Nüüd, kus olen BBC seitsmeosalisest absurditrillerist ära näinud ka kuuenda jao, võin täie kindlusega nentida, et sarja viiendast ning kuuendast ehk eelviimasest episoodist tuleks siiski juttu teha eraldi. Kuna aga IRL tegemised kulutavad siiski veel liialt palju aega, ei oskagi ma praegusel hetkel öelda, kuna täpselt jõuan ma avaldamisvalmis pisukese aruteluga kuuendast episoodist, aga sellest lähemalt juba käesoleva postituse lõpp-paragrahvis. Igatahes alljärgnevalt on lähema luubi alla võetud PSYCHOVILLE’i viies osa (millest sügavamalt kirjutamist on segavate faktorite tõttu juba piisavalt kaua vaka all hoitud), kus selgub nii mõndagi…
Kui Steve Pemberton’i ning Reece Shearsmith’i värskeima telesarja neljas episood pakkus omalaadset pagemist tavapärasteist šüžeeliinidest, esitades siiski hitchcockliku miljöö foonil ka küllaltki olulist (ja omal moel ka üldšüžee seisukohalt tähtsat) taustinformatsiooni David’i ning tema Maureen’i mineviku kohta, siis viies episood seevastu, nagu öeldakse, tulistab kõigilt silindritelt. Vähemasti, mis puutub üleüldise “story arc”-i edasiviimisele. Ning jällekordselt on ääretult meeldiv olla tunnistajaks kolmekümneminutilise episoodi vägagi tihedale narratiivsele ülesehitusele. Ühtlasi mõjus VILLE’i – kuigi lootus jääb, et tegemist siiski sarja avahooajaga, mitte tervikliku sarjaga, olgugi et omad plussid ja miinused oleksid kummagil resultaadil – eel-eelviimane jagu võrratu, ütleme siis, meeldetuletusena sellest, mis õieti muudab sõna otseses mõttes niššiliku BBC “komöödia-trilleri” niivõrd huviäratavaks, et asja enneaegne katki jätmine ei mahuks pähegi.
Kuigi üheti tuleneb VILLE’i kummastav mõju loomulikult arvukatest vihjetest varieeruvate krimi ning -õudussarjade/filmide “ideepõldude” aadressil – ja ka autorite tõeliselt ülimuslikkusest, mis väljendub mõlema näol nii kaksik –ja kolmikrollide mängimisel, lisaks veel kõigi stsenaariumite kirjutamisele ning üleüldise visiooni välja töötamisele - mõistsin sarja viienda episoodi taustal, et minu jaoks isiklikult seisneb kaasahaarav mõju milleski hoopis muus, nimelt ainulaadses viisis, mida aluseks võttes sarja üleüldine teostus raamistatakse. Ilmselgelt ning süvarõhutatult fiktsionaalsed karakterid taas-loovad “meie-ilma”-laadse, tänapäevase, maailma, otsekui oma veidrakoelist pilku arvesse võttes. Ja kuigi nad tõepoolest ka on nimelt ja tagamõttega ülepaisutatud, tekib teatud hetkel, tegelaste erinevate ja samaväärselt sarnaste maailmade tegudeisse-toimetuisse kaasa elades, tunne justkui vastupidisest. Tunne, et mitte niivõrd karikatuuridest kui tavasilmale varjul olevast maailmast välja astunud tegelaskujud on vaadatavas kontekstis sobilikud. Seetõttu luuakse erakordselt ainulaadne jutustuslik universum, samaväärne sellisele, mida kasvõi mu enese hing viimasel ajal taga igatsenud on. Ja veel enamgi: olles “sobilikud”, ei näi sugugi mitte ebatavalisena kohatine “tavareeglite” ümber kirjutamine - nagu näiteks kasvõi unustamatu stseen David’ist vahakujudest sarimõrtsukate muuseumis, millest teen ühes vastava videomaterjaliga juttu edaspidi - või mistahes osised mahlakas-värvikast dialoogist, mida nii mõningal juhul võib tsiteerima jäädagi.
Aga nüüd lähemalt PSYCHOVILLE’i viienda episoodi sisust. Hiljuti sai tuvastatud, et ühekäeline, elust kibestunud kloun Mr. Jelly võib õieti lahtirulluvas loos olla hoopiski kõrvaline kannataja, kuna senini tema postikasti tee leidnud “Ma tean, mida sa tegid”-kiri, aga ka järgnev kraam nagu lint – mida vaatas kolmanda jao lõpuks Joy ning millest aimdus tagapõhi, misjaoks justament need tegelased teravama pilgu alla on võetud – kui ka värskeim saadetis – vanaaegse väljanägemisega võti, olid õigupoolest mõeldud Mr. Jelly “archnemesis”-e Mr. Jolly silmadele, kelle iseäralikku geneesi peakirurgist klouniks sai lähemalt avatud VILLE’i kolmanda/neljanda episoodi keskse arutelu juures.
Olles sunnitud oma iseäraliku sõidukiga – mille sisemus, nagu hiljem ilmneb, tundub koosnevat ainuüksi värvilistest riideribadest ning õhupallidest, mille autost välja tõmbamine näib esile kutsuvat veidraid häälitsusi (closed captioned viitab neile häälitsusele kui “komöödiasarvale” ja “komöödiasireenile”, olgu nii, ma pole klouniameti žargooniga eriti hästi kursis) - teepervele parandus-autot ootama jääma, jutustab Jolly oma “ametikaaslasele”, Mr. Jelly’le, ajast, kus ta oma peamise töö kõrvalt – St. Dunstan’i haigla peakirurgina – omas ka sekundaarset teenistust, ja seda nimelt konstultandina Ravenhill’i psühhiaatriahaiglas. Kahetsustundega südames, et temal vajalikul hetkel piisavalt julgust ei jätkunud, räägib Jolly, et haiglat valitsevaks jõuks oli erakordselt tige ja julm õde Kenchington, kelle ravimismeetodid polnud mitte ainult “eetiliselt küsitavad”, vaid “üdini sadistlikud”. Ja nii hakkabki metafooriline ring tasapisi sulguma, kuna vargsi aimduvad tagamaad, miks just nimelt need tegelased räägitava loo foonil tähelepanuväärsed on.
Kõhedust tekitava haigla seinte vahel kääbus Robert’it näiteks näljutati, s.t “toideti” vaid juustuga ning kutsuti väikeseks hiirekeseks, Joy Freddy-illusiooni kihutati tagant, lastes luulude käes vaevleval naisel vahetada näiteks ühe kohaliku patsiendi mähet ning pimedat Lomax’it “rõõmustati” klaverimängimisloaga, olles eelnevalt klahvide vahele asetanud žilettiterad või pandi David’it hammastega õuna haarama, mis oli mingisugust kaadervärki pidi viimase nina alla kinnitatud. Lühidalt: Jolly oli tunnistajaks tõsiselt koletutele tegudele, misläbi justkui aimduks, vähemasti kuulavale mr. Jelly’le, et see “tema”, kes tapeti, oligi julmusi nautiv õde. Tõsi küll, praegusel momendil ei lükka Jolly taolist mõttearendust veel ümber, ega kiida ka heaks, aga selline lõpptulemus tundukse’ nagu reaalne, või mis?
Aga kuigi lugu, millesse meie tegelased omatahtsi paisatud on, näib iga korraga vormuvat üha loogilisemaks, astuvad nii David kui tema ema Maureen järjest tumedamat teed pidi, kus “terve mõistus” mängib üha minimaalsemat rolli. VILLE’i viiendas episoodis on neil käsil järjekordse, vististi eelviimase, David’i “paha mõrva” “tunnistaja” elimineerimine, mille toimumiskohaks on “emast ja pojast sarimõrvarite” paar valinud kohaliku vahakujude muuseumi, kus on eksponeeritud kuulsaimad sarimõrvarid läbi aegade(*).
(*)Muide, kindlasti pole vahakujude muuseumi idee midagi piisavalt ainulaadset, et seda ühel või teisel moel, kas briti oma sarjades/filmides või ehk ka mujal kasutatud poleks, aga päris imelik oli peatselt pärast VILLE’i viienda jao nägemist sattuda peale Hercule Poirot’ episoodile “Tragöödia Marsden’i mõisas”, kus, kuigi äärmiselt lühidalt, sai samuti samalaadse vahakujunäitusega tutvust teha.
Ja siitsamast situatsioonist tuleneb õigupoolest ka VILLE’i viienda episoodi, ja vabalt ehk kogu senise seriaali, tõeline tipphetk, kus David, suutmata otsustada, millist tapmisviisi oma uusima mõrva puhul realiseerida, saab abi erinevailt ajaloolistelt sarimõrtsukatelt, kelle vahakujuimitatsioonid parasjagu välinäitusel seisavad. Ning kuna neiltki pärinev informatsioonitulv mõjub David’ile pigem häirivalt kui abistavalt, soovitavad elunäinud retsid viimaks mehel küsida abi sellelt, “keda kunagi kätte ei saadud”.
Ja siis ta tulebki, ilmudes otsekui pimedusest. Jack the Ripper. Glenn Carter’i vaimustavas muusikal-tantsulises esituses. Järgneb detailideni terviklik ning unustamatu stseen(**), mis ausalt öeldes võtab rabava täpsusega kokku kogu PSYCHOVILLE’i olemusliku esteetika: Muusika, mis, kindlasti sihilikult, meenutab mingisugust esitust Webber’i muusikalist; Koordineeritud tantsusammud; unes-või-ilmisi raamistik David’i perspektiivilt ja viimaks, musta huumoriga vürtsitet’ laulusõnad, mis evivad sarja alusvundamendilist stiili(***). Teisisõnu, vähemasti minu jaoks kehastas nähtu kõike seda, mis pani mind lõppeks mõistma sarja tõelist võlu -puhtisiklikul tasandil - millest jutlesin veidike juba ka eelpool.
(**)Jah, ma tean, et laususin sama neljanda episoodi David’i ja Maureeni hirmnaljaka tantsunumbri puhul. Aga on ääretult meeldiv näha, kuidas eelmises jaos nähtud kõrgpunkti kohe järgmise korraga võimalik ületada on. Tavaliselt saab taoline jaks kiirelt otsa, ega tule niipea – kui üldse – tagasi.
(***)Ning kui tuua veel esile sarja autorite geniaalsust, siis näib, et peale kõige muu oskab Reece Shearsmith veel ka väga hästi laulda.Keda huvitab, siis kõnealuses muusikalises stseenis on tema "see prillidega tüüp"
Ja ilma pikema jututa, siin on kõnealusest situatsioonist ka videomaterjal. (Kuna nähtava mitmetasandilikkus maalib niivõrd küllaldase pildi seriaalist tervikuna, on ehk ka mõistetav, miks käesolevas postituses pole tavapärast “fototõmmist”, ega ka tsitaate, sest kõige targem on lasta alljärgneval videol endal kõnelda).
Üht-teist veel:
<*> Kuna lihtsalt on üldiselt võimatu, ega õigupoolest ka mitte eriti vajalik, absoluutselt kõigest juttu teha, jäi mitmeid episoode tagasi mainimata vahejuhtum Joy ning ühe teise ämmaemandana töötava naise, Nicola, vahel. Viimane julges nimelt osutada, et Freddy on juba päevinäinud nukk ning täiesti prügikastikõlbulik, mispeale Joy naisele päris võimsa paremsirge andis. Nüüd, viiendas episoodis, tuleb ilmsiks, et Nicola – kelle rollis võib näha Elizabeth Berrington’i – on arvatavasti olnud Joy abikaasa armuke, kuna üheskoos mängivad nad luulu küüsis vaevlevale naisele kokku paraja tsirkuse, pannes viimase arvama justkui Freddy olekski imetabasel kombel ellu ärganud. Joy’le lõpeb kõik see trepist alla veeremisega ning kuigi kavalpeade paar arvab, et “hull naine” on siitilmast lahkunud, ilmneb episoodi lõppedes vaataja jaoks, et Joy on siiski vintskemate killast, kui esmalt arvati. Ja loomulikult, kogu stseenidekogum sellest, kuidas “elav” nukk naist majapidi taga ajab ning “mamma” karjub, loob kindlasti teemakohaseid allusioone õudusfilmidega, olgugi et praegusel hetkel ei löö mul ühtegi pähe (hakka või rumalaid B-kategooria õudukaid vaatama, mille puhul on kindlasti tegemist ühe võimaliku materjaliallikana Pemberton’i&Shearsmith’i jaoks).
<*> Pime miljonär Lomax ning tema noor protežee Michael jätkavad samuti omas mullis, olles sunnitud tõtt vahtima nii siiami kaksikutest “eBay nõidadega” kui ka abielupaariga, kelle poeg, Ian, viimaks Michael’ile usaldab, et pakkumisel osales veel keegi, misjärel poiss saatis kurikuulsa Krokodill Snappy lõpuks hoopiski tollele inimesele. Seepeale tuleb Michael mõttele hoopis õdedepaariga ühte heita ning üheskoos (ja viimaste autoga) “kaubale” järele minna. Ilmselgelt vihastab see Lomax’it, kuna viimane arvab, et tema uusim kaaslane tõmbas tal lihtsalt naha üle kõrvade. Ja veel: episood viie viimases kaadriga selgub, et Snappy uueks omanikuks pole keegi muu, kui salapärane, maskitatud näoga “must mees”.
<*> Ja viimaks Robert, kelle ülekeev viha talle mängitud karmide naljade pärast kulmineerus viimati telepaatiliste oskuste järjekordsel kasutamisel, mille resultaadina Lumivalgukest mängiv Debbie lõpetas koomas. Deb’i haiglas külastades Robert aga suudleb teda, mille tagajärjel, otsekui muinasjutulisel kombel (samaaegselt suudlusega löövad akna taga tänaval põlema ka kõiksugustes värvides tuled), naine ärkab, ent osalise mälukaotusega. Ja Robert on viimaks piisavalt kaval, et olukorda omakasuks pöörata, eriti veel siis kui naist vaatama tulev õde osutab mehele kui Deb’i poissõbrale. Siit koorubki välja viimase idee veel segaduses naisele teatada, et ta on tõepoolest tema “boyfriend” ning et nad on koos juba kaks aastat.
Aga see olekski praeguseks kõik. Praegusel momendil ei oska ma täpsemalt öelda, kuna PSYCHOVILLE’i kahest viimasest episoodist lähemalt juttu tuleb. Kindel on vaid see, et - nagu ka käesoleva näite varal näha võib – ette tuleks nad võtta ühekaupa, kuna oleme omadega juba nõndakaugel, et narratiivi tihedus lihtsalt ei lubagi muud moodi asjale läheneda. Võimalik, et ühest küljest oleks paslik ära oodata ka DVD reliis, sest sellisel juhul oleks rohkem materjali, millega töötada, kuigi sellisel juhul saaks arutelu sarja eelviimasest osast teoks alles järgmise nädala jooksul (mis samaegselt tähendab seda, et sarja (või loodetavasti siiski veel hooaja) finaalosast tuleks jutelda kas 1) tuleva nädala lõpupoole või 2) ülejärgmisel nädalal. Kuidagi imelik kummagil juhul, eriti seetõttu, et plaanides kuuenda episoodi teemalist postitust juba sellesse nädalavahetusse tekitab samasuguse ühes-hunnikus tunde. Lühidalt, eks aeg annab arutlust.
No comments:
Post a Comment