"Can we not do six?" - David
"Why?" - Maureen
"Six makes us proper serial killers. Five's just mass murder." - David
"Why?" - Maureen
"Six makes us proper serial killers. Five's just mass murder." - David
(rääkides oma surnud abikaasast)
"He used to beat me, you see inspector, is what people did before they had teles." - Maureen
"He used to beat me, you see inspector, is what people did before they had teles." - Maureen
'VILLE on üks isemoodi komplitseeritud isend, eeskätt blogimise seisukohalt. Senimaani, ehk siis viimase nelja osa vältel, on olnud võimatu nende tõsimeelselt friiklike karakterite toimetuste foonil end kasvõi hetkeks igavusel vallata lasta. Ja isegi kui nähtava tegevuse fookus ei ole päriselt suunatud loo vundament-mütoloogiale salapärasest "mustast mehest", kes jagab kõigi tegelaskujudega mingisugust kiivalt hoitud saladust, pole taoline šüžeelik looklemine põrmugi häiriv, kuna olgu konkreetse episoodi keskmeks mistahes, kuuldav dialoog on nii hurmav-võluvalt haige-absurdliku tonaalsusega, et pahatihti unustad isegi selle, et teatava koha peal oleksid võinud ju muiata või ehk isegi kõvemini naerma pahvatada.
Steve Pemberton ning Reece Shearsmith on sepistanud isepärase maailma, mille sõnadesse paigutamine ei teeks loodule küll otseselt liiga, aga poleks kummatigi midagi enamat tühipaljast kirjeldusest. Teisest küljest, ehkki 'VILLE pakub rea varieeruvaid elemente, mis viitavad mitmekesisele inspiratsioonile õudusfilmide jmt pärusmailt, kasutavad autorid teatavate võrdlustele esile toomiseks ka peenekoelisemaid vahendeid, millest tingituna võib juhtuda, et ettekavatsetud puänt võib vaatajal vastavate eelteadmiste puudumisel sootuks saamata jääda. Näiteks viimatinähtud, s.o viiendas episoodis, mängib 'VILLE'i autoriduo väidetavalt "tribuuti" Alfred Hitchcock'i 1948. aasta filmile "Köis" ("The Rope").
Omaaegse "Köie" eripära - kui tugineda siinkohal vastavale informatsioonile laiast internetist, kuna siinkirjutajagi pole vanameistri loominguga sedavõrd sügavalt tuttav - seisnes "pikkade võtete" kasutamisel, mis kujutasid endast katkestamatuid kaadreid, mis tavaliselt vältasid mitmeid minuteid, "Köie" puhul oli taoliseks piirarvuks kümmekond, kuna selleks hetkeks lõppes filmirull lihtsalt otsa. Sageli kasutati kõigeks selleks "käruvõtet" ehk kaamera ühendati ratastega platvormiga, mida filmimise perioodil rööbastel lükati. Wikipedia teab rääkida, et taolise tehnilise lahendusega kulmineerusid võtted näiteks ebaolulistel pindadel, näiteks karakteri jaki seljal. Uus võte alustas seejärel sealtsamast, aga "zuumis välja". Kogu "Köis" sisaldabki nii endas vaid kümmet (!) võtet. Ja nii ongi PSYCHOVILLE'i viienda episoodi puhul tegemist Pemberton'i/Shearsmith'i visiooniga Hitchcock'i aastakümnetetagusest "Köiest" (kuigi palja pilguga on seda keeruline tabada, kasutati juttude järgi ka siin "Köiele" omast tehnilist lahendust, mistõttu ca kolmekümneminutilise episoodi sisse mahtus äärmisel juhul vaid sarnast kaks võtet ehk põhimõtteliselt oli enam-vähem tegemist ühe tervikliku kontinuaalse võttega), tooduna neileomasesesse loomingulisse maailma ning kasutades tegelastena David'it ning tema ema Maureen'i, kes, olles äsja kõrvaldanud järjekordse "David'i poolt läbi viidud mõrva" "tunnistaja"(*) - ja tema surnukeha vanasse puukirstu toppinud (nagu tegid peategelased ka Hitchcock'i "Köies" - saavad ootamatu külalise osaliseks (osalt samuti allusioon vanameistri filmiga, kuigi Wikipedia't aluseks võttes oli seal mõrvarliku peategelaspaari motiivid vähe teistsugusemad ning ka kutsutud külalised saabusid peategelaste kutsel), kes, väitab end alul olevat politseiinspektori, kes uurib viimasel ajal piirkonnas toimunud mõrvu, kuigi episood nelja sündmuste arenedes selgub, et mees on hoopis harrastusnäitleja, kes oli juba-mõrvat' mehe juurde tulnud rolli kanditeerimise osas. Mäletatavasti kuulus mõrvatu ju amatöördetektiivide seltskonda, kus viidi läbi teatavat rollimängu. Muide, tööihara näitleja rollis võis näha Mark Gatiss'i, kelle 'VILLE'is esinemise ootuses, nii palju kui ma vastaval teemal lugenud olen, olid kõik need (eelkõige ilmselt britid), kes teadsid mehe eelnevat tööd Pemberton'i/Shearsmith'i eelnevas üllitises THE LEAGUE OF GENTLEMEN.
(*) Kuigi arvatavasti meelega jätsid esimesel kolm 'VILLE'i episoodi lahtiseks võimaluse, et ehk sooritas David mõrva ka reaalselt, osutavad episood viie alul näidatavad "eelnevalt PSYCHOVILLE'is" fragmendid sellele, et olles mõrva sooritanud küll näitlikult, viis ilmselt seetõttu töölt lahti laskmine David'i nõnnakaugele, et viimane arvas enda ka tegelikult mõrvanud olevat. Ka ema Maureen jäi poega uskuma ning nii alustasid nad neljandas episoodis nüüd juba tõepoolest mõrvarlikku teekonda, kõrvaldamaks kõik need õnnetud hinged, kes David'i "mõrva" nägema juhtusid. Mees, kelle David püksirihmaga kägistas ning seejärel ema abiga kirstu toppis oli muide "tunnistajatest" eelviimane.
Ülaltoodut silmas pidades võib juba järeldada, et 'VILLE'i neljas episood oli igast kandist David'i ja Maureen'i keskne ning ei sisaldanud sõnagi sarja vundamentaalsest šüžeest - pakkudes küll piisavalt karakteripõhist taustinformatsiooni, näiteks kasvõi seda, et David'i viibimine vaimuhaiglas oli tingitud sellest, et ta arvas end olevat oma isa unerohu üledoosi abil mõrvanud. Nagu aga nüüd lõpuks selgus, oli isa surma taga hoopiski Maureen'i pikaaegne käsi, mis oli nädalaid tegelenud tema abikaasa poolt kasutatava soola mürgitamisega. Teisisõnu, David ehk mees, kes fantaseerib pidevalt varieeruvate sarimõrtsukate üle, polnudki õigupoolest senimaani kedagi tegelikult tapnud.
Kolmanda episoodi keskmes võib aga näha eelkõige igipahurat ning tülpinud-kibestunud ühekäelist klouni Mr. Jelly't, kelle meenutuste ajel selgub viimaks, et tema vihavaenlaseks Mr. Jolly'ks on tegelikult tema kunagine arst, kes omal ajal tegeles mehe viga saanud käe ravimisega. Ravi lõppes aga amputatsiooniga, misjärel Jelly pidi erinevate proteeside toel kätt taas kasutama õppima. Kõige selle juures oli arst tal pidevalt toeks ning ajapikku nad sõbrunesid, misjärel Jelly mehele erisuguseid klounitrikke õpetama asus. Ja nii saigi vaene ühekäene kloun hiljem reedetud, olles tunnistajaks sellele, kuivõrd sujuvalt võttis tema kunagine arst ja isegi sõber üle elu, mis kord kuulus veel ainuüksi temale endale. Muidugi metafoorne kelk ei jää isehakanud klounile tare pealt alla tulemata, sest Jolly ja Jelly kolmanda episoodi vis-a-vis viib viimaks arusaamani, et salapärane kiri, mille Jelly oma postkastist avastas, kuulub tegelikult Jolly'le - Jelly nimelt, oma pimedas vihas, et kirja taga ei saa olla keegi muu kui tema vihavaenlane, ei uurinud kirja tähelepanelikumalt, sest muidu oleks ta märganud, nagu nüüd märkas Mr. Jolly, et adressaadiks pole sugugi mitte tema, vaid hoopiski tema igavene archnemesis.
Viimase seos ülejäänud karakteritega seoses loo alusvundamendiga (v.a Jolly) leiab aga veel lähemat kinnitust videolintidest, mida saladuslik "must mees" 'VILLE'i kolmandas episoodis asjaosaliste uksepakkudele poetama asub. Ühe sellise saab ka Joy ning kuigi alul, vaatamata oma mehe palvetele, keeldub ta seda vaatamast, lõpeb PSYCHOVILLE'i kolmas episood sellest hoolimata fookusega videole, millelt selgub, et teatud ajahetkel minevikus olid ühes vaimuhaiglas nii ektsentriline miljonär Lomax, Joy ning tema "võltsimik"(**), David, kääbus Robert JA - nagu näitavad kolmanda episoodi lõpukaadrid, mis libisevad üle vaimuhaigla kollektiivist - ka Mr. Jelly arst-muutunud-klouniks Mr. Jolly, kelle puhul näib olevat tegemist kas asutuse tollase juhtiva arsti või ühega töötajaist.
(**) Joy ning tema abikaasa dialoogist jääb kõlama vihje kellegile Paul'ile. Kuigi ses suhtes jutlen arvatavasti (kuigi mine sa tea) ilmselgest, jääb vähemasti hetkel mulje, et Joy vaimsed hädad - ja ravil viibimine - võisid alata kunagisest lapsekaotusest. Aga olgu minevikusündmused seoses Joy'ga millised tahes, "võltsimik" ehmatas naise abikaasat igatahes jäägitult, sest kolmandas episoodis tundus, ehkki küll peaaegu et haaramatu hetke ajel, nagu igasuguse loogika kiuste omaks nukk siiski mingisugust teadvust.
Üht-teist veel:
<*> Pärast teises episoodis nähtud võidu-pakkumist krokodill Snappy'le saavad nii Lomax ning tema uus protežee, kui ka "eBay nõiad" - kes muideks on siiami kaksikud - kokku pere juures, kelle valduses Snappy väidetavalt on. Kuigi kumbki osapool on pakkumise suhtes piisavalt kirglik, et mõlemal grupil konteinerid rahaga ühes on, saavad nad vastu vahtimist paraja vassimisega, mis kulmineerub isegi ühe suvalise asjapulga - nimelt nööpidega soki(!) - ulatamisega Lomax'ile, lootuses, et pime ei saa vast pettusest enne aru, kui on liiga hilja. Teisisõnu, abielupaar, kelle pojale algselt Snappy väidetavalt kuuluma pidi, pole tõepoolest eriti teraste killast. Muidugi jääb kõigile asjaosalistele märkamata see, et perepoeg teadis Snappy asukohta ilmselt algusest peale ning, olles kindlasti tüdinud oma pere vassivast rumalusest, siirdub lõpuks kooli, Snappy koolikotist välja uudistamas.
<*> Kui neljandas episoodis kõrvaldavad David ja Maureen juba kolmanda "tunnistaja", siis sarja kolmandas jaos on nad ametis veel teisega, mille sujuvamaks läbi minekuks Maureen David'i naiseks maskeerib, misjärel nad mõlemad oma uusimale ohvrile väidavad, et nad tulevad "Õrna Puudutuse Ilusalongist"! Muidugi ei sobi David'ile iroonilisel kombel (pidades silmas, et "mõrva" pani mees toime just rollmängu keskkonnas) naise mängimine kohe mitte ja muuhulgas on ta hädas nii rinnahoidja püsimatuse kui ka alateadliku sooviga Maureen'i pidevalt emaks hüüda.
<*> Teise episoodi järgselt, kus kääbus Robert'iga tehti küllaltki alandavaid nalju, viskab viimasel lõpuks ometi üle ning vähemalt esmapilgul ta ka tõepoolest teeb nii, et kirstus olev Lumivalgeke ka tegelikult surnud on.
<*> Ja veel: Maureeni ning David'i hirmnaljakas tants "Supermani" laulu järgi (millest ka krabatud snap käesoleva postituse alguses)- et lõdvendada järjekordse mõrva järgset pinget ning taas-saavutada rahulikkus - on kindlasti üks haigem-absurdsem-naljakamaid stseene ever, mida ma näinud olen. Vähemasti väikeselt ekraanilt.
Aga jah. Olekski PSYCHOVILLE'i maailmast praeguseks kõik. Võimalik, et asi läks tavapärasest pikemaks, aga kuna käsitluse all oli ka justkui "topeltepisood", ei saa seda eriti pahaks panna. Samavõrd ülejäänud kraamiga, millest ma viimasel ajal agaramalt bloginud olen, tuleb nüüd ka 'VILLE'iga seonduvasse väikene vaheaeg. Ilmselt jõuan taas otsa peale - ning sel juhul jällekordselt kahe järjestikkuse episoodi lähema puudutamisega - peatselt pärast mu tulevat Võru-reisi ehk siis alates 27. juulist. Seniks aga, jällekirjutamiseni!
___________
Foto: Steve Pemberton (David), vasakul; Reece Shearsmith (Maureen), paremal. VLC snapshot, erakogu
No comments:
Post a Comment