“Dear Ken, I’m in pieces. Why the cold shoulder? Barbie.” – Dexter (kirjutades kuulutust)
"Barbie, be patient. One day we’ll share a cold one.” – Rudy (kuulutusele vastates)
___
“Lose control, become powerless, and it’s over.” – Harry
___
“This is about survival, Dex. Nothing else.” - Harry
Rudy Cooper’i (Christian Camargo) möödaminevlik tutvustamine meeldiva ning tagasihoidlikult võluva proteesitohtrina nii mõnigi episood tagasi oli esitet’ sedavõrd süütu-loomulikuna, et karakterist vormus teataval kombel tuttavlik Agatha Christie stiilis väiketegelane, kellest esmapilgul - olgu sa kuitahes paranoiline - keegi ilmaski midagi negatiivset oodata poleks osanud. Rudy mõjuski seetõttu rohkem tulevase taust-stoorina Deb’ile, mis eelkõige ilmnes läbi viimase tänulike, aga peenekoeliste pilkude mehe aadressil - kui see aitas sandistatud jäähallivahi Tony Tucci sõna otses mõttes taas jalule - kuni viimase haiglast lahkumise peoni, mille foonil nii Rudy kui ka Deb avaldasid teineteisele nii üht kui teist oma mineviku-elust. Nii oligi oodatud progressiks nendevaheliste suhete süvenemine ning esialgse tõmbe kulmineerumine “teises pesas”(*). Ei andnud ju mitte miski tunnistust mõeldamatust, sellest, et just nimelt Rudy puhul võiks simultaanselt heatohterliku “tervikuks tegija” imagoga eksisteerida ka Dexter’i poolt pingsalt taga igatsetud “mängukaaslase” identiteet ehk siis ITK – Miami ajaloo halastamatuim sarimõrtsukas, kes tapab “öönaisi” kõige jubedamal võimalikul moel. Ja nüüd kui vaataja on muudetud kiivaks hoidjaks saladusele, mille dešifreerimiseks fiktsionaalsetel tegelaskujudel veel omajagu aega kulub, näib selline lõpp-resultaat siiski niivõrd põrgulikult lihtsana. Ja ometigi oli see oma esmases eos kõike muud kui.
(*)Ja silmas pidades eelnenud osi, oli kena näha Jennifer Carpenter’i Debra’t natuke rohkem ekraaniaega saavat. Olgugi, et süveneval suhtel Rudy’ga – kellest vaataja vähemasti praegusel momendil teab piisavalt koletusi – saab olla vaid üks ning sugugi mitte meeldiv kulminatsioon.
Aga justament see ongi perfektselt täide viidud “Tšehhovi püssi” tagamõte (tehnika, millele vihjamisi olen püüdnud osutada juba eelnevaltki ning mille kasutamine, võib spoilerivabalt nentida, ei ole käesoleva hooaja puhul sugugi mitte viimaseks korraks jäänud) – mis antud juhul seisnedes siis kogemata ning muust, kesksest, situatsioonilisest tegevusest varjutet’ pilguheidus karakterinäole - olgugi et järgnevaiks episoodideks justkui nimelt unustuslikule - kellega seonduvale on üles ehitatud kogu DEXTER’i esimese hooaja “story arc”. Ja selle tulemusena ongi meil kui vaatajail, kolm jagu enne sarja avang-finaali vähemasti osaline eelis, nagu öeldakse, “upper hand”, võrreldes karakteritega, kes praegu veel kobavad pilkases pimeduses.
Ja sarnane eelteadmine võimaldab meil küsida tagamaade järele. Mis siis õieti on need (sunduslikud?) faktorid, näiteks kasvõi minevikust, mis on vorminud Rudy selliseks, nagu ta on? On siin ehk mingisugune seos sellega, et tema ema kaotas mõlemad jalad kui mees veel noor oli? Või ehk oli selle peretraagika tegelikuks põhjustajaks hoopiski Rudy ise, umbes sarnasel kombel kui Neil Perry (kuigi viimane vaid morbiidselt unistuslikul tasandil), kelle kohta Miami politsei eesotsas Laguerta’ga arvas esiti, et mees tappis oma ema, lõikudes teda analoogsel moel ITK mõrvadele(**) (***)?
(**)Olles relvastatud usalduslikkusega, mis on tingitud sellest, et tema lemmikverepritsmeanalüüsija ametialane vaist pole naist veel kordagi alt vedanud, Laguerta lõpuks siiski murrab Perry personaalse illusiooni enesest kui mõrvarist - olemata sealjuures ei midagi enamat kui argpükslik “viieteistminutilise kuulsuse” otsija - raamistades seeläbi ka ülejäänud osaliste jaoks selle, milleni Dexter jõudis juba eelmises, “Circle of Friends”, episoodis. Omaette tasandil peegeldab Laguerta torkiv lähenemine aga ka (vististi) eelmises jaos esmakordselt ilmnenud jaoskondlikke võimumänge – Selle järgselt kui naise ülemus, Tom Matthews (Geoffrey Pierson), Perry tabamise sära täielikult endale haaras, soovis Laguerta sisimas kõige rohkem mehele kätte maksta. Võlts-mõrvarilt loori tõmbamine oli seetõttu tema perspektiivist pigem teatraalne trikk, mille alusel ülemust higistama panna. Vaatamata sellele, et Dexter’i POV-id naine usaldab, ei näi Miami hulleima tapja tabamine talle siiski veel sama tähendavat, mis tema alluvatele.
(***)Ja kui jutt juba Perry peale läks – kuigi on ilmne, et viimast karakteriseerib sihilikult nn meisterkurjategijale omistatud “ajumängude” oskus – on nauditav jälgida Sam Witwer’i nüansirikast tegelaskuju-lahendust, mis lõppeks politsei andmebaasi häkkimisega kogutud eelteadmiste läbi Laguerta vingerdama pani, nentides, et samaväärselt mehe endaga on võlts ka Laguerta, kelle kunagine edutamine oli tänu vastavate saavutuste madalusele hoopiski teenimatu ja sugugi mitte väärtuslik politseitöö.
Seoses DEXTER’iga on nii siin blogis kui ka mujal eestimaistes internetiavarustes juttu olnud tõlkekvaliteedist. Ja kuigi laias laastus iga episood toob endaga kaasa vähemalt mõne lohaka ning
Nagu juba esmahooaja eelnenud episoodid kujukalt näidanud on, haldab Dexter’i elu süvendatud kontrollitunne, mida söötvaks allikaks on Harry Koodi kaudu kätte õpitud ellujäämisinstinkt. Kasuisa tõsimeelne elukool, rahulik ning tasakaalukas detailitunnetus – kõik see moodustab omaette faktorite kogumi, mis on meest veel senini vanglamüüride taha sattumisest hoidnud. Olles aga üles ehitanud oma ühe-mehe-maailma, isoleeris Dexter end õigupoolest aga kõigest sellest, mis inimest tegelikult igapäevaselt puudutab. Väline normaliteet on küll piisav saamaks enese lähedale inimesi, kes arvavad end olevat tema sõbrad (Angel) või loomaks suhet, mis on kui taeva õnnistus naispoole jaoks (Rita), aga tõde on - nagu psühhiaatrisessiooni-keskne “Wrap” osutab - et Dexter hoiab emotsionaalset lähedust endast kontrollitud distantsil – kuna, kontrollimatul kujul, võib see mehele tekitada tagasipöördumatut kahju. Ja ega sedavõrd vale see ju polegi. Tunded võivadki ju muuta inimese intensioonid läbinähtavaks ja tema olemuse kaitsetuks ning tõelise Dexter’i väljutamiseks polekski rohkemat vaja. Aga kuivõrd ta üleüldse sooviks enese päris-olemust maailmale kuulutada? Juba noorest peast lõi Dexter enese ümber, kuigi tol perioodil oma kasuisa abiga, pettusest ning teesklusest läbi heelgeldatud kookoni, mis on nüüdseks, aastaid-aastaid hiljem, muutunud juba osakeseks temast. Morbiidne kaksikelu pakub talle soovitud tasakaalu, kontroll ning distants hoolitsevad aga selle eest, et balanss jääks igavesti purunemata(****).
(****)Siinjuures on iseäranis huvitav Dexter’i verbaalne meta-kriitika iseenese aadressil, arutledes teistkordsel Dr. Emmett Meridian’i (Tony Goldwyn) teraapiasessioonil “võltsidest”, inimestest, kes on kui “hundid lambanahas”. Ja siinkohal: olen ma ainus, kes vähemasti “Wrap”-i näitel tundis, et hea “surmatohter” õiglase ning teenitud palga sai?
Kuid kas olukorra kontrollimine per se on ainus faktor, mistõttu Dexter langetab valiku pigemini distantsi kui läheduslikkuse kasuks, osutab Meridian, nentides, DEXTER’i ajaloos esmakordselt, et absoluutse läheduse – täielikku “näost näkku minna-laskmise” - saavutamiseks on meie peategelasel esmalt vaja teha rahu omaenese varjuolemusega, “võtta vastu” oma tõeline Mina. Siit lähtubki küsimus, millises suunas Dexter’i sunduslikkus õigupoolest lookleb. Elab ta eelnevalt kätte õpitud mustrit pidi vaid pelgast vajadusest (kuigi luues enese jaoks sealjuures ettekujutuse, nagu tema “öötöö” oleks tõepoolest midagi ainulist, mida sellist, mida ta “oskab”), või ta hoopiski naudib oma olemuse “varju-Mina”? Kuigi DEXTER heidab hulganisti vihjeid mõlemas suunas, on intrigeeriv siinkohal nentida, et Dexter’i isiklikku ettekujutusse iseendast sai “Wrap”-is, kasvõi hetkegi ajel, löödud täiesti tõsiselt võetav mõra, mille saatuseks, ajapikku, ei ole muud, kui vaid laieneda. Ja olgugi, et Dexter oma “tõelise Mina” lõppeks tohtrile väljutas – verbaliseerides esmakordselt kellegile teisele kui iseendale oma varjukülge kui sellist – on tegemist vaid ühe üksiku tükiga terviklikust puslest.
Aga vaatamata kontinuaalsele väitele vastupidisest, on Dexter siiski pelgalt inimene. Ja olgugi, et mitte konventsionaalseid radu pidi (“Wrap”-i näitel lükkab ta esmalt külmalt kõrvale Rita otsese tagamõttega lähenemiskatsed, olgugi, et viimaks riskeerib siiski, saades seejärel ootamatu üllatuse osaliseks), igatseb temagi sarnast lähedust, mis oleks vaba saladuste kütkeist. Sarnaselt lähedust, mis oleks samaväärne omaaegse suhtega oma kasuisaga, aga samas edasiarenenum (nagu jutlen pikemalt oma “Circle of Friends”-teemalises mõtiskluses). Ja nii, olles Laguerta'ga dialoogi järel tõsimeeli hirmul oma “mängukaaslase” igaveseks kaotamise pärast, paneb ta viimases hädas üles online kuulutuse, lootuses, et ehk ITK siiski halastab talle, ega haihtu veel nelja tuule poole. Ja soov, mille realisatsioon seisab nüüdsest Dexter’ile hirmutavalt lähedal, ei lase end pikalt paluda.
Üht-teist veel:
<*> Rahunemistehnika, millega Dr. Meridian soovis Dexter’il avastada teatud “võimetus(i)” minevikust, pakub ilmutuse pisikesest Dexter’ist suures vereloigus, mis on muide narratiivseks jätkuks sellele, kui Deb jutustas Rudy’le, kuidas Harry omal ajal Dexter’i kuriteopaigalt üles korjas ning seejärel lapsendas.
<*> Angel’i mahlakas viide “Wrap”-i alguses Rorschach’i testile ja sellest lähtuvalt Dexter’i võimetusele teisega suhestuda ladus meeldiva, olgugi et otsesekohese, alusvundamendi kogu järeltulevale episoodile.
<*> Kuigi Mark Pellegrino poolt kehastatud Rita eks-mees Paul näib vähemasti hetkel “reeglite järgi” käituvat, suudab Pellegrino vägagi tabavalt edastada omalaadset vilajat kahtlust, et Paul’i iga sõna, kasvõi vabandus viimatise käitumise pärast Dexter’ile, paistab kommunikeerivat ebasiirust.
<*> Aga reeglid reegleiks, ärritav omapäi tegutsemine ning paraja hetke hea-mehelikkus pole Paul’ile endiselt võõras. Esmalt on ta lastega väljas, kuigi kohtu järelvaatajal polnud võimalik tulla (mistõttu põhimõtteliselt rikutab ta seadust), moosides seejärel ära ka Rita, et viimane Dexter’i asemel hoopiski tema ning lastega aega veedaks.
<*> Ja kui Paul’i moosimistehnika juures juba oleme… Oli meeldiv näha, et Rita vanadesse lõksudesse taaskordselt vajumata jäi. Eelmistes postitustes on juba tsipake juttu tehtud Rita järk-järgulisest, ütleme siis, emantsipeerumisest, mis nüüd, “Wrap”-is, leidis otsese väljundi – vana elu selja taha jätmine uue elu kasuks ning tunnistamine, et Kontroll on tõepoolest tema käes (olgugi, et väljavaade oma eluga rahu sõlminud Rita’st on risti vastupidine Dexter’i ettekujutusele, kuidas nende suhe välja võiks näha).
<*> Ja veel: kas pole mitte “armas”, et Dexter, juhul kui keegi talle ebasobival momendil helistama juhtub, markeerib käimasolevaid tapatöid kui “pooleli olevaid projekte”, samas kui ITK vihjab neile kui “kodutöödele”?
Aga see olekski praeguseks kõik. Järgmisel nädalal on luubi all DEXTER’i üheksas episood kaheteistkümnejaolisest avahooajast, täpsemini “Father knows best” (“Isa teab paremini”).
________
Foto: Dexter Morgan (Michael C. Hall), vasakul ja Rita Bennett (Julie Benz), paremal. VLC snapshot, erakogu
No comments:
Post a Comment