“Puhkuselt” tagasi

 

Et siis jah, taastervitused blogosfäärile. Kuna ilm keeras hapuks, sai täna ette võetud Võrust tagasi pöördumine. Tegelikult olen ma tagasi kodumail juba loetud arv tunnikesi, ent nagu nendib paari päeva taguses Postimehe artiklis Mihkel Muttki, siis erinevate virtuaalsete väljaannete ning mõtteavalduste lugemisele peab ju olema üksjagu aega eraldatud, sest lõppude lõpuks on ju vaja end toimuvaga kursis hoida (olgugi, et nii mõningagi kirjutise puhul lased sest silmad üle käia, olles pigem kantud harjumusest, kui millestki enamast). Igatahes, keda võiksid juhtumisi intrigeerida minu hajusad mõttelennud nii läbi elatud kohalikust ööbimisvõimalusest, kui ka “puhkamisest” kui sellisest üldse, siis teate ilmselt praeguseks kõik, kuhu järgmisena klikata…

Isiklikul tasandil pole ma iialgi täielikult mõistnud, mispärast tõmbavad inimesed otsekui siililegi selge allusiooni reisimise ning puhkamise vahele. Teadagi, ma mõistan vastava iha ideelist aluspõhja, juhul kui 24/7 365 päeva aastas elataks korteris (mida, tõele au andeks, ka ju ääretu hulk inimesi tõepoolest teeb), aga milles väljendub see sunduslik faktor sellisel juhul, kui kodu materialiseerub eramajana, mis on ümbritsetud piisavalt laiaulatuslikust aiast, et vajadusel end selle roheluspiiridesse jäägitult ära kaotada saaks?

Ma ei tea, tunduks justkui, et eeldataks nagu mitte-reisimine teeb sinust/muudab sind alaväärtuslikumaks ning vähemaks tavapärasemast ja vastandab sind lõppeks  inimkondliku normaliteedi põhituumale. Antud seoses on üheks tänuväärseimaks reisimälestiseks kohalikust raamatupoest ostetud Milan Kundera romaan “Identiteet”, mis anti prantsuse keeles välja 1997. aastal aga eesti keelse tõlke leidis teos alles kahe aasta eest. Sugugi mitte mahukas raamat - kui silmas pidada autori tähtteost – vaid alla 150 lehekülge. Ja väga hea raamat. Päriselt ka. Aga kindlasti mitte igaühe jaoks, vähemasti mitte sel juhul, kui pole tavaks kahelda asjus, millest ma käesoleva ning eelmise lõigu piirides ääri-veeri juttu olen teinud.

Igatahes. Ühe oma romaani kahest tegelaskujust, nimelt Jean-Marc’i, mõttelendude kaudu arutleb Kundera ühes peatükis tänapäevasele inimesele olemuslikult kinnistatud igavuslikkuse üle. Igavus on otsekui inimese määr, mis, vastavalt olukorrale või eesmärkidele, võib väljenduda kas passiivselt, aktiivselt või lausa mässajalikult. Aktiivne igavus väljendub seeläbi tihtilugu millegi tegemises, näiteks kasvõi puhkamasõidus, kuna kuigi paljud võiksid vaielda, et midagi taolist lõhub rutiini, siis paljuski tehakse seda lihtsalt tegemise pärast, sest paremini ei teata, ei osata ja mis kõige määravam, teatav, ümberpööramatu käitumismuster on juba paljude aastate (ja aastakümnete jooksul) välja kujunenud. Kusagile pole pääsu, ots jõuab alati ka sinuni ning selle eest lihtsalt pole pääsu. Ja kui sa ka teeksid ühe meheliku katse üritada, oleksid sa, nagu Kundera niivõrd tabava kokkuvõtlikkusega oma öeldut raamistab, vaid tühipaljas, allumatu ja sõnakuulmatu “desertöör organiseeritud puhkuseveetmisele”.

Kui aga puhtakujuline filosofeerimine kõrvale jätta, oli läinud “puhkuse” mittepuhkuselisel küljel ka tagasipöördumatult praktiline väljund. Nimelt tundus läinud päevade jooksul, et aegade jooksul väljakujunenud idee hotellist kui asutisest, mis pakub külastajaile võimalust puhkamiseks (ja see ei tähenda mitte vaid seda, et viska oma träni nurka ning kao ülejäänud ajaks numbritoast sootuks välja – eeldatavalt kuni öö hakuni), läks  kusagil mõtteliste teepervede ristumiskohal tõlkes kaduma, sest kõiki tõsimeelseid standarde arvesse võttes pole sugugi normaalne, kui sinu teise korruse akna all käib hommiku hakust kuni päikeseloojanguni pidev kärin ja mörin, mille kutsuvad esile lai valik sillutist tasandavaid masinaid, liiva tõstvaid koppe ning valmivale sillutisele kive kopsivaid töömehi ja nende alatist jutuvada. Arusaadav, et raske masuaeg surub peale vahendeid valimata ning otse loomulikult on ehitustööde tühermaal (sest ega rannast midagi randa-meenutavat suuresti järel polnud) vaja “teenindada” ka kliente, sest raha juurdevool peab ju olema garanteeritud. Aga nii oligi siseruumis viibimine kindlustatud ehitusplatsi järk-järgulisse crecendosse laskuva kõriproovi pidevusliku tunnistamisega. Parajalt eneseirooniline oli muidugi koju jõudes nentida, et senine, olgugi et tasane, lauaarvuti jahutite töö, tundus puhkama heites otsekui kauaoodet’ muusika päevinäinud kõrvadele, kuigi enne reisi võisid ka need helid tihtilugu häirida. Aga niipalju siis sellest.

Ja veel: Ühte kohalikku suuremasse kauplusse sisse astudes jäid kogemata silma DVD-d ALLO’ALLO’ ning HERCULE POIROT’ hooaegadega. Peaaegu oleks ehk isegi huvi tekkinud, aga kahjuks olid nad riiulile paigutatud sedavõrd pilla-palla, et mina ei mõistnud küll leida, kus sarja algus olla võiks. Ja kusagilt poole pealt ju ikka vaatama ei hakka, paljugi veel, et ostma. Mitte et ma ETV kaudu paljunähtud kullavara POIROT’ enne näinud ei oleks. Aga lihtsalt oli lahe näha sellist asja sellises kohas müügis. Olgugi, et kõrvuti FOOTBALLER’s WIVES’i või millega iganes. Ning kui ostmismõtete  – ja eespool juba tõepoolest ka ostmise – peale jutt läks, sai muretsetud ka P. F. Thomése romaan “Varjulaps”. Tundub olevat huvitav, aga pole veel otseselt lugeda jõudnud. Ehk teab keegi lähemalt. Hollandi kirjanik.

Aga olgu. Parim asi varasema tagasi jõudmise juures on see, et nüüd ei saa ma oma edasiste kirjutistega olema sedavõrd ajahädas kui ma seda algselt kartsin. Kaks õhtut varem tundub muutvat nii mõndagi. Ehk siis…

Nüüd paari sõnaga asjalikest asjust. Nädalavahetuse jooksul, olenevalt sellest kuivõrd kiirelt ma end koguda suudan, üritan postitada mõttearendusi üleeilsest DEXTER’i episoodist “Shrink Wrap”, mis on kahtlusteta üks sarja avahooaja tippudest, mistõttu kukkus küllaltki rumalasti välja, et see jagu just mu reisi peale sattus. Aga saan siin osalt süüdistada ka iseend, sest niivõrd täpselt, tundub, ma avahooaja laialirullumist siiski ei mäleta.

Vahetult enne ärasõitu nähtud PSYCHOVILLE’i viies episood oli samuti ilma kahtlusteta senistest parim, mistõttu üritan ma viimasest lähiajal (eeldatavalt uue nädala alguses) kirjutada kaks erinevat postitust – üks viiendast ning teine veel praegu nägemata kuuendast episoodist. Muidugi võib kergesti juhtuda sedagi, et toon mõlemad episoodid sama postituse alla (nagu juhtus viimasel korral kui VILLE’ist kirjet’ sai), aga sarja praeguses staadiumis, kus kuuenda jao puhul on tegemist (loodetavasti vaid hooaja, mitte sarja enda) eelviimase osaga, näiks see olevat suhteliselt kahtlane. Aga nagu öeldud, on  kuues osa veel nägemata, nii et midagi põhjapanevat ei oska ma veel järeldada. Ja sarnaselt jääksid järgmisse nädalasse – eeldatavalt ehk kolmapäev-neljapäev perioodi – ka mõttelõngad FIREFLY kolmandast episoodist “Bushwhacked”.

Ja see olekski praeguseks kõik. On tore tagasi olla.

___________

Foto: http://ass-pictures.abum.com/62043/Vacation-sucks-leave-me-home.html