Dexter, "Return to Sender": Something's going bump in Jesu... Dexter's life

Järgnevalt kirjutan lähemalt DEXTER'i avahooaja kuuendast episoodist, "Tagastada saatjale", mille puhul oleme ühtlasi jõudnud ka sarja esmahooaja keskpaika. Teisisõnu, veel kuus episoodi lahutab meid esimese hooaja finaalist ning kuigi osalt on mul isiklikult raske keelt hammaste taga hoida, pakub DEXTER'i teistkordne vaatamine õigupoolest hulganisti väiksemaid ning suuremaid detaile, mida võib-olla et esmakordsel tutvumisel märgatagi ei taibanud. Ja kasvõi võrdluses avahooaja esmaste osadega, pakub nii käesolev (nagu ka nädal tagasi analüüsitu) ning, minu mäletamist mööda, ka ülejäänud episoodid piisavalt materjali üksikuteks aruteludeks, olgugi, et tegemist on osistega kogutervikust. Muidugi on see ka iseenesestmõistetav, kuna vastasel juhul oleks DEXTER'i kvaliteet vaid illusioon. Niisiis...

"Better get inside, son. Storm's on its way."
- Harry

"No. I'm on to something here. I feel it."
- Deb

Üks külgedest, mis mind isiklikult alati sügavalt "serialiseeritud" sarjade puhul võlub, on nende olemuslik võime jätkata sündmusi sealtsamast šüžeepunktist, kuhu nädala eest vaatajad ootlike nägudega maha ununesid. Kuigi kõnealust tehnikat ei kasutada pealtnäha just väga rikkalikult (ja ma otsustan siinkohal omaenese mahuka vaatamisnimekirja alusel), oli seda suurem rõõm taolist otsesemat järgnevust näha DEXTER'i puhul, olgugi, et viimase aset leidmine, arvestades sündmusi "Love"-is, oli ju suhteliselt ilmne.

Nädalataguses episoodis "Love American Style" nähtud järjkordse kutsumuse lohakas lahendus - kus ajahätta sattununa polnud Dexter'il võimalik oma vilunumaid oskusi lõplikul kujul Koiotti naise peal rakendada - saab nüüd, vähemasti esmapilgul, meie peategelasele saatuslikuks. Nimelt haaras koheselt oma võimalusest kinni ITK, kes ühel või teisel moel ainuüksi läbi lõigatud kõriga naise laiba vetesügavusest välja õngitses ning seejärel samasse kohta transportis, kus Dexter algupärast tapatööd läbi viis. Siiski oli aga nii Jeff Lindsey' kui ka James Manos Jr'i (kes kirjutas enamiku DEXTER'i avahooaja skriptidest Lindsey romaani põhjal) jaoks liialtki lihtne ning ühedimensionaalne omistada uuriv silm autopagaasnikus ITK'le. Tegemist oli hoopiski väikese, Kuuba immigrandist, poisikesega, kes ei osanud sõnakestki inglise keelt, aga, nagu aegamisi selgub, oli kummastava selgusega tunnistajaks sellele heale hingele, kes vabastas nii tema saatusekaaslased vangistusest kui andis ka teenitud karistuse Koiotti naisele, kes, nagu nädala eest hetke ajel nähtud sai, kohtles immigrante kui kõntsa.

Ja kõik see on sütitavaks fooniks Dexter'ile, kelle tegevus "Return"-is on senini ehk halastamatuim. Ta on mees, keda ärgitab tagant ellujäämisinstinkt, mis ületab oma võimsuselt isegi tavapärase rahulikkuse ning ettevaatlikkuse, millega tegelaskuju senini justkui seostada sai. Kuigi Dexter õigustab oma tegusid loosungiga Harry Koodi õpetuste varasalvest (tee, mida tarvis, et mitte vahele jääda), näeme samaaegselt kurblikku peegeldust "tõelisest" Dexter'ist, kes senise viie avaepisoodi sagedasi sõnavõtte oma olemuslikust erinevusest muust maailmast ning kaasasündinud tundetusest, mis sellega kaasneb, tõepoolest lõppude lõpuks ka reaalselt rakendab. Nurka aetuna ei näe ta lihtsalt muud väljapääsu, kui täielikku tagasikohkumatust, mis viib paratamatult nii asitõendite võltsimise ning kolleegi meili häkkimiseni kui ka üleoleva suhtumiseni oma õe aadressil, kelle värsked teooriad ning terane taip muutuvad Dexter'i jaoks lausa üleöö ehmatavalt akuraatseks.

"Return to Sender" on ühtlasi, ja ma ei pea järgnevalt mainitut siinkohal eriliseks spoileriks, esimene episood, mis pakub vaatajale hunnitu võimaluse näha oma peategelast kuristikuservale niivõrd hirmutavalt lähedal olevat. Ja kuigi käesoleva osa epiloog pakub puäntliku maiguga ja liialtki "näkku" allusiooni Dexter'i ning Jeesus Kristuse ehk Päästja vahel(*), on "Return"-i tugevuseks toimida eelkõige kurb-traagilise sissevaatena sellise inimese maailma, kellest, vähemasti hetkel, on järel vaid külmalt kalkuleeriv essents, mis mistahes muu olemasolu juba eos välistab.

(*)Samavõrdselt esmakordse vaatamisega aastaid tagasi, ei tekitanud kasutatud paralleel minus häid tundeid nüüdki. Isegi kui sisulist väärtust saaks omistada ideele Dexter'ist kui millestki "jumalikust", sai käesolev pingekruvimine lahendatud - DEXTER'i universumit silmas pidades - kohatult ühedimensionaalselt: Väike kuuba poiss näeb pagasiruumist, kuidas valge mees päästab tema saatusekaaslased ning kõrvaldab "paha naise", luues seejärel peas ettekujutuse ainsast "valgest kangelasest" keda ta arvatavasti tundma on õppinud. Kas ma juba mainisin, et see kõik oli liialtki "näkku"?

Aga jah. Nagu tõdeb jutustades Dexter isegi, tema pädevalt klanitud valede-ilm ähvardab hetkega tükkideks paiskuda. Ja isegi kui suusõnaliselt vihjab Angel'gi - olgugi et irooniliselt teadmatult ja kogemata - poolehoiule, mõistab Dexter sellegipoolest, et lõppeks on ta siiski ihuüksi. Ainulise elanikuna oma saladuste kaardimajas, mis - aastate jooksul küll üha "professionaalsemaks" muutununa - on siiski vaid ainuma tugevama tuuleiili meelevallas. Sest tõepoolest, metafoorne torm vahest polegi nii kaugel kui Dexter senini selle arvas olevat ning ei lähe kaua, kuniks tilgake tema enese olemust on osaks kellegi teise erakogust.

Huvitava analoogi Dexter'i poolt läbielatavaga moodustasid "Return"-is aga mitmedki kõrvaltegelased, kes läksid vis-a-vis oma sisemiste julguste ning tõekspidamisega. Masuka, kes nädala eest pakus vaid kergelt muigamapanevat huumorit, usaldab - muidugi Dexter'i jaoks kõige ebasobivamal momendil - pigem oma vaistu kui töökaaslase oletust, Debra töötab eneselegi teadmatult välja peaaaegu et filigraanse profiili oma kasuvennast ning senini pigem naiselikult õrna olemisega kui karmi ning resoluutse ütlemisega Rita leiab endas piisavalt julgust, et oma peatsele eks-mehele vastu astuda(**). Olgugi, et vaid telefonitsi. Võikski öelda, et omal moel on "Return" lugu sellest, kuidas omavahel ääretult erinevad tegelaskujud astuvad kõik isiklikke samme, kindlustamaks üleolekut vastavaist situatsioonidest, millega parasjagu pusima juhtutakse.

(**) Kelle rollis, muide, võib näha Mark Pellegrino't, kes alates viienda hooaja lõpust mängib LOST'is Jacob'it. Kuigi mina isiklikult nägin esimesena Pellegrino't Rita eks-abikaasa rollis ning seejärel alles paar aastat hiljem LOST'is, oli mul selleks ajaks juba suuresti ununenud tema roll DEXTER'is. Kardetavasti saab nüüd tema edasine nägemine oma tonaalsuselt olema, parema sõna puudumisel, imelik.

Aga vaatamata sellele, et oskus oma kolleegide ning ka perekonna, olgugi et kasu-, arvelt kalgilt kalkuleerida oleks Dexter'il võimaldanud end vajadusel süüpingist välja keerutada - sest, nagu nendib ta ka ise, tühipaljas näoportree ei oleks muude asitõendite puudumisel suurt midagi tähendanud (ja kõige muu eest hoolitses ta ju ennastunustavalt) - leiab mees siiski piisava hulga inimlikkust, nägemaks vaimusilmas Rita ning laste kannatusi juhul kui naise teine kallim ehk tema tõepoolest sarimõrtsukana süüdi mõistetakse. Nii adubki Dexter, et ajapikku lapsed ilmselt kas unustaksid ta olemasolu sootuks või meenutaksid teda kui meest, kes murdis ema südame. Teisisõnu, taibates kuivõrd mõjuv võib õieti olla üks parajal hetkel sihitud tuuleiil, mõistab Dexter, et ka tema enese eksistens sellesinatses maailmas on tegelikult vaid kaduv, kuna "lõppude lõpuks saadakse ju kõik sarimõrtsukad kätte". Võimalik, et ses osas küündiski "Return" paljuski ambivalentsusesse, kuna ühest käest saime näha Dexter'i jõuetust (ehk võimetust määrama lõpptulemust per se, isegi kui kõik ettevalmistused positiivseks lahendiks olid otsekui tehtud), teisest käest aga - olgugi et puändilikus võtmes - võrdsustati ta kristliku päästjakujutelmaga. Ehk peitubki varjatud vihje siinkohal selles, et sarnaselt Jeesusega pole ka Dexter läbinisti vaba eksternaalsetest mõjust, nimetagem seda siis Saatuseks või millekski muuks.

Üht-teist veel:

<*> Episood 6 pealkirja "Tagastada saatjale" mõtestasin ma enda jaoks lahti ummikuna, milles Deb, Doakes jt end Koiotti naise situatsioonis lõpuks leidsid. "Kirja" kohalejõudmine nurjus, kuna Dexter'i poolt oskuslikult jäetud "leivapurust" sööt ehk valejäljed justkui võltsisid tõeluse, ehk siis teisisõnu, kustutasid adressaadi kui sellise sootuks. Antud seoses vilkas mul ajus ringi justkui veel midagi, aga praegusel hetkel ei suuda ma enam meenutada.

<*> Deb'ist rääkides. Kaldun arvama, et mul endal on ajutine mälunõrkus, aga elutses Dexter'i nooruse flashback'ides alati kaks paari, s.o noorem Dexter ning Deb, keda mängisid teised näitlejad ning veidikene vanemad versioonid, kellena esinesid juba Hall ning Carpenter? Ma saan aru, et Dexter kasutab suvalisi flashback'e (s.t suvalisi aja mõttes) vastavalt olukorrale olevikus, aga olles teist näitlejapaari näinud viimati ehk 3-4 episoodi tagasi, tundus midagi väga off olema. Ja kui mu mälu mind ei peta, valdas mind sama tundmus ka DEXTER'it esmakordselt kaedes.

<*> Olgugi, kuidas episood lõppes, politseikunstniku poolt joonistatud silmad sarnanesid tõepoolest Dexter'i omadele ning tekitasid ilmselgelt viimases tol hetkel veelgi rohkem meelehärmi.

<*> Kuigi etteruttavalt võin öelda, et "veretilgakogu" Dexter siiski ühes muude instrumentidega üle parda ei visanud, oli vaheldusrikas näha lühikest läbilõiget aja jooksul Dexter'i käest "läbi käinud" rahvast. Tore allusioon, muide, tekib siinkohal ka eelneva episoodiga "Love", kus oma laevaga veel olles mõtiskleb Dexter samuti nagu selgi korral "headest mälestusest". Igaühele oma, eksole!

<*> Võrreldes arvatavasti paljude wanna-be tõlkimisgeeniustega, keda ma internetiavarustes kohanud olen (nt kasvõi Kanal2'e kodulehekülje kommentaarideski) pole mina ses suhtes teab mis anaalne. Aga teatavad, tõsiselt arusaamatud, detailid hakkavad loomulikult silma. Kasvõi teadlik võime tõlkida "...when he was using..." "...kui ta vihane oli...". Ja andke andeks noh, mul on transkript praegu ees. Kaldun arvama, et tõlkijal küll polnud.

<*> Lähimineviku episoodid on produtseerinud juba nii mitmeidki "Tšehhovi püsse", mille märkamine mind loomulikult teistkordsel vaatamisel mõnust itsitama paneb. Eriti kuna esmakordselt tõepoolest ei osanud tähele panna. Aga see ju ongi asja point, või mis?

Aga see olekski praeguseks kõik. Nädalapärast Episood 7: "Circle of Friends".
___________
Foto: VLC snapshot, erakogu.