Ma tegelikult ei oleks vist muidu viicinud siia midagi kirjutada, aga ma avastasin h2mmastusega, et keegi isegi loeb, ytleme siis, et mu kirjas6nalisi m6tteid, mitte p2evikut, ega ka mitte kolumni. Viimane neist on muide 22rmiselt hirmutav v2ljavaade. Yhes6naga, sygavam6tteline peoplesperson nagu ma olen, teen siis v2heke headmeelt. Ausalt 8eldes ma olen suhteliselt v2sinud ning v2ikese peavaluga ca 5 tundi teleka ees olemisest ning teate-kyll-mille vaatamisest, aga v2heke argumenteerivat retoorikat hilis6htusse ei tee ka loodevasti kurja. Ehk siis.
Ma keeldun uskumast, et s6dades pole midagi lihtsat. Minu jaoks on s6da kui selline puhtfüüsilise ratsionalismi kvintessents. Lahti seletatuna t2hendaks see asjaolu, et tegevusplaan asjaosaliste jaoks on alati oma kvaliteedilt lineaarse sisuga, isegi kui asjasse puutumatud isikud silm j6llis pealt vaatavad ning m6tlevad, et no on ikka idioodid eksole. Ehk siis: kedagi tahetakse n6rgestada, h2vitada, okupeerida, alandada, vangistada -sisesta omapoolne synonyym siia-. Kindlasti m6jub l2hem kontakt asjaosalistega (kes puslest vast mingisugust pikukest tykki ka teavad/tunnevad) omamoodi m6juva teguriga, misl2bi t6epoolest v6ib hakata m6tlema, et eks ta yks keeruline lugu ole. Ja kindlasti mingis m6ttes ongi. Aga mitte asjaosaliste, vaid nende jaoks, keda, parima v2ljendi puudumisel, lihtsalt ei koti mingi taoline jama. Omalaadne Murphy seadus: alati saavad need sita kaela, kes lihtsalt rahumeelselt p2eva m88da saatsid. Ma isiklikult arvan, et k6ik on seotud nafta ning gaasiga. V2hemalt esimesega neist on vaat et enamus maailma asju t2nap2eval seotud, niiet Gruusiagi poleks mingi ime. L2heksin isegi veidi kaugemale ning ytleksin, et L22nemaailma igakylgne yles2rganud toetus p6hineb ka omakasul, aga see t2hendaks omakorda, et ma oleks ilge pessimist ning ei usuks yleyldse inimeste sisemisse headusse ning v6imele 6igel ning valel vahet teha. Be that as it may, v2hemalt Bush lunastas end minu silmis m6nev6rra. Aus6na, kui mees tahab s6da, siis pangu Venemaad (no pun intended!). Aga ma ei taha tegelikult enam s6jast r22kida. Loodetavasti l2hevad v2ed varsti Gruusiast v2lja ning Vene Karu rahuneb vast ka maha.
Tahaks hoopis r22kida yhtsustundest. Haruldaselt h2mmastav oli s6na otseses m6ttes fyysiliselt paisuvat yhtsustunnet laulupeo taustal n2ha. See sisendas mingisuguse kindlustunde, et kui midagi t6epoolest juhtuma peaks, on olemas kontingent inimesi, kes t6epoolest oma uskumuste ning ideaalide eest barrikaadidele l2heks. Ilmselt ma lihtsalt arvasin siiani, et enamikku inimesi j2tavad sellised asjad kyllatki kylmaks. Samas, eelmisel aastal kui Vanemuise kontserdisaalis kontsert oli, tekitas selle s6num umbes sarnase tunde. T2na sai see lihtsalt inimeste fyysilise presentsi najal kinnitust. Kindlustunne ongi hea asi, aga nagu Ilves ytles,
valvust ei tohi me siiski kaotada. Ja kui n2htust l2htuvalt otsustada, siis ma arvan, et ei kaota ka.
Generatsioonid on aga tegelikult siiski yks naljakas asi. Enamikus sai laulupeol noori inimesi n2ha; minuvanuseid, nooremaid, natuke vanemaid. Neist vanemad olid suht v2hemuses. Ema mul oli n2iteks sellest t2ielikus h2mmastuses, nentides iga natukese aja tagant, et neid polnud ju
k6ige selle ajal vee olemaski. Aga tegelikult polegi ju taoline olemasolu asja m6te. Hoopis see, et yhtsustunnet loov ning seda eviv yritus 6igupoolest yhendab generatsioonid ning muudab nad yheks tervikuks, kaotades mistahes l6hed. Ta teeb seda kyll vaid yheks m6tteliseks hetkeks, mis teatud momendil puruneb, aga sellegi poolest seisab taoline siduvustunne k6rgemal m2lestustest ning ajalooraamatutest. Olles yhtsuses m6istad sa instinktiivselt, v6ib-olla k6ike m6istes, v6ib-olla mitte, aga see ongi pigem sekundaarne. Yhes6naga: t2na 6htul olin ma Eesti Rahva yle uhke. See oli ylev ning yllas tundmus. Ja ma loodan siiralt, et aja m88dudes j22b see tunne
pysima ning et selle kvantitatiivne resultaat ei v6rdu l6puks pettumusega.
1 comment:
Oo. Tähtis tunne tuli kohe:) Aga mulle meeldib lugeda inimeste mõtteid, kelle maailm on minu omaga võrreldes kardinaalselt erinev. Kui ma näen enda mõtteile vastandlikke arvamusi verbaliseeritult, ärgitab see minugi laiska mõistust oma emotsioonide tasandil argumendid sõnadesse ja lausetesse formeerima ja see on ju ainult arendav:) Ma loodan, et Sa ei pahanda, et Sinu arvamuste virtuaalkodu enda omade peatuspaigana kasutan, aga ma ei viitsi uut, päevakajalist ploogi teha ja minu oma on ilukirjanduslikuma kallakuga...
Eile sedasama märkamisele üles kutsuvat massiüritust vaadates valdasid mind küll täiesti Sinu kirjeldatule vastupidised emotsioonid. Nimelt hakkasin ma mõtlema - märkama vastuolusid ja mõttetusi selle ürituse juures. Näiteks pidi see olema taasiseseisvumise ja öölaulupeo aastapäeva tähistamine. See eeldaks justkui teatud muusikavalikut - toona aktuaalset, samuti teatud sündmuste käsitlemist, teatud inimeste pjedestaalile tõstmist. Selle asemel tuli nõukogude arhidektuurikunsti tippsaavutuse laulukaare alt ajaloo palju kaugemate etappide meelevaldseid ja kohati vägivaldselt palaganile kalduvaid tõlgendusi, muusikavalik oli mitte läbimõeldult ja postmodernistlikult eklektiline vaid puhtalt miksiva DJ esteetika kohaselt siit ja sealt haaratud killukestest kokku pandud kiirpopurii, mis oli üle mõistuse pikale ajale laiali venitatud. Kogu üritus oli halvasti lavastatud, populismimaiguline ning täis odavat pateetikat ja teleekraani vahendusel lugesin ma suures plaanis näidatavate suitsetavate, alkoholi tarbivate, haigutavate ja ameerika naeratuse saatel kaamerasse vehkivate inimeste silmadest välja mõttelagedust, igavlemist ja hirmutavat tühjust. Kui ilu on vaataja silmades, siis ei välista üldse, et ka inetus on just seal ja minu pilku looritab mu enda pessimism, võimetus inimesse kui liiki ja eestalsse kui rahvusse uskuda, võibolla näen ma ainult seda, mida mu põlgusest pimestet teadvus mul näha lubab. Aga see subjektiivse pilgu aktsioom peab siis kehtima ka optimistidele, kes näevad vaid ühtsust ja tugevust ja üksmeele jõudu. Seega on mõlemad teineteist tühistavad vaatenurgad õiged - konkreetse vaataja maailmas. Ja siin lähebki asi keeruliseks. See mass seal lauluväljakul - see oli mittemõtlevate inimeste mass, keda haaras võibolla korraks mingisugune emotsioon, mis oli nii arhailise päritoluga, et oli tõesti kogu massi ühendavalt sarnane, individuaalseid erinevusi ületav. Aga inimkeha ei ole võimeline pikka aega ühte emotsiooni, eriti veel nii tugevat, säilitama. Niiet sõjas see emotsioon meid ei aita.
Mina ei ole patrioot, see väljend on minu sõnavaras kergelt solvangumaiguline - ma näen neis laulu- ja tantsupidudes vaid ajusurmas "rahvuskultuuri" masinate abil elus hoidmist, mis on mitte ainult mõttetu, vaid ka ebahumaanne. Ma ei tee eristusi eestlane ja teised rahvused (nagu ma ei tee ka eristusi mustad-valged-kollased - mina vihkan kõiki võrdselt, inimkond on väärt vaid põlgust ja nahavärv ei mängi siin mingit rolli, nagu ka veel triviaalsem mina-teised vastandus rahvuse näol...), ma ei leia, et üks riik oleks teistest parem ja tema tõde teistest õigem vaid selle tõttu, et mina juhtusin siin sündima. Tõde on alati relatiivne ja oleneb vaatenurgast, mitte kellegi tõde ei ole õigem kui minu oma, mitte kellegi tõde ei ole valem kui minu oma. Ma ei tea hümni sõnu, ma ei lehvita igal kalendris punaseks märgitud päeval sini-must-valget, ma ei salli koorilaulu, ma pean rahvatantsu ääretult mõttetuks tiluliluks, ma ei usu meie poliitikute võimekusse ja ma pole veel oma elus aru saanud, mida tähendab tunda uhkust, et ma olen eestlane. Ma ei leia, et pliiatsiga kaardile tõmmatud jooned on kindlad ja lõplikud piirid riikide ja rahvuste vahel ja mind vihastab rusikaga rinnale tagumine ja "Meie ühtus on puutumatu!" röökimine. Mul ei tule vaprusepisarad silma, kuulates mõnd head retoorikut "Minu inimestest" jutlustamas. Aga kui madinaks läheb, kui keegi tuleb mõõgaga Eesti vastu, kui see armetu, põlastusväärselt korrumpeerunud hale vabandus riigile satub ohtu, olen ma üks esireas võitlejaist. Ma tean, kust otsast relval kuul välja tuleb ja kui palju kahju üks pisike kuulipilduja võib teha suurele tankile, kui teda hästi käsitseda. Ma tean, kuhu minna, kust saada varustust, kus on minu koht lahingurivis ja kuhu soomukil lõhkeiane paigutada, et see taevastele jahimaadele suundudes võimalikult paljusid endaga kaasa viiks. Ja ma ei karda kümneid kordi arvukama, sadu kordi paremini varustatud vaenalsega silm silma vastu olla ja oma AK-4 salve tema kehasse tühjendada. Viimase veretilgani. Kui paljud patrioodid saaksid seda öelda? Ja paljud neist seda tõsiselt mõtleks? Enda vastu aus olles, mina tean vastust niikuinii...
Sõda on lihtne - on majanduslikud, territoriaalsed, rahvuslikud, poliitilised või mis iganes huvid ja suurema hulga kuumavereliste inimeste puhul selline tobe asjake nagu au. On tehnilise ja arvulise üleoleku küsimus ja võitlusvaimu küsimus. On planeerimise ja strateegiate küsimus. Ja suur hulk asjasse üldse mitte puutuvaid tsiviliste saab surma. See on julm lihtsus. Keeruliseks läheb asi hinnangute andmisel. Mis on õige ja mis on vale? Mis minu jaoks on õige, ei ole seda Sinu jaoks, mis grusiinide meelest on õige, ei ole seda teps mitte venelaste jaoks. Ja kõige selle keskel on meedia, mis kujundab nende arvamust, kes ise ei mõtle. Ja inimene üldiselt ei mõtle. Sest see, mis ajalehes seisab ja telekast räägitakse, on ju õige. Alustame juba sellest - kas patsifism on õigem kui militarism? Maailmas on 6 miljardit inimest ja see arv kasvab pidevalt. Meie planeet ei jõua meid enam ära toita, ei saa hakkama meie tekitatud saasta hulgaga. Kui ei oleks pidevalt kuskil käärivat konflikti, alati kuskil aset leidavat sõdjakest, mis lisaks professionaalidele tapab ka mõningase arvu "süütuid" tsiviliste, palju meid siis oleks? Kas igavene rahu ikka oleks väga hea mõte? Mida sel juhul teeksid inimesed, kelle jaoks relvad, laik ja distsipliin on vere kutsumus? Ja see on vere kutsumus, täpselt nagu poeesia, näitlemine, laulmine. Selle mitteinimlikuks tunnistamine on seega võimatu. Ja kui juba seda ei ole võimalik otsustada, kas sõda on hea või halb, siis kuidas anda hinnanguid konkreetsetele konfliktidele?
Konkreetselt. Gruusia. Jah, Venemaa retoorika on rumal ja naiivne, aga seda on ka keskmine Lääne inimene. Jah, Venemaa kasutas üleliigset jõudu, aga Gruusial OLI nii võimalus kui jõud sellele vastu hakata - miks seda ei tehtud? Ehk sellepärast, et Vene vägede edasitungimine oli kuidagi kasulik "kannatajale poolele"? NATOge liitumise kava Gruusiale ei antud, vajadus oli ilmselge. Nüüd on vajadus ilmselge ka Läänele ja tõenäoliselt see kava ka tuleb. Pehmendatud nõudmistega. Kahjud on aga parandatavad, eriti, kui Lääs õla alla paneb. Kes keda provotseeris? Või provotseerisid mõlemad mõlemaid? Kas Gruusia tegi esimesena rünnates kuumaverelisusega vabandatava vea? Või oli see väga tark starteegia? Meie siin ei saagi sellistele küsimustele ilmselt kunagi vastuseid. Ja jumalvaatlejale on see kõik üks mäng. Väike male, oma strateegiate ja mitu käiku ette mõtlemistega, ohverdatatavate etturite ja planeeritud patiseisudega. Ja Putin on jumalvaatleja, selles ei ole kahtlust. Impeeriumi- ja maailmavalitsusunistusega, suurushullustusega ja ennast ülehindav küll, aga tark sellegipoolest. Kes ütleb, et tema oponent sedasama ei ole? Siin lähebki sõda keeruliseks. Ja vastavate taustteadmisteta ei ole seda võimalik uuesti lihtsaks mõelda. Vaatenurki on aga alati täpselt nii palju kui osalisi...
See heietus sai nüüd hektiline ja selle siia postitamine on õbaõiglane, aga nagu ma juba ütlesin - ma olen piisavalt laisk, et mitte vaevuda oma mõtetele oma kodu ehitama ja neid käona teiste pesadesse haudumiseks jätta:P Ma loodan, et mingi osa sest sõnademulinast on nüüd ka arusaadav mõte - teistele peale minu aru saadav siis... Ja ära väga pahanda kaaperdamise pärast, Siim:)
Post a Comment