ilmse osavusega mitme süžeeliini, neis sisalduva ekspositsiooni ning viimaks ilmnevate humoristlike haripunktidega, näib “First Day” juba eos võtvat hulka fikseeritumat kurssi, millele õigupoolest juba episoodi pealkirigi pikemalt peenutsemata vihjab.

Väga võimalik, et pimesi ja umbropsu – sest mina saan siiski veel otsustada vaid kahe seninähtud jao põhjal –, kuid eeldaksin siiski, et ühes konkreetses “Books”-i osas peituvate naljade nautimiseks pole vajalik “eelteadmine”, s.t keegi ei nõua sul’t seda, et teatava jao eelkäijadki nähtud peaksid olema. Säärane teguviis mõistagi mööda külgi maha ka ei jookse, ent puändi täielikuks tabamiseks pole niiöelda tervikliku mütoloogia süvitsi tundmine primaarne (komö-versis [tm] on antud ühenduses erandiks muidugi “Arrested Development”, mille paljude hilisemate aastate naljade ehituslik vundament olla kuulu järgi just minevikust pärinenud). Öeldut silmas pidades oli aga üsna meeldiv tabada “First Day”’ algusest kaht seika, mida võis lugeda nii kergekujulise ekspositsioonina nende tarbeks, kellel avajagu ehk kaemata jäi (või lihtsalt üldmõistetava humoristliku vihjena), kui ka ääretult võluva järgnevusmomendina, seks’ puhuks kui viimati juhtunu (s.t eelmine episood) veel ehk kirkalt meeles püsib.

Esmalt jätkatakse meenutatavasti Jehoova tunnistajailt pärinevat reaktsiooni, kui kaunikesti unesegune Bernard silmad avab(*) ning pikajuukselist Manny’t – kes just äsja tema juurde raamatupoodi jutule tuli - enda kõrval märgates tõsimeelselt pärib, et ega ta surnud, või siis juhuslikult mingi sektiga ühinenud, ei ole.


(*)Seda kõike pärast Bernard’i vaimustavat ärkamisrutiini (millest hetktõmmis ka käesoleva postituse päises nähtav), mis väidetavasti niivõrd esmapilgul ebamaisena näiv polegi. “First Day” kommentaariträkil mainib Tamsin Greig näiteks mööda minnes, et ta tõepoolest tunneb kedagi, kes sedapsi ärgata tavatseb. (Ja mina veel mõtlesin, et minu magamise ja/või ärkamiskombed on parajalt aiataha!)

Seejärel selgitab Manny Bernard’ile, et ta olla töökoha pärast kohale tulnud, millele too mehe eelmisel õhtul palganud oli. Või noh, ega Manny päris kindel polegi, vaid kobis pigemini hea õnne peale kohale. Sest nagu Manny, kusjuures väga maitsekalt teostatud, flashback’ist ilmneb(**), pole tal senini täit selgust, et kas ta siis ikkagi võeti tööle või mitte, kuna püüd purjus Bernard’iga igasugust tõsisemat vestlust üles võtta oli Manny’le üks paras katsumusrohke Kolgata teekond, mis sisaldas nii seda, et Bernard’il unu’s pidevalt ta nimi (või kutsus ta lihtsalt suvalisi vanainimesi “Manny”-iks); või jooksis vestlus parandamatult karidele, kuna sõna “töö” mainimine muutis purjus Bernard’i igal võimalikul juhul kaunikesti ärevaks ning läks aega, kuniks ta peaaegu, et mõistis, et jutt “tööst” ei puuduta üldsegi teda – ja noh, kord kui see juhtus, oli mehel juba peast pühitud, millest üleüldse jutt käib, või kellega ta parasjagu vestleb, või mõlemat. Ja nii oligi see flashback’ina esitet’ pubistseen ümberlükkamatult brilljantne nii oma teostuselt kui eeskätt igati tabavalt dialoogilt.

(**)Stseen, mille esimese jao – kus jäetakse otsekui mulje, et Bernard teeb tööpakkumist Manny’le, kui tegelikkuses istub ta viimase poole hoopis seljaga ning mehe käevarrekoputuse peale arvab ta Manny hoopiski kelneri olevat - Graham Linehan, käesoleva episoodi kaasstsenarist üheskoos Dylan Moran’iga, muuseas alles prooviruumis ümber kirjutas. Kui siinkohal veel korraks Graham’ist rääkida, siis selgus kommentaarist, et on “First Day”-is kanda temalgi väike, aga tabav roll, nimelt äkitselt raamatupoodi manifesteeruva tüübina, kes – t-särgil laiutamas kiri “I Love Books” – ilmus otsekui vastuväiteks Bernard’i arusaamale, et kell pool kümme hommikul ei tule kellelgi pähe raamatuid osta. Linehan’i karakteri habe, muuseas, olla sedavõrd tugevalt küljes olnud, et mehel oli isegi probleeme olnud suu liigutamisega. 

Ja ehkki, nagu äsja öeldud, äratas tegususest pakatav Manny Bernard’i juba pool kümme, seejärel isegi ninatargalt (kui Bernard’i väljendit kasutada) osundades, et kui tegemist oleks hoopis pagariäriga, oleks pool kümme juba küllaltki hiline aeg – ei jää enneaegselt katkenud uneajast silmnähtavalt muserdatud Bernard’il muud üle, kui Manny’le viimaks siiski ühepäevane katseaeg välja pakkuda, millega viimane mõistagi pikema jututa ka nõustub.

Mäletatavasti sai “Cooking”-u juures peatutud vahest ainsal kergelt häirival tõigal, nimelt sellel, kuidas toonane Fran’i alaliin, mis keerles identifitseerimatu ümara asjanduse ümber, mille funktsioon (kui äärmiselt ebaproportsionaalse kujuga välgumihkel) tuli ilmsiks alles episoodi viimses stseenis, pakkus nõnda küll korralikku kokkusõlmatust terviklikule narratiivile, kuid jäi samas oma eelnenud, ülesehituslikelt, osistelt teistega võrreldes nõrgavõitu. Nagu viimati tõdesin, seisnes “Cooking”-u lõpp-puändi olemuslik võlu “Books”-i põhikarakterite “jutustuslikul kokkusaamisel, mis pakatab dünaamilisusest ja loomupärasest orgaanilisusest”. Tegemist oli seega igati sobiliku lõppakordiga sissejuhatavale episoodile kui sellisele, olgugi, et otsese komöödia mõttes polnud see sedavõrd märkitabav, kui näiteks Jehoova tunnistajaile ust avav, haiglarõivais, Manny.

“First Day”, vastuoksa, paistab silma puhtanisti geniaalse kokkusõlmiva elemendiga, mis ühtib voolavalt nii karakteripõhiste momentide kui ka episoodi üleüldise narratiivse keskmega. Nimelt usaldab Manny tahtmatult Bernard’ile infokillu sellest, kuidas pikaaegne mobiilikasutus tööl olevat ta selle tüütu, heliseva vidina vastu justkui allergiliseks muutnud, kuna nüüd löövat talle – paljalt sekundeid enne mobiilihelinat – pähe terav valu. Bernard, muidugi, on teise valurikkast kitsikusest üdini vaimustunud, kohe mitmekordselt järele katsetades, kas öeldu tõesti ikka ka vett peab. Ent ühtaegu õnnestub Dylan Moran’il seda stseeni mängida ülepakkumata ning “hetkes”, mis omakorda võimaldab sel’ vormuda ühe pealtnäha naljaka momendina, ilma et nähtu võiks esmapilgul omada kaugeleulatuvaid tagajärgi. See on brilljantne petekas, mis simultaanselt avab tee jumekaks ning igatpidi paslikuks lõpp-puändiks, kus Bernard – olles äsja olnud sunnitud eelnevalt vallandatud Manny karjuva vastumeelsusega, Fran’i põletava pilgu all, tööle ennistama – vaikselt tahatuppa kaob ning silmade särades Manny mobiilinumbrit katkematult valima asub, viimase valuhuilged sealjuures seljatagant kostmas. See on paljuski perfektne lõpp-puänt, kuna säherdune “kättemaksuidee” haakub esmajoones mõistagi karakteripõhise materjaliga – kui Bernard’i ülim vastulöök päevapikkusele kannatamisele, nähes, kuidas “normaalne inimene” raamatupoodi peab: raamatuid müües, juurde tellides ning dekoratiivseid parendusideid heietades (ja ette heites, et antud hetkel elavat raamatupoe veetorudes molluskid, kes traditsiooniliselt on ikkagi mereloomad).

Üks asi, millest mina end kasvõi “Books”-i pilootjao järel vahetevahel mõtisklemast leidsin, võiks formuleerida küsimusena, et mismoodi mr. Black’i väike, vana raamatuäri (muuseas, nagu kommentaarist selgus, pole siinkohal üleüldse tegemist spetsiaalselt ehitet’ set'iga, vaid sihukesi raamatupoekesi olevat kusagil Bloomsberg’is hulgim) üleüldse pinnal püsib, arvestades, et Bernard mitte üksnes juhtumisi kohale ilmuvaid kliente ei seedi, vaid puudub tal ka otsene isu müügitehinguid sooritada. Hell, nagu Manny avastab, pole ametlikult võttes pood kunagi isegi lahti, kuna vastavalt uksesildilt võib alati välja lugeda vastupidist.

Kahtlemata ma mõistan, mispärast, kuna paljuski  just eelkirjeldatud pinnasesse enamik nalju külvatud ongi (plus “Books”-i üleüldine sürrealistlikust huumorist praksuv olemus), ent ratsionaalne osa minust polnud senini suutnud seda tõika peast visata – eriti kui mõelda “Cooking”-u keskse süžeeliini, maksudega õiendamise, peale. Nii oligi “First Day”-is väga meeldiv, kuidas sellejärgselt, kui Bernard poest lahkus – olles mõni hetk varemalt segipeksnud poodi külastanud üliõpilaspundi ühe liikme helisenud mobiili(***) (kuna üks mitmest poe seinal rippuvast reeglist – või noh, paljuski üksainus, kuna ülejäänute dešifreerimisega jääksid ilmselt ka briti koodimurdjad hätta – selle heliseva asjanduse poe territooriumil ära on keelanud) –, täitus pood koheselt pilgeni klientidest, kes sõna otseses mõttes riiuleid tühjaks ostsid.

(***)”First Day”-is nähtav purustatud telefon on muideks ühtekokku neljateistkümnes, mis lõhuti, ilmneb kommentaarist. Kõik eelmised katsed olid läinud aiataha kas seetõttu, et sindrinahad olid visad katki minema või kuna purunesid liialt kergeltki, ehk nagu Dylan Moran mainib, “neljakümneks miljardiks tükiks”. 

Selle stseeni muusikaliseks taustaks valiti joodeldamine, ehkki esialgu oli kõik see mõeldud hoopiski nii, et kitarri mängiv Manny, Pied Piper'likult, kliente poodi toob. Kuid, nagu Greig et al kommentaaris räägivad, olevat see kitarrimäng sedavõrd kehvasti välja kukkunud, et lõppkokkuvõttes lõigati too stseen üldse välja. Kui aga nüüd eelnevalt öeldu juurde  tagasi pöörduda, oli mõnevõrra tänuväärne näha kassaapararaadi sahtleid rahast täituvat, sest kuigi on tarbetu eeldada, nagu püsiks pood pinnalt neist harvadest juhtudest, kus Bernard’i äraolekul keegi teine soovijate hordidele müügitehinguid sooritab (sest kes see teine üleüldse oleks, eksole?), seob see moment “Books”-i narratiivi kui terviku reaalsusega. Ja isegi kui säärane vihje oli Moran’’i&Linehan’i skriptis tahtmatu, oli minu arvates sellegi poolest tegemist igati kena liigutusega.

Kui mul ehk vaid üks etteheide muidu vahest isegi sisuliselt rikkamale episoodile võrreldes oma eelkäijaga, oleks selleks Tamsin Greig’i Fran’i vähene kasutamine, mis on nüüdseks juba kahekordselt silma jäänud. On ilmne, et kolmanda karakterina – ja naisterahvana – on ta mõeldud balansseerima Bernard’i ja Manny pidev-põrkuvaid, kuid üdini erinevaid maailmavaateid, kuid sellegipoolest võiks talle kanda anda mahukamatki kraami (muidugi ega mina ei tea ju, vb kõik see on veel tulekul). Sest omab ju Greig suurepärast humoristlikku maneeri, nagu näitlikustavad nii tema esialgne oletus, et “First Day” alul äkitselt tränipoodi (mida eeldatavasti mehed just külastama ei satu) sisse sadanud Manny on järelikult kas a) mingi mees, kellega ta magas, või b) mingi mees, kes teda ehmatama saadeti; või kõnealuse episoodi lõpus klaasi klirisedes väljendust leidev püha viha. Fran on vaieldamatult karakter, kelle edasist avamist rohkem näha tahaks, olgugi, et otseselt Bernard’i ja Manny kõrval jääks ta paratamatult kolmandaks rattaks. Kuid naise, arvatavasti meeldivusest tingitud, emalõvilik võitlus Manny töökoha säilimise pärast justkui signaliseeriks mingisuguse pasliku kesktee võimalikkusest, mis ühtaegu üheltki tegelaskujult (ega näitlejalt) liigselt rambivalgust ei rööviks.

“Manny’s First Day” oli järjekordne näidis suurepäraselt struktureeritud 22-minutilisest komöödianarratiivist, milles sisaldus veel hulganisti muudki, millest käesoleval juhul mahti lähemalt kirjutada polnud (näiteks Bernard’i räägitud väidetav anekdoot, sellest, kuidas nad kord koos Fran’iga alasti üles ärganud olid - “kõik me kuus”; või Bernard’i hinnang, et ju Manny peab gei olema, kui lampidest räägib, mispeale Manny pareerib, et tema arvas, et hoopis Bernard on – ja Bernard’i vastus, et hetkeks oligi, aga siis sai ta teada, et peab hügieeni eest hoolt kandma ja “all that dancing” ; või kasvõi seegi, kuidas Fran Manny’le algselt pigemini ära jooksmist soovitab, kui seda, et mees end Bernard’i juurde tööle pakuks, arvates, et seal ootab teda “rahulik” raamatupoeelu; jne)

Teisisõnu, I’m hooked.

Ilma pikema jututa, nipet-näpet muid punktikesi:

• Noor, 24. aastane, andekas näitleja Stewart Wright, kehastades “First Day”-is üdini heasüdamliku näoga klienti, kes Bernard’i lõunapausi ajal akna tagant sisse piilub ning head raamatut osta soovib, olevat düsleksik, mistõttu mistahes prooviesinemisele tulevat mees alati nõnda, et on kogu skripti selgeks õppinud.
• Samuti kommentaaritrack’is räägib Dylan Moran, kuidas ta õigupoolest enamuse osa ajast ei teadnudki üldse, mida või kuidas ta teeb, kuna “Books”’i-eelselt oli ta näidelnud vaid laval, ega teadnud “tavalisest televisiooni sitcom’ist” suurt miskit.
• Stseen istudes raamatut lugevast ning samaaegselt urineerivast Bernard’ist, nagu “First Day” kommentaarist ilmneb, oli Greig’i lemmik, mistõttu uurib ta Moran’ilt, kas too mainitut ka päriselt oskab. Vastus: loomulikult, ma oskaks seda isegi pikali olles.
• Kärbes, kes ülimalt hea sürrealistliku liigutusena järsku poodi ilmub ja siis jälle lahkub, misjärel ka uks kinni vajub, olevat ka tegelikult prooviruumis ringi pinisenud, kuid lõppude lõpuks mindi ikka seda teed, et kärbes loodi arvutigraafikaga, kuna päriskärbes olevat piiritletud näitlejatööks liiatigi paindlik olnud.
• Ja last but not least, kuidas ma saaksin  jätta mainimata fantastilise stseeni kliendiga (David Cann), kelle karjumine sõna otses mõttes Manny’l juuksed tuules lehvima paneb (tuul, mõistagi, sai tehtud puhuriga).

_____________
Fotod, ülevalt-alla: 1) & 2) Dylan Moran (Bernard Black); 3) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 4) vasakult-paremale: Dylan Moran (Bernard Black) & Bill Bailey (Manny Bianco); 5) vasakult-paremale: Bill Bailey (Manny Bianco) & Dylan Moran (Bernard Black); 6) Dylan Moran (Bernard Black) esiplaanil, tagaplaanil (vasakult-paremale): Tamsin Greig (Fran) & Bill Bailey (Manny Bianco); 8) Tamsin Greig (Fran); 9) Bill Bailey (Manny Bianco); 10) David Cann (Eddie). VLC snapshots. Erakogu.

Miks ei võiks jänkid omi asju ajada ehk “Let Me In” (2010) treiler

Ma pole kunagi viitsinud tulevate filmide treilereile tähelepanu juhtida, ega neist kirjutada, kuid "Låt den rätte komma in" oli lihtsalt sedavõrd veatu ning suurepärane film, maitsekalt täispikitud põhjamaistest vaikushetkedest ning mentaliteedist, et algusest peale pole ma mõista suutnud, mis hea pärast jänkid nagu trühvlinäljas sead ligi tikuvad (vihje: on ju vampiirid tänapäeval "in"). Tõepoolest, USA versiooni casting on küllaltki hea, mis seal salata. Kodi Smit-McPhee on näiteks John Hillcoat’i lavastet’ Cormac McCarthy romaani “The Road” ekraniseeringus absoluutne leid omaette, Richard Jenkins’i vastu on mul alates “Six Feet Under”-ist pehme koht varuks – pluss ta oli "The Visitor"-is lihtsalt fantastiline - ning ega Chloe Moretz’ilgi pealtnäha viga ei näi olevat, olgugi, et Lina Leandersson’i kehastet’ Eli’st vist enam võimsamat ja hingestatumat ampluaad rihtida pole võimalik. Eks omad märgid näitab kätte ka filmi transformeerunud pealkiri – koheselt saab selgeks nagu seebivesi, et tonaalne suundmus saab nüüd teine olema. Ja ega “Cloverfield”-i režissöör (Matt Reeves) nii lavastaja, kui ka stsenaristitoolil ka just rõõmust ja ootusärevusest paarishüppeid tegema ei pane. Aga, pärast hüpet, trailer on siin (mitte, et see millegi poolest erineda üleüldse püüakski)…

_____
Video allikas: http://thedailywh.at/post/857618464/movie-trailer-of-the-day-first-full-length

Christopher Nolan’s “Inception”: Sweet dreams are made of this

Unenäod omavad inimese elus märkimisväärset kaalu. Ei maksaks mainidagi, et igaüht on vähemalt korra elus pilkases pimeduses nähtu tagantjärele painama jäänud. Ja mõned meie seast teevad kõik endast oleneva, et öiseid teadvusseiklusi retrospektiivselt võimalikult detailselt jäädvustada. Teised jällegi püüavad neist rabedaist ja petlikest kaduv-viirastustest, mis ärgates koheselt silmist-südamest pagevad, märke otsida, neid prohvetlikke sümboleid, mis hoomamatule tähendusele kasvõi ligilähedalegi aitaks.



Ja kõigi eelmainitute järel eksisteerib ka Christopher Nolan (“Memento”, “Prestige”, “Dark Knight” jm), kes on võtnud kätte ja voolinud kummastava narratiivi justament unenäo kui sellise ümber. Pole üldsegi imekspandav, et “Inception”, olles ju õigupoolest teine film, kus Nolan võimutseb simultaanselt nii režissööri kui ka stsenaristitoolil, on tajutav ülimalt suurejoonelise isikliku nägemusena. Teatavasti on mees ise öelnud, et kinolinalt filmi jälgides pole tema jaoks primaarne mitte niivõrd meeldimise/mitte-meeldimise dihhotoomia (kuna lõppude lõpuks pole see ju muud, kui subjektivism), vaid tundmus, nagu nähtava teose autorid oleksid jäägitus armastuses otsekui oma hinge sellesse valanud. Ehk teisisõnu, filmimehe esiletungiv siirus peaks alati isikliku hinnangu üle trumpama. Kui aga taoline puhtsüdamlikkus kogemata jääb, on Christopher Nolan samuti öelnud, on tegemist ainsa juhuga, kus teda valdaks tunne, nagu oleks ta aega raisanud. Olen Nolan’iga kahel käel nõus, sest nii mitmelgi puhul olen isegi jõudnud analoogsele järeldusele. Loodavasse peab uskuma, see “liikuv pilt” peab muutuma miskiks, mida ei hoia koos mitte tehniline arsenal, vaid millele autor – läbi oma nägemuse – isevärki demiurgina otsekui hinge sisse on puhunud.

“Inception” leiab aset fikseerimata aja(stu)ga tulevikus, kus postmodernistliku ninanipsuna on inimestelt röövitud võimalus isegi oma unenägusid usaldada. Nimelt eksisteerib säherdune, loomulikult illegaalne, tehnoloogia, mis lubab – “ohvri” magades – viimase alateadvusest vajalikku informatsiooni teisaldada. Kuidas? Paigutades subjekti alateadvuse kellegi teise unenäkku (nagu DiCaprio kehastatud Cobb mõni aeg hiljem selgitab: teatav unenägija loob maailma, mille konkreetne subjekt seejärel oma alateadvuse abil rahvastab).  Taolist toimingut määratletakse ekstraheerimisena ning kontseptsiooni kui sellist ideeröövina. Mõistagi pole see nii lihtne, kui minu üldsõnaline selgitus nähtavasti paista laseb. Ka lihtsamad protseduurid nõuavad rohkemat kui üht osalist. Ja jälgides oma ala profi Dom Cobb’i (Leonardo DiCaprio) ja Arthur’i (Joseph Gordon-Levitt) esmaseid tegemisi “Inception”-i kiireloomuliselt liikuvate ning rõhutatult segadusse ajavate algusstseenide kestel, jäi vägisi kummitama tundmus, et Nolan sai hakkama – kas tahtlikult või tahtmatult – praeguseks päevinäinud ning tüdimuseni ärakäiatud kelmižanri vägagi innovaatilise taaselustamisega, kujundades sedavõrd tuttavale motiivile asupaiga milleski ääretult ebakonventsionaalses nagu on seda meie kujutlusvõime “figmendid”. Nolan teeb üüratult tänuväärset tööd ka ekspositsiooni osas, mida ta oskusliku maitsekusega minimaliseerib, tõugates vaataja juba eos peadpidi teadmatusse, kust pääsemiseks on ta sunnitud abi leidma ainuüksi iseenda taibust, seostamaks mõttepunktid nii ekstraheerimisega seonduva mütoloogia kui kasvõi ka Dom Cobb’i valusa mineviku osas.

Kuid kelleltki “unenäo varastamine” või kasvõi komplitseeritum unenägu-unenäos tasand kahvatub selle kõrval, mida Cobb’il järgmiseks teha palutakse. Nimelt lausa karjuv manipulatsioon inimese teadvusega, mida tuntakse kui “algidee juurutamist” (inception). Suuresti suhtutakse sellesse kui müüti, mille olemasolu ehk isegi mööndakse, kuid mille õnnestumisest kellelgi senini tõendeid käepärast pole olnud. Jällegi, üheskoos säärase uskumuse ning Cobb’i järgneva otsiskeluga mitmeliikmelise meeskonna moodustamiseks, liigub mõte teada-tuntud röövilugudele, ainukese vahega, et tavapärastest lukuspetsidest ning ärapetvaist libekeeltest on saanud lennuka kujutlusvõimega “arhitekt” Ariadne (Ellen Page) ning võltsija-imitaator Eames (Tom Hardy), kes tegeliku inimese artikultatsiooni ja kõnestiili õppinuna unenäos toda kehastabki, nõnda subjekti alateadlikku pertseptsiooni nina pidi vedades. Algidee kui sellise karakteriseerimise algatuseks oleks ehk aga paslik meenutada üht mõttevahetust filmist endast (ja ma ei anna pead, et see mul veatult meeles on). Kui ma käsin sul mõelda elevandist, teed sa seda, ent sellisel juhul pärineb tõuge selleks ideeks minult, mitte sinult. Algidee juurutamine, vastuoksa, seisneb aga põhimõtteliselt selles, et subjekti alateadvus suunatakse peenekoeliste unenäotasemel teostatavate nihverduste resultaadina ise otsust langetama, s.t inimese teadvust voolitakse piisava koguse “välise” inspiratsiooniga, mis figureerib kusagil taju piiril piisavalt perifeersena, et alateadvus sellest alarmeeritud ei saa. Ja nii muutubki isegi oma mõte olemuslikult suhteliseks.

Siia kõrvale poleks vast liialt ületähtsustav öelda, et “Inception”-i terviknarratiivi kontekstis on võib-olla et olulisimaks detailiks “tootem”, mille funktsiooni Arthur tiimi noorimale liikmele - Cobb’i äia Miles’i (Michael Caine) õpilasele - Ariadne’le muu info vahepeal selgitab. Tootem olevat niisiis üks kindel tükike materiaalsust, mida karakteriseerib kas teatav tegumood või koostiski. Nii on Dom Cobb’il näiteks messingust vurr, mis unenäos iialgi pöörlemist ei jäta, Arthur’il seevastu aga laetud täringud. Säherdune reaalsusest pärinev element muutub unenäos ülioluliseks, fikseerides omal määratud moel teataval elutähtsal momendil eristuse “reaalsuse” ja “unenäo” vahel.

Aga pöördume tagasi ettevõetava töö manu. Selgub, et sarnasttüüpi tipp-töö nõuab mitut unenäotasandit, mis kõik sünnivad pinnasest, millele eelnev tasand aluse on pannud. Eeskätt etendab kogu ürituses primaarset rolli “arhitekti” loodud esik-tasand, mille näol on tegemist hunnitu replikaadiga reaalsest maailmast, mõelduna antud juhul tekitamaks sihtmärgis tundmust, nagu lennuk oleks juba maandunud (kogu juurutamistöö toimus siis nimelt kümnetunnisel lennul Sydney’st LA’sse). (Kiire kõrvalepõikena – ja täpsuse huvides - olgu veel mainitud, et sedasorti mitmetasandilisuse puhul on nõutav ka, ütleme, süvauni, mistõttu sai seltskonda lisatud ka “keemik” Yusuf (Dileep Rao), kes vastava rahustava medikamendi igale osalisele (sealjuures iseendalegi) kokku segas). Ja nii järgnesid juba tulevased tasandid, millest igaüks oli sümeetriline edasiarendus eelnenust. Viimane tasand pidi sealjuures funktsioneerima võtmekohana, kus algidee juurutamine tegelikult aset leiab. Tööotsa tellija oli muuseas Saito (Ken Watanabe) – mees, kellelt Cobb ja Arthur mõni aeg varem ühe nimetu korporatsiooni tarvis informatsiooni hankida olid üritanud. Nimelt soovis Saito, et nad istutaksid multimiljonidollarilise   väärtusega naftafirma pärijale, Robert Fischer jr.’le (Cillian Murphy), pähe mõtte oma isa surma järgselt firma lammutada.  Vastutasuks lubas Saito siiani seadusandlusvõimude eest pagevale (ning USA’s sissesõidukeeldu omavale) – kuna teda kahtlustatakse oma naise Mal’i (Marion Cotillard) mõrvas - Cobb’ile tema elu tagasi anda.

Nii esilduski “Inception”-is ühel hetkel üpris vaimustav narratiivne lahend, kus ühe tervikliku loo haripunkti suunas triivivad “episoodid” olid ühtaegu mõneti vaadeldavad ka omaette lugudena, igaüks neist kätketud eraldiseisvasse “unenäkku”, oma panuste ning ajapiirangutega (ühel konkreetsel juhul näiteks oli esmasel unenäotasandil ärkamiseks vajaliku “tõukeni” aega kümme sekundit, teisel kahel juhul vastavalt aga kolm ja kuuskümmend minutit(*)), kuid ühtlasi ka teineteisest läbinisti sõltuvad. Rakendust leidis ka “väljaehitamata” alateadvuse vaheruum (limbo), kuhu – nagu öeldi – võis sattuda sel’ juhul, kui kõige sügavamal unenäotasandil surid. Miks? Sest kuigi unenäos suremine toob kergemail tasandeil kaasa reaalselt ärkamise, oli käesoleval juhul süvatasandiks tarvitatav keemia selle võimaluse välistanud, kuna ennemalt rohu toime kadumisele ei tulnud ärkamine kõne alla.

(*)Nagu mõnevõrra varem selgitati, on “unenäo-aeg” kumulatiivselt subjektiivne. Nii võrdub kümme tundi, mil Fischer, Jr. Sydney’st LA’sse lendab, esik-tasemel nädalale, teisel juhul kuuele kuule ja kolmandal kümnele aastale.  

Mäletatavasti sai eelpool rõhutatud, et Christopher Nolan ei raiska liigset aega üldjuhul tüütule ekspositsioonile. Tükikesi siit-sealt ujub pinnale pidevalt ning vaataja ülesandeks jääb need aktiivse mõttetöö tulemusel loogilisteks jadadeks lõimida. Ja tõtt-öelda pole ju Nolan kunagi sedamasti mees olnud, et informatsiooni lusikatäitega publikul järel longib, justkui truu, peremehele konti pakkuv, koer. Jälgimine on ju lõppude lõpuks inimese oma asi, aga mitte loojaisiku mure (ja süüdistada võid pärast ainuüksi ennast, kui vajalikul hetkel mõttelõng mujale triivib või ihuhäda enam kannatada ei lase). Niiehknaa, antud ühenduses ei pea ma üldsegi silmas vaid nn. unenäo-mütoloogiat. Ka valulikud fragmendid Dom Cobb’i minevikust, tema naisest ja lastest, asetuvad loogilisse järgnevusse vaid järk-järgult, kiirustamata. Säärase ülesehitusega meenutaks ehk “Inception” isegi mõneti unenägu, sest, nagu üks karakter filmis teisele nentiski, ei mäleta inimene ju kunagi oma unenäo algust, mistõttu igakordselt valdab teda tunne, nagu oleks ta äkitselt justkui sündmustekeerisesse tõmmatud. Ja tõsi, juba esmaste narratiivsete taktidega õnnestub ka Nolan’il luua vaat et võrdväärne atmosfäär, mis kehtib samaaegu nii mõtteprotsessidele kui ka nähtava visuaalse tekstuuri tajumisele.

Ent esialgse vaatamise järgselt ei saa ma üle ega ümber ka mõningaist etteheiteist. Kuna mõistavail põhjusil olen ülalkirjutatu püüdnud hoida relatiivselt spoileriprii, piisab, kui ütlen, et vähemasti minu silmis oleks “Inception”-i avastseen võinud samahästi, et ka olemata olla. Ehkki algselt ehk segadusse ajav, ilmneb selle tähendus peatselt suisa kergesti ning sest’ peale näikse ettevõetavail tegudel olevat säherdune ettemääratuse maik, mis panuseid ja kaasnevaid riske tahes-tahtmata kohitseb.

Käesoleva kirjutise esitises visandis jäin mõtisklema selle üle, et Christopher Nolan on üks mu lemmikrežissööre suuresti seetõttu, kuivõrd osavalt manipuleerib ta niihästi oma karakterite kui ka publikuga suure ekraani taga. Isekeskis olen alati mõelnud, et mäng vaatajaga peaks olema omistatav igasugusele kunstilisele meediumile ning Nolan’i linateosed on ses’ suhtes hiilgavaks musternäidiseks. Muidugi olen ma sellistes asjades alati ka kergesti liimile läinud, mis sest, et täies teadlikuses.

Kuid Nolan’i värskeima üllitise viimne stseen (millest kaheldamatult interneti-ilm vatrab-vaidleb veel kaua tagantjärele) annaks otsekui tunnistust, et ju tuleb osata end ka teatud distantsile maandada, sest vahest võib küll küllale lihtsalt liiga teha. Ehkki vaieldamatult sobilik coda kõigele eelolnule (üldkontseptsiooni perspektiivist), jäi – okei, mind vähemalt – fade to black’i järgseid lõputiitreid silmitsedes valdama tunne, nagu poleks säärane lõpp narratiivsel tasandil täiel määral teenitud, põhjustades pigem rohkesti ad infinitum vastuseta jäävaid küsimusi, kui kasvõi katkendlikkegi vastuseid, millest igaüks seejärel oma loomupärase tõlgendusoskusega üle käia oskaks.

Aasta senini parim film? Siiani küll, kuid andke aega, meil ju teadupärast alles 7. kuu käsil. Best movie ever made? Nope.
8,5/10
__________
Fotod, ülevalt-alla: 1) Leonardo DiCaprio (Dom Cobb); 2) Joseph Gordon-Levitt (Arthur); 3) Ellen Page (Ariadne); 4) Tom Hardy (Eames); 5) vasakult-paremale: Leonardo DiCaprio (Dom Cobb) & Cillian Murphy (Robert Fischer, Jr.). Allikad: http://www.imdb.com/media/rm3502146304/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3720250112/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm817857280/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3737027328/tt1375666; http://www.imdb.com/media/rm3569255168/tt1375666.